“Pay attention to what you envy. Jealousy is an ugly emotion, but it tells the truth. You mostly envy those who have what you desire.”

Ja siin on mõttekoht. Ma ei taha öelda, et ma uusi tuttavaid kohe kangesti kadestama hakkaksin, aga oma iva selles mõttes ju on. Samas võiks sõna kadedus asendada seal sõnaga imetlus ja mõte jääks ikka samaks, kuigi jah, lihtsalt ilusamas võtmes. Üks asi, mille poolest ma teisi vahel siis n-ö kadestan/imetlen, on stabiilsus ja kindlustunne ja see teadmine, et “need asjad lihtsalt on/käivad nii ega kao kuskile ära”. See kõik on sel suvel väljendunud minus igatsusena traditsioonide järele. Nii imelik, kui see mulle endalegi ei tunduks, olen alles nüüd taipama hakanud, et nende roll on palju tähtsam, kui ma siiani seda hinnata osanud olen.

Minu järgnev mõte ei kvalifitseeru küll suurte traditsioonide nimistusse, küll aga nende väikeste isiklike mõnusate hetkede, harjumuste-kommete sekka, nagu on mõne jaoks hommikukohv ja ajaleht, teisele hommikujooks või mõnel kolmandal, miks ka mitte, suitsupaus. Ehk see miski, mis on sinu ja võid kindel olla, et see on ja jääb ega kao kuskile. Minu jaoks on nüüd väike traditsioon õhtul kella 20.00 ajal (või tunnike pärast õhtusööki) teed juua ja selle kõrvale midagi mõnusat nosida. See kõlab väga lihtsalt, ma tean, aga tihti ongi lihtsad asjad ja nendest tulnud võlu pöördvõrdelises seoses. Kui ma nüüd järgi mõtlen, siis tegelikult on see traditsiooni taaselustamine, sest vanasti oli suvilas selle õhtuse kombe nimi piparmünditee ja juustusai, aga nüüd, 20 a hiljem, nimetasin selle ümber lihtsalt tee joomise ja õhtuse nosimise traditsiooniks.

Seda sama mõnusat datleid ja pähkleid täis kohvikeeksi olengi sel nädalal tänu uuele avastatud retseptile teistelegi tee kõrvale pakkunud. Pehme ja mahlane. Mitte liiga magus, pigem kergelt mõrkja maitsega. Kohe pärast esimest katsetust, mis oli igati edukas, oli selge, et see retsept läheb juba lähipäevil kordamisele. Ja nii juhtuski. Ja juhtub juba homme uuesti, sest plaanin seda nädalavahetusel Saaremaal kuuriehituse ja puude riita ladumise talgutel samuti pakkuda.

Retsept jäi mulle silma, sest see oli lihtne ja tervislik sisaldas üllatavalt normaalsetes vahekordades tooraineid  – kõigest 2 sl võid, 2 sl suhkrut (seal kasutasin ka muscovado‘t), 1 muna ja suures osas koosneb keeks tegelikult hoopiski datlitest ja pähklitest. Loomulikult ka jahust, aga sellena kasutasin samuti täistera speltajahu, mis teeb kogu krempli tiba tervislikumaks, kui tavalist nisujahu kasutades, ja tekstuuri robustsemaks, just nagu mulle meeldibki. Nii et loodan, et teisedki keeksisõbrad saavad nüüd ühe lemmiku juurde!

Datli-kohvikeeks
Retsepti autor on Debbie Loftus (kuulsa toidufotograafi David Loftuse, kes on pildistanud minu teada kõik Jamie Oliveri raamatud, abikaasa) ja retsept pärineb raamatust “80 toiduga ümber maailma”.

1 leivavormitäis (u 20 x 10 cm) – kuigi soovitan kogused kahekordistada ja teha kohe 2 keeksi – uskuge mind, te ei kahetse! Pealegi leivavormid mahuvad ju korraga vabalt ahju!

250 g datleid, kivideta
1 tl soodat
250 ml kanget (araabika) kohvi
150 g pähkleid (nt India, sarapuu-, pekaani- vm pähkleid)
1 muna
2 sl võid, toasooja
2 sl suhkrut (olen teinud tavalise valge ja tumeda muscovado‘ga)
1 tl vanilliekstrakti
150 g jahu (mina kasutan täistera speltajahu, aga võib ka tavalise nisujahuga loomulikult teha)
1 tl soola

1) Määri leivavorm võiga ja aseta selle põhja küpsetuspabeririba, mis ulatuks mõlemast vormi otsast veidi üle ääre (siis on mugav keeksi pärast vormist välja tõsta).

2) Kõigepealt puhasta datlid vajadusel kividest ja haki peenemaks. Pane hakitud datlite juurde kaussi sooda ja kohv. Sega läbi ja jäta seisma.

3) Haki pähklid veidi peenemaks.

4) Sega suures kausis lahtiklopitud muna, toasoe või ja suhkur vispli või mikseri abil ühtlaseks massiks. Lisa vanilliektrakt ja sega veel kord läbi.

5) Lisa või-munasegu hulka jahu ja sool ning sega tainaks.

6) Lisa datli-kohvisegu ja pähklid. Sega ühltaseks (tainas jääb üsna vedel) ja vala leivavormi. Küpseta 180 kraadi juures 30-40 minutit, kuni keeks on kerkinud, pealt tumepruun ja hambatikk jääb torgates kuivaks.

Erinevate kokaraamatute tegemise jooksul olen alati endale uusi lemmikui leidnud. Ja see on üks põhjuseid miks see töö nii põnev on! Sel korral tabas mind armastus esimest ampsust ja minu uuteks lemmikmaiusteks said hoobilt need kihilised kuubikukesed, millest kohe lähemalt kirjutan – Nanaimo ruudud (ingl k Nanaimo bars). Kes on proovinud, see teab, et ma ei liialda mitte üks teps.

Need on populaarsed Kanada päritoluga maiused, millel on 3 kihti: kõige all purustatud küpsiste, mandlite ja kookose põhi, keskel vanilline kreem ja peal sulatatud (tume) šokolaad. Ja kui hammustad otse külmkapist tulnud ruudukest, puruneb tahenenud šokolaadikiht ja kõik kokku maitseb lihtsalt nii hästi, et armastuse kõhu kaudu käimises ei teki kahtluski! Retseptist näeb, et tegu on ka üsna rammusa (loe: võise) ampsuga. Aga patt oleks nendega aeg-ajalt mitte patustada! Küsimus on ju tegelikult ainult sageduses ja seda dikteerigu juba igaühe südametunnistus…

Kuigi maiuse algne päritolu ei ole 100% kindel ja teooriaid on mitmeid, seostatakse neid magusaid ampse siiski kõige enam Kanada linna Nanaimoga. Kanadas olla see maius kuulsaks saanud juba 1950ndatel, mil anti välja kohalike majapidamiste seas populaarseks saanud kokaraamat, mida hakkasid muuseas müüma ka paljud Nanaimo kohvikud. Selles raamatus oligi ühe tavalise perenaise Mabel Jenkinsi retsept sellise maiuse valmistamiseks, kandes raamatus aga nime selle autori järgi – Mabel bar. Nanaoimo bar‘iks hakkasid seda kutsuma aga väidetavalt USAst pärit turistid. Seda, kui populaarsed need ruudud Kanadas on, pidi muuseas tõestama ka sealne vanillikastmepulbri müük. Viimast läheb keskmise kihi valmistel tarvis ja õnneks ei ole tegu mingi imeasjaga – seda leidub ka meie tavalistes toidupoodides mitmes versioonis.

Olgu selle lõpliku pärinemislooga, kuidas on, maiuse võlu see ei vähenda. Tänaseks on see maius ülimalt populaarne kogu Põhja-Ameerikas ja ka Euroopas. Eestis ei ole kohanud, aga kui kohtaks, ostaks aeg-ajalt kindlasti. Kes aga reisimas, võiks magusates kohtades Nanaimo bar‘i otsida küll!

Enne alustamist soovitan vaadata kindlasti ka seda videot, mille on teinud portaali Joy of baking perenaine (tal on üldse väga hea pagas videosid küpsetamishuvilistele). Küll on mõnus, kui selline puust ja punaseks tehtud materjal on videopildis kohe naksti võtta! :) Mõnusat kokkamist ja maiustamist!

Minul on tehtud klassikaline versioon Nanaimo ruutudest, aga palju tehakse variatsioone ka piparmündi, maapähklivõi või näiteks Piña coladaga. See maius ei vaja küpsetamist, küll aga veidi aega. Jälgisin esmakordsel valmistamisel meelega kella, et ma (jälle) ei kirjutaks, et nii kiire ja lihtne ja 5 minutiga valmis, kuigi ideelt see asi ju enam-vähem nii ongi. Kokku kulus valmistamiseks veidi alla 1 h, pärast tuleb arvestada veel vähemalt 4 tundi, mil maius külmas taheneb.

Nanaimo ruudud

Retsept tuleb ühte kevadel ilmuvase magustoitude raamatuse, millest ma kindlasti tulevikus ka kirjutan. Praegu täheldan retsepti üles nii, nagu mina seda teist korda tehes teeksin, sest mõni asi nõuab veidi rohkem tähelepanu, kui ma esialgu arvasin.

I kiht:
100 g digestiivküpsiseid
75 g mandleid
120 g võid
0,5 dl suhkrut
5 sl kakaopulbrit
1 muna
2 dl kookoshelbeid

II kiht:
100 g toasooja võid
1,5 dl vahukoort
2 sl vanillikastme pulbrit (müüakse tavalises toidupoes kas maitseainete juures või seal, kus tarretise jms pulbreid)
2 dl tuhksuhkrut

III kiht:
100 g tumedat šokolaadi
2 sl võid

Purusta küpsised ja mandlid köögikombainis peeneks (kui köögikombaini ei ole, tambi küpsised pudrunuiaga suures kausis ühtlaseks puruks ja haki mandlid peeneks). Sulata potis või, lisa suhkur ja kakao ning sega ütlaseks. Klopi muna väikses kausis kergelt lahti ja lisa ettevaatlikult, pidevalt segades võimassi hulka, seejärel kuumuta pidevalt segades u 3 minutit (tulemuseks peaks olema ühtlane paksenenud mass). Sega võimass kokku küpsise-mandlipuru ja kookoshelvestega ja suru tugevasti u 20×20 cm suuruse küpsetusvormi põhja. Võid panna järgmise kihi valmistamise ajaks külmkappi tahenema.

Vahusta kõigepealt veidi aega toasooja võid, kuni see on ühtlane kreemjas mass, liha vahukoor, vanillikastmepulber ja tuhksuhkur. Alustades aeglasest kiirusest, vahusta mass ühtlaseks kreemiks. Määri ühtlase kihina alumisel kihile. Võid panna järgmise kihi valmistamise ajaks külmkappi tahenema.

