Möödunud pühapäevahommikul helises mu telefon. Kõne oli Oregoni suunakoodiga ja kui vastu võtsin, kõlas teiselt poolt tuttav hääl – mu sõbra ema A, keda olin paar nädalat tagasi enda juures majutanud, kui ta San Franciscot külastas. 45 minuti jooksul jõudsime rääkida paljudest maailma asjadest, aga tegelikult oli tema kõne mõte lihtne – jagada nii armsalt oma siirast suurt rõõmu ja vaimustust siit SFi Chinatownist kaasa ostetud… bambusaurutist!

Eks see on ikka nii, et kui keegi meil külas on, läheb jutt varem või hiljem toidule ja toitumisele. Siis on tõenäoliselt kaks võimalust – kas kellelgi on pärast 5 minutit surmigav või just vastupidi. Õnneks oli A toiduteemadest huvitatud ja juttu jätkus. Kes seda enam teab, millest see konkreetne jutt pihta hakkas, igal juhul jõudsime välja köögiviljade aurutamiseni. Näitasin enda bambusaurutit (mis oli üks esimesi asju, mis ma enda tühja kööki Californiasse kolides ostsin) ja lisasin, et oma vanematele hiljuti kingitud auruti on samuti tihedalt kasutuses. Nüüd, mil ta paar nädalat hiljem mulle helistas, sain aru, et aurutijutt oli läinud väga õigele inimesele – ta kasutab seda nüüd igapäevaselt ja naudib naturaalseid maitseid (ja tõenäoliselt sööb ka rohkem köögivilju kui varem). Ja mis tegelikult peamine – ta oli selle üle nii õnnelik! Loomulikult ei ole asi paljas bambusaurutis, vaid palju laiemas mõttes toitumises ja oma harjumustes (ja nende muutmises). Selle kõne emotsioone on aga raske sõnadesse panna – see on see ütlemata hea tunne, kui saad aru, et sinu tegemised ja jutt on tegelikult ka kellelgi korda läinud, oled kedagi inspireerinud ja sõna otseses mõttes kellegi elu muutnud.

See kõne tekitas mus kuhjaga häid emotsioone ja ma kohe tundsin, et pean selle endast välja paiskama. Kõigepealt külvasin muidugi Elari üle, kes seepeale käis välja, et äkki ma peaksin sellest ka blogis kirjutama. Ja siin ma nüüd olengi.

Köögiviljade aurutamine on tegelikult väga lihtne ja kindlasti väga paljud juba teevad seda. Ja kindlasti on paljudel ka kodudes bambusaurutid (või muud aurutid). Nii et ma ei jaga siin tegelikult mitte midagi uudset, iga uus on ju hästi unustatud vana. Kui juhtub, et keegi saab sellest postitusest natukenegi innustust, siis on see igati asja ette läinud!

Miks aurutada?

Aurutamine on kõige tervislikum viis toidu valmistamiseks. Seda mitte ainult põhjusel, et aurutamisel ei kasutata õli või muud rasvainet (nagu nt praadimisel või röstimisel, kuigi olgu selguse huvides mainitud, et siinjuures ei pea ma silmas seda, et rasvainete kasutamine toiduvalmistamisel oleks totaalselt ebatervislik või mitte vajalik – vastupidi, paljude toitainete omastamiseks värskest kraamist on just vaja rasvaineid, lihtsalt on vahe, kuidas ja milliseid rasvained toiduvalmistamisel kasutada), aga ka selle poolest, et nii säilitavad toorained ka nendes sisalduvad kasulikud ained. Ilmestamiseks võib tuua näite keetmisest, mille puhul läheb enamus kasulikest ainetest värsketest viljadest keeduvette – tulemuseks see, et kasulikum oleks tihti tarbida hoopis keeduvett, mitte aga enam keedetud vilju endid (supi tegemisel seda muret ei ole, kuna sööd nagunii kogu kraami ära).

Aurutamine säästab aega ehk on väga kiire viis toidu valmistamiseks. Kuuma auru käes valmivad köögiviljad minutitega – kõvemad juurviljad (nt porgand, kaalikas, naeris, kartul) valmivad u 8-10 minutiga, rohelised oad, spargel, rooskapsad, brokoli vaid mõne minutiga. Mõtle porgandi või kartuli keetmise peale, palju selleks tavaliselt kulub?

Ja vähetähtis ei ole toidu puhul ka selle maitse! :) Aurutatud köögiviljadel on n-ö “mitte lahjendamisest” ja “mitte maitsestamisest” tulenevalt ka puhtam ja tugevam naturaalne maitse.

Kuidas bambusaurutiga aurutada?

Klassikaliselt käib bambusauruti vokkpanni sisse, aga võib kasutada ka sobivas suuruses potti (jälgi, et auruti ja pott oleksid sarnases suuruses ja auruti istuks hästi ja kindlalt poti peale).

Auruti resti võib enne köögiviljade laotamist ka vooderdada (kuigi see ei ole kohustuslik ja mina seda ei tee), et hiljem pesemist vähem oleks (aga seda ei ole tavaliselt niigi palju). Selleks kasutatakse Aasias nt banaanilehti või Hiina kapsa lehti. Müüakse ka spetsiaalseid ümmargusi augustatud küpsetuspaberilehti, mida võib lihtsa vaevaga muidugi ka ise kodus teha. Erinevalt taimsetest vooderajatest ei anna küpsetuspaber ülejäänud toidule lisamaitset.

a) Pane panni või poti põhja u 5 cm vett – jälgi et vesi ei ulatuks aurutini, kui auruti vokkpanni sisse toetad.
b) Lase vesi suurel kuumusel keema.
c) Laota köögiviljad ühe korrusena ja suhteliselt hõredalt (kindlasti mitte nii tihedalt üksteise kõrvale surutult nagu siin illustreerivatel fotodel! :)) aurutirestile, pane kaas peale (jälgi, et köögivilju ei oleks liiga palju ja et kaas saaks vabalt sulguda).
d) Kui vesi on täies hoos keema läinud, tõsta auruti pannile.
e) Aurutamise ajal lase veel täiel kuumusel keeda (jälgi, et vesi panni põhjast otsa ei saaks – vajadusel lisa vett) ja püüa iga natukese aja tagant kaane alla mitte piiluda (alguses peab kogemuste saamiseks seda muidugi tegema). Aurutamise aeg sõltub sellest, kui kõva ja kui suur köögivili on.
f) Kui köögiviljad on valmis, eemalda auruti ettevaatlikult panni pealt, eemalda kaas (et vältida edasiküpsemist) ja asu võimalikult kiiresti sööma.
g) Kui soovid, võid värskelt aurutatud köögivilju maitsestada veidikese extra virgin oliiviõli, soola-pipra ja/või peenelt riivitud Parmesaniga.

Milliseid vilju aurutada?

Bambusauruti on pärit Aasiast, kus peale värske taimse kraami aurutatakse selles ka mereande, liha ja erinevaid tainasse mässitud pelmeenilaadseid roogasid (dim sum jt). Toon siin ära nimekirja köögi- ja juurviljadest, mis on aurutades eriti head, kuigi aurutada võib põhimõtteliselt kõike, mis hamba all ei karju!

Juurikad: porgand, pastinaak, juurseller, peet, kaalikas, naeris, kartul, bataat (maguskartul), maapirn

Kapsalised: brokoli (ehk spargelkapsas), lillkapsas, rooskapsas, nuikapsas

Muud: igasugused sibulad, spargel, rohelised oad, herned

Nipid-nõuanded-tähelepanekud:

– kui kasutad mitme korrusega aurutit, arvesta, et alumine korrus saab suuremat kuuma kui ülemine ehk alumisele asetada need viljad, mis nõuavad pikemat kuumutamist ja ülemisele need, mis vähem; samuti võid teisi korruseid koos kiiremini valmivate viljadega jooksvalt aurutamise ajal “vahele” lisada;

– mida vähem on aurutis asju, seda kiiremini nad valmis saavad;

– “maitsesta” restile pandud köögivilju teiste saadustega – nt küüslauguga, sibulaga (viimane on aurutatult isegi väga maitsev), ürtide vms;

– kui oled esteet, auruta peeti tervelt (nii kulub küll rohkem aega, aga peet ei määri aurutajat ära);

– aurutamisel võid vee asemel vastavalt soovile ja katsetamisisule kasutada muid vedelikke, nt puljongit, teed, õlut, veini, mõnd mahla või maitsestada vett nt ingveriviilude, apelsinirataste või muuga, mis pähe tuleb ja tundub, et võiks maitsva nüansi anda;

– aja kokkuhoiuks pese, koori ja tükelda köögivilju samal ajal, kui kuumutad vett;

– kui soovid, võid värskelt aurutatud köögivilju maitsestada veidikese extra virgin oliiviõli, soola-pipra ja/või peenelt riivitud Parmesaniga, aga võid aurutatud köögivilju kasutada ka salatiteks, püreedeks jne;

– pärast kasutamist pese auruti sooja vee ja harjaga puhtaks ja enne kappi panemist lase täielikult kuivada;

– bambusaurutil on ka teisi lõbusaid otstarbeid – köögis saad seda kasutada nt sõela või puuviljakausina, aga see on ka põnev “kingipakend” – ülejäänud kingi osised võid pista aurutisse, kaane peale panna ja soovi korral auruti paelaga lihtsalt kinni siduda.

Kas sul on bambusauruti (või mõni muu auruti)? Kas kasutad seda tihti? Mis on sinu lemmiktoidud-toorained, mida aurutades valmistada?

Niisiis olen sel korral siin rohkem keskendunud kohalikele turgudele. Olen juba harjunud meie enda kodu lähedal asuva pisikese turuga, kus kõik pakutav kaup on organic. Viiendat nädalat jutti seda külastades on juba selgelt välja kujunenud, millise farmeri käest saab imeilusat spinatit, kellelt magusaid ja mahlaseid Cara Cara apelsine, kellelt värkseid rooskapsakesi ja kui piisavalt vara lähed, ka häid koduseid mune!

