Mitu sõpra on mulle vihjamisi öelnud: “Häid pastaretsepte ei ole kunagi liiga palju…”. Ja tõsi – pole põhjust vastu vaielda. Aga oh õudust, kui avastasin, et siin blogis on neid ainult 2 tk (selge, sellest siis ka vihjed)! Teen kohe vigade paranduse.

Siin on siis üks meie viimase aja lemmikuid, mida on korduvalt erinevate muganduste ja ära jätmistega tehtud – tagliatelle suitsulõhe ja kapparitega. Ma olen alati uskunud, et laiskus on elus edasiviiv jõud ja eks sellepärast meeldivadki mulle lihtsad, aga geniaalsed retseptid. Nagu see siin.

Esimest korda tegin seda pastat siis, kui demonstreerisime oma uut masinavärki Pärnus vanematele. Üldiselt on selles mõttes vaheldusrikas, et kui Tallinnas teeme pastat vähemalt korra nädalas, siis Pärnus pastat, makarone ega muud sellist kunagi ei saa. Meelita sõnadega kuidas tahad, aga mu ema lihtsalt ei söö ei pastat, tagliatelle‘t ega makarone. Ja loomulikult ei saanud mina kui suur sooja- ja pastalembeline seda asja nii jätta – challenge accepted!

Ühel nädalavahetusel demonstreerisime siis vanematele meie uue “kodulooma” oskust suurtest tainapallidest imeõhukesed ja siidised laiad lindid voolida. Ja OK, natukene mängisime 2 meetriste tagliatelle’dega ka. Aga edasi läks juba tempokalt, sest selle pasta tegemine on väga lihtne ja määrib ainult 1 potti.

Tagliatelle suitsulõhe ja kapparitega (Martha Stewarti järgi)

2-le

u 250-300 g värsket pastat või 200-250 g kuivatatud pastat
50 g toorjuustu
1 väike punane sibul
2 sl kappareid
u 150 g suitsulõhet
1 sl hakitud tilli
soovi korral riivitud Parmesani (või sellelaadset, nt Fortet)
soovi korral 2 sidrunisektorit

Ettevalmistusena koori sibul, lõika neljaks ja viiluta nii õhukesteks viiludeks, kui saad. Kurna kapparid sõelale ja lase nõrguda (kui nõrgunud, suru sõrmedega veel veidi vedelikku välja). Tükelda suitsulõhe näppude vahel meeldivateks tükkideks.

Keeda pasta õli ja soolaga vees (soola võid panna tavapärasest veidi vähem, sest kala ja kapparid on mõlemad päris soolased). Enne kurnamist võta potist tassitäis pasta keeduvett. Kurna pasta ja pane potti tagasi, sinna juurde ka sibulaviilud. Lisa väikeste tükkidena toorjuust, kapparid ja veidi keeduvett. Sega, kuni toorjuust on sulanud ja pastakaste on mõnusalt kreemjas (kui kaste on liiga kuiv, lisa nii kaua väikeste osade kaupa keeduvett, kuni kaste saavutab õige konsistentsi). Lisa suitsulõhetükid ja till, sega läbi ja maitse – kui vaja, lisa veel vedelikku, soola ja soovi korral musta pipart. Serveeri kohe. Soovi korral võid pakkuda juurde peene riiviga riivitud juustu ja pigistada peale ka paar tilka sidrunimahla.

Aga mis oli selle missiooni tulemus? Loomulikult accomplished! Tehtud, ema sõi. Selles söömises ei olnud tegelikult otseselt midagi eriskummalist – olen teda ka varem tavalise kuivatatud pastaga meelitada üritanud ja siis sõi ka, aga tegi ikka haput nägu. Nüüd aga sõi ja mitte ainult – kiitis ka veel! Eks see pasta nullist tegemise trall ja uhke tagliatelle’st sall ema kaela ümber mängisid oma rolli, aga igatahes olen rahul, et nüüd võib siis Pärnus südamerahuga teinekordki pastat teha!

P.S. Sall oli nali!

Sain ta täiesti ootamatult sünnipäevaks Ü-lt ja K-lt (küll on ikka hea, kui inimestel nii täpne silm, et panevad kohe 10sse). Möödunud nädalavahetusel, pärast pidulikku osa ehk siis, kui Eesti taasiseseisvumise pannkoogid olid vaarikatoormoosiga söödud, tegime muidu patriootidena südamed kõvaks ja asusime esimese iseseisva pastakatsetuse kallale. Jamie järgi otsustades käib kõik imelihtsalt, aga mõtlesime kohe kõhklevalt, et eks oma silm (või peaks ütlema hammas?) on ikka kuningas.

Tegime taina käsitsi (alustuseks 2 inimese ports – 2 muna ja 200 g jahu). Jahu lauale kuhja ja siis toasoojad munad sinna keskele kraatrisse.

Kloppisin munad lahti ja segasin tasapisi jahuga, kuni mass oli piisavalt paks et seda kätega mudida. Muljusin taina ühtalseks palliks, nii et see käte külge enam ei kleepunud ja oli ühtlane. Tundus, et kõik läheb plaani järgi ja nüüd võib asuda huvitama osa, rullimise juurde.

Millegipärast olen ma alati arvanud, et see taina rullimine on umbes nagu sokikudumine, et kõigepealt tee vanaema juures 2 aastat kuiva trenni ja siis võib-olla on lootust. Ma ei tea, kas see oli nüüd algaja õnn (eks järgmine kord paistab), aga sel korral oli see küll imelihtne, leiutama ei pidanud hakkama. Kõigepealt alustasime umbes 3 mm vahega (nr 1) ja lasime taina sealt 6 korda läbi, iga kord enne rullimist murdsin taina pooleks ja lisasin väheke jahu. Seejärel läksime samm-sammult väiksematele vahedele üle (nr 2, 3, 4 ja 5, igas vahes rullisime ühe korra). 6-ga tundus, et on vist juba õhuke küll.