Sulata väikeses paksupõhjalises potis tasasel tulel (või pliidil kuuma veega poolenisti täidetud poti kohal kuumakindlas kausis) šokolaad ja või. Lase veidi jahtuda ja kalla kreemikihile, määri ühtlaselt laiali. Pane külma tahenema. Väikesteks, u 3×3 cm suurusteks ruutudeks soovitan lõigata niipea, kui šokolaad on tahenenud (u 0,5-1 h pärast). Selleks on hea kasutada teravat nuga, kastes seda lõigete vahepeal kuuma vette. Kui šokolaad hakkab lõigates pragunema, lase sel veidi aega toatemperatuuril jälle pehmemaks minna ja proovi uuesti lõigata. Säilita külmkapis.

Kunagi keegi kuskil soovitas, et iga kord kui poest midagi uut koju tood, pead kodust 2 asja ära viima (nt uuskasutusse) või ära viskama (mis eeldaks, et see asi on ribadeks kantud-kasutatud). Kui kumbagi ei taha teha, siis justkui ei oleks seda uut asja vaja. Säärane 1:2 valem peaks aitama korda majas hoida. Ja enamasti see mul õnnestunub ka, kuigi suuresti tõenäoliselt tänu sellele, et olen viimase 6 aastaga 6 korda kolinud – see tähendab, et enne uue julla soetamist mõtlen juba eos palehigis kolmiskastide tassimisele. Toimib ka!

Aga ometi on üks valdkond, kus need reeglid ei kehti ja mõistus on kui peast pühitud. Ja need on kodu- ja sisustuspoed! Seal kaotan täielikult pea ja tahaks otsekohe poodi sisse kolida! Ja siis on kastide tassimiseks rammu küll ja veel, eks. :) Patjadest ja linikutest, vaaside, klaaside, taldrikute ja kapinuppudeni välja. Kõike tahaks! Igasuguseid nõusid olen ma kogu oma iseseisva elu varunud, lihtsalt varem, mil ma veel pildistamisega ei tegelenud, ei olnud mul selleks päris 100% töötavat õigustust. Nüüd on see õnneks olemas. Ja kuidas veel! :)

Üks mu lemmikuid nn kodu asjade poode on Homeart. Kui ma selle aasta alguses juhtusin kuulma, et nad on jälle avatud (vanasti asus nende pood Rotermanni kvartalis), tormasin kohe kohale, sest teadsin juba ette, et kui mitte ostmiseks, siis inspiratsiooni saamiseks läheb seal nagunii! Ja tihti sellest tegelikult ju piisabki :)

Nii ma siis käisingi seal jälle iga natukese aja tagant luurel. Tunne oli justkui oleksin kuhugile Rootsi minipuhkusele sattunud. Puhas ja helge Skandinaavia stiil. Siis saingi poe perenaise Kairitiga jutule ja luba üheks päevaks sisse kolida oligi märkamatult sülle sadanud! Ja seda ei saanud rasiku lasta! :) Sandra küpsetas taas ühe imelise, kõrge ja kihilise sõbrapäevateemalise tordi (märksõnadeks vaarikad, šokolaad, toorjuust ja biskviit) ja meisterdas trühvleid (nende retseptid leiate Sandra blogist). Nagu oleks paradiisi sattunud. Mõnus atmosfäär – soe ja kodune, südamlik vastuvõtt. Aitäh selle eest sulle, Kairit! Ja aitäh magusa eest, Sandra! :)

Loodan, et minu kaaskannatajatest kodunänni armastajad saavad siit inspiratsiooni ja kosutust. Mõnusat sõbrapäeva! :)

Tänaseks olen bloginud juba 2 aastat! Aeg on lennanud uskumatult kiiresti ja samal ajal on käes jällegi ühe aasta lõpp. Kuna mul on kalduvus asju analüüsida, meeldib mulle aasta lõpus ka igasuguseid kokkuvõtteid teha ja uusi eesmärke seada. Õnneks alates sellest ajast, mil olen blogi pidanud ja toidu pildistamisega tegelenud, tunnen, et mul on ka midagi, mida aasta lõpus tähistada! Ja kahtlemata ongi see iseenesest kõige parem kingitus üldse. Aga lisaks premeerisingi ennast veel enne aastavahetust, keset pühi ühe inspireeriva pildistamisega, kus tähelepanu keskmes uhke tort, mille autor koogimeister Sandra Veeremaa.

Sandraga sain ma tuttavaks detsembri alguses Loomeinkubaatoris toimunud Bazaaril (millest veidi aega tagasi ka kirjutasin). Samamoodi nagu mina ja teised staažikamad blogijad, oli oma küpsetistega Bazaari külastajaid rõõmustama tulnud keegi Sandra, kelle kohta teadsin vaid seda, et ta töötab Kukekeses kokana. Juba esimesest hetkest sai selgeks, et Sandral on kookide, või õigemini uhkete, kihiliste, kõrgete, omapäraste maitsenüanssidega tortide valmistamiseks tõeliselt annet ja maitset. Näiteks pakkus ta seal torti maguskartulist (ehk bataadist), mis oli kaunistatud karamellistatud plaksumaisiga (ingl k popcorn, kellele see eestikeelne variant tuttav ei ole), 7-8 kihilist kuulsat kooki Red Velvet, mis oli kaunistatud jõululike kummikommidega (vt Instagrami pilti) ja veel teisigi (vt teisi Sandra tehtud kooke blogist või Facebooki lehelt). Aga just need kihilised tordid püüdsid mu tähelepanu ja ei andnud rahu.

Esiteks sellepärast, et olen juba pikemat aega soovinud ise ka midagi taolist küpsetada ja katsetada. Samas ei ole aega olnud ja eks teiselt poolt on ka hirm ebaõnnestumise ees. Teiseks mõned asjad lihtsalt jäävad su pähe kinni ega lase enam lahti. Nii ma siis olin Sandra kookidest nagu “kurjast vaimust vaevatud”, kuni ühel päeval võtsin Sandraga ühendust, et nüüd pole enam midagi teha – “Mina ei saa sinu kookide pärast öösiti magada, peame midagi ette võtma.” :)

Õnneks ei pidanud ma Sandra veenmiseks ta käsi väänama hakkama ja nii meie tordivalmistamisepäevak saigi teoks! Veel enne seda rääkisime ideed-mõtted läbi – nii tore, kui oled teisega ühel lainel, mõtled samamoodi ja mõistad juba poole lause pealt! Kui tegemiseks läks, sai jälle selgeks, et tegelikult ei ole sellise tordi tegemine üldse nii imekeeruline. Vaja on küpsetada biskviit, see immutada, kreemiga katta ja kaunistada. Lihtne, eks? :)

Kuna teemaks võtsime aastavahetuse ja blogi sünnipäeva, siis valis Sandra pidulikumat sorti tordi, mille immutamisel kasutas vanillist vahuveini ning mille täitis kreemiga valgest šokolaadist, Päikese juustust (!) ja vahukoorest. Kaunistuseks said aga Sandra enda tehtud piparmündi-, pistaatsiapähkli- ja mustikamaitselised makroonid!

Just sellised väiksed projektikesed ongi need, mis panevad silmad põlema ja varastavad õhtul voodist une. Aitäh sulle, Sandra, selle unetuse, loomulikult koogi, aga ka käemodelliks olemise eest! :)

Mul on ütlemata hea meel, et 2012. aastal olen ma (jälle) kohanud nii palju uusi toredaid inimesi, kes on mind inspireerinud, julgustanud uutele tegudele, toetanud-tunnustanud ja minu tegemistele kaasa elanud. Mul on heameel, et olen selle aastanumbri sees olnud 5 raamatu juures fotograafiks. Raamatute tegemisel on mingi oma võlu, mida ma ei oska seletada, aga see protsess meeldib mulle väga. Ja seepärast olen eriti rõõmus, et paar raamatuprojekti on ka juba 2013. aastaks paigas! ;)

Aasta lõpus on eriti äge vaadata, millised eelmise aasta lõpus 2012. aastaks kirja pandud eesmärgid on täitunud – näiteks toidufotokoolitustega alustamine, Lõuna-Eesti reisil käimine, Saaremaale kolimine (mis sest, et ainult suveks), iseenda proovilepanemine üldisemalt…  Õnneks kõik asjad ei ole ka täide läinud, nii et nt read vibrafoni mängimine ja kangastelgedel vaiba kudumine kopeerin 2013. aasta faili edasi. ;)

Retseptid tordi ja makroonide (ingl k macarons, loe põhjalikumalt Kärtini blogist) valmistamiseks leiate Sandra üsna värskest blogist “I never met a chocolate I didn’t like”. Mõnusat kokkuvõtmist ja suur-suur aitäh teile, kes te endiselt minuga olete ja mind inspiratsiooniga jätkuvalt varustate! Ilusat aasta lõppu ja julget unistamist! :)

Mõtlesin tükk aega, et mis see raamat ja selle tegemine mulle andnud on, sest iga asi annab ja õpetab midagi. Ühest küljest on jube tore teha üksi tööd – ainus otsustaja oled sina ise. Teed, millal tahad ja kuidas tahad. Teisest küljest ei saa keegi kunagi kõike ideaalselt osata, seega on vaja meeskonda. Ja ühe raamatu puhul on see möödapääsmatu. Ja just see, mida inimesed selles protsessis sulle õpetada võivad, on täiesti omaette väärtus ja selle kogemuse eest olengi ma väga tänulik!

Blogi ja minu kokkamisharjumuste mõttes on see raamat kusjuures tõesti keeranud mind magusausku – võib-olla mitte selles osas, et ma seda nüüd suurtes kogustes tarbiksin, aga nüüd võtan küpsetamise heameelega ette. Ei tundugi enam nii keeruline. Segad kokku, vormi, ahju ja ongi valmis :) Üks sellistest kookidest, mida ma olen viimastel kuudel-nädalatel korduvalt Silja raamatust küpsetanud, on see sama Kreeka pähklitega brownie (all pildil). Väga lihtne teha, aega kulub vähe ja siiani on ka igal korral välja tulnud. Ja olekski imelik, kui ei tuleks, sest Silja on seda teinud juba üle 10 aasta (retsept on postituse lõpus).

Lisaks mulle, Siljale ja kirjastus Pegasuse inimestele oli meeskonnas tegelikult veel asjaosalisi. Suureks abiks oli sisustussalong “Muster”, kes oli lahkelt nõus meile oma kaunist kraami laenutama – suured tänud veel kord! Agarad varustajad olid ka oma sõbrad-tuttavad-sugulased, kes ilusaid koogivaagnaid, taldrikuid, tasse ja lusikaid laenutasid. Nii et ka teile suur-suur aitäh! Nendest kordadest, mis raamatu tegemisperioodil sai erinevaid second-hand‘e üle Eesti läbi kammitud, ei hakka ma parem üldse rääkimagi. Mõnda nendest soetatud eset võib näha järgnevatel fotodel, mis me Siljaga raamatu tegemise kõrvalt telefonidega klõpsisime.