Siin olles, igal pühapäeval turgu külastades ja suuresti sealt koju tassitud kraamist ka järgmise turupäevani toitudes olen tõeliselt aru saanud ja omal nahal kogenud, mida tähendab hea ja kvaliteetne tooraine. See on natukene nagu isegi paradiis – liiga hea, et olla tõsi! Praegu müüakse palju tsitruselisi (alustades sidrunitest ja eri sorti apelsinidest kuni erinevate pomelite, mandariinisortide ja väga eriliste laimideni), avokaadosid, hurmaasid, granaatõunu, rooskapsaid ja teisi kapsalisi, rediseid, sellerit…

Neil on siin sellised taimed, mille kohta nad ise ütlevad cooking greens ehk toitudes kasutatavad (enamasti) rohelised taimed, mis on tavaliselt suurelehelised, tugevamad ja nahkjamad ehk mis vajavad söömiseks suuremat (kuum)töötlust – nt lehtpeet ja loomulikult lehtkapsas ehk kale (ka collard greens)! Lehtkapsast on neil siin alati saada vähemalt 5-6 eri sordis – roheline, punane, nahkjam dinosauruse sort, tammelehe sarnane sort, kapsalehele sarnane sort, kähar sort jne.  See on asi, mille nimel tullakse varakult turule. Olen sellest aru saanud nõnda, et selleks ajaks, kui mina turule jõuan, on sellest enamasti alles vaid viimased räbalad. Kui ma sel pühapäeval erakordselt varakult oma salatimüüja järjekorras seisin, tuli sinna üks vanem härrasmees ja küsis müüjalt: “Kas teil kale‘i ka on?” Naine vastas, et on. Mees seepeale rõõmsalt kilekotti müüja poole sirutades: “Ma võtan suure kotitäie, ainult näidake, milline see on!”

Lehtkapsas on siin vaieldamatult kõige populaarsem superfood – sellest tehakse smuutisid ja toidupoodides müüakse vähemalt 5 erinevat lehtkapsasalatit, lehtkapsakrõpsudest ma üldse ei räägigi. Minu teada peaks lehtkapsa kasvatamine Eestis oleme väga lihtne, aga mäletan, et lehtkapsa seemnete hankimine seda polnud. Nii jäigi endal eelmisel hooajal proovimata. Nüüd aga saatsin juba varakult emale ja ämmale seemned sahvrisse valmis ja loodan suvel oma silmaga näha, mis neist selleks ajaks saanud on.

Aga aiamaalt turule tagasi… Ja siis on neil praegu muidugi erinevaid salatilisi. Ühed müüvad juba varrerootsu või pea küljest lahtirebituna, aga mina eelistan neid, mida müüakse veel pea või põõsana. Sel korral tahtsingi jagada üht lihtsat salatiretsepti, mis kasutab siinseid lihtsalt imelisi salatilisi ja praegu igati võidutsevaid apelsine!

Seda salatit olen viimase kuu aja jooksul korduvalt ja korduvalt teinud – nii iseseisva roana kui salatina hommikuste munade või õhtuse prae kõrvale. See sündis lihtsalt, pannes kokku praegused hooajalised headused – turult saadud imelise kvaliteediga salatid ja mõrkjad endiiviad (nende eri sortide kohta joonis-pilti näed selles postituses, selles salatis kasutan alati radicchio‘t ja friseesalatit ehk käharat enviiviasigurit). Apelsinihooaeg on just praegu täies hoos, mis tähendab, et just nüüd on nad kõige mahlasemad ja magusamad! Kreeka pähklid annavad salatile mõnusa tummise maitse ja närimist ning kitsejuust sulab veidi kastmega ühte ja annab juurde kreemisust. Vahel kui tuju on ja tahan salatist suurema roa teha, panen salatisse ka ühe küpse avokaado viilud, mis lisavad veelgi kreemisust. Aga salat on ilma avokaadotagi väga hea!

Nagu öeldud, teeb sellest salatist selle salati parim värske tooraine. Niisiis peaks sellesse retsepti ka loominguliselt lähenema – valides poest-turult tooraineid, mis tõeliselt head ja värsked välja näevad. Üks põhimõte on aga kindel – salatilisi valin alati vähemalt 2 või 3 eri tüüpi – ühed krõmpsud ja mahedamaitselisemad (nt little gem või Rooma salat), teised mõrkjamad (nt friseesalat ja/või radicchio, mis on tavaliselt ka krõmsumate killast) ja kui tuju, lisan ka midagi vürtsikamat nagu rukola.

Lihtne apelsinisalat Kreeka pähklite ja kitsejuustuga
2-le

2 apelsini* (soovitan kasutada veriapelsine ja/või Cara Cara apelsine, aga sobivad loomulikult ka Navel** apelsinid)
suur peotäis värsket krõmpsu mahedamaitselist salatit (nt Little Gem)
peotäis erinevaid endiiviaid (mina kasutan friseesalatit ja radicchio’t – need on mõlemad mõrkja maitsega)
peotäis spinatit
1 küps avokaado (soovi korral)
väike peotäis pehmet kitsejuustu
peotäis Kreeka pähkleid
hästi väike suts extra virgin oliiviõli
soola
värskelt jahvatatud musta pipart

1) Rebi pestud ja kuivatatud salatid suupärasteks tükkideks ja pane kaussi.
2) Koori apelsinid, väiksemad viiluta ratasteks, suuremate apelsinide rattad võid poolitada.
3) Nirista peale hästi väike suts oliiviõli, maitsesta kergelt soola ja pipraga ja sega kätega kergelt läbi (nii saab salat apelsinimahla, õli ja maitseainetega kokku).
4) Puista peale Kreeka pähklid, murenda näppude vahel kitsejuust. Kui kasutad avokaadot, poolita see ja lõika avokaado koore sees viiludeks, nii et koor jääb terveks. Seejärel võta viilud lusika või noa abil koorest välja. Sega salat kergelt läbi ja asu kohe sööma!

* Kui ostad poest rohkem apelsine (või teisi tsitruselisi), kui paari päevaga ära jõuad süüa, säilita neid lahtiselt külmkapiriiulil (kilekotis lähevad need kiiresti hallitama). Kuna tsitruselised ei järelvalmi köögiriiulil, siis säilvad nad külmkapis lihtsalt kauem.

** Isegi kui poes ei ole apelsinisorti kirjas, tunneb Navel apelsini ära selle järgi, et tal on varre vastasküljel naba moodi auk, nagu ka tema nimi viitab (ingl k navel – naba).  Cara Cara apelsinid on samuti Navel apelsinid, aga nende viljaliha on roosakam (neid kutsutakse ka punasteks Navel apelsinideks). Apelsine ostes pea meeles, et mida värvilisem ja sügavama tooniga on selle sisu, seda rohkem kasulikke toitaineid see sisaldab! Veriapelsinid, mille hooaeg on u jaanuarist aprillini, on seega väga hea valik! Vaata kõiki sorte kõrvuti siit.

Õigupoolest ei ole ma vist kordagi mõelnud, et paneks vahest selle röstitud peetide retsepti blogisse. Kuigi see on kindlasti üks mu lemmikviise, kuidas peete süüa, tundub see lihtsalt liiga lihtne ja seda retseptikski nimetada on ilmselge liialdus. Aga… kuna mitu inimest on minult küsinud, kuidas ma neid peete ja “seda lõhna kööki” teen, siis siin ta nüüd on.

Röstitud peete teha on imelihtne ja tulemus saab väga maitsev. Samas lubab retsept endasse suhtuda väga vabalt. Kui mul ei ole tüümianit, röstin peete punega või ka üldse ilma igasuguste ürtideta. Kasutan seda, mida käepärast – nii värskeid kui kuivatatud ürte. Oluline on nautida tegemist selle algusest peale – alates sellest, et komponendid saab mõnusa lohakusega ahjuplaadile visata, maitsestada, kätega siuh-sauh läbi segada ning seejärel köögis lauda kattes mõnuleda, sest õige pea hakkab seda täitma tüümiani ja küüslaugu apetiitne lõhnasegu!

Peedid, nii nagu ka nt porgandid (mille puhul toimib see sama retsept ideaalselt), küpsevad röstides magusaks ja jäävad mõnusalt mahlased. Serveerin neid tavaliselt prae kõrvale kartuli asemel, aga ka salatina, lisades mõnd juustulist ja kui tuju on, ka veidi rohelist.

Küüslaugu ja tüümianiga röstitud peedid
1 ahjuplaaditäis

peeti, kooritud (sekka võib vabalt visata ka paar porgandit)
törts õli
soola
värskelt jahvatatud musta pipart
peotäis tüümianioksi
4-5 küüslauguküünt

1) Pane ahi 200 kraadi peale sooja.
2) Võta ahjuplaat, vooderda see soovi korral küpsetuspaberiga ja aseta sellele nii palju sektoriteks lõigatud peete, kui mahub – jälgi, et peedisektorid mahuksid plaadile kindlasti ühe korrusena.
3) Nirista sektoritele ühtlase peene nirena õli ja maitsesta soola-pipraga. Lisa tüümianioksad ja kooritud küüslauguküüned, suuremad neist võid ka poolitada.
4) Sega plaaditäis kätega läbi, nii et sektorid saaksid ühtlaselt õliseks.
5) Rösti ahjus, korra poole pealt sektoreid plaadil segades, u 45-60 min või kuni peedid on pehmed.
6) Serveeri soojalt prae kõrvale või naudi mõne juustulise ja rohelise kaaslasega salatina.