Viimased nädalad olen teadaolevalt hõljunud tomatilainel. Küll bruschetta‘d, siis kuivatatud tomati pesto (sellest pean vist kohe eraldi loo kirjutama) ja nüüd siis üllatus-üllatus – tomati-ricotta ravioolid. Täidise tegin enne pastaga möllamist valmis – selleks võtsin u 150 g kuivatatud tomateid, 5 basiilikulehte, 1 värske küüslauguküüne ja sutsu soola. Suristasin minikomabainis kõik ühtalseks ja segasin hommikustest pannkookidest üle jäänud 100 g ricotta‘t lihtsalt juurde.

Edasi jagasin pastalindi mõtteliselt pooleks (nii pikku- kui laiupidi) ja jaotasin täidise poolele lindile ära (sain sellest kogusest 24 raviooli). Katsin hunnikud teise poolega tainast ja surusin vahed näppudega kinni. Edasi oli vaja veel vaid nuga ja paari enam-vähem sirget lõiget ja ravioolipätsid olidki valmis.

P.S. Väike nipp: kui tahta ravioolid normaalselt (loe: mitte jõudu kasutades) laualt kätte ka saada, pane enne kindlasti jahu ka alla! :)

Siis panin vee ohtra soolaga keema, lisasin väikse tilga oliiviõli ja keetsin ravioole u 1,5 minutit. Samal ajal sulatasin pannil killukese võid koos seedermänniseemnetega.

Ravioolid taldrikusse, sulavõi ja seedermänniseemned kastmeks peale, natukene riivitud Parmesani ja valmis ta oligi. Oli ikka hää küll, eriti kui mõelda, et algusest lõpuni enda tehtud…

… amps! Ja siis läksime Vabaduse Laulule. Nüüd ei jää enam muud üle – esimene vasikas aia taha aetud, tuleb Ü ja K vist külla pastale kutsuda.

P.S. Jahuga võib tegelikult keegi kogu aeg vehkida. Nii alla kui peale ja vahele ka. Siis on kindel, et mitte miski mitte kuskile kinni ei jää.

Ja pssssst… kui kellelgi jäi nägemata minu liikuvate piltide kokkuvõte ülivõrdes kulgenud Augustiunetusest, siis siin see on. Minu ehk siis toidulisest vaatevinklist.

Kes ilma jäi, siis järgmisel aasta uus ja kuuldavasti veel vägevam võimalus :)
 

Pasta meeldib mulle eriti sellepärast, et sellega on nii palju mängimisruumi ja samas ei ole ta üldse nõudlik. Oletame, et tuled õhtul koju, poest pole läbi käinud ja külmkapist haigutab vastu tühjus, võipakk, killuke parmesani ja 1 nukker porru (vms, tuleb enam-vähem tuttav ette?). Siis ongi sellised lihtsad, nagu ka need Jamie’st inspireeritud spagetid porruga väga maitsev, lihtne ja kiire õhtusöögi variant.

Mis puudutab porrut, siis selle pikemal kuumutamisel muutub porru tõeliselt mõnusaks, pehmeks, magusaks ja kuldseks. Sibulataolisest maitsest ei ole jälgegi. Lihtsalt imeline, loodan, et ka siit pildi pealt on see ilus värv ja pehme tekstuur näha (mulle meenutab see tekstuurilt millegipärast tegelikult veidi raberberitükke kisselli sees, kas see on imelik?). Ja kuna muidu on porru üsna ühekülgse maitsega, siis on ta igasugustele maitsetele äärmiselt vastuvõtlik. Parimad sõbrad: või, ürdid (tüümian, salvei jne), juustud ja veel kord või! Olen enda jaoks porru täielikult avastanud ja kasutan seda ka tihti sibula asemel salatites ja muudes roogades. Lihtsalt väga suur lemmik!

4 portsjoni jaoks läheb vaja:

1 suur porru (või 2 väikest)
3 küüslauguküünt
võid
oliivõli
tüümiani
~ 10 cl valget veini
~10 cl kana- või koogiviljapuljongit
paremsani juustu
sinihallitusjuustu
täistera spagette
soola-pipart

Alustuseks tuleb porru pesta (üks nipp selle kohta sai kirja lõhesupi tegemise juurde), pikkupidi poolitada ja viilutada u 1 cm jämedusteks viiludeks. Viiluta ka küüslauk peeneks. Kuumuta pann, lisa oliivõli ja korralik tükk võid, küüslauk ja tükeldatud tüümian. Kui või on sulanud, viska viilutatud porru pannile. Sega läbi, et porru saaks üleni rasvainega kokku, seejärel lisa porrule valge vein, maitsesta soola ja pipraga. Lisa puljong, sega läbi ja jäta kaane alla u 15 minutiks hauduma.

Samal ajal pane spagettide jaoks vesi keema. Kui vesi juba keeb, lisa törts oliivõli, peotäis soola ja ka spagetid. Keeda nii kaua, kui pakil märgitud. Vahepeal riivi parmesan ja sinihallitusjuust peene riiviga. Kui porru on pannil valmis saanud, siis lisa pannile killuke võid (u 25g), puista peale korralik peotäis parmesani ja sinihallitusjuustu ning koos vähese keemisveega ka spagetid. Sega roog läbi ja serveeri kohe ekstra parmesani ja tüümianioksakestega :)