Sellele algusele tagasi vaadates mõistan täna, et kuigi sel hetkel tundus tulevik üsna lahtine ja siduvate lubaduste jagamine vast mitte kõige mõistlikum, oli kuskil ometi see miski, mis ei lubanud ka niisama lihtsalt sellest ideest lahti lasta. See tunne ei ole mulle veel kunagi valetanud ja selgi korral pean olema tänulik, et tema vastu ei talitanud. Järgneva 6 kuu jooksul loksus kõik täpselt nii paika, nagu loodetud, ja raamatutegu sai Eestimaal veedetud kolme suvekuu jooksul omasoodu mõnusas tempos väldata.

Nüüd tundub isegi veidi müstiline mõelda tagasi sellele veidrale suvele. Juunikuu, mis oli külmem kui eelmise aasta detsember – külm, hall, vihm, ühel päeval isegi lumesadu. Kuigi rannailmaks ei sobinud, mõjusid ilmaolud küpsetamismeeleolule kindlasti toniseerivalt. Seejärel kuumarekorditega juuli- ja augustipäevad, mil temperatuur Angeelika päiksepoolses köögis oli ilma kuuma ahjutagi üle 30… Need põnevad katsetused haputainaleiva juuretise ja erinevate küptsetamismeetoditega, ja see peaaegu nähtamatu jahuloor, mis päeva lõpuks köögi horisontaalseid pindu ühtlaselt kattis…

Seda tunnet, kui ma lõpuks esimesel advendil(!) raamatut esimest korda käes sain hoida, on raske kirjeldada. See on segu ärevusest, rõõmust, tänutundest… See on alati eriline. Hetk, mil üks ring saabki lõplikult täis.

Siis algab raamatul aga teine ning palju magusam eluring – sinna kogutud tarkuste kasutamine. Esimeseks katsetuseks valisin kohe ühed lemmikmaiuseid sellest raamatust – mustika-vaarika friand‘id (lk 98). Nagu Angeelika raamatus kirjutab, on need väikesed mandikeeksikesed, millele annab eriliselt hõrgu maitse nn pähklivõi – väikeses kastrulis sulatatud ja pruuniks keedetud või. Ja tal on tuline õigus!

Mustika-vaarika friand‘id

12 tk

75 g jahu 
240 g tuhksuhkrut
125 g jahvatatud mandleid (mandlijahu)
240 g munavalgeid, kergelt lahtiklopitult
150 g võid – pruunistatud, kurnatud ja jahutatud
100 g vaarikaid ja mustikaid vm hapusid marju (värskeid või külmutatud)

Sõelu kaussi jahu ja tuhksuhkur. Lisa mandlid, kergelt vispeldatud munavalged ja pruunistatud, jahutatud ning kurnatud või.

Tõsta tainas silikoonist vormidesse (mina kasutasin muffinipanni), täites vormid vaid poolest saadik, ja kata 2 vaarika ja 4 mustikaga.

Küpseta 180kraadises ahjus 25 minutit.

Võin küll heldimusega mõelda ka kõikide nende imeliste küpsetiste peale, mis Angeelika mulle iga pildistamispäeva lõpus kaasa pakkis… Nagu ka nendele 30+ kraadistele päevadele, millest kangetena läbi tulime… Aga kõige eredamana jääb sellest raamatust mulle meelde just see, kui oluline on elus oskus ja julgus teha ja pühenduda jäägitult sellele, mida armastad. Ja anda endast seda tehes alati parim. Nii võib tõesti imesid juhtuda…

Minu südamlik tänu ja kummardus ühe tõelise unistusteprojekti meeskonnale:

Retseptid: Angeelika Kang
Projektijuht: Lia Virkus
Kujundaja: Einike Soosaar
Lood: Tiina Kruus
Fotograaf: Virge Viertek (fotod autorist)
Stilist: Merit Boeijkens (fotod autorist)

***

Kohad, kus saab Angeelika Kangi hõrgutisi maitsta käsi jahuseks tegemata ja koduahju sisse lülitamata:

Katharinethal
Katharinenthal II – makroonikohvik Kadrioru Kunstimuuseumis
More
Cakery Levier

Olen seda varemgi kirjutanud, et mulle kangesti meeldivad raamatuprojektid, kuna need on mõnusalt pika vinnaga. On aega, et sisse elada ja leida see õige tunne, stiil, nõud… Tead, et see on pikk protsess, aga iga sammuga jõuad finišile lähemale. Naudid nõude-taustade kokku kuhjamist, katsetamist ja kangesti tahaks kohe kõike tehtut ka jagada. Aga hoiad ennast kuni raamatu ilmumiseni tagasi. See on magus valu.