_________________________________________________________________________________

On kaks perioodi naise elus, kus ta on tegelikult Päris Naine. See, milleks naiseks sünnitakse. Naise n-ö loomulik olek on beebiootus ja imetamine. Need mõlemad perioodid on küll rõõmurohked ja ette võib tulla isegi liigutusepisaraid, kuid kehale on need sarnase koormusega aeg. Samuti on need perioodid pungil igasugustest nõuannetest – sõbrannadelt, arstidelt ja vanaemadelt, raamatutest, internetist ja kursustelt. Püüad ennast usaldada ja otsid oma rada. Ja leiadki.

Kuid ometi võid ühel päeval avastada, et just sinu lapsel lõi välja allergia ning arst soovitab süüa ainult tatart, riisi, hirssi, banaani, mustikaid, astelpajumarju ning kartulit, kõrvitsat ja peeti. Rohelist. Ning liha. Kui aga liha on niikuinii toidusedelist väljas ja nüüd jääb ära ka kõik gluteeni- ja laktoosisisaldusega, pähklid, tomat, vürtsid, siis mida süüa, kui ema toit peaks olema võimalikult kvaliteetne ja toitaineterikas. Kvaliteetne toit on teada päritoluga ja temast pole kõike välja keedetud või praetud. Need aga pole ainsad kriteeriumid. Täpsem olles on kriteeriume peaaegu sama palju kui lubatud toiduaineid:

• Esiteks siis kvaliteet ja toitaineterikkus
• Kuid seni armsaks saanud slow food’i asemel on imetamise ajal vaja kiirtoitu. Toitev ja kvaliteetne kiirtoit on toortoit.
• Muidugi peab sellega olema ettevaatlik, et ükski koostisosa ei tekitaks beebile gaase.
• Imetamise ajal on hea, kui ema joob palju, kuna imetamine kulutab kaloreid (vähemalt +500, teine samapalju sageli jalutamisele ja kolmas samapalju lapse tassimisele). Vedelikku on vaja liitrites ja mitte ainult vett, vaid ka nn seotud vedelikku st ka toit võiks olla vedel. Näiteks smuuti või supp, kurk, suvikõrvits või mahlased puuviljad. Kui “tohib”.
• St toit ei tohi tekitada gaase ega kõrvetisi, allergiat ega toidutalumatust.
• Sisaldab häid rasvhappeid (st külmpressitud õlisid ja rasvu, nt esimestena maitsesin oliiviõli ja kookosõli).
• Toit peab olema lihtne valmistada ning ühe koostisosa puudumisest või asendamisest ei tohiks olla midagi, sest poodi pole enam nii lihtne pääseda.
• Ja viimaseks – see toit peaks soovitavalt sobima ka teistele pereliikmetele  ja külalistele.

Hommikusöögiks – toortatrast smuuti

Koostisosade järjekorras, mida võiks kasutada, kui ei ole allergiat, alates nendest, mis peaksid kindlasti olema (nt 1-5). Samasugust toorputru võib teha oma lastele, olen kuulnud , et sobib juba üheaastastele: idandatud tatar, banaan, mustikad (+vesi).

Põhiained:

1. toortatar (nn valge tatar – ökopoest või maakaup.ee vms, vaata et ei oleks purustatud) 1-3 ööd leotatud, iga päev pestud ja enne kasutamist ka põhjalikult pestud (sooja ilmaga idanda ja hoia külmkapis) – 5 kuhjaga spl
2. 2-3 banaani sõltuvalt sinu magusa-armastusest
3. külmutatud astelpajumarjad või jõhvikad 5-6 tk (C-vitamiini rikas, et mineraalid paremini imenduksid
4. suur peotäis metsamustikaid (tooreid või külmutatud
5.vett (kraanist või aprikooside ja datlite leotamisest)

Lisada võib veel:

• 5 kuivatatud aprikoosi või datlit (magususe, aga ka ainete pärast, nt aprikoosides on palju rauda). Mõtet on kasutada muidugi vaid kuivatatud ökopuuvilju!
• tapioki jahu (teeb piima rammusaks, kui seda on sul vaja, saab Piprapoest)
• jahvatatud seesami-, kõrvitsa-, päevalille- ja linaseemne segu (kokku ca 2 spl, sh kõige rohkem linaseemneid)
• kookosrasva (terapeutiliseks koguseks peetakse muidu 2-4 spl päevas) – et see hästi seguneks, peaks smuuti olema natuke soe
• chia seemned (kui linaseemneid juba ei pannud) – 1 spl
• vee asemel mandlipiim, kaerapiim, riisipiim, (kookospiim – kuid see vajab üldiselt hapumaid koostisosi nt ananassimahla, muidu tuleb smuuti liiga lääge). Joogas naistele soovitatakse 10-20 leotatud, kooritud mandlit päevas. Pildil on leotatud India pähklid, sest need on kõige ebatõenäolisemad allergeenid.

• Nõges on teada-tuntud imetamisaegne ravimtaim, tavaliselt tee vormis. Aga värskes nõgeses on kõiki kasulikke aineid kordades rohkem! Kellel madal hemoglobiinitase raseduse ajal, neid aitab samuti nõges. Kõrvetamise vastu aitab kuuma veega “ehmatamine”
• Naat – väiksed lehed
• Vaher – noored lehed või õied
• Meelespea – õied
• Nurmenukk – lehed ja õied
• Malts – …kuigi tegelikult malts on hea hoopis lõunasöögiks – kasuta nagu spinatit!
• Noored kuusevõrsed (saab ka külmutada)
• Raudrohulehed – igal ajal
• Võilillelehed (kibeda maitse vastu on soolvees leotamine)

Ja siis kõik saumikseriga smuutiks ja …mmmm!

Lõunasöögiks – kinoa-peedisalat

Sobib nii soojalt kui külmalt, nii külalistele kui ka pereliikmetele – pearoaks, salatiks või lisandiks. Lisandid ja kohandused on võimalikud vastavalt sööjate eelistustele.

Põhiained:

1. riivitud keedupeet
2. kinoa või tatar (sobib nii nö poetatar kui ka kuumutamata, nö valge tatar ehk Eesti talu tatar)
3. basiilik
4. oliiviõli
5. sool-pipar

Sobivad veel:

• küüslauk
• avokaado, kurk või toored suvikõrvitsatükid
• naat, kodus kasvatatud hernevõrsed vm võrsed või idandid (nt lutsern)
• päevalilleseemned – 1 öö idandatud vees ja enne kasutamist korralikult pestud (maitsevad ka lastele, sest need on magusad)
• Parmesan või erineva vanusega kitsejuust
• pestoga rukkileib

Sellel toidul on vähemalt üks eelis veel – säilib homseni.

Magustoiduks – gluteenivabad pannkoogid

Põhiained:

• Tatrajahu
• Vesi
• Sool

Sega kamapaksuseks, oota 20 min enne praadimist, et jahu paisuks.

• Praadimiseks ghee või kookosrasv
• Mustikamoosi või vahtrasiirupiga – mmmmm! või tellisin ka Maakaubast pohla toormoosi – sellega ka nii hea.

Lisaks võib tainasse panna: riisijahu ja maisimannat ehk polentat. Tõsi, mida rohkem polentat, seda rohkem rasvainet oli praadimiseks vaja, sest kui on liiga palju polentat, siis taigen ei seo hästi.

Kokk: Merit Raju
Fotod: Marju Randmer

Näiteks siin San Mateo lähedal, Stanfordi ülikooli linnas (või kes sarnaselt minuga oma teismeeas vaatas sarja Felicity, siis nende jaoks ka Felicity kodulinnas) Palo Altos asub isegi üks spetsiaalne hummusekoht, Oren’s hummus shop. Selle omanik on start-up ettevõtja Oren Dobronsky, kes on oma muudele start-up‘idele Räniorus lisanud vürtsi just hummuseäriga. Ei oska öelda, kas sellest on alguse saanud siinne hummusehullus või oskas ta lihtsalt õigel ajal oma niši ära tabada… Igaljuhul saadab hummusekohvikut silmanähtavalt edu, sest jutt liigub ja mõlemal korral, kui olen sellest mööda jalutama sattunud, on see olnud puupüsti täis. Järgmine kord laud kinni!

Teine populaarne määre on guacamole (see küpsetest avokaadodest, sibulast, tomatist, tšillist ja koriandrist valmistatud vaese mehe või). Avokaadod on siin kodumaised ja väga-väga head. Sööme neid ikka hommikuks röstitud (täistera)leiva peal – tambime kahvliga veidi puruks ja raputame veidi soola peale… mmm.

Ja kolmas määre-dipp, mida siin palju müüakse-süüakse, on salsa (sõna pärineb algselt hispaania keelest ja tähendab kastet), üks populaarsemaid on salsa mangost. Ja üht mangosalsa retsepti tahtsingi täna jagada, kuna tegu on väga lihtsa ja väga hea kraamiga! Leidsin selle retsepti kohalikust toidupoest ja kohandasin seda veidi, kuigi salsaretsepte on lõputult ja salsaks võiks nimetada põhimõtteliselt kõiki salati moodi segusid, kus on peenelt hakitud (punane) sibul, ürt (nt koriander, petersell või basiilik), midagi teravat (nt hakitud jalapeno või tšillipulber), sidruni- või laimimahl ja siis peeneks hakitud põhikomponent (mango, tomat, kurk, maasikad…).

Salsat süüakse nt tortiljakrõpsudega või lihtsalt nn maitsekastmena liha-kala kõrvale (eriti Mehhiko köögis), aga mulle meeldib konkreetselt seda mangosalsat süüa värske kohaliku leivaga – nn sourdough ehk levain-tüüpi juuretisega valmistatud leivaga. Soovi korral see röstida, katta õhukese kihi toorjuustuga ja seejärel rohke salsaga.