Suured tänud veel kord kõigile, kes raamatu valmimisele kaasa aitasid või lihtsalt kaasa elasid! Tean, et päris mitmed sõbrad-tuttavad on seda raamatut juba tükk aega oodanud – loodan, et leiate selle raamatupoodidest nüüd üles ega pea selles pettuma!

Nüüd aga kutsete juurde:

1) Palume kõiki huvilisi koogiraamatu “Magus kiusatus” raamatuesitlusele 11. detsembril kell 17.00 Solarise Apollos!

Silja räägib, mis tunne on teha päris esimest kokaraamatut, kui tiheda sõela pidid koogid raamatusse pääsemiseks läbima ja loomulikult paljastame ka selle, kes need kõik pärast pildistamist ära sõi! Mina ei ole ka kade ja jagan kiitust oma lemmikmodellidele… Ühesõnaga lubame, et suu saab magusaks ja tuju heaks! :)

Kes saab tulla, palun lisage ennast ka koogisööjate nimekirja Facebooki ürituse lehel (siis teame, palju küpsetada tuleb)! ;)

2) Vaadake kindlasti laupäeva hommikul kell 10.00 Kanal 2 pealt kokasaadet Lusikas, sest 2 nädalat tagasi käisime Siljaga selle saate salvestusel!

Ahjaa, selle saate kohta tahtsin seda öelda, et algse plaani järgi pidi raamat selleks saatesalvestuseks juba trükist väljas olema. Aga… trükiga ei või kunagi kindel olla ning juhtuski nii, et trükikojas läks üks oluline masin katki, mistõttu kõikide raamatute valmimistähtajad nihkusid paar päeva siia-sinna. Kahjuks mitte meile kasulikus suunas.

Kui te nüüd aga laupäeval saadet vaatate ja mõtlete: “Aga on ju raamat!”, siis on jah, Imre Kose kokaraamatu peale kleebitud “Magusa kiusatuse” kaanepaber, mida ma eelmisel ööl kell 1.30  härra Kose raamatu peale kleepisin :)) Nii et siit ka väike põhjendus, miks Mari-Liis saates raamatut just liiga suure agarusega ei lehitse :) Suured tänud aga kogu saatemeeskonnale ja ilusa punase köögi eest ka, mis kasutada anti! :)

3) Kõige kiirem kutse on juba homseks, s.o 6. detsebriks, mil toimub Loomeinkubaatoris Bazaar, ajavahemikus 12-19. Bazaar on just see koht, kus saab Eesti moedisaineritelt ja teistelt loomeinimestelt endilt soetada igasuguseid toredusi ning jõulukinke. Blogijad ja kokkajad panevad kehakinnituseks püsti pop-up kohviku. Leti taha tulevad lisaks minule veel:

Eneli Kaarna: http://e4retseptiraamat.blogspot.com/
Pille Petersoo: http://nami-nami.ee/, http://nami-nami.blogspot.com/
Heidi Park: http://www.kondiiter.ee/
Silja Luide: http://siljafoodparis.blogspot.com/
Sandra Veeremaa

Siin ka väike soojendusmenüü: Red Velvet kook, šokolaadikook apelsini ja aniisiga, kõrvitsakook valge šokolaadiga, toorjuustu-safranikook, maguskartulikook vahukommikreemiga, trühvlid ja küpsised, jõulune mascarpone-beseemagustoit, kohupiima-toscakook, Banoffee korvike, Napoleon, brownie-ruudud, kohupiima-kirsi purukook, quiche, cake-pops (ehk pulgakoogid), Congo bars, banaani cupcakes valge šokolaadi glasuuriga, lehttainarullid verivorsti ja pohlamoosiga, pehme piparkook toorjuustuglasuuriga, jõulutähed ploomidega, jõulune õunakeeks.

Haarame Siljaga kaasa ka mõned koogiraamatud, nii et kel huvi, saate juba homme meilt endilt selle soetada! :)

Kohtumiseni!

Kreeka pähklitega brownie

125 g tumedat šokolaadi
125 g võid
200 g suhkrut
1 sl piima
4 muna
2 sl nisu- või rukkijahu või kumbagi 1 sl
100 g Kreeka pähkleid

Haki või ja šokolaad tükkideks ning sulata madalal kuumusel paksupõhjalises potis või vesivannil. Sega piim ja suhkur sulanud šokolaadi-võisegu hulka. Lisa ükshaaval munad, st sega muna enne tainaga ühtlaseks, kui järgmise lisad. Seejärel puista hulka jahu ja hakitud Kreeka pähklid.

Vala tainas küpsetuspaberiga kaetud kandilise (23 x 34 cm) ahjuvormi ja küpseta ahjus 180 kraadi juures 20 minutit.

Nipid:
Ahjuplaaditäie tegemiseks korruta kogused kahega!
Kui soovid gluteenivaba kooki, kasuta nisu- või rukkijahu asemel riisijahu.

Põhjusena võin kirja panna selle, et viimase 2 kuu jooksul olen:

1. söönud ära vähemalt oma järgmise aasta magusanormi jagu kooke,
2. näinud, kuivõrd lihtne võib ühe maitsva koogi küpsetamine olla (ja seda edukalt ka oma käel järele proovinud),
3. kiindunud microplane‘i,
4. ja saanud teada, et šokolaadi ei peagi sulatama veevannil!

Lisaks sellele olen ostnud koju mitu uut imearmast koogialust ja neid oleks nüüd ju patt tolmu koguma jätta. Aga kõike seda sellel lihtsalt põhjusel, et viimase 2 kuuga olen pildistanud (mekkimine kuulub selle töö juurde) kooke, mis saavad juba 3 nädala pärast raamatuks ja mida hakkab kaunistama selline kaas:

Ehk mul on heameel teatada, et eile, 7. novembril läks trükki peagi ilmuv koogiraamat “Magus kiusatus. Lihtsad koogid, millele on raske vastu panna” – viimase 2 kuu tiheda töö tulemus! Ja seda just graafiku mõttes, sest tavaliselt kulub idee sündimisest raamatu trükki saatmiseni ikkagi rohkem aega. Nii et minu jaoks ka väike eneseületus! Eriliseks teeb selle raamatu minu jaoks veel see, et kui fotode osa tehtud, sain ideedetasandil tegeleda ka raamatu kujundusega. Selle osas oli mul juba alguses teatud visioon silme ees ja nüüd on eriti tore näha, et see saab vähemalt osaliselt ka reaalsuseks (nii et tänud sulle, Jan)! :)

Teie, kes te juba pikemat aega olete kortsus kulmuga mu kahtlaselt magusaks kiskuvat Instagrami jälginud, teadke, et neid ahvatlusi ei ole teinud mitte mina, vaid Silja Luide, kes on selle koogiraamatu nippide-nõuannete ja retseptide autor. Ja teile, kes te juba teate, kes see Silja on, ei hakka ma pikemalt teda tutvustama. Aga teistele võin öelda, et Silja on tõsine magusahoolik – neid päivi, mil ta oma koduköögis midagi ei küpseta, pidi ikka väga harva ette tulema. Ja ahjust tulnud värske koogi 5 minutiga hävitamine polevat ka mingi probleem (ma tean, ma ka alguses ei uskunud seda, aga 2 kuu jooksul tõdesin oma silmaga, et see on võimalik, no vähemalt poole koogi puhul). Koduköögiga tema kogemused siiski ei piirdu – Silja on õppinud kokakunsti Prantsusmaal maailma vanimas ja ühes tunnustatumas kokakoolis Le Cordon Bleu, küpsetanud Eesti tunnustatud söögikohtadele ja pidanud juba 2 aastat küpsetiste poole kaldu toidublogi (kes pole sinna veel jõudnud -> Jagatud rõõm). Oma blogis kirjutab Silja raamatust pikemalt:

1. raamatuidee sünnist (vihjena võin öelda, et selles on osalised nt sauna eesruum, rukola ja värske kartul),
2. raamatu sisust ehk missugused koogid ja miks ta sinna raamatusse valis,
3. ka sellest, kuidas see kokaraamat endale pealkirja sai.

Minu blogi on ohustatud nüüd selles mõttes, et tegelikult hakkas mulle magus palju rohkem meeldima, kui ma nägin, kui lihtsalt ja kiirelt võib ühe hea koogi valmis teha! Mitte et ma poleks varem üldse kooki küpsetanud, aga selle raamatu tegemine vist julgustas mind kõvasti. Minu lemmikud on just need koogid, mille saab kerge vaevaga lihtsalt kokku segada, vormi kallata ja ahju pista. Ja voilà (nagu nt see Silja versioon rootslaste šokolaadikoogist nimega kladdkaka, mida all kujundatud raamatu lehekülgedel näeb – retsept asub postituse lõpus). Iga kord, kui külalised tulevad, on mul kõige rohkem raskusi just selle magusa käiguga. Ja selles mõttes olen ma nende retseptide eest väga tänulik – hundid saavad söönuks ja lambad jäävad ka terveks. :)

Nüüd ei tule teha muud kui oodata. Loodan, et teete seda koos minu, Silja ja põnevusega. Kui raamat umbkaudu 3 nädala pärast ilmub, annan sellest kindlasti teada, sh ka esitlusest jms.

Seniks aga ootan huviga teie arvamusi raamatu kaane kohta! Kuidas meeldib?

Ahjaa, tahtsin veel mainida, et paljud selle raamatu retseptid on ka gluteenivabad või sisaldavad nõuandeid, kuidas mõnd retsepti gluteenivabaks muuta (nt nagu selle sama kladdkaka puhulgi)!

Kladdkaka ehk rootslaste šokolaadikook

100 g võid
170-200 g suhkrut (pool sellest hele või tume muscovado)
2 muna
90 g jahu*
50 g kakaopulbrit
1 sl vanillsuhkrut
2 sl külma kanget kohvi (soovi korral)

Soovi korral võid veel lisada 2 sl alkoholi (nt cointreau, frangelico, brändi vm), hakitud pähkleid, mandleid ja/või šokolaaditükke

* Gluteenivaba koogi jaoks kasuta nisujahu asemel riisijahu.

Sulata või ja lase sellel u 10 minutit jahtuda. Lisa suhkur ja munad ning sega ühtlaseks. Sega jahu kakaopulbri ja vanillsuhkruga ning lisa seejärel läbi sõela ülejäänud tainale. Sega ühtlaseks ja tõsta tainas võitatud ja jahuga (sobib ka mandlijahu) ülepuistatud või küpsetuspaberiga kaetud 24 cm läbimõõduga vormi ning küpseta 180 kraadi juures u 18-20 minutit.

Nüüd on tal oma ettevõte – Culinary Craftwork -, millega ta tahab õpetada tavalistele ameeriklastele, et kodus hea toidu valmistamine ei pea olema üldse nii keeruline kui kardetakse. Eestis on ju ka igasugused kokanduskursused, -koolid, -akadeemiad jms ülimenukad, aga kas mõni tippkokk-õpetaja mulle ka kutse peale koju tuleb, seda praegu ei teagi…

Kahjuks ei käinud ma Alyssat siiski Calofornias pildistamas (kuigi võib arvata, kui väga ma oleks seda tahtnud :)). Alyssa tuli ikka ise Eestisse ja tegelikult üldse mitte pildistama, vaid hoopis sugulastele külla. Pildistamine tuli jutuks alles Alyssa siinoleku viimastel päevadel ja algselt pidigi Alyssat pildistama üldse Kaupo. Kahjuks/õnneks ei saanud Kaupo aga ise sel ajal pildistada. Niisiis, olles minu kokanduspalavikuga (lisaks fotograafiale) kursis, pakkus ta seda võimalust, väljakutset, proovikivi… mulle. Ja ilmselgelt oli sellest väga raske keelduda!

Kuna Alyssa töö on tavaliste inimeste õpetamine ja soov oli teha fotosid, mida saaks tema veebilehel illustreerivalt kasutada, siis keskendusime peamiselt “Alyssa in action” ja “Alyssa õpetamas” fotodele.

Pildistamise ajal viskas Alyssa justkui muuseas valmis ühe soolase ja ühe magusa käigu. Esimeseks kanafilee vahemerelise tomati-oliivikastme ja värske salatiga. Magusaks valmistas Alyssa tagurpidi õunapiruka (tarte tatin), öeldes, et see on üks tavalisemaid magutoite, mida ta oma koolitustel õpilasi tegema õpetab.

Rääkisime Alyssaga üldse päris palju veel kokandusest ja seda maailma puudutavast. Näiteks lemmikköökidest. Vahemere ja Itaalia köök on ühed tema lemmikud, aga mööda ei saa ta vaadata ka nn kohalikust California köögist, kus kombineeritakse Prantsuse köögi võtteid ja kohalikku toorainet. Kadedus tuli peale, kui ta oma kodukandi lokkavatest turgudest ja värskest kraamist rääkis. Heas mõttes :) Ja panin nii mõnegi nipi kõrva taha, nii et nüüd oma köögis kokates võtan need ligi ja eks neid hakkab ka siia blogisse tasapisi pudenema…

Kohe kui olin mekkinud Alyssa pirukat (mis maitses ilma liialdamata imeliselt), pidin kohe ka kodus käed jahuseks tegema ja järgi proovima! Aga kuna tegin taina tolleks hetkeks veel enam-vähem värske mälu järgi (ja USA mõõtühikud rohkem omadesse teisendades), ei tulnud tainas nii ideaalne ja lehttainasarnane kui Alyssal, aga nüüd siis tema täpne retsept, mis toimib kindlasti kenasti.

Mul on väga hea meel, et Alyssa lubas oma retsepti ja mõningaid fotosid mul ka oma blogis jagada. Ja loomulikult üldse selle üle, et see võimalus ja väljakutse mu teele sattus. Aitäh, Alyssa, aitäh, Kaupo! Ja aitäh abistamise ja külalislahkuse eest Natalile ja Reedile!

Kel veel koduseid õunu tallele pandud, proovige kindlasti pirukat! Või kasutage neid, mida Alyssa retseptis soovitab. Mina tegin Antonovkatega, sööjad kiitsid, suud matsusid ja üldse oli hea olla :)

Elu on näidanud, et never say never, seega ei saa ma kindlalt öelda, et ma mõne aja pärast lehttainast kodus juba ise ei teeks (respekt teile, kes te seda teete!), aga hetkel on mul veel see oi-kui-tore-et-poes-müükse-valmis-tainast periood. Enamasti olen harjunud ostma seda rullikeeratud kujul, aga viimasel ajal ei ole selle otsa poes sattunud (ahaa, järelikult on see hullus tabanud ka teisi!), seega olen pidanud kasutama valmislõigatud lehti. Omamoodi on need jällegi ka head, sest kahele suule tehes piisabki tavaliselt paarist lehest, saab ühe teha soolase, teise magusa jne. Ja tegelikult näevad need pisikesed pirukalised väga armsad välja ka! :)

Ahjaa, ja kui ma mõtlesin, et mis mulle pirnidega seostub, siis tahtsin ühe mõtte ka siia kirja panna. Pirnid meeldivad mulle. Ja kõige rohkem sellises kõvemapoolsemas staadiumis, kus hammustades veel mahl mööda käsivart alla jooksma ei hakka. Aga Pärnumaa aias ei ole pirnipuud juba ammu-ammu. Aga miks see oluline on? Kohe räägin :)

Kunagi käisime perega Taanis perekonnatuttavatel külas ja neil kasvas aias pirnipuu, mis oli väiksest peale painutatud kasvama lamedana – s.t. et otse vaadates oli puu nagu puu ikka (harud jne), aga külje pealt oli ainult kriips. Oksad kasvasid mööda ettenähtud joont (näiteid leiab siit). Ja nüüd on see mul kinnisidee, et kui ma kunagi saan päris oma aia, siis proovin ka pirnipuid nii kasvatada. Esiteks nägi see väga lahe välja ja lisaks saab seda mõnusalt ka väikese vaheseina elemendina kasutada. Või ka maja kaunistamiseks, nagu siin? Otse akna tagant pirne korjata poleks üldse paha (jälle üks mõte linna- ja kogukonnaaianduse sahtlisse)! Voh, seda ma tahtsingi näidata. See oli juba palju aastaid tagasi, aga hästi jäi meelde, sest siis ei olnud Eestis veel selliseid asju näinud. Nüüd on kindlasti teised lood, aga meeles mõlgub see mul endiselt :)

Ja edasi tuleb ühe kiire pirnipiruka retsept (ajaliselt kulub 25-30 min, millest u 20 ahjus), mida me oleme sel sügisel juba korduvalt küpsetanud (algne idee galette‘i kujul pärit blogist Desserts for breakfast). Kogused on 1 tainalehe jaoks.

Pirnikook sinihallitusjuustu ja Kreeka pähklitega

1 leht külmutatud lehttainast (lahtirullituna u 15×30 cm tükk)
u 50 g Gorgonzola juustu (või muud sinihallitusjuustu)
1 pirn
1 sl kuldset rummi (soovi korral)
1 väike peotäis Kreeka pähkleid
1 muna

Kaste:
1 tl mett
2 tl palsamiäädikat

Lase tainalehel 20 min sulada, eelkuumuta ahi 200 kraadini ja rulli seejärel kergelt lahti (lõpuks peaks see tükk olema u 15×30 cm suurune). Kui tükk läks rullimisega siit-sealt laperguseks, siis esteetilistel eesmärkidel võib ääred sirgeks lõigata. Tee noa otsaga taina äärtest u 2 cm sissepoole igale küljele kerge lõige (aga mitte täiesti läbi, see aitab äärtel kerkida). Tekib ristkülik ja selle sisemine osa on täidise jaoks. Tee ristküliku sisemusse kahvliga augud.

Kõige esimesena pudista tainale näppude vahel murendatud sinihallitusjuust. Seejärel lõika pirn nii õhukesteks viiludeks kui võimalik ja laota viilud terve lehe ulatuses, üksteisega veidi kattuvalt, laiali (otsmised tükid võib vahepeal lihtsalt ära süüa :P). Kui tahad rummi kasutada, siis mina pistsin rummi kaussi ka väiksemaks murtud Kreeka pähklid. Pintseldasin pirnid rummiga üle ja puistasin Kreeka pähklid peale. Kloppisin muna kergelt väikses kausis lahti, määrisin piruka ääred munaga, ahi tegi till-till (temperatuur saavutatud!) ja pistsin koogi 17 minutiks ahju (aeg sõltub ahjust, aga ääred peaksid olema kerkinud ja ilusad kuldsed).

Edasi võib koogil lasta veidi jahtuda ja samal ajal teha kastme – kuna mul oli mesi juba paksuks läinud, pistsin selle väikese kuumakindla kausiga ahju (mis oli veel koogist soe) ja lasin seal paar minutit pehmemaks minna. Võtsin välja ja segasin palsamiäädikaga ning pintseldasin pirnidele peale. Saigi valmis ja võis – kes kahvli, kes hambad – sisse lüüa! Oh, kuidas need lihtsad asjad mulle ikka meeldivad :)

Imeline, eks. Ühelt poolt lihtsalt see, et su päev on alles alguses ja sa veel ei tea, mis sest saab. Aga sa võidki nii mõelda ja valida, mida sa tegelikult täna teha tahad. Ja teiselt poolt see, et iga laps mõtles paar sekundit ja teadis kohe, et just täna on õige päev ühe pissiva kassi või 3-jalgse sebra kleepimiseks. Lapsed on head eeskujud.

Täna lähevad need samad lapsed 1. klassi. Ja olles ise nüüdseks läbinud kõik need kohustulikud haridusasutused, mõne mittekohustusliku kauba pealegi ja tegeledes täna minimaalselt sellega, mida kõrgkoolis õppisin, olen mõlgutanud mõtteid, et miks see nii on.

Haridusteemast võiks pikemalt heietada, aga siin mõni mõttelõng minu ülemiselt korruselt…

Personaalsus

Esiteks tundub mulle nähtu ja kogetu põhjal, et lasteaias tegeletakse lastega palju individuaalsemalt – pannakse tähele, mida keegi paremini oskab, mida mitte nii hästi. Aga mitte ainult – seal arendatakse tugevaid külgi ka edasi. Koolis ununeb see osa ära. Või see on lihtsalt raskendatud, sest õpetajaid on palju, mis tähendab, et nad ei ole nii palju õpilastega enam seotud ja nende suurimaks eesmärgiks on üldiselt läbitud õppekava. Üks näide täiesti vastandlikust suhtumisest minu kogemusest:

Lasteaias suunati mind lisaks tavapärasele õppetööle veel ka kunstiringi, kus mulle väga meeldis käia (oletan, et järelikult oli seda annet minus tähele pandud). Samal ajal saatis mu inglise keele õpetaja mu koolitunnist minema, öeldes, et ma ei pea seal osalema, sest mu tase on juba niigi hea.

Sel hetkel oli see ühele gümnasistile muidugi meeldiv, aga…

Keskendu tugevustele, mitte nõrkustele

Miks on tugevate külgede edasi arendamine oluline? Sest ükskõik, kui väga sa ka ei pingutaks, kui sulle ei ole annet antud, et olla nt väga hea kokk, siis tubli õppimise tagajärjel saab ühest väga halvast kokast lihtsalt halb kokk. Igal inimesel on oma tugevused ja nõrkused. Ja inimestele meeldib ikka pigem õnnestuda kui pidevalt peaga vastu seina joosta (vähemalt mulle). Mis tähendab seda, et areng on palju kiirem selles vallas, milles sa juba oled loomu poolest hea. Rääkimata sellest, et selles vallas arenedes on see iseendale ka huvitav ja kaasahaarav. Kellele meeldib tants, kellele numbrid, kellele loodus, kellele kergejõustik… Igaühel on see asi olemas.

Kool lihvib nurki ja täidab auke, viimast nende esimeste, teravamate (ja tõenäoliselt ka eredamate) tippude arvelt. Ja nii on üsna kurb mõelda. Paratamatult tegeletakse sellega, et õpilane oleks võrdselt hea igas aines, nii matemaatikas, inglise keeles, muusikas kui kehalises kasvatuses.

On ju tavaline, et kui Maril on tunnistusel käsitöö 5+, aga matemaatika 3, öeldakse talle: “Mari, sa pead rohkem matemaatikat õppima!” Kuigi tegelikult võiks see olla otse vastupidi. Mis tähendab, et rohkem energiat kulub nende aukude (nõrgemate alade) täitmisele, potentsiaal jääb selle arvelt aga lihtsalt kasutamata ja arendamata. Ja kui mõelda üldiselt haridussüsteemi peale, siis on see isegi mõistetav. Aga kui mõelda indiviidi ja tema elus “selle” leidmisele, töötab see süsteem sellele ilmselgelt vastu.

Ent loomulikult ei saa kõiki kaarte koolile mängida. Sellepärast on oluline, et inimesed ka ise teadlikult keskenduksid oma tugevuste leidmisele (mis on ehk selle asja juures üldse kõige raskem osa) ja arendamisele. Et nad julgeksid oma alaga tegeleda (jah, isegi siis, kui see pole ehk ühiskonnas kõige prestiižsem või tasuvam). Ja et oleks julgust sellele kindlaks jääda.

Kindlasti on neid, kes on selle “oma asja” juba väga noorena leidnud, kuid neid ülejäänuid on kindlasti rohkem. Niisiis ongi minu soov kõikidele koolitee tallajatele, et te leiaksite õpingutest selle, mida sinna otsima läksite. Ja kui juhtub, et ei leia, et siis oleks teil julgust selle osas midagi ette võtta, sest:

a) ega enne ei tea, kui ei proovi ja
b) ükski asi/otsus pole maailmas igavene!

Ilusat kooliaasta algust! Tähistada sobib ühe väga lihtsalt valmiva ploomikoogiga :)

Videosoovitus samal teemal: Ken Robinsonist esinemas TedX-il ettekandega “School kills creativity” (eestikeelsed subtiitrid olemas)

Lehttaina-ploomikook Kreeka pähklite ja rummiga

250 g lehttainast
u 1 kg ploome
2 peotäit Kreeka pähkleid
2 sl rummi (pole kohustuslik, aga mul oli kuldne)
100 g pruuni suhkrut
1 kergelt lahtiklopitud muna
1 sl Demerara suhkrut
2 sl jagu külma võid, kuubikuteks lõigatud

serveerimiseks vaniljejäätist

Eelkuumuta ahi 200 kraanini. Poolita ploomid, eemalda kivi ja lõika veelkord pooleks. Pane ploomid pruuni suhkru, väiksemaks tükeldatud Kreeka pähklite ja rummiga kaussi seisma. Sega aeg-ajalt.

Rulli lehttainas küpsetuspaberi peal enam-vähem ümmarguseks, peaaegu ahjuplaadi suuruseks. Laota ploomid selle keskele ja voldi/keera tainaservad nii kokku, et täidis ja mahl välja ei jookseks.

Enne ahju panemist pintselda tainaääred munaga, puista tervele koogile peale Demerara suhkrut ja laota võitükid ploomidele. Küpseta 200-kraadises ahjus40-45 min või kuni koogi ääred on kuldpruunid ja täidis mullitab. Võta ahjust ja jäta umbes 15 minutiks jahtuma, serveeri koos jäätisepalliga.

Koogiks inspireeris raamat “Kuldne magustoiduraamat”.

Ma ei tea, vaielge vastu või kiitke takka, aga minu meelest on üks kõige ilusam asi siin maamuna peal üks õnnelik inimene, kes on rahul iseenda, oma arengusuuna ja tegemistega. Kui paljud meist võivad seda enda kohta öelda?

Mõlgutused ja arvamused ülemiste mõtete teemal on väga teretulnud, ilusat 1. septembrit! :)

Viimati tegin küpsisetorti nii ammu, et ei mäletagi. Pakun, et umbes 3-4 a tagasi. Mis mõttes nii ammu? Mhmh, mõtlesin täpselt sama. Ei tea, hakkas imelik. Imelik oli teha Eesti taasiseseisvumise aastapäeval ka ravioole, aga lõime käega. Hiljem selgus, et see maksis öösel kriipivate süümepiinadega kätte. Niisiis, kohe pühapäeva hommikul valmis lunastuseks see minu mõistes n-ö klassikaline küpsisetort, mille kohta üsna varsti selgus, et küpsisetordi klassika on ikka väääga lai mõiste.

Peaaegu igas Sõprade, Tuvikeste, Office’i vms sarja osas on üks selline koht, kus kõik tegelased eeldavad, et kõik mõtlevad üht asja. Kui aga kõik selle “ühe” asja välja ütlevad, siis kõlab korraga umbes 8 eri vastust. Tuleb tuttav ette, eks? Kui me pühapäevahommikul külmkapi sisu skänneerisime, et mis küpsisetordi tegemiseks puudu on, juhtus täpselt sama asi.

Minu vaatevinklist oli kõik vajalik olemas, puudusid ainult küpsised (ja oli tunne, et küpsisetordis küpsiste asendamine ei ole kõige parem mõte). Teisest vaatenurgast puudusid küpsised, kohupiimapasta ja veel teab mis imed. Mitte et need poleks sinna üldse sobinud või maitseksid jube halvasti, seda mitte, aga see ei olnud see mida mõtlesin, kui ütlesin küpsisetort. Sest kui mina ütlen karu, ütled sina püksid… eks!? See on umbes sama, kui oled väiksena õppinud, et kingapaelu seotakse kahe aasaga ja siis tuleb sõber, kes teeb samasuguse lipsu, aga ühega. Tulemus on sama efektiivne, aga meetod teine. Mis ei tee sellest ilmtingimata halba, aga see enda variant on lihtsalt see.

Igaljuhul… komponentide vaidlus mahapeetud, kook (minu moodi) valmis tehtud ja siis pühapäevasele jahisõidule kaasa võetud. Võtsime seal veel aurava teema kohe üles, et selgusele jõuda, kuidas kellegi meelest see klassikaline küpsisetort siis ikkagi käib. Selgus, et meetodeid oli veel mitmeid. Sealt ulpis taaskord pinnale mõte, et pean ka oma küpsisetordi klassika, mis nii iseenesestmõistetav tundus, siia blogisse pistma.

Niisiis… küpsisetordi klassika tähendab minu jaoks kohvis leotatud küpsiseid, hapukoort ja peale riivitud šokolaadi ja tibake küpsisejääke. Vahel võis kaunistuseks olla igal torditükil ka marmelaadilõik. Kõik muud lisandid on ka lubatud, kuid põhiline, et küpsisetort oleks tehtud hapukoorest ja küpsistest, mis on leotatud kohvis. Punkt.

Uurisin veel ema käestki üle, et kust ja kuidas selline kook meie perre on tulnud. Selgus, et see on minu vanatädi vana hea retsept, mille mu kohvifanaatikust ema ka oma repertuaari võttis.

Võtsin tegemise ajal aega ka, jube kähku käib, 25 minutit.

Tädi Irma küpsisetort

3 pk kandilisi Kalevi küpsiseid (mul olid šokolaadiküpsised)
u 250 g hapukoort
suur tassitäis musta kohvi
paar šokolaaditükki
2 suurt peotäit vaarikaid (pole kohustuslik)

Mina tegin tordi, kus ühele korrusele läks 9 küpsist (3×3). Kokku tuli 5 korrust. Alustuseks tegin suure tassitäie röövlikohvi. Surusin vaarikad katki ja kui kohvi oli tõmmanud, kurnasin ära. Nüüd uputasin ühe korruse küpsised ükshaaval kohvi sisse, lastes sõltuvalt kohvi kuumusest neil seal u 5-10 sekundit tõmmata. Seejärel urgitsesin küpsise kohvitassist kahvli peale ja laotasin alusele. Tegin nii, kuni terve korruse jagu küpsiseid oli nii leotatud (kusjuures pakis katki läinud küpsised saab ikka kasutada, tuleb nad lihtsalt legona kokku panna).

Seejärel pigistasin küpsisekorrusele hapukoort ja määrisin selle laiali (koonerdada ja ülikorralik olla pole vaja). Leotasin järgmise korruse küpsised samamoodi, katsin siis puruks tambitud vaarikate ja hapukoorega. Jälle uus kiht küpsiseid, hapukoort, küpsiseid, vaarikatoormoosi ja hapukoort. Vaarikatega tuli kokku 2 kihti. Viimaseks katteks jätsin hapukoore. Riivisin peale mõne katki läinud küpsisetüki ja veidike šokolaadi. Pistsin külma ja umbes 4 tundi hiljem asusin filmi “Shrink” kõrvale sööma.

Ja kuna see õige küpsisetordi teema on endiselt väga aktuaalne ega lase mul öösiti hästi magada, siis oleks väga huvitav, kui kuuleks, missugused on teie  jaoks need klassikalise küpsisetordi parameetrid!? :)

Ma olen juba ammu imetlenud igasuguseid sponge cake’e (eestikeeli olen kuulnud kasutatavat keeksitorti) – nii heledaid, tumedaid, kahekordseid ja kolmekordseid, mustikatega ja vaarikatega, uhkeid ja vähem uhkeid… Igaljuhul väga võimsad ja superisuäratavad näevad välja, samas on teised oma hingeelult jällegi üsna lihtsakoelised tegelased. Niisiis kasutasin juhust ja meisterdasin ka ühe sellise suuremat sorti tordi nädalavahetuseks külla tulnud sugulastele. Päris fotogeeniline tort, või mis? Mulle meeldivad sellised.

Põhjad olid mul juba eelmisel päeval valmis tehtud ja kuna pühapäeva hommikul olid maja kõik toad veel magavaid hingesid täis, kolisin mina kikivarvul, ühe näpu otsas mikser, teises pikendusjuhe, kogu ülejäänud tordimaterjalidega õue terrassile. Mikserdasin, immutasin, puhastasin maasikaid, mökerdasin täidisega ja tegin seda, mida kõik oma lapsepõlves ema torditegemise kõrval kõige paremaks osaks pidasid – limpsisin vahukooreseid vispleid. ;)

Ja nii saigi pühapäeva hommikukohvi kõrvale üks mõnus magus amps valmis. Tõesti, nom-nom-nom! Varsti pärast seda tuli päike ka välja ning võis rahuliku südame ja rõõmsa kõhuga päikest võtma asuda ja siis jälle jahutuseks jõkke ujuma hüpata. :) Kui ma selle peale mõtlen, soovin, et suvi kestaks igavesti… julgen kahelda, et sellest paremat asja ei oska küll keegi välja mõelda. Elu viib keele alla!

1 koogipõhja jaoks läheb vaja:

125 g toasooja võid
125 g suhkrut
2 muna
125 g jahu
1 tl soola, kuhjaga
1 tl küpsetuspulbrit, kuhjaga
1 tl vanillsuhkrut
(2 sl koort (10%))

Täidis:

u 1 tassitäis maasikatoormoosi (suhkruga puruks tambitud maasikaid)
400 ml rõõska koort (35%)
1 karp mascarpone‘t
2 tl suhkrut
helde käega maasikaid (u 1kg)

Mikserda või suhkruga heledaks. Sega osade kaupa juurde eelnevalt väikses kausis lahti klopitud munad. Sõelu samuti osade kaupa sisse segu jahust, soolast ja küpsetuspulbrist ning tõsta õrnalt läbi. Tainas peaks olema sellise konsistentsiga, et kui võtta lusikatäis tainast ja keerata lusikas tagurpidi, kukub tainas kaussi tagasi (kui tainas pole nii vedel, võib lisada paar supilusikatäit koort). Vooderda 24 cm läbimõõduga lahtikäiv koogivorm küpsetuspaberiga, vala tainas vormi ja küpseta 180-kraadises ahjus pealt ja alt kuumusega (ilma pöördõhuta programmiga) u 20 minutit.

Lase koogil veidi jahtuda ja tõsta siis vormist välja ning korda sama protseduuri nii mitu korda, kui mitu kihti soovid koogile teha. Põhjad võib päev või kaks varem valmis teha.

Vahusta koor suhkruga ja tõsta õrnalt sekka ka mascarpone. Puhasta maasikad ning poolita suuremad marjad. Immuta alumine koogipõhi toormoosiga, tõsta peale vahukoorekiht ning puista üle maasikatega. Tõsta peale teine koogipõhi, kata vahukoorega ja kuhja peale maasikad. Kaunista piparmündilehtedega.

Meil on aias eluaeg (s.t sellest ajast kui mina väike olin) olnud üks ja see sama rabarber. Ja minu teada asunud enam-vähem ka ühe ja sama koha peal (päris mitu aastat siis juba). Mäletan hästi, et väiksena aiamaal olles sikutasime vennaga mõlemad endale põõsast ühe jämeda varrika, jooksime vinta-vänta tuppa noa järgi ja seejärel juba kompostihunniku kohale neid koorima. Järgmiseks toodi toast suhkrutoos – hapu rabarberivars suhkrutoosi ja suhu, toosi ja suhu… hapu ajas näo jubedalt krimpsu, aga suhkur oli jälle nii magus… ja nii need päevad seal veeresid.

Igatahes ei ole üldse üllatav, et selle vahepealse ajaga, mil rabarberi suhkrutoosis solgutamisest on saanud minu jaoks nostalgia, on ka see rabarberipõõsas järjest enam “ära kustumas”. Möödunud aastal istutasime ta emaga siis lõpuks täitsa uue koha peale ja sel kevadel – voilà! Varred on kohe palju jämedamad ja on näha, et elujõud on sisse tagasi tulnud. Ainult tänu sellele saigi see selle aasta esimene rabarberikook juba 4. mail ahju.

See kook on tehtud mu traditsioonilise rabarberikoogi retsepti järgi. Retsept rändas juba aastaid tagasi kuidagi sugulaste kaudu mu emani ja sealt minuni. Nii et täpset autorit ma ei teagi, aga mul on hea meel, et pärast kõiki neid aastaid saan ma selle jube kortsus ja plekilise flaieri, mille peale ma selle koogi retsepti kunagi kiiruga üles kribasin, oma Anni Arro kokaraamatu vahelt lõpuks ära visata. Ainuüksi see väärib juba tähistamist! :)

Taigen:

100 g võid, toasooja
2,5 dl jahu
1 dl suhkrut
1 tl vanillsuhkrut
1 tl küpsetuspulbrit
1 muna

Täidis:

500 g rabarbereid
200 g toorjuustu
100 g kohvikoort (10%)
1 dl suhkrut
1 tl vanillsuhkrut
2 muna
1 tl riivitud ingverit

Näpi või ja kuivained puruks, lisa muna ja sega tainaks. Suru lahtikäiva koogivormi põhja ja äärtele (u 2-3 cm). Koori ja tükelda rabarberid kaussi, lisa toorjuust, kohvikoor, suhkrud, ingver ja 2 muna. Sega ühtlaseks ja kalla taignale. Võid kaunistada maasikatega, kui neid juhtub käepärast olema (aga ei pea). Küpseta 200-kraadises ahjus u 35 minutit. Välja võttes lase enne söömist koogil vormis veidi taheneda.

Ei tulnud mitu korda mõelda – õhk oli mõttest ühiselt kokata-pildistada juba iseenesest paks. Mõne päeva pärast, ühel nädalavahetusel Tallinnas, pärast õnneliku lõpuga pastinaagijahti (aitäh Lavkale, jälle!), maja ümbruses parkimisnippide jagamist, uue fotoka edukat näppimist ja kokkamis-pildistamistavaariga ühisesse pessa kolimist (kusjuures päris lahe oli taldrikud, maitseroheline, soolaveski jms näpuotsas maja peal ringi tatsata) – igatahes pärast kõike seda alustasime 2 käigu ettevalmistuste ja fotosalvestusega. Ragne määris käsi ja tegeles kokkamisega, mina kostitan nüüd fotodega.

Ragne kokku pandud kava nägi õhtuks välja järgnev:

1. Muffin-saiakesed siiruviirulise võitäidise ja päikesekuivatatud tomatitega
2. Pastinaagi supp väikese sibula, kõrvitsa ja kitsejuustuga
3. Kergem vastupanutee Napoleoni koogile – kihi-kook šokolaadipudinguga

Ma ei hakka Ragne toitude ja retseptide kiitmisega aega üldse viitmagi (ma naudin alati külas käies teiste valmistatud toite 120%). Aga ütlen ainult seda, et mis sest, et väljas on viimasel ajal olnud päike ja kevad (jalutas ju siiski esimene neiu ribadeks lõigutud teksades tänaval vastu, külmast punased reied nende vahel välkumas) – 4 kraadi poeb üsna kiirelt naha vahele ja siis on ainult rõõm, et menüüs on ootamas soe supp, kõrvaseks ahjusoojad (nii mõnusalt pehmed ja ürdilõhnased!) kuklid. Mmm. Kes julgeb, proovib järgi:

1. Muffin-saiakesed siiruviirulise võitäidise ja päikesekuivatatud tomatitega

25 g pärmi
3 dl käesooja vett
8-9 dl jahu
2 tl soola
2 tl suhkrut
3 sl õli
125 g võid, toasooja
2 sl oreganot
meresoola
4 päikesekuivatatud tomatit

Murenda pärm ning sega sooja veega kuni lahustumiseni. Lisa ca 3 dl jahu ning jäta pooleks tunniks sooja kohta seisma (selle ajaga hakkab taigen kerkima). Seejärel lisa ülejäänud jahu, sool, suhkur, sõtku korralikult. Lisa õli ning sõtku tainas ilusaks läikivaks pallikeseks. Pane sooja kohta rätiku alla kerkima ca 30 minutiks.

Sega või, oregano ning maitsesta soolaga. Purusta saumikeriga tomatid ning sõtku sisse kerkinud tainale. Seejärel rulli tainas jahusel pinnad 1-2cm paksuseks ristkülikuks. Määri peale või-segu ning keera tainas pikemast servast rulli. Lõika rullist ca 3 cm viilud ning suru need peopesade vahel pallikeseks. Aseta pallid võiga määritud muffinipanni avavustesse. Küpseta 180 kraadi juures ca 25 minutit.

2. Pastinaagi supp väikese sibula, kõrvitsa ja kitsejuustuga
neljale-viiele

2 sibulat
400 g pastinaaki
400 g kõrvitsat
5 dl köögiviljapuljongit
5 dl piima
100 g Merevaigu sulatatud juustu maitserohelisega
kitsejuustuw
soola

Puhasta ja koori juur- ja köögiviljad. Haki sibul ning tükelda pastinaak ja kõrvits. Prae sibul potis kergelt õliga piserdatud pannil klaasjaks. Lisa köögiviljapuljong ning kõrvitsa-ja pastinaagikuubikud. Kui pastinaak on pehmeks läinud, lisa piim. Kuumuta kuni keemiseni. Seejärel püreesta ning sega sisse sulatatud juust, vajadusel maitsesta soolaga. Serveeri suppi kitsejuustukettaga.

3. Kergem vastupanutee Napoleoni koogile – kihi-kook šokolaadipudinguga

500 g lehttainast
500 g šokolaadipudingut
2 dl rõõska koort (35%)
4 sl brändit (alati võib seda kogust meelepärasemalt suuremaks muuta:))

Laota lehttainas laiale ning jaota viieks võrdseks ning üheks väiksemaks ristkülikuks. Rulli plaadid õhukeseks ja aseta ahjuplaadile. Tee kahvliga plaatidele peale kahvlitorked ning küpseta 200 kraadi juures seni kuni tainaplaadid omandavad kuldpruuni jume. Vahepeal vahusta rõõsk koor tugevaks vahuks, sega juurde puding ning brändi. Ehita kook valmis: tainaplaat-kreem-tainaplaat jne. Viimane kiht kata kreemiga. Purusta väiksem valmisküpsetatud plaat puruks ning raputa kõige peale. Enne serveerimist hoia vähemalt üleöö külmas. PS! Seistes muutub aina paremaks

Paarsada kaadrit ja head kõhutäied hiljem istusime lõpuks isegi rõõmsal meelel rahulolevalt muiates vahepeal täiesti segipööratud köögis, järel veel vaid veidi jahune köögilaud ja tühjad supitaldrikud. Sellistel hetkedel öeldakse vist, et oeh kui väsinud, aga niiiii õnnelik. :)

Positiivsuse doos oli selleks (ja tegelikult ka veel paariks järgnevaks) päevaks edukalt kätte võidetud.  Nüüd võisin rahulikult oma 18 asja kokku pakkida ja teise majaotsa kõmpida. Oli üks heas mõttes väsitav päev. :)

Ja kui nii maitsev laupäevak veedetud, ei saa ju ka see pühapäev (püha päev!) alla jääda. Järgmine hommik algaski ööläbi “tõmmanud” ja mõnusalt mahlaseks muutunud kihi-koogiga.

Nii möödus siis üks põnev nädalavahetus, mis jääb kauaks meelde. Sellised ettevõtmised rändavad küll otsejoones eluköögi vürtsiriiulile. :)

Kõik retseptid leiab ka autor Ragne Värk’i blogist Kokkama Ragnega.

Sõitsin nädalavahetusel bussis, riidest turukotis olid Tagurpidi Lavkalt hangitud maapirnid, pastinaak, peediväänikud ja trobikond talumune. Ja kõige selle kodumaise hea kraami peal ilutses plastmassist karp Hispaania maasikatega. Ehh.. huvitav kooslus. Istusin bussis, naabriks u 50-aastane daam. Meid lahutas vaid kott, millest õhkas maasikalõhna (kui maasikamüügiletist mööduda, siis on samasugune pahmakas õhus). Meil oli seal oma minipahvakas. Daam küll ei jõllitanud mu kotti, kuid ma olen täiesti kindel, et ta haistis ja mis veel kindlamast-kindlam, nüüd ajasin ka talle maasikaisu peale! Ihih.

Et aga maasikalõhnaga suudan mina küll seostada ainult head, siis olin omaette rahul, et olin saanud kellegi päeva veel vähe rõõmsamaks teha – võib olla meenus talle mõni 1980ndate sume suveõhtu, heinapallid ja kõrre otsa aetud maasikad? Ehh, igatahes oleks nii ilus mõelda, kuigi reaalsem oleks vahest pilt mõnest Tallinna magalast ja selle naksuva vakstuga ühisköögi lauast, millel paberiga vooderdatud maasikakorv? Ei tea. Igatahes oli see minipahvakas seal omal kohal ja pisi-Pavlovate ideega tundus hästi klappivat!

Retsepti osas toetusin juba vilunud Pavlova “tootjale” Mari-Liisile. Aitäh, eriti detailsete instruksioonide eest! :)

Põhi:

2 munavalget, toasooja
näpuotsatäis soola
100g suhkrut (125 ml)
2 tl vaniljesuhkrut
0,5 tl maisitärklist
0,5 tl valge veini äädikat

Kate:

100 g maitsestamata toorjuustu, toasooja
100 ml vahukoort
1/2 sp tuhksuhkrut
maasikaid

Vahusta munavalged soolaga valgeks kohevaks vahuks nii, et vahutipud juba tekivad, kuid veel ei “tardu”, vaid vajuvad ära. Jaota suhkur mõtteliselt kolmeks osaks ja lisa ükshaaval vahule. Pärast iga osa lisamist vahusta u 2 min. Kolmandale suhkru satsile lisa juurde ka vaniljesuhkur. Nüüd vahusta seni, kuni vaht saab kõva ja läikiv (võta vahustamiseks kohe julgelt u 10 min). Kõige lõpuks lisa vahule tärklis ja äädikas. Lase veel paar tiiru vahustada, et need seguneksid massiga.

Kuumuta ahi 160 kraadini, jaota vaht muffinipaberitega vooderatud muffinivormidesse (pallilaadse kujutisena) ja pista ahju. Alanda kohe kuumust 110 kraadini ja lase 30 min küpseda (NB! ära ahju ust vahepeal paota!). Kui 30 min täis, keera ahi välja ja lase kookidel veel jahtuvas ahjus 10 min seista. Seejärel tee ahjuuks paokile ja lase nii kookidel täiesti ära jahtuda.

Katte tegemiseks hõõru toorjuust ja tuhksuhkur ühtlaseks, vahusta koor ja lisa tõstes toorjuustule. Pese-kuivata maasikad ja lõika meelepärasteks kujunditeks-tükkideks. Kata iga pisi-Pavlova 2 teelusikatäie kreemi ja maasika(te)ga, aga alles siis, kui läheb maiustamiseks. ;)

Keeks ‹-i 21› s. muna‑ ja võirohkest taignast küpsetatud hrl. pikliku kujuga pehme vormikook. Rosinatega, pähklitega keeks. Tükk, lõik keeksi. Kohvi kõrvale söödi keeksi. Ls. mandli|keeks, pähkli|keeks, rosinakeeks.

Nii kirjutab “Eesti keele seletav sõnaraamat”. Kohvi kõrvale sobib tõesti imehästi, ainult et mul sai rosinakeeksi asemel hoopis apelsinikeeks kookosega. Õnneks on keeksiga asi üsna lihtne – seal ei ole sees ühtegi võõrapärast susisevat, konksuga vms tähte – nii et möödapanemisvõimalusi eriti ei ole. Et aga kokandus- ja toitlustussõnavara üldiselt võttes on “õnnistatud” pidevalt peale tulevate uute väljendite, mõistete jms (enamasti ikka enne, kui emakeel järele jõuab), väärivad mõned köögis kasutatud terminid tänasel emakeelepäeval mu meelest küll veidike säravat rambivalgust.

OK, eks pean tunnistama, et siin on kindlasti ka mu erialane haridus oma sõrme mängu pistnud. Umbes 2 kuud tagasi kaitsesin oma bakalaureusetööd teemal “Sõnade “buffet“, “Rootsi laud”, “fourchette-laud” ehk “furšettlaud” ja “selvelaud” kasutuseelistustest”, mis oli ajendatud suuresti asjaolust, et viimastel aastatel on taoline vabas vormis serveerimisviis saanud väga populaarseks. Ometi aga kohtab neid nimetusi avalikus ruumis väga erineval kujul. Oma töö tulemustest teen tänasel emakeelepäeva konverentsil Tallinna Ülikoolis ka kokkuvõtte (kel huvi, siis mu uurimustöö PDF ja ettekande slaidid on võimalik alla laadida postituse lõpust).

Tahtsin aga tänase päeva auks omalt poolt kinkida tähelepanu mõnele kokandusvaldkonna sõnavaras leiduvale sõnale. Tuleb välja, et neid on tihtipeale hääldada palju lihtsam kui kirja panna (seda teavad omast käest vast kõik toidublogijad :P).

Tsitaatsõna wok soovitatakse mugandada: vokk, nt vokkimine, vokiroog, vokkpann. Tegusõna on vokkima.
Õige on kirjutada bešamellkaste või Béchameli kaste.
Toidunimetus bruschetta kirjutatakse kursiivis, nt tomati-bruschetta‘d. (sch hääldatakse selles sõnas sk.)
Eesti keeles on õige pitsa, mitte „pizza”.
Õige on kirjutada lasanje, mitte „lasagne”.
Sõna risoto on ühe t-ga (mitte „risotto” või „rissotto”).
Inglise sõna chutney ‘India vürtsine puuviljakaste (liha juurde)’ soovitame eesti keeles kirjutada kujul tšatni.
Sõna lavašš omastav on lavaši ja osastav lavašši.
Toidunimetus carpaccio kirjutatakse tsitaatsõnana, tähendus on ‘õhukesed maitsestatud toore veisefilee lõigud’.
Õige on kebab, mitte „kebaab” või „kebap”.
Juustusort on ricotta (väikese algustähega ja kursiivis).
Juustusordi mozzarella kirjutame eestikeelses tekstis tsitaatsõnana. Lisada sellele sõna juust(mozzarella-juust) pole vajadust.
Emakeele Seltsi keeletoimkonna 30. juuni 2008. a otsuse põhjal võib eesti keeles kirjutada nii võõrsõnana suši kui ka tsitaatsõnana sushi.

Pommu ehk baklažaan.
Sõna rukolasalat on kokku. Õige on kirjutada rukola (mitte „rukkola”, „rukoola” ega „rucola”). Selle sünonüüm on põld-võõrkapsas.
Õige on kirjutada šalottsibul.
Pomelipuu vili on pomel, mitte „pomelo”.

Prantsuse sõna nougat on eesti keeles mugandatud: nugat, nt pähklinugat.
Maapähkel on arahhis (kaks h-d ja üks i), mitte „arahhiis”.
Õige on ekläär, mitte „ekleer”.
Õige kirjakuju on muffin ‘keeksike’, mitte „muhvin”.

Maitsetaim on basiilik, omastavas käändes basiiliku (mitte „basiilika”).
Õige on roseepipar.
Sõna palsamiäädikas esimene täht on p.
Võib kirjutada tšilli või tšillipipar.

Salvrätt, salvrätik, mitte „salfrätik”
Konsistents, mitte „kontsistents”
Õige on kirjutada Aasia köök, Indoneesia köök, Hiina köök (ühendite esimene sõna suure algustähega).

Sõna cappuccino me eesti keeles ei muganda. Sõna hääldatakse [kaputšiino].
Õige on kirjutada tsitaatsõnana: caffè latte (hääldub [kafe latte]) ja café au lait [kafee olee]
Õige on kirjutada espresso, mitte „ekspresso”.
Kas „kohvi” või „kohv”? – Nimetavas käändes on kohv.

Jah, nimekiri võiks lõputult edasi minna. Aga minu vaieldamatud viimase aja lemmikud eestikeelses köögis, kohvikus ja restoranimenüüs on sõnad mahedik ja pommu. Seda postitust kokku kirjutades olid aga üllatajad pomel ja ekläär, sest neid kasutatakse poelettidel ja -riiulitel minu teada küll vaid variantidena „pomelo” ja „ekleer”.

Aga nüüd keeksi juurde. Milleks see? Retsepti avastamistänu võlgnen K-le, kes maitsvat apelsini-mandli keeksi ühel perekondlikul kogunemisel pakkus, aitäh! :) Minul aga ei olnud originaalretseptis nõutud jahvatatud mandleid, niisiis kasutasin ära paki sahtlinurgas seisvaid kookoshelbeid.

2 apelsini
150 g toasooja võid
2 dl suhkrut
2 muna
2 dl nisujahu
1.5 tl küpsetuspulbrit
1 tl soola
150 g kookoshelbeid

Pese apelsinid ja riivi ühelt tervelt apelsinilt koor. Seejärel pressi mõlemalt apelsinilt mahl (peaks tulema u 2 dl mahla). Vahusta toasoe või ja suhkur, lisa ükshaaval munad. Sega jahu, küpsetuspulber, sool ja kookoshelbed ja lisa võivahule. Kõige viimasena sega juurde riivitud apelsinikoor ja -mahl. Kalla tainas keeksivormi ja küpseta 175kraadises ahjus 45 minutit, kuni keeks on pealt kuldne ja keeksi keskele torgatud puutikk jääb välja tulles kuivaks.

P.S. Loodetavasti mu bakatöö juhendajale keeks maitseb! ;)

Ka internetis, vaid paari klõpsu kaugusel on paar head kohta, kust õigekeelt kontrollida:

ÕS 2006
Eesti keele seletav sõnaraamat
Keelenõuvakk (sealt ka nimekiri)
Koka ja kelneri erialane eesti keel (PDF)

Siin ka minu bakalaureusetöö teemal “Sõnade “buffet“, “Rootsi laud”, “fourchette-laud” ehk “furšettlaud” ja “selvelaud” kasutuseelistustest” (PDF) ja ka tänase emakeelepäeva konverentsi ettekanne (Powerpoint).

Millised on teie oeh-jälle-pean-sõnaraamatust-üle-kontrollima sõnad? Kust te üldjuhul neid kontrollite, kui üldse? Millised on lemmikud? Kui keegi teab veel mõnd head allikat just toitlustust puudutavate kogude kohta, on need väga oodatud!

Rõõmsat emakeelepäeva! :)

Minu õnneks tegi Andra oma kööginurgas just eelmisel nädalal kõige kodusemat kohupiima-õuna kooki. Ja nii lihtsalt see mul käiski: pilguheit koogile ja kohe sai selgeks – voh, seda kooki tahan ma proovida! Nii suured õunatükid ja rohkelt kohupiima – nii hea, kui pilt ja retsept tõotasid koogi tulla, see tuligi (või ehk isegi veidi parem?).

Ja kuigi päikesepaistelisi hommikuid on sel talvel olnud kui kuuvarjutusi (viimastel päevadel küll õnneks tihemini, ptüi-ptüi-ptüi!), siis selle koogi tegemise hommikul ei lasknud mööda tuba ringi hiilivad kiired mind hommikul kaua magada. Ärkasin varakult ja hakkasin esimese asjana kohe Andra kooki tegema.

Kes teab, see teab, et kaneel ei ole just mu parim sõber (eriti, kui seda kohvikutes mõru kakao asemel cappuccino peale raputatakse – prrrrr), kuid sellise päikeselise hommiku ja ahjust tuppa tungiva mõnusa koogilõhna saatel, kahtlustan, võib see mulle isegi meeldima hakata! ;)

Samasuguse koduse koogi tegemiseks läheb vaja:

24-26 cm läbimõõduga ümmargust lahtikäivat koogivormi

150 g külma võid
150 g kaerahelbeid, eelnevalt kuumal kuival pannil röstitult (või juba röstitud kaerahelbeid)
150 g jahu
100 g suhkrut
2-3 tl kaneeli
400 g kohupiimapastat
3 keskmist õuna
2 muna
3 spl suhkrut  + 1 spl vanillisuhkrut

Sega jahu, suhkur, kaneel ja kaerahelbed. Lisa võitükid ja näpi kõik ühtlaseks puruks. Täidiseks sega omavahel munad, suhkrud ja kohupiim. Pese ja puhasta õunad. Puista 2/3 taignapurust küpsetuspaberiga vooderdatud vormi põhjale, vala peale kohupiimatäidis, kata õunatükkidega ja seejärel puista peale ülejäänud tainapuru. Küpseta 180 kraadi juures 40 minutit.

Serveeri klaasi külma piima, tassi kohvi-tee või hoopis vaniljejäätisega! ;)

Talvenauding on meie aias siiani väike ja armas puu. Ainult et eelmise aasta õunasaak oli Pärnumaal olematu. Seepärast oligi mu rõõm Saaremaalt saadetud kompsu üle üüratu (ja hea küll, tegelikult olid seal lisaks õuntele ka ülimaitsvad kodused lihapirukad, millele lihtsalt ei saa vastu panna)! :)

Komps käes, hakkasid kohe mõtted erinevate õunusisaldavate retseptide ümber tiirlema. Tuhnisin kokaraamatutest, surfasin internetis, aga seda õiget, mille järele parajasti isu tundus olevat, ei leidnudki. Lõpuks otsustasin teha alustuseks ühe koduse ja lihtsa koogi, mida saaks soojalt vaniljejäätisega koos mugida (ühte kooki kõik õunad ju õnneks nagunii ei mahu). Ja nüüd, kui olen selle Oma maitse kokaraamatust leitud soe+külm portsu nahka pistnud, tunnistan, et oo jaa, see oli 100% õige valik!

Sooja õunakoogi ja jäätisega on mingi veider lugu, sest kuskil restoranis või kohvikus ei ahvatle see mind peaaegu et kunagi tellima (võib olla otsin alati midagi “erilisemat”?). Aga iga kord, kui olen selle koogi söömise lõpetanud, ei saa ma hästi aru, miks ma seda tihemini ei ole teinud või tellinud?

Igal juhul annan nüüd koogi retsepti ka. Ja loodetavasti jääb nüüd siia kirja pandud kujul see mulle igaveseks meelde, et sooja õunakooki vaniljejäätisega tasub alati tellida-teha! :)

P.S. Soovitused erinevate õunu sisaldavate retseptide osas on teretulnud! :)

Vaja läheb:

125g võid
1,5 dl suhkurt
2 muna
2,5 dl jahu
0,5 tl küpsetuspulbrit
2 spl piima
400 g õunu, viilutatud
kaneeli-suhkurt peale raputamiseks

Sulata või ja lase jahtuda. Vahusta või ja suhkur, lisa ükshaaval munad. Sega küpsetuspulber ja jahu ning sõelu taignasse. Kõige lõpuks lisa piim. Puhasta õunad seemnetest ja südamikust ning lõike õhukesteks viiludeks. Vala taigen küpsetuspaberiga vooderdatud ümmargusse koogivormi ning laota õunaviilud koor ülespidi tihedalt ja ringjalt koogile. Mina sain 3 ringi. Puista õuntele suhkurt ja kaneeli ning küpseta ahjus 200 kraadi juures 30 minutit.

Viimased 5 päeva on mul olnud omamoodi puhkus, sest mul on olnud külaline. Mind on naerutanud, silitanud, lakkunud, öösel üles ajanud, taga ajanud, küünistanud ja veel umbes 3 korda öö jooksul üles ajanud üks 5kuune kaslane Nurr. Selline:

Kiisu sattus minu juurde mõneks päevaks hoiule ning läheb täna koju. Aga juba on mul niiiii kahju teda sinna saata. Kassi aasta lõvi, nagu ma olen, leidsime vist üsna kohe ühise keele. Ja ausalt, ükskõik mitu korda see tegelane mind öösel ka üles ei ajanud, sellest hoolimata on ta ülimalt armas ja lahe ja iseloomukas sell.

Kassid on armsad… kui nad magavad, eks? :) Igatahes loodan Nurrile varsti külla minna ja ka tema territooriumi järgi vaadata. Loodan südamest, et tal on ka seal mõni kardin – siis saan vähemalt natukene tagasi ronida. ;)

Siin oli meil tore. Nii kaisus Grey Anatoomiat vaadata, niisama mürada, telkust loodussaates näidatavaid linde taga ajada kui ka koos kooki teha – külmutatud mustikas veeres põranda peal hästi, nii et oli kohe näha, et see läbis piisavalt huvitava objekti testi ja kuulutati kohe tagaaetavaks.

Niisiis Nurri ärasaatmispeo kook. Sai mahlane ja mahe, mitte liiga magus, just nagu tahtsingi üht kodujuustu ja mustikatega kooki. Mäu!

Retsept kodustatud Toidutarest väikeste muudatuste ja täiendustega:

500g kodujuustu
3 muna
0,5 dl suhkurt
0,5 dl nisujahu
0,5 dl mannat
2 dl piima
paar peotäit mustikaid

Vahutsa munad suhkruga. Sega hulka jahu, manna, kodujuust, piim ja mustikad. Vala tainas võiga määritud ümmarguse koogivormi põhja ja küpseta ahjus 175°C juures tund aega. :)

Retsept:

125 g võid, sulatatuna
2 muna
2 dl suhkrut
4 dl jahu
2 tl küpsetuspulbrit
1 tl vanillisuhkrut
1 tl kaneeli
1 tl muskaatpähklit (soovitavalt tervest pähklist riivituna) *
100 g india pähkleid, hakituna
200 g porgandit, riivituna

Kate:
100 g valget šokolaadi
200g toorjuustu

Kaunistuseks kasutasin pekaani pähkleid.

Vahusta omavahel või, munad ja suhkur. Sega omavahel kõik kuivained ning lisa taignale. Kõige lõpuks sega sisse riivitud porgand. Pane taigen küpsetuspaberiga vooderdatud ahjuvormi ning küpseta 200 kraadi juures 30 minutit.

Katte jaoks sulata šokolaad vesivannil. Seejärel sega see kokku toorjuustuga ning kata šokolaadiglasuuriga jahtunud kook. Enne serveerimist hoia vähemalt paar tundi jahedas.

* Minul ei õnnestunud ühe koogi küpsetamiseks muskaatpähklit poest saada, niisiis lisasin pühadekoogile vürtsi cayenne’i pipraga.

Ilusa ja lumise nädalavahetuse päikeselises valguses valmisid need pruunikesed. Jah, just nii meeldib mulle brownies‘id eesti keeles nimetada. Nendest on saanud juba viimase 2 talve jooksul traditsioon. Kolmest erinevast šokolaadist valmistatud pruunikeste retsept on pärit Nigella retseptikogust  ja see rahuldab kindla peale ka kõige maiama šokolaadisõbra isu (ühe šokolaadifanatist töökaaslase peal läbisid need katse edukalt).

Ja mis on veel tore nende pruunikeste juures – neid jätkub (normaaltingustes ehk kodus) kauaks, sest juba üksainus pruunike on paras šokolaadipomm (rahvarohketes kohtades see garantii ei kehti)!

Nigella eestikeelne retsept on ka Toidutares:

320g  võid (soolata)
360g  tumedat kvaliteetset šokolaadi
6 muna
4 dl suhkurt
1sl vanilliekstrakti
4 dl jahu
1 tlsoola
1,2 dl valge šokolaadi nööpe või tükke
1,2 dl poolmaguse šokolaadi nööpe või tükke
Kaunistuseks:
2 tl tuhksuhkurt

Kasuta küpsetusvormi (mõõtmetega 29 × 23 × 5 cm), mille ääred ja põhi on küpsetuspaberiga vooderdatud

Eelkuumuta ahi 175 kraadini. Sulata või ja tume šokolaad suures raske põhjaga potis (või vesivannil) madalal kuumusel. Sega kausis või suures mõõtekannus muna, peensuhkur ja vanilliekstrakt.

Lase šokolaadisegul veidi jahtuda ja lisa siis muna- ja suhkrusegu ning sega korralikult läbi. Raputa segu sisse jahu ja sool. Seejärel sega juurde valge šokolaadi ja poolmagusa šokolaadi nööbid või tükid. Sega läbi ja kalla brownie-segu vooderdatud vormi.

Küpseta umbes 25 minutit. Brownie‘d on valmis, kui ülemine osa on kuivanud veidi helepruuniks, aga keskosa on tume, tihke ja veniv. Ka sellise suure ahjutäie puhul tuleb küpsetisel pidevalt silma peal hoida, sest veniv mass muutub kuivaks vaid mõne minutiga. Samuti tuleb meeles pidada, et brownie‘d küpsevad edasi ka ahjust välja võetuna jahtudes.

Serveerimiseks lõika soe küpsetis ruutudeks ja kuhja need suurele taldrikule ning raputa peale väiksest sõelast teelusikaga läbipressitud tuhksuhkur.