Eile saabuski kirjastuselt kauaoodatud teade, et üks mu selle suve projektidest on kaante vahele saanud – trükipresside alt on tulnud uus tordiraamat “Kirss tordil”!

Raamatu ja tortide autoriks on Sandra Veeremaa, kellest olen oma blogis juba korduvalt kirjutanud (nt siin ja siin). Ta on tõeliselt innukas noor ja andekas uus tulija Eesti tordi- ja koogimaastikul, kelle köögis, sildi “Please God – if you can’t make me thin make my friends fat!” kõrval see raamat valmiski. Nii et mul on väga hea meel, et lõpuks ometi saan meie koostöövilju jagada! Ma lihtsalt pean mainima, et Sandraga oli nii mõnus koos töötada – tal on endal nii selge visioon ja ideed, kuidas ta midagi näeb. Ja nalja sai ka! Just omanäoline ja kordumatu ongi need sõnad, millega ma seda raamatut kõige paremas mõttes kirjeldaksin. Paar näidet nimedest, mida koogid raamatus kannavad: Tahan olla mustikas, Kits armastab peeti, Sarkasm, Ära mind unusta, Svipsis kastan jne.

Suur tänu ka kirjastuse Menu kujundajale, Einike Soosaarele, kes rikastas raamatut mõnusate mustrite ja tekstuuridega, mis koos fotodega mõnusasti kõlama hakkasid! Ja Sandra õele Joannale, kes tegemise ajal meile pidevalt kaasa elas ja raamatusse ka väikesed mõnusad jutukesed kirjutas. Ja aitäh Sandrale ja kirjastusele, kes mulle selle võimaluse üleüldse andsid! Loodan, et ka Eesti magusalembelistel on selle raamatu üle hea meel!

Nagu raamatu-uudiste juures juba traditsiooniks saanud, kingin ühe raamatu ka blogilugejatele! Osalemiseks vasta siin kommentaarides küsimusele, millised on olnud sinu kõige huvitavamad-põnevamad-omanäolisemad maitsekooslused ühes tordis või koogis? Õnneliku magusalembe selgitan välja juba järgmises postituses! 

________________________

Loe veel raamatu autori Sandra Veeremaa blogipostitust raamatu valmimisest (vt ka raamatuloosi!).

Raamat on müügil raamatupoodides ja peagi toimub ka raamatuesitlus Tallinnas söögikohas Kukeke. Aga sellest juba siis, kui täpne päev ja kell kokku lepitud!

Aga et raamatute väljaandmiseks on aastas peamiselt 2 nn head aega – sügisel enne jõulu ja kevadel enne suurt suve (jah, see on sellel aastal siiski plaanis!), võibki arvata, et teisi põnevaid raamatuid on samuti ilmunud ja ilmumas veelgi. Ühele neist olen juba üle poole aasta pealtvaatajana kaasa elanud – Ragne Värgi ja Andra Kalda äsja ilmunud mahukale raamatule “Retseptisahtel käsitöökapis” (loe Ragne postitust, kus kokaraamatu valmimise käigus figureerivad muuseas ka katkine objektiiv, haihtunud fotod, ehe maaelu jt). Ootan juba Eestisse naasmist, et seda lõpptulemust ka oma silmaga näha!

Nüüd aga uute kokaraamatute juurde, millega ka minul on midagi pistmist.