Mango-avokaadosalsa

1 küps mango
1 küps avokaado
1/4-1/2 punast sibulat
1-2 jalapenot
peotäis hakitud koriandrit
1/2-1 laimi mahl
soola

Poolita avokaado ja eemalda ettevaatlikult seeme. Lõika mango ühelt küljelt mööda seemneserva üks pool ära, seejärel teine pool, nii et alles jääb seemnega keskmine osa. Seejärel lõika ka seemne ümbert viljaliha lahti. Edasi lõika nii mango kui avokaado poolikud koore sees kuubikuteks (vaata videot, kuidas seda väga lihtsalt teha!). Kui mango on nii küps, et kuubikud kalduvad vormi mitte hoidma, siis sellest ei ole mitte midagi. Haki peeneks ka sibul ja seemnetest puhastatud jalapeno.

Sega kõik ained kaanega suletavas karbis kokku, kata kaanega ja jäta vähemalt 10 minutiks kuni 1 päevaks külmkappi maitseid koguma. Enne serveerimist maitse, vajadusel lisa laimimahla ja/või soola.

***

Recipe in English:

Mango and avocado salsa

1 ripe mango
1 ripe avocado
1/4-1/2 red onion
1-2 jalapeños
1 handful of chopped cilantro
juice of 1/2-1 lime
salt

Split the avocado and carefully remove the seed. Cut the mango in 3 – one cheek on one side of the seed and the other on the other side of the seed. Remove the flesh from the seed. Dice the avocado and mango in their skins (take a look at this video on how to do that very easily!). Don’t freak out when the mango doesn’t want to hold its shape – that’s OK (salsa means ‘ sauce’ in Spanish after all!). Dice the onion and jalapeño. In a bowl, mix all the ingredients, cover and let set in a refrigerator for 10 minutes up to 1 day.

Before serving have a taste and if necessary, add some salt and/or lime juice. You can serve it as a dip with tortilla chips, a condiment to Mexican food or as I like it – on top of a toasted slice of sourdough bread and thin layer of cream cheese.

Vanasti oli meil kodus jõulude ajal nn eurojõulupuu, sest kui me vennaga suuremaks saime ja jõuluvana enam kohale ei viitsinud tulla, kadus ka kuidagi kuuse tuppa toomise traditsioon. Selle asemel mõtles ema siis igal aastal välja uue eurojõulupuu (nii me neid kutsusime) idee, millega elutuba jõulusemaks teha ja et millegi alt oleks ka kinke lunastada. Näiteks ühel aastal oli see tehtud vitstest ja kaunistatud kuldsete niitide otsas rippuvate samblapallidega, teisel aastal kasutasime palmi moodi toataime jne…  Iseenesest ilusad olid ja säästlikud puude mõttes ka, aga sellest ajast peale on mul jõuluti igatsus korraliku kuuse ja kõige selle juurde käiva järele.

Sel aastal lahendasin kõik võimalikult lihtsalt ja koduselt – kuusejala ümber ja okste vahele läks kotiriie, eheteks said kaunistatud piparkoogid ja enda tehtud kangapallid. Ja loomulikult tuled, mis pimedal ajal mõjuvad kodus eriti hubaselt.

Eile õhtul pakkisime E-ga koos veel kinke ja täna hommikul said tehtud viimased ettevalmistused – kaardid. Maailmalõpp õnnelikult üle elatud, võib pühasid ootama hakata :)

Et pühad mõnusalt mööduksid, soovitan:

• tee pühade ajal midagi, ükskõik mida ja ükskõik kui lihtsat, elus esimest korda ja tunne ennast pärast eriti uhkelt – nt ma tahaks hüpata otse saunalavalt lumme!
• tee sporti, mida sa pole aastaid teinud – suusata, kelguta, uisuta…
• pane soojalt riidesse ja jaluta (mere äärde) ja hinga värsket õhku!
• naudi aega oma lähedaste ja sõpradega ja tunne huvi, kuidas neil päriselt läheb!
• söö hästi, aga mõtle, et homme on ka päev (kehtib ka vedelike kohta)!
• ära muretse, ära võta kõike nii tõsiselt, elu on ilus! :)

Jõulude puhul on mul kingid ka. 2 raamatut – “Magus kiusatus” (millest olen juba kirjutanud siin ja siin) ja “Nii meil jõulud tuppa toodi” (millest ei ole veel jõudnud kirjutada, aga mis ilmus ka 2012. a novembris ja jutustab vana aja jõuludest, autor Piret Õunapuu, ning jagab Eesti traditsiooniliste jõulutoitude retsepte vähe modernsemal kujul – raamatu toidufotod minu tehtud, toidud lõi Sadama turu perenaine ja blogipidaja Liina Karron). Kui soovid üht neist endale saada, jäta kommentaar, mis on see asi, mida sa oled kogu aeg mõelnud, et võiks teha, aga ei ole teinud ja plaanid loodetavasti nüüd lähipäevil ära teha? :)

***

Kingi jagamine 29.12.2012: Palju õnne, Martina, sinule sai loosi tahtel raamat “Magus kiusatus” ja palju õnne sulle, Aet, sinule “Nii meil jõulud tuppa toodi”. Võtan teiega meili teel ühendust! Aitäh kõigile ideede jagajatele, sai jälle palju häid mõtteid ja tundub, et nüüd hakkan ise ka makroonidega katsetama :)

***

Söögid on aga meie peres jõulude ajal olnud alati traditsioonilised ja sellepärast ei taha ma ka verivorsti ja hapukapsastega seapraadi ära peletada, vaid pakun pidulaua täienduseks lihtsalt mõned ebatraditsioonilisemad, kuid samas lihtsad, maitsvad ja kerged ideed (retseptid ja fotod ilmuvad ka homses, 22. detsembri Pärnu Postimehes, kus on mu blogi saamisest ja toidufotograafiast väike lugu!).

Soovin mõnusaid, rahulikke ja maitsvaid jõule! :)

Pärast lumekühveldamist või lihtsalt pikka päeva, mil enam autoga kuskile minema ei pea, on mõnus jalad seinale lüüa ja juua seda soojendavat õunapunši.

Magusad peedid soojendava mädarõikaga

Dessert, mille valmistamine on imelihtne, kuid tulemus igati pidulik ja maitsev.

Punased pirnid
8-le

8 väiksemat sorti pirni
500 ml punast veini (nt Syrah)
300 ml granaatõunamahla
1 apelsini peenelt riivitud koor ja mahl
1 vanillikaun
2 kaneelipulka
10 rohelise kardemoni kupart või 1 tl kardemoniseemneid (kui kasutad kupraid, mulju need noa abil katki, et seemned pääseksid välja, kasuta kesta koos seemnetega)
100 g muscovado’t või muud suhkrut 
serveerimiseks granaatõunaseemneid (soovi korral)

Pane kõik ained peale pirnide potti, sega ja lase korraks keema. Seejärel keera kuumus maha ja lisa pirnid, mis on kooritud (aga vars külge jäetud) ja mille põhi on sirgeks lõigatus, et see taldrikus püsti seisaks. Kuumuta pirne aeg-ajalt keerates, et need ühtlaselt värvuks, u 20-30 minutit, kuni pirnid on pehmed ja nuga läheb ilma vastupanu osutamata pirni sisse.

Tõsta pirnid taldrikutele ja serveeri granaatõunaseemnetega. Kui soovid, võid lisada veel vanillijäätist või sooja šokolaadikooki. Aga võid pirnide vedelikku veel u 15 minutit keeta ja seejärel pirne selle kastmega serveerida. Kui kohe kõiki pirne ära ei söö, säilita neid koos vedelikuga suletud nõus külmkapis.

Kuna jõudsime just Virtsu-Kuivastu praamile, siis vaatasin ringi, et kuidas see loosimine siis võiks käia. Lõpuks sai süsteem järgnev:

(9+1+3+7+7+3+6+0+1+2+2+8)x9:21 ehk liites 5 meie auto ees seisva auto numbrimärgi numbrid, korrutades nende kogusumma praamil olevate kaubaautode/busside arvuga ning lõpuks jagades saadud summa praamil olevate sõiduautode arvuga. Kõige selle tulemusel selgus, et õnnelik rohenäpp on kommenteerija nr 21 (minu ja korduvad kommentaarid ei lähe arvesse) ehk Inx! Inxu kommentaarist võis lugeda, et tal on just ka oma aialapikese rajamine käsil, nii et rohkem täppi vist ei saagi need vahendid ja abimehed minna, palju õnne (võtan suga ühendust)! :)

Aga nüüd hoopis teisest asjast. Kui vahepeal oli mu blogi pealnäha unarusse jäänud, siis tegelikult ei olnud ma laisk ega vedelenud diivanil, vaid olid päris kiired ajad. Ühest asjast olen juba jõudnud rääkida (see sama Tamme talu raamat), aga nüüd siis järgmise töö vili – ajakiri “Toit ja Trend”!

Selle aasta mai-juuni ajakirjanumbrist alates on “Toit ja Trend” läbinud väikese värksenduskuuri ja minul on jällegi ütlemata hea meel selles osaline olla. Ja mitte ainult – lisaks minule kokkavad ja toimetavad seal veel 2 blogijat – Silja (Jagatud rõõm) ja Tuuli (Ise tehtud. Hästi tehtud). Minu üllitisi – nii retsepte kui fotosid – saab näha rubriigis, mille märksõnad on lihtne ja geniaalne, Silja keskendub magusale (ja mina saan kõik need headused üles pildistada ja kui hästi läheb, siis ka moka magusaks ;) ) ja Tuuli argiõhtutele. Lisaks blogijatele teeb toidu osas väga mahukalt kaasa ka Hanne Paljak.

Jagan sealt ajakirjast ühe retsepti ja foto (nagu näha, sai see jälle poolkogemata ka ajakirja kaanefotoks, nii et see mul juba 3. kaas!) – vana hea tuttav ja tehtud salat, veidi uuemal moel. Lihtne, tervislik ja väga maitsev. Ühesõnaga, olen praetud fetast täiesti sõltuvuses ja loodan, et salatitehooaja alguseks meeldib see teistelegi :)

Kreekapärane praetud feta salat*

2-le

200 g kõvemat fetat
4 suurt peotäit meelepäraseid salatilehti
1 peotäis kollaseid kirsstomateid
1 peotäis punaseid kirsstomateid
1 väike punane sibul
suur peotäis Kalamata oliive
2 sl oliiviõli
2 tl punase veini äädikat
musta pipart

Pese ja kuivata salatilehed, viiluta või poolita tomatid, koori sibul ja lõika õhukesteks ratasteks. Vala oliiviõli ja äädikas väikesesse purki, loksuta segamini ja kalla salatilehtedele. Tõsta kergelt läbi. Serveerimiseks pane taldrikule ports salatit, tomativiile, sibularattaid ja oliive. Maitsesta musta pipraga.

Kuumuta pann ja lõika juustutükk pooleks. Prae juustutükke mõlemalt poolt kõrgel kuumusel u 1 minut või kuni juust on kuldpruun. Tõsta salatile ja söö soojalt.

* Retsept on pärit 2012. a ajakirja “Toit & Trend” mai-juuni numbrist, mis on nüüd kõikide Rimide lettidel saadaval. Lisaks sellele salatile leiab ajakirjast minu poolt veel 5 retsepti (eriti lihtne sparglipirukas, mahedikumaiused…) ja kümmekond fotot. Igatahes loodan, et huvilised ammutavad ideid ja ei pea uuenduskuuri läbi teinud ajakirjas pettuma! Andke aga teada, kuidas meeldis :)

Pusletükid, millest see postitus sündis, olid järgmised:

1. tükk – äsja taasavatud Sadama turult ootamatult sülle potsatanud ämber hapukapsaga
2. tükk – sõit Pärnumaale – selgus, et isa oli samuti ostnud hapukapsast
3. tükk – eelmistest punktidest johtuvalt tuli jutuks, mida head hapukapsast teha saab, ja mulle tuletati kohe meelde vanaema hapukapsasalati retsept (sõin seda viimati u 10-15 a tagasi).
4. tükk – osalemine Pärnus Mahe Margis ühel toitumisalasel loengul, kus mainiti hapukapsast kui head piimhappebakterite allikat.
5. tükk – nädalavahetusega pikaks sirgunud sibulakesed Tallinna kodus

Nendest juppidest piisas, et suur pilt kokku panna ja see vanaema retsept ka üles pildistada ja blogisse kirja panna. Ma ei tea, kas selle näol on tegemist mõne klassikalise salatiga või on see vanaema enda looming, igatahes on see väga mõnus, lihtne, maitsev ja tervislik kodune salat, mida just praegusel talvisel ajal teha. Mul oli kasutada köömnetega hapukapsas, aga loomulikult võib selle asendada missugusega tahes.

Ahjaa, Sadama turult potsatas mulle enne nädalavahetust külmkappi ka üks päris pirakas lambakints (tänud sulle, Liina!), mille ma siis oliiviõliga kokku määrisin, rosmariini-küüslauguga pikkisin ja öö läbi külmkapis seista lasin.

Seejärel hõõrusin kintsu soola-pipraga kokku ja küpsetasin malmpotis tilga vee ja kadakamarjadega 130 kraadi juures 3 tundi. Kastmeks keetsin kokku osa lambast potti kogunenud mahlast, punaveini ja mustad ploomid, sekka ka veidi lume alt välja kougitud tüümiani. Lasin kastmel u 40 min madalal tulel keeda, siis lasin köögikombainis ühtlaseks massiks. Mõlemad, nii lammas kui kaste said tõesti väga maitsvad – lammas oli pehme, mahlane ja parajalt maitsestatud. Kaste mõnusalt paks ja (võib-olla veidi liiga) ploomine. Igaljuhul  tekkis kohe julgem tunne lambaga rohkem eksperimenteerima hakata!

Laupäeval oli ju ka imeilus tuulevaikne ja päikesepaisteline ilm. Siis õnnestus esimest korda üle jäätunud Pärnu jõe käia ära Paikusel, kuhu muidu peaks Tammistest päris suure ringiga sõitma. Avastasin sealt kohaliku Florinda kohviku, kust sai kohvi ja isuäratavaid küpsetisi kaasa haarata (aga kuna kodus oli lammas ja Pavlova ootamas, ei tahtnudki sel korral miskit kaasa haarata). Lihtne koht, mille kohta pärast “linna pealt” kuulsin, et kohalikud pidid kõik peoroad endale just sealt tellima. Eks näis, kui talvel sinna rohkem üle jää jalutama ei satu, tuleb suvel teekond paadi ja aerudega ette võtta! :)

Aga rääkides veel hapukapsast, siis oleks väga tore, kui keegi veel oma häid hapukapsaroogasid raatsiks jagada, sest mul näpud nende osas täitsa põhjas!

Ja pikka liugu ka! :)

Kui möödunud talvel olin nende headuses veendunud, püüdsin neid eelmise aasta suvel kohe ka ise Pärnus kasvatada. Vastab 100% tõele, et neid kapsaid tasub juba puhtalt ilu pärast kasvatada, sest need hurmurid püsivad ikka väga kaua kenas vormis, külmadeni. Sel aastal venitasid näiteks täiesti lõdva randmega jõuludeni välja. See foto on tehtud  Pärnu aias 13.11.2011 (!). Kusjuures ema sai kapsaid veel detsembriski noppida!

Aga mulle meeldib ka nende mõnus kergelt mõrkjas maitse ja krõmps tekstuur – sellepärast ongi need sel talvel jälle aina tihemini mu toidukotti potsatanud.

Kusjuures välismaiste piltide pealt olen näinud, et turumutid säilitavad ja müüvad neid varrega. See kõlab loogiliselt, sest kui need varre küljest ära võtta, närtsivad nad üsna ruttu (ise hoian neid kilekotiga külmkapis ja nii säilivad lühikest aega väga hästi). Eesti turgudel olengi aga ainult nii, mõtlen lahtilõigatuna, neid müügil näinud (ei tea, eks nad säilitavad neid ikka varrega koos, aga müüvad lihtsalt väikeste nupukestena?). Sellised väiksed mured mul siis :)

Suurtes toidupoodides olen neid ka sel aastal juba tihemini näinud, tavaliselt väikestesse karpidesse pakituna. Selliselt ei ole ma neid kunagi aga ostnud, sest selleks ajaks, kui ma poodi jõuan, on need tavaliselt seal karbis juba närtsinud ja krimpsu tõmmanud. Mulle meeldib ikka oma käega ilusad nupsud välja valida ja siis u 1,5 kg peal avastada, et ainuüksi enda lõunasöögiks on vist (päris kindlasti!) rohkem kui küll! Ja siis need rahuloleva näoga koju tassida. Nagu õnnelik jahimees. Või siis pigem ikka korilane.

Olen neid kapsaid teinud liha juurde lisandiks või ka niisama kergeks õhtunäksiks (sobivad hästi ka nt õlle kõrvaseks!). Eelmisel talvel röstisin neid tihti ahjus (nt palsamiäädikaga on väga head), aga tegin neist ka sooje salateid. Brüsseli kapsad sobivad väga hästi hapuka ja mahlase õunaga, krõmpsuvate pähklitega, juustuga, peekoniga… Võimalusi on lõputult.

Sel aastal olen rohkem praadimise peale pidama jäänud. Mulle meeldib, et nii saab kapsaste lõikepinnale mõnusa krõbeda kooriku (tänasel portsul on seda suhteliselt vähe, aga vahel lasen neil lõikepinna peal ikka tükk aega istuda, siis tekib mõnus kuldpruun pind).

Nagu ma kirjutasin, on nende valmistamiseks palju viise. Aga kindel on, et ega sibul, küüslauk, peekon, Parmesan neid kehvemaks tee ;)

See räägib valikute paradoksist. Ehk lühidalt öeldes sellest, et tänapäeva läänelikes ühiskondades ei ole inimesed tänu valikuvabadusele ja valikuvõimaluste rohkusele tegelikult vabamad ega õnnelikumad, nagu võiks eeldada, vaid halvatud ja vähem rahulolevad. Aga et seda 20-minutilist videot mitte pikalt-laialt ümber jutustada, soovitan see video ära vaadata (lisasin igaks juhuks eestikeelsed subtiitrid ka). Mind pani igatahes mõtlema.

Me teame ja räägime palju sellest, mille poolest on valikuvabadus ja valikuvõimaluste rohkus hea. See on midagi, mille poole maailmas paljud riigid pürgivad. Vabadus valida ja omada võimalikult palju valikuvõimalusi võrdub inimeste jaoks tihti heaoluga. Aga palju harvem mõtleme, mis võib selles olla halba või mis need laiad valikuvõimalused endaga kaasa toovad?

Ma ei olnud selle peale kunagi nii mõelnud, aga kui ma seda videot vaatasin, sain aru, et tegelikult olen hakanud alateadlikult oma valikute tegemist mõnel juhul kärpima ja mõnel ka täielikult välitma.

Näiteks olin ma varem harjunud sellega, et mul oli igal pool ligipääs telefonile, arvutile ja internetile (mobiilside levib nüüd vist küll juba igas Eesti soos ja rabas, sülearvuti ei ole enam mingi haruldus ja võib vist öelda, et sama kehtib ka nutitelefonide kohta – mul seda veel ei ole, aga tundub, et kõigil teistel juba on). Ole kus tahad, ikka saad samu asju teha. Kui mõnus tundub praegu mõelda, et veel üsna hiljuti oli täiesti reaalne võimalus viibida nt puhkuse ajal (Eestis) kohas, kus sul ei olnud telefonist mingit kasu, sest sul lihtsalt ei olnudki levi! Või kui veel ei olnudki mobiiltelefone!

Ühel hetkel sain aru, et kui ma tahan midagi täiel rinnal nautida, millestki selle õige elamuse ja tunde kätte saada, pean need “kõik on võimalik” võimalused välistama – puhates telefoni ära panema, minema ilma internetipulga ja arvutita maale ning käima looduses ja tegema süüa vahel ka ilma fotokata! Ehk suruma ennast samasugusesse “akvaariumisse” nagu oli seal videoski. Ise endal käed piltlikult öeldes kinni siduma ja seadma enda psüühikale piirangud, et see tajuks, et selles konkreetses hetkes ei ole kõik võimalik. On ainult see, mis akvaariumisse jääb. Ja kui kõik ei ole enam võimalik, oskan ma olemasolevat palju paremini nautida, sest muid võimalusi, ahvatlusi ja alternatiive lihtsalt ei ole enam “menüüs”. On 1 fookus.

Minu jaoks oli see huvitav vaatenurk, mis tõi päris palju äratundmist. Kui palju tuleb meil tegelikult iga päev tegeleda valikute tegemisega? See on isegi veidi hirmutav. Kui tihti kõhkleme või kahtleme, kas tegime ikka õige valiku? Kahetseme? Süüdistame ennast? Jälle üks teema, millele tasuks igaühel ehk korra pikemalt peatuda.

Eelmisel nädalal ma lubasin, et teen midagi head nii blogi sünnipäeva, aastavahetuse kui ka Tassikese FB lehel 1111 fänni täitumise puhul! Nüüd siis tulebki see osa. Ja isegi, kui ma veel enne arvasin, et see tuleb täiesti teisest teemast asi, siis tegelikult ei peagi nüüd üldse kaugele hüppama.

Esiteks pean ütlema aitäh M-L’le, kes mulle kunagi Merit Raju blogi ja raamatut “Hingele pai” soovitas. Naljakas, et tegelikult olen ma isegi seda raamatut teistele kinkinud, aga mitte kunagi ise lugenud. Nüüd pean omakorda saatma tänusõnad veel ka M-le, kes mulle selle raamatu jõuludeks kinkis ja tänu kellele ma 3 õhtut järjest toitusin raamatust sisse ahmitud inspiratsioonist. Aga kuna see esimene raamat ilmus juba 2 aastat tagasi ja on tõenäoliselt ka väga paljudel juba riiulis olemas, siis ei kingi ma ühele blogi lugejale mitte seda raamatut, vaid hoopis Merit Raju uue, kuu aega tagasi ilmunud raamatu “Leia oma tee”!

Nagu öeldud, ahmisin esimese raamatu endale 3 õhtuga sisse – nii palju äratundmist ja nii palju häid ja õigeid mõtteid! Tihti oli tunne, nagu rebitaks sõnad suust või õigemini mõtted peast. See seletab ka mu agarust, et veel enne esimesega ühele poole saamist jõudsin käia raamatupoes ja ka Merit Raju värskema raamatu seotada. Nüüd loen huvi, rõõmu, suure äratundmise ja inspiratsiooni tähe all seda teist, kus jutustavad oma tee otsimisest ja leidmisest lisaks Meritile ka paljud teised Eesti inimesi.

Kuna tavaliselt loen ma seda voodis enne magama minekut (öeldakse ju, et 2h enne magamaminekut tuleb teha endale meeldivaid ja rahulikke asju), siis on sellel küll hea mõju, aga seda hoopis teises mõttes. Tavaliselt loen ma voodis raamatut ja juba 2. leheküljel vajub silm kinni. Selle raamatu puhul on aga pärast tule kustu panemist pea paksult mõtteid täis. Magada ei saa ja üsna pea leian ennast jälle pimedas toas voodi kõrvalt pastakat ja paberit haaramas, et oma – tol hetkel väga lahedatena tunduvad – ideed ja mõttekäigud kuskile kindlasse kohta kirja panna. Sest elu on korduvalt näidanud, et ka kõige suurema veendumuse ja tahtmise korral neid hommikuti lihtsalt enam ei mäleta!

Niisiis, armas lugeja! Kui sa soovid seda raamatut endale saada, siis anna endast lihtsalt märku! Jäta oma mõte selle postituse, Merit Raju ja tema raamatute, blogi, tegemiste või kas või selle retsepti või siin olevate fotode kohta. Ühesõnaga, anna endast mistahes viisil märku, sest raamatu saab kingiks üks sooviavaldaja :)

Aga nüüd ka toidust. See siin on üks mu viimasel ajal lemmikumaid lihtsaid lõuna- või õhtusööke. Üliihtne, kiire ja tervislik. Talvisel ajal teeb seest mõnusalt soojaks ja täidab kõhtu, seda tänu vürtsidele ja tofule (sojapiimast valmistatud juustutoode), mis sisaldab suhteliselt palju taimseid valke ja süsivesikuid, samas vähe rasva ja kaloreid.

Vürtsine tofusegu (kohandatud Anjum Anandi järgi)
Aeg: 15 minutit
1-le

0,5 väikest sibulat
1 roheline tšilli
1 küüslauguküüs
6-8 kirsstomatit (või 1-2 tavalist)
0,25 tl kurkumit
0,5 tl jahvatatud vürtsköömneid ehk juustuköömneid (ingl k cumin)
0,5 tl garam masala‘t (tee ise või osta poest valmis maitseainesegu)
soola
värkselt purustatud musta pipart
100 g tofut (mul oli tilli ja peterselliga)
vett
peotäis värsket koriandrit

Koori sibul ja küüslauk. Haki sibul peeneks ja viiluta küüslauk. Eemalda tšillist seemned ja haki peeneks. Pese ja poolita kirsstomatid (kui kasutad tavalisi tomateid, siis haki lihtsalt suupärasteks väikesteks tükkideks).

Kuumuta pannil õli. Lisa sibul ja tšilli ning kuumuta pannil paar minutit, kuni sibul hakkab muutuma pruunikaks. Lisa küüslauk ja kuumuta seni, kuni tunned küüslaugulõhna (u 30 sekundit). Lisa tomatipoolikud, kurkum, vürtsköömned, garam masala, sool ja pipar. Sega läbi ja kuumuta aeg-ajalt segades, kuni tomatid hakkavad pehmeks minema (u 2 minutit). Lisa kuubikuteks lõigatud tofu ja väike sorts vett. Sega läbi, kuumuta ja suru tofu tükke pannilabida või puulusikaga kuumutamise ajal väiksemaks, kuni need on ühtlaselt väiksed. Enne söömist puista peale värsket hakitud koriandrit.

Ja lõpetuseks tsiteerin üht lihtsat nõuannet, mille ma Merit Raju esimesest raamatust leidsin ja mille peale diivanil omaette itsitama kukkusin: “Mälu korralikult. Maos ei ole hambaid!” Ma ei tea, kas ma itsitasin, sest see oli tabavalt öeldud või ma kujutasin väga elavalt ette hammastega magu… igaljuhul oli see mulle sellel hetkel ja tolles kontekstis väga naljakas! :)

Hommikuse võileiva peale sobib paar krudisevaid lehi nagu täpid ä-le, kuigi veel tihemini leiab neid praegusel ajal salatitaldrikult. See, missugust liha või kastet krõmpsuva kuhila vahelt veel leida võib, sõltub juba ilmast, tujust ja kuuseisust. Sel korral oli päike Lõhe tähtkujus.

Salati tarvis kahmasin aiast mõnuga koheva puhma värsket kraami (kasutasin erinevaid salateid: jääsalatit, lehtpeeti, rukolat, basiilikut ja Rosela lehtsalatit). Siis tuhnisin kasvuhoones, nina mõnusat tomatipuulõhna (nagu mu ema neid taimi sel aastal iseloomustab) täis, ja leidsin esimesed värviliste põskedega iludused. Peenralt mõned maasikmammud kah (praegusel ajal igal söögikorral kohustluslik kraam).

Lükkisin lõhefilee kuubikud vardasse, määrisin oliiviõliga, maitsestasin soola-pipraga ja grillisime (ei, ei võta kogu au endale) vardaid ploomipuu okstest saadud kuumadel sütel mõlemalt poolt u 3 min (aeg sõltub siiski grillist ja kuumusest). Lõikasin tomatid ja maasikad, salati lihtsalt rebisin meeldivalt suurteks tükkideks ning laotasin taldrikule. Kastmeks segasin kokku 1 osa oliiviõli, 2 osa laimimahla, jahvatasin sisse soola ja pipart. Kui lõhe taldrikul, niristasin salati kastmetörtsuga üle ja asusin… mekkima. :)

Veendusin, et magus maasikaamps oli lõhe ja armsa kollase pirntomati vahepeal mõnus maius, mida juba tead oodata, aga mis teeb siiski iga kord rõõmu. Nagu mandel Raffaelloski.

Aga nüüd… postituse pealkirja lõpuni lugemisel lubasin veel midagi edastada. Teen ümbriku nüüd krabisedes lahti ja loen sisu ette:

“Homme, imeilusa 9. juuli keskpäeval kogunevad toidublogardid soojade merebriiside kätte Sadama turu kaile, pakivad oma kaasa tassitud kodinad lahti, teevad eelnevalt magamata ööst hoolimata rõõmsad näod pähe ning pakuvad oma tehtud head, ja kui veab, ka paremat. Kõik on oodatud!”

Kell 13 olen ka mina esimest korda teiste blogijatega koos ühe leti taga ja kui kõik hästi läheb, pakun üht suvist soolast ampsu. Natuke pabistan ikka ka, aga loodetavasti juhtub keegi seda blogi millegipärast lugema ja tuleb kas või juttu rääkima. Homme, Sadama turul, eks! :) Turul toimumas ka muud põnevat, täpsem päevakava: www.sadamaturg.ee

P.S. Postitus valmis Tokyo Nu School of Jazzi saatel ja ausalt, ma ei taha teada, mitu kuulamist nendest 116 275-st minu omad on.

Tõsi, päris plaanipäraselt see ei läinud, kuna seltskond on aktiivne (kes töötab nädala sees väljamaal, kes elab ja hingab bändi töögraafikuga ühes rütmis ja kes on niisama ettevõtlik) mistõttu mõningane kadu oli kahjuks paratamatu. Aga grilliõhtu siiski toimus ja teemaks kujunes sujuvalt palsamiäädikas (kuigi tagantjärele hinnates ei jäänud ka sääsed üldse palju maha), kuna üks osa aktiivsetest perekonnatuttavatest otsustas neid hakata maale tooma (kui huvi pakuvad Itaalia väiketootjate veinid või palsamiäädikad, siis soovitan korraks Frizza lehele sisse astuda, kui aga sääskedest lahtisaamine, siis lugeda seda artiklit).

Sissejuhatuseks sai otsitud igasuguseid ideid grilliõhtule, kus oleks kasutatud palsamiäädikat. Nende seas nii igipõlised lemmikud (nagu ahjus kuivatatud tomatid, tomati-mozzarella või rukola-mangosalat), aga ka uued üllatajad: grillitud banaanid peekoniga (mmmm!), grillitud rabarberisalat (mmm-hmmm-hmm!) ja ülejäänud asjade üle võib nüüd vaielda, aga mulle meeldis väga ka mustas marinaadis sea kaelakarbonaad ja ürdikanafilee (mis sai muide üllatavalt mahlane ja üldse mitte kuiv!).

Õhtu oli tore. Oli päikest, palavust, veini, sääski ja head seltskonda. Õhtu tipnes kohvi ja jäätisega ja mis siin salata – ka superstaari hääletusele elavalt kaasaelamisega (ja sama suure pettumisega). Aga see selleks. Nüüd rida retsepte, mida me grillõhtul mekkisime, ja ka üks uudis!

EELROOG

Peekonisse keeratud banaanid

3 banaani
u 15 peekoniriba
hambatikke

Koori banaanid ja lõika 3-4 cm pikkusteks juppideks. Mässi peekon ümber banaanitükkide, kinnita hambatikuga ja grilli u 5 min või kuni peekon on krõbe. Idee pärit Pärnumaa Meistrivõistlustelt Grillimises.

***

Ahjus kuivatatud tomatid

500 g kirsstomateid
2 sl oliiviõli
1 sl palsamikreemi
3 väikest pune oksa
soola-suhkrut

Sega kausis oliiviõli, palsamikreem, peeneks hakitud pune, sool ja suhkur. Poolita kirsstomatid ja keeruta neid (osade kaupa) kastmekausis. Seejärel laota lõikepool ülespool ahjuplaadile ning kuivata ahjus 50 kraadi juures pöördõhuga programmiga vastavalt soovile 4-14 h. Minul oli esialgne plaan hoida neid 4 tundi, aga see ei toonud soovitud tulemust, hoidsin üle öö ahjus, kokku 14 h.

PEAROOG

Sea kaelakarbonaad mustas marinaadis

0,5 tl köömneid
2 nelki
1 kuhjaga tl jahvatatud punast paprikat
1 apelsini koor ja mahl
väike punt värsket tüümiani
4 küüslauguküünt
150 ml ketšupit
6 sl palsamiäädikat (mina kasutasin 3 sl tšillimaitselist palsamikreemi, 3 sl traditsioonilist)
soola-pipart

600 g tükk sea kaelakarbonaadi (5 viilu)

Purusta köömned ja nelk kombainis või uhmris. Lisa paprika, apelsinikoor ja -mahl, tüümian, küüslauk, ketšup ja palsamiäädikas, sega ühtlaseks. Lõika liha 5 viiluks ja maitsesta mõlemalt poolelt soola ja pipraga, seejärel keeruta neid marinaadikausis, kuni lihatükid on sellega täielikult koos. Jätsin liha marinaadi 6 tunniks (aga minimaalne aeg oleks 1 h). Grilli liha ühelt küljelt 2 min, seejärel teiselt 2 min (et mahlad kinni kõrvetada), seejärel grilli kaane all, keera u 4 min järel ja pintselda alles jäänud marinaadiga kuni liha valmis (sõltuvalt grillist, kuumusest, ilmast jne 15-20 min). Retsept raamatust Cook with Jamie (lk 181).

***

Palsamiäädikaga “praetud” toorvorstid

toorvortse (peeneid või pakse)
palsamiäädikat või -kreemi (me proovisime ühed Barbeque omaga, teised kirsiga)

Keeda toorvorstid eelnevalt (seda võib varem juba teha) vastavalt vorsti paksusele 7-12 min. Grillimisel tee fooliumist vann ja pane grillrestile. Vala vanni palsamiäädikat või mõne maitsega palsamikreemi ja lisa vorstid. Keeruta vorste grillimise ajal, kuni need on ühtlaselt siirupitaolise kastmega kaetud (u 10 min). Idee Nami-namist.

***

Ürdimarinaadis kanafilee

1 sidruni koor ja mahl
3 oksa piparmünti
3 oksa basiilikut
2 oksa punet
8 küüslauguküünt
6 sl oliiviõli
3 sl valget palsamiäädikat
1 tl musta pipart, purustatud
3 tl meresoola

4 kanafileetükki

Tee marinaad juba päev varem valmis ja jäta üleöö külmkappi seisma, seda iga paari tunni tagant loksutades. Soovitan võtta mõne kindlalt suletava purgi, kuhu marinaadi tegema hakata. Riivi sidrunilt koor, pressi mahl purki, lisa peeneks hakitud ürdid, küüslauk (ka peeneks hakitud), oliiviõli, palsamiäädikas, must pipar ja sool. Enne grillimist määri terved kanafileetükid marinaadiga kokku ja grilli ühelt poolt 1,5 min, teiselt poolt 1,5 min, seejärel kaane all jälle esimeselt poolelt 3 ja teiselt 3 minutit (see aeg eeldab korralikult kuuma grilli – saad hoida kätt grillresti kõrgusel 3-4 sekundit, aga mitte kauem). Marinaadi retsept raamatust Meistrite Grilliraamat (lk 67).

LISANDID

Tomati-mozzarella salat

5-6 tomatit
2 pk (250 g) mozzarella‘t
peotäis basiilikulehti
palsamiäädikat või -kreemi

Viiluta tomatid ja mozzarella ühejämedusteks ratasteks ning laota vaheldumisi kaussi. Puitsa peale basiilikulehti. Meie lasime igalühel salati seejärel taldrikusse tõsta ja siis ise erinevate kastmetega, kas palsamiäädika või palsamikreemidega proovida.

***

Rukola-mangosalat

3 suurt peotäit rukolat (ehk põldvõõrkapsast)
2 küpset mangot
1 tl fariinisuhkrut
palsamikreemi

Tükelda mango kas viiludeks või kuubikuteks ja pane koos rukolaga kaussi. Lisa fariinisuhkur ja sega kergelt läbi. Meie katsetasime igaüks oma taldrikus erinevaid palsamikreeme ja nii tuleb minu meelest ka parem tulemus, kui palsamikreem lisada alles igaühe portsjoni juurde (mitte suures kausis).

***

Grillitud rabarberisalat

u 10 vart rabarberit
2 punast sibulat
4-5 sl fariinisuhkurt
5 cm pikkune ingveritükk
4-5 sl palsamiäädikat või -kreemi
fooliumit

Pese rabarberid (ära koori) ja lõika u 10 cm juppideks. Koori sibul, lõika veeranditeks ja viiluta suhteliselt jämedateks viiludeks. Riivi või lõika ingver väikesteks tükkideks. Jaota rabarber, sibul, fariinisuhkur, ingver 6-8 fooliumitüki peale, lisa palsamiäädikas ja voldi pakid kokku. Grilli u 10 min, serveerimiseks pane pakkide sisu ühte kaussi kokku. Idee autor  Tiina Lebane.

DESSERT

Palsamikreemine jäätis

1 pk (või soovi korral 2 :P ) koorejäätist
erinevaid palsamikreeme

Serveeri jäätis kaussi ja maitse erinevate palsamikreemidega (minu lemmikuks sai jäätise peal sidruni kreem, lihaga aga mustikaga ja noh.. traditsioonilise ja siirupise palsamiäädika vastu mozzarella-tomati salatis ei saa ikka miski!).

Kui kellelgi on veel huvitavaid ja häid järele proovitud suvehooaja retsepte, kus kasutatud palsamiäädikat, on need väga teretulnud! :) Täna õhtul ei jõua kohe järele proovida, sest ootama teie kõikide toel võidetud õhtusöök Taevarestoranis (!), aga homme on ka päev! Üüratud tänud teile kaasaelamast! :)

P.S. Tassikesel on suure küsimise peale (et miks veel ei ole) nüüd ka Facebooki leht. Sinna pistan lisaks uutele postitustele ja fotoampsudele ka sellised väiksemad palad, mis blogisse ei jõua, aga elu teevad heaks ikka! Huvilised on oodatud ja palutud sisse astuma ;)

Lõpuks ometi jõudsin jälle üle tüki aja Pärnusse. Esiteks tulitas juba Tallinnas akna all kasvavate taimede pärast (mu uus rabarber Red Champagne ootas juba ammu-ammu mahapanekut), teiseks oli tahtmine suur, et valdused aias üle vaadata ja loomulikult ka grill sel aastal esimest korda kuumaks kütta.

Need olid hästi pragmaatilised põhjused. Tegelikult oli asi selles, et ma nägin oma selle kevade esimesi märtsi- ja lumikellukesi Kosmose trammipeatuses, ja purgis! Ja mul hakkas selle peale lihtsalt imelik olla. Mitte et see tädi sel varahommikul oleks mind seal kuidagi halvasti silmanud, ei! Lihtsalt väga veider oli tajuda, kui asfaldiseks mu elu vahepeal muutunud oli.

Vastukaaluks kulges tänane päev üleni aias ja väga töiselt, ladusalt. Juba hommikul oli paljulubav ilm, s.t päeva esimeses pooles oli palju päikest, teises pooles ainult lubas. Õnneks õhtuks tuli uuesti välja. Aga mis sest, praegu tundub, et piisab ainult sellest, et aias pole lund ja õhk on naabruskonnas tehtud lõkkelõhnast paks.

Kusjuures see tigu ei olnud üksi. Lisaks talle märkasin kuldnokka ja ürdipeenart korrastades ka esimest sääske (linnas meie teed ei ristu) ja sain loomulikult kohe ka märgistatud. Samas oli kuidagi kahju kohe selle aasta esimest sääske maha lüüa, nii et jätsin ta ellu. Olgu tal ka hea päev (ja minul lootust edasisele paremale koostööle). ;)

Nagu öeldud, päeva esimene pool oli päikest täis, teine üllatas pärast grillil küpsenud lõunasööki ja täpselt hekilõikamise stardi ajal hoovihmaga, mistõttu sai hekilõikamisest sujuvalt hoopis autopesu.  Ja kui valmis, ootas katuse all terrassil aurav kohv ja pähkline šokolaadiamps.

Oli mõnusalt asine päev, nii et õhtune saun ja kohupiima-virsikukook väsitasid korralikult ära ja ajasid magusa une peale. Nüüd magama. Huvitavaid unenägusid ja homseks-ülehomseks mõnusat munade värvimist-koksimist! ;)

Aga pühapäev oli mõnus veel ühel põhjusel. Nagu tänapäeval hommikurutiini juurde – umbes sinna duši all käimise ja hambapesu vahele – kuulub, logisin Facebooki vaatama, mis maailmas uut on. Ohoo, mingi kiri. Palju õnne! Ma võitsin Misu FB kampaanias kõrvarõngad. Uskumatu, ma ei võida ju mitte kunagi mitte midagi. Vägev! Ja mis veel – need ei ole tavalised kõrvarõngad, vaid tassikestega kõrvarõngad, tas-si-kes-te-ga, ideaalsed! :)

Kokkuvõttes üks paksult meelehead täis pühapäev. Ja veel, veidi silmailu rohelis-valgetest tulpidest. Maasikaid sain laupäeval kah, aga need said pühapäevaks juba kahjuks otsa.

Ja nagu  ma mõni postitus tagasi manisin, avasin suure hurraaga kevad-suvise salatihooaja. Nüüd siis sellest sahtlist järgmine kokanduslik mõttevälgatus – väikese kaldega tomati-mozzarella salat. Ei ole nüüd oma mõttega üldse originaalne, aga ei saa ka päris eirata – tegemise ajal kerkis silme ette vägisi suvine aeg – umbne kasvuhoone, vohav basiilik, erinevat sorti tomatitaimed… ja see lõhn! Mu lemmik sort on juba väikesest peale olnud Härja Süda. Kahjuks on selle taime leidmine turult viimastel aastatel väga keerukaks osutunud. Vähemalt Pärnu omal. Igatahes tegi igatsus oma töö ja võib vist öelda küll, et mis meelel, see keelel!

Kahe taldrikutäie salati tarvis läheb vaja:

10 kirsstomatit (või nagu mina tegin, osaliselt suuremaid-väiksemaid, kollaseid-punaseid vms)
150 g mozzarella‘t
peotäis basiilikulehti
oliiviõli
soola

Pesto jaoks:

1 küüslauguküüs
näpuotsatäis jämedat soola
1 sl seedermänniseemneid
2 peotäit basiilikulehti
u 2 sl oliiviõli
1 sl parmesani, peenelt riivitud

Kuumuta ahi 100 kraadini. Pese ja poolita tomatid, laota lõikekülg ülespool ahjuplaadile. Puista üle soolaga, nirista peale veidi oliiviõli. Hoia ahjus u 1,5 h (kui on segamini suuremad-väiksemad, siis väiksemad tomatid võib u 1 h pealt ära võtta). Vahepeal valmista pesto. Esimesena purusta kombainis küüslauk soolaga (vaid paar sutsu), seejärel lisa seemned (ka vaid paar sutsu), seejärel basiilikulehed 2 satsis (ka 1-2 väikest sutsu). Seejärel lisa juust ja õli, sega pesto läbi.

Kui tomatid valmis, võta ahjust ja lase veidi jahtuda. Rebi mozzarella tükkideks ja laota taldrikule, tee sama basiilikulehtedega ning ahjutomatitega. Kõige peale nirista värkset pestot. Nämm! :)

Mind on juba pikemat aega vaevanud see küsimus, miks meil siin Eestis nii vähe brokolit süüakse? Jah, brokoli on küll kallim kui kartul, aga sa ei lähe ju ka raamatupoodi ega osta sealt kõige odavamat raamatut! Miks ei võiks siis ka toidupoes asju nende sisu järgi valida? Eriti kui sul sul on sisuliselt valida ju “Banaanil on nohu” ja Tammsaare vahel (või tuleks tänapäevases mõistes tuua paralleel “101 maailma parimat dieeti” ja “Minu Eesti” vahel?). Mõte on igal juhul sama.

Minu toidulaul on brokoli kartulit juba pikka aega asendanud. Ja ma olen täiesti kindel, et kui Eestis vahetaksid inimesed kas või 2 korda nädalas oma toidulaualt kartuli brokoli vastu, oleks sellel meie tervisele juba positiivne mõju. Sellepärast ka postitus ühest väga lihtsast viisist, kuidas brokoli oma toidulaual tihedamaks külaliseks teha. Viimase aja täielik lemmik ;)

Seda rooga võib süüa nii lisandina liha kõrvale kui ka niisama salatina, asendada pähklid mõne teise sordiga, jätta õunad üldse ära, teha jogurtikastmega jne jne. Võimalusi on palju, tuleb lihtsalt leida selline kooslus, mis endale kõige maitsvam tundub :)

Retsept kahele:

1 keskmise suurusega brokoli
2 väikest šalottsibulat (või 1 punane sibul)
1 sl oliiviõli
1 sl värskelt pressitud sidrunimahla
1/2 tl soola
1/2 tl pipart
1 tl suhkrut
peotäis seedermänniseemneid
2 väikest õuna

Kõigepealt poolita šalottsibulad ja lõika hästi õhukesteks viiludeks. Pane väiksemasse kaussi oliiviõli, sidrunimahl, sool, pipar ja suhkur ning sega kõik ühtlaseks. Lisa sibulaviilud ja lase neil marineeruda. Võta suurem pott ja pane veega tulele. Tükelda brokolipea väikesteks õisikuteks. Kui vesi on keema hakanud, lisa veele u 2 tl soola ja pane brokoliõisikud vette. Keeda ainult 20-30 sekundit, seejärel kurna brokoli sõelale ja jahuta ohtra külma veega. Jäta brokoli nõrguma. Lõika õun 4 sektoriks, eemalda seemnekojad ja lõika suupärasteks tükkideks (kui kohe salatit sööma ei hakka, siis tuleks õunaviilud sidrunimahlada kokku teha). Võta suurem kauss, pane sinna nõrgunud brokoli, õunad, sibulad ja seedermänniseemned. Sega läbi ja võibki sööma asuda.

Missuguses rüüs brokoli on veel maitsev? Kõiksugused soovitused brokoli serveerimiseks on väga teretulnud! :)

Avokaadod ja igasugused tsitruselised on praegu poes väga hea küpsusastmega, nii et lausa lust on sellist värvilist taldrikut kokku panna. Rääkimata avokaado ja greibi omavahelistest headest suhetest. ;) Hernevõrsed noppisin salati tarbeks jälle oma akna alt, mungoa idud urgitsesin purgist. Ahjaa, ja kõrvale kuulasin üht (minu jaoks uut, tegelikult juba vana) Norra ansamblit Kings of Convenience. Üks hea kevadine lugu neil, Mrs Cold. Mõnus! :)

Selleks laksu-nimeliseks pealkirjaks sain inspiratsiooni kohvikust Kompott, kus pakutakse ingverilaksu (värskelt pressitud ingverimahl pitsist), ka ikka profülaktika eesmärgil. Käisin seal alles nüüd I korda (mis siis, et varem jäi ju kooliteele, ilmselgelt Murphy…). Kes on käinud, teab, et kohvik on igatahes mõnusalt kodune ja lihtne, aga samas lausa pritsib inspiratsiooni (tagurpidi keeratud taburettidest lilleriiulid, rippuvatest patjadest seljatoed, vihmavarjudest valgustid, voodivedrustusest nagi jpm). Ja nagu lihtsate asjadega tavaliselt juhtub – nendega pakitakse kaasa ka tükike võlu. Sama võiks öelda selle lihtsa salati kohta. Aga eks enne otsustamist peab ise järele proovima. Kohvikus oli võlu küll! :)

Salat (2-le):

1 küps avokaado
1 punane greip
2 suurt peotäit rukola ja Radicchio Rossa salatisegu (võib kasutada ka mõnd muud)
1 peotäis hernevõrseid
väike peotäis mungoa idusid

Kaste:
1/2 sl oliiviõli
1/2 sl valge veini äädikat
1/2 sl värkselt pressitud sidrunimahla
1/4 sl sinepit (kasutasin Kreeka oma, oliivi-tomati-basiilikuga varianti)
soola-pipart

Koori ja fileeri greip (kuidas seda teha? Vt videot Youtube’ist). Fileeri kausi kohal, lase mahlal kaussi voolata ja pane greibitükid sinna samasse. Poolita avokaado, eemalda seeme ja koori ettevaatlikult ära. Lõika mõlemad pooled 4 sektoriks ja pane greibimahlaga kaussi (keeruta neid korraks mahlas, et avokaado pruuniks ei tõmbaks). Sega kõik kastme komponendid kokku ja ühtlaseks. Pese salat, kuivata ja pista koos hernevõrsetega kaussi. Nirista salatikaste peale ning tõsta kätega salat õrnalt läbi. Jaota salat kahele taldrikule, laota peale avokaado- ja greibitükid, kõige lõpuks idud.