“Magustoitudega ümber maailma”
Autor: Sandra Sentjurin

Tegelikult ei olnud mul üldse plaanis Sandra raamatut teha. Aasta alguses, kui ma juba teadsin, et aprillist mai lõpuni mind Eestis ei ole, olin ühel hommikul lõpetanud just ajagraafiku kalendrisse maha joonistamise. Ees ootas 2,5 kuud väga tihedat tööd erinevate raamatu- ja ajakirjaprojektidega. Olin õnnelik, et tööd on nii tublisti ja projektid väga põnevad. Nüüd oli vaja need kõik enne aprilli ka reaalselt valmis saada, vastasel juhul – no California. Siis aga helises telefon (justkui teades, et mu äsja kirja pandud ajaplaanis olidki mõned päevad eesootavatel nädalatel veel vabad) ja sealt tuli ettepanek osaleda tantsijast maailmaränduri ja magusalembelise Sandra kokaraamatus. Mõtlesin hetke, kas ma ikka tulen kõikide projektidega läbi-segi ja paralleelselt toime, aga… kui ei proovi, siis ju ei tea! Ja proovilepanekud mulle iseenesest ju meeldivad. Raamatu mõte – magustoitudega ümbermaailmareisile – kõlas ka huvitavalt.

Ja enne kui ma arugi sain, arutasime juba raamatu kontseptsiooni üle. Valisime märksõnadeks värviline, puhas, rõõmus. Algusest peale sujus kõik nagu sulavõiga määritult, tõeline lust! Sandra kokkas vahepeal üsna hullumeelse tempoga (umbes nii, et mina ei jõudnud oma asjadega pärast pikka pildistamispäeva veel uksest välja astudagi, kui tema juba vahustas ja kloppis ja sõtkus, ikka järgmise pildistamispäevaku jaoks valmistudes).

Kogu selle projekti peale tagasi vaadates on täiesti uskumatu, kuidas kõik töötas nagu kellavärk – pildistamised, kokkamised ja ka kujundus. Selgus, et meil oli kujundaja Jan Garshnekiga põhimõtteliselt üsna sarnane kujundusidee vaimusilmas olemas ja enne kui ma lootagi jõudsin, oli raamat juba trükis. Tagantjärele tarkus ütleb, et inimesed on võimelised palju enamaks, kui nad ise arvavad!

Jah, ma tean, et ma kipun ennast kordama, aga jällegi avastasin endast väikese magusasõbra ja väga palju uusi mõnusaid maiuseid. Kes ei tea, millest maiustamist alustada, siis annan väiksed vihjed – minu TOP 3 raamatu magustoitudest:

1) Kanada Nanaimo ruudud (nendest vaimustudes blogisid juba siin)
2) Senegali maapähklijäätis karamelliste banaanidega (alloleval pildil)
3) Taani kreemjas riisipuding vaarikatega

Lugege kindlasti ka, mida kirjutab Sandra ise raamatu idee sünnist ja nendest 80 magustoiduretseptist üle maailma, mis ta nende kaante vahele kogus. Sandra pälvis muide Naistelehe toidublogide lemmikute valimisel oma blogiga parima uustulnuka tiitli, nii et kiigake see blogi kindlasti üle ja salvestage väärt retseptiideede jaoks ära. Tänud nõude eest lähevad Homeartile, Tuulile ja Sandra tuttavatele, kellelt neid lahkelt laenata saime! Aitäh teile veel kord!

“Koduköögi kuldvara. Leivast kuni jäätiseni”
Autor: Tuuli Mathisen

Nagu raamatu alapealkirigi ütleb, on selles raamatus kokkamisõpetusi leivast jäätiseni. Ja just nimelt õpetusi, sest tegemist ei ole puhtalt retseptiraamatu, vaid pigem käsiraamatuga, mis õpetab ja jagab nippe põhiretseptideks, julgustades seejuures ka omaloomingule! Tutvustuses seisab nii:

Põhjalik ja praktiline kokaraamat, kus hulgaliselt õpetusi ja retsepte erinevate toiduainete koduseks valmistamiseks. Iga hobikokk leiab sealt alusteadmisi ja juhendamist, et teha kodus leiba, juustu, kohupiima, erinevaid hoidiseid ja ka magusaid hõrgutisi. Raamatus on lisaks õpetused soolamise, marineerimise, suitsutamise ja hapendamise kohta.

Tuuli raamatuga ei olnud nii välk-ja-pauk lood. Selle raamatu idee oli tegelikult kirjastaja Tiina peas idanenud juba pikemat aega, enne kui möödunud sügisel see järjest konkreetsemat kuju võtma hakkas. Novembrist istusime osapooltega maha ja panime tööplaani paika. Tuuli raamatu puhul lõi mul kohe algusest peale silmad särama ja näpud sügelema väga põnev kujunduslik kontseptsioon – kui klassikaliselt on kokaraamatutel kujunduses tavaliselt 2 iseseisvat lehekülge – retseptilehekülg ja fotolehekülg, siis selle raamatu puhul on kujundus pigem ajakirjasarnane. On palju suuri üle 2 lk ja 1 lk fotosid, millele on sätitud tekst. See tegi pildistamise ja kogu planeerimise põnevakas, sest sai kasutada igsuguseid Tuuli varakambris leiduvat ägedat muud kraami. Samas pidin ma juba pildistades teadma peatüki sisulist mahtu ja püüdma sellega ka pildikeeles arvestada. Mõned näited, kuidas see raamatus välja näeb:

Jällegi pean olema tänulik, et mulle sattus nii tore autor nagu Tuuli, kellega koostöö sujus super hästi. Kuna Tuulil on ju ka toidublogi ja ta teeb samuti kaastööd ajakirjadele, pildistades ise oma toite-jooke, ei olnud paljudes kohtades sõnu vajagi. Kui minul said mõne võtte puhul näiteks nõude osas ideed otsa, tuli Tuuli oma varanduse (kastid täis igasuguseid nõusid ja köögitarvikuid) juurest, näpus täpselt see õige kopsik või muu vidin. Nii et suur aitäh sulle, Tuuli, oma ideede ja ka (käe)modelliks olemise eest! Ja tänud ka su teistele pereliikmetele, kelle rutiini ma järjepidevalt nädalast nädalasse, kuust kuusse projektiga “köök-stuudio-varakamber keset elutuba” rikkusin! Palun vabandust, Tuust, kõikide nende õuekupatamiste eest ja aitäh, Breti, et sa seda suitsusinki sealt meetri kauguselt siiski ainult piidelda otsustasid!

Loe raamatu valmimise kohta ka Tuuli blogist!

Mõlemad kokaraamatud on raamatupoodides saadavad ja ma väga-väga loodan, et leidub kokkamishuvilisi, kes nendest ka reaalselt kasu ja inspiratsiooni saavad! Kes aga loodab rohkem oma õnneliku käe kui paksu rahakoti peale, jätku siia kommentaar selle kohta, millise kokaraamatu autor tahaksid sa ise olla? 2 raamatut leiavad endale uue koduköögi juba nädala pärast teisipäeval! :)

***

Raamatuloos naeratas Kristile, kes saab endale Sandra Sentjurini magustoiduraamatu “Magustoitudega ümber maailma”! Tuuli Mathiseni raamat “Koduköögi kuldvara” kolib nüüd aga Kertu raamaturiiulisse! Palju õnne teile ja jaksu kokkamiseks! Võtan teilega meilitsi ühendust. Ja suured tänud ka kõigile teistele, kes te oma ideid raatsisite jagada! Unistustel on ikka kombeks ju täituda, vahel on vaja nad lihtsalt konkreetselt sõnastada! ;)

NB! Raamatutel on tulemas ühine esitlus, mis toimub 28. mail algusega 17.30 Rahva Raamatus Viru keskuses!

Mõtlesin tükk aega, et mis see raamat ja selle tegemine mulle andnud on, sest iga asi annab ja õpetab midagi. Ühest küljest on jube tore teha üksi tööd – ainus otsustaja oled sina ise. Teed, millal tahad ja kuidas tahad. Teisest küljest ei saa keegi kunagi kõike ideaalselt osata, seega on vaja meeskonda. Ja ühe raamatu puhul on see möödapääsmatu. Ja just see, mida inimesed selles protsessis sulle õpetada võivad, on täiesti omaette väärtus ja selle kogemuse eest olengi ma väga tänulik!

Blogi ja minu kokkamisharjumuste mõttes on see raamat kusjuures tõesti keeranud mind magusausku – võib-olla mitte selles osas, et ma seda nüüd suurtes kogustes tarbiksin, aga nüüd võtan küpsetamise heameelega ette. Ei tundugi enam nii keeruline. Segad kokku, vormi, ahju ja ongi valmis :) Üks sellistest kookidest, mida ma olen viimastel kuudel-nädalatel korduvalt Silja raamatust küpsetanud, on see sama Kreeka pähklitega brownie (all pildil). Väga lihtne teha, aega kulub vähe ja siiani on ka igal korral välja tulnud. Ja olekski imelik, kui ei tuleks, sest Silja on seda teinud juba üle 10 aasta (retsept on postituse lõpus).

Lisaks mulle, Siljale ja kirjastus Pegasuse inimestele oli meeskonnas tegelikult veel asjaosalisi. Suureks abiks oli sisustussalong “Muster”, kes oli lahkelt nõus meile oma kaunist kraami laenutama – suured tänud veel kord! Agarad varustajad olid ka oma sõbrad-tuttavad-sugulased, kes ilusaid koogivaagnaid, taldrikuid, tasse ja lusikaid laenutasid. Nii et ka teile suur-suur aitäh! Nendest kordadest, mis raamatu tegemisperioodil sai erinevaid second-hand‘e üle Eesti läbi kammitud, ei hakka ma parem üldse rääkimagi. Mõnda nendest soetatud eset võib näha järgnevatel fotodel, mis me Siljaga raamatu tegemise kõrvalt telefonidega klõpsisime.

Suured tänud veel kord kõigile, kes raamatu valmimisele kaasa aitasid või lihtsalt kaasa elasid! Tean, et päris mitmed sõbrad-tuttavad on seda raamatut juba tükk aega oodanud – loodan, et leiate selle raamatupoodidest nüüd üles ega pea selles pettuma!

Nüüd aga kutsete juurde:

1) Palume kõiki huvilisi koogiraamatu “Magus kiusatus” raamatuesitlusele 11. detsembril kell 17.00 Solarise Apollos!

Silja räägib, mis tunne on teha päris esimest kokaraamatut, kui tiheda sõela pidid koogid raamatusse pääsemiseks läbima ja loomulikult paljastame ka selle, kes need kõik pärast pildistamist ära sõi! Mina ei ole ka kade ja jagan kiitust oma lemmikmodellidele… Ühesõnaga lubame, et suu saab magusaks ja tuju heaks! :)

Kes saab tulla, palun lisage ennast ka koogisööjate nimekirja Facebooki ürituse lehel (siis teame, palju küpsetada tuleb)! ;)

2) Vaadake kindlasti laupäeva hommikul kell 10.00 Kanal 2 pealt kokasaadet Lusikas, sest 2 nädalat tagasi käisime Siljaga selle saate salvestusel!

Ahjaa, selle saate kohta tahtsin seda öelda, et algse plaani järgi pidi raamat selleks saatesalvestuseks juba trükist väljas olema. Aga… trükiga ei või kunagi kindel olla ning juhtuski nii, et trükikojas läks üks oluline masin katki, mistõttu kõikide raamatute valmimistähtajad nihkusid paar päeva siia-sinna. Kahjuks mitte meile kasulikus suunas.

Kui te nüüd aga laupäeval saadet vaatate ja mõtlete: “Aga on ju raamat!”, siis on jah, Imre Kose kokaraamatu peale kleebitud “Magusa kiusatuse” kaanepaber, mida ma eelmisel ööl kell 1.30  härra Kose raamatu peale kleepisin :)) Nii et siit ka väike põhjendus, miks Mari-Liis saates raamatut just liiga suure agarusega ei lehitse :) Suured tänud aga kogu saatemeeskonnale ja ilusa punase köögi eest ka, mis kasutada anti! :)

3) Kõige kiirem kutse on juba homseks, s.o 6. detsebriks, mil toimub Loomeinkubaatoris Bazaar, ajavahemikus 12-19. Bazaar on just see koht, kus saab Eesti moedisaineritelt ja teistelt loomeinimestelt endilt soetada igasuguseid toredusi ning jõulukinke. Blogijad ja kokkajad panevad kehakinnituseks püsti pop-up kohviku. Leti taha tulevad lisaks minule veel:

Eneli Kaarna: http://e4retseptiraamat.blogspot.com/
Pille Petersoo: http://nami-nami.ee/, http://nami-nami.blogspot.com/
Heidi Park: http://www.kondiiter.ee/
Silja Luide: http://siljafoodparis.blogspot.com/
Sandra Veeremaa

Siin ka väike soojendusmenüü: Red Velvet kook, šokolaadikook apelsini ja aniisiga, kõrvitsakook valge šokolaadiga, toorjuustu-safranikook, maguskartulikook vahukommikreemiga, trühvlid ja küpsised, jõulune mascarpone-beseemagustoit, kohupiima-toscakook, Banoffee korvike, Napoleon, brownie-ruudud, kohupiima-kirsi purukook, quiche, cake-pops (ehk pulgakoogid), Congo bars, banaani cupcakes valge šokolaadi glasuuriga, lehttainarullid verivorsti ja pohlamoosiga, pehme piparkook toorjuustuglasuuriga, jõulutähed ploomidega, jõulune õunakeeks.

Haarame Siljaga kaasa ka mõned koogiraamatud, nii et kel huvi, saate juba homme meilt endilt selle soetada! :)

Kohtumiseni!

Kreeka pähklitega brownie

125 g tumedat šokolaadi
125 g võid
200 g suhkrut
1 sl piima
4 muna
2 sl nisu- või rukkijahu või kumbagi 1 sl
100 g Kreeka pähkleid

Haki või ja šokolaad tükkideks ning sulata madalal kuumusel paksupõhjalises potis või vesivannil. Sega piim ja suhkur sulanud šokolaadi-võisegu hulka. Lisa ükshaaval munad, st sega muna enne tainaga ühtlaseks, kui järgmise lisad. Seejärel puista hulka jahu ja hakitud Kreeka pähklid.

Vala tainas küpsetuspaberiga kaetud kandilise (23 x 34 cm) ahjuvormi ja küpseta ahjus 180 kraadi juures 20 minutit.

Nipid:
Ahjuplaaditäie tegemiseks korruta kogused kahega!
Kui soovid gluteenivaba kooki, kasuta nisu- või rukkijahu asemel riisijahu.

Miks ma sellest kirjutan?

Lugu sai alguse sellest, et ühel hetkel hakkasin mõtlema, et mis mul viga on. Ja ma olen kõva diagnooside panija. Üha enam hakkasin tunnetama, et olles suurema seltskonnaga õhtusöögil või muul taolisel koosviibimisel, väsin ma jube ruttu ära. Alguses on kõik tore ja ladus, aga ühest hetkest saab karikas justkui täis ja enam ei suuda seda kõike – emotsioone, informatsiooni – vastu võtta, veel vähem tagasi peegeldada. Ja nii juba väiksest peale.

Samas ei tähenda see seda, et tahaksin mõnelt ürituselt tulles otse koju magama minna – vastupidi! Tavaliselt on mul külast või mõnelt koosviibimiselt koju jõudes alati isu lugeda poole ööni raamatut, vaadata midagi telekast, toimetada koduseid asju… olla oma peas, koguda energiat.

Mõtlesin alguses, et kas mul on tõesti midagi viga. Juba kas või sellepärast, et mulle tõesti meeldib kodus olla. Ma armastan üksi või lihtsalt vaikselt olemist, lugemist ja üldse rahu. Hakkasin internetis surfama ja artikleid lugema. Alates sellest, kuidas erinevad introvertse ja ekstravertse inimtüübi ajukeemia ning lõpetades sellega, kuidas peaksid olema seatud nende töötingimused kontoris või koolis. Siis hakkasin asjadest järjest rohkem aru saama – miks mul tekib ühel hetkel küllastumus, miks mulle ei meeldinud avatud planeeringuga kontor, miks ma eelistasin alati võimalusel kodust töötada, miks mul oli lihtsam kirjutada (mitte rääkida) ülemusele, kui mul oli mõni mure või probleem. Ja ühel hetkel komistasin otsa ka Susan Caini TEDi jutule (soovitan soojalt vaadata!).

Kes videot ei viitsi vaadata, siis lühidalt öeldes räägib ta seal peamiselt järgmisest:

1) et ekstravertsus on kujunenud (läänelikes) ühiskondades normiks,
2) kuidas ühiskonnad sellest tulenevalt kannatavad,
3) kuidas ja mida oleks ühiskondadel introvertsusest võita,
4) ja oma äsja ilmunud raamatust, kus ta sellest kõigest veel lähemalt ja põhjalikumalt kirjutab.

Otseloomulikult pidin ma selle raamatu kohe saama. Ja õnneks on tänapäeval selleks võimalused olemas ja nii soetasingi Amazonist endale oma esimese e-raamatu – “Quiet. The power of introverts”. Sain üsna pea aru, et olin teinud väga õige valiku – kõik, mis seal kirjas, justkui seletas mulle, miks ma olen selline, nagu ma olen. Ja see oli kergendus, sest ma ei olnudki imelik, tuli välja, et olen tegelikult täiesti normaalne inimene. :) Kuigi introverte on maailmas väidetavalt vähem kui ekstraverte, siis vähemalt 1/3 inimestest on siiski introverdid. Ja see tähendab, et ma ei ole selle probleemi keskel kaugeltki üksi! Õigupoolest vastupidi – see puudutab väga-väga paljusid inimesi, kellest me võib-olla seda ei oskaks arvatagi. Meie pere, sõbrad, naabrid, töökaaslased… ja sellepärast olen juba pikemalt tundud, et võib-olla peaks sellest teemast rohkem räägitama.

Normaalne = ekstravertne

Susan Cain kirjutab oma raamatus suuresti sellest, kuidas meie tänane ühiskond on jõudnud sinna, et ekstravertsusest on saanud justkui norm. Introvertsust seostatakse pigem millegi imeliku või väärastunuga. Tegelikult on see suur kaotus kogu maailmale. Introvertsusega seostatakse häid ideid, loomingulisust ja produktiivsust, seda, mis ühiskonda edasi viib. Probleem seisnebki selles, et kui ühiskonna norm justkui nõuaks, et inimesed oleksid ekstravertsed, kui üks osa ühiskonnast on allasurutud ja sunnitud käituma normipäraselt, ei saa introverdid rahulikult n-ö omas elemendis olla, sest see ei ole n-ö normaalne, seda ei julgustata-innustata. Aga viimast on just vaja selleks, et sünniksid head ideed. Sellest on rääkinud nii Steve Wozniak (esimese Apple arvuti autor) kui ka Einstein: “It’s not that I’m so smart, it’s that I stay with problems longer.” Ja just seda, et ühiskond (kontorites, koolides, lasteaedades) arvestaks ka teistsuguse inimtüübiga, olekski vaja. Et ei oleks nii suur rõhk grupitöödel, brainstorm‘idel, et kontoreid ja tööülesandeid planeeritaks mõeldes ka teise inimtüübi peale, kes võib-olla ei suuda genereerida ideid paugu pealt, aga see ei tähenda, et ta seda üldse teha ei suudaks.

Tegelikult ei ole asi nii must ja valge. Kindlasti ei taha ma öelda, et introverdid oleksid justkui paremad inimesed kui ekstraverdid. Kellel siis ei oleks heameel ühest tõelisest seltskonnahingest (mida ekstravedid tavaliselt on), kes seltskonda naerutaks ja kogu õhtu pinget õhus hoiaks?! Lahendus on ikkagi kuldses kesktees ja koostöös, kust sünnivad head asjad, sest nagu paljude teiste asjadegagi – introvert ja ekstravert täiendavad teineteist. Nagu on öelnud Carl Jung: “The meeting of two personalities is like the contact of two chemical substances; if there is any reaction, both are transformed.”

Asjad, mida ma tahaksin introverdina öelda:

1) Kui õhtusöögilauas jääb keegi seltskonnast vaikseks või eemaldub peolt teise tuppa, siis ära küsi: “Mis sul viga on?” Ta on lihtsalt see, kes ta on.

2) Kui keegi palub töö juures paugust ideid brainstorm‘ida, ütle, et võib-olla oleks parem mõte, kui igaüks brainstorm’ib kõigepealt üksinda ja alles siis pannakse ideed kokku (teaduslikult tõestatud, et nii on kvaliteetsete ideede arv suurem). Selle kohta öeldakse: “Don’t mistake assertiveness or eloquence for good ideas.”

3) Kui keegi tahab peolt varem lahkuda või on lihtsalt esimene lahkuja, ära hakka mossitama või pärima: “Mis sul viga on või kas midagi läks halvasti?” Kvantiteet ei tähenda kvaliteeti.

4) Kui töötad avatud planeeringuga kontoris, aga tajud, et see ei ole sulle kohe üldse loomupärane keskkond (pidev raskus keskenduda, vahele segamised jne), aruta seda probleemi oma tööandjaga või palu võimalust töötada kodust. See mõjutab oluliselt sinu loomingulisust, produktiivsust ja ka häid suhteid kolleegidega.

5) Üleüldse, kui keegi teeb midagi teisiti, kui “normaalne” oleks (mis mõiste see normaalne üleüldse on?), siis ära hakka sildistama, mõtle, et tal on selleks kindlasti hea põhjus. Sa lihtsalt ei tea seda.

6) Üks soovitus ka raamatust: mõtle oma lapsepõlevel ja sellele, mida sulle meeldis siis teha. Kelleks sa tahtsid siis saada? Tõenäoliselt teadsid sa endast siis rohkem kui praegu.

7) Koostööd tehes või juhtides pea meelest Brian Little mõtet: “People flourish when they’re engaged in occupations, roles or settings that are concordant with their personalities.” 

Kui teised lapsed käisid suviti maal vanaema juures, käisin mina Tallinnas Nõmmel vanatädil külas. Ta elas seal 2-toalises korteris üksinda ja tema juurde minek oli alati asi, mida ma pikisilmi ootasin (sest Pärnus oli meil küll 4 tuba, aga ka 6 inimest ja oma tuba mul polnud). Nii rahulik ja hea oli alati vanatädi juures olla. See oli minu jaoks puhkus, sest temaga sain rääkida ja vaikida – ta sai aru, kui ma ei tahtnud rääkida ning austas seda. Nagu kirjutab ka Susan Cain oma raamatus: “The trick for introverts is to honor their own styles.”

_________________

* Susan Caini raamat “Quiet. The power of introverts” ilmus 2012. aasta alguses. Paljud väljaanded nimetavad seda üheks parimaks 2012. a raamatuks. Linna pealt kuulsin kuulujutte, et seda raamatut on hakatud tõlkima ka eesti keelde! ;)

• QUIET ranks in the top three of Amazon’s Best Nonfiction of the Year, alongside Nate Silver’s The Signal and the Noise and Charles Duhigg’s The Power of Habit.Amazon included the book in its Top 100 Editors’ Picks.
• It’s also one of Barnes & Noble’s Best Books of 2012!
• O, The Oprah Magazine will honor it as one of its 10 Favorite Books of the Year this December.
• Library Journal ranks it among the Best Books of 2012 in the December issue.
• Hudson Booksellers names QUIET one of the Best Books of 2012.
• Fast Company Magazine names QUIET #1 Best Business Book of the Year.

Põhjusena võin kirja panna selle, et viimase 2 kuu jooksul olen:

1. söönud ära vähemalt oma järgmise aasta magusanormi jagu kooke,
2. näinud, kuivõrd lihtne võib ühe maitsva koogi küpsetamine olla (ja seda edukalt ka oma käel järele proovinud),
3. kiindunud microplane‘i,
4. ja saanud teada, et šokolaadi ei peagi sulatama veevannil!

Lisaks sellele olen ostnud koju mitu uut imearmast koogialust ja neid oleks nüüd ju patt tolmu koguma jätta. Aga kõike seda sellel lihtsalt põhjusel, et viimase 2 kuuga olen pildistanud (mekkimine kuulub selle töö juurde) kooke, mis saavad juba 3 nädala pärast raamatuks ja mida hakkab kaunistama selline kaas:

Ehk mul on heameel teatada, et eile, 7. novembril läks trükki peagi ilmuv koogiraamat “Magus kiusatus. Lihtsad koogid, millele on raske vastu panna” – viimase 2 kuu tiheda töö tulemus! Ja seda just graafiku mõttes, sest tavaliselt kulub idee sündimisest raamatu trükki saatmiseni ikkagi rohkem aega. Nii et minu jaoks ka väike eneseületus! Eriliseks teeb selle raamatu minu jaoks veel see, et kui fotode osa tehtud, sain ideedetasandil tegeleda ka raamatu kujundusega. Selle osas oli mul juba alguses teatud visioon silme ees ja nüüd on eriti tore näha, et see saab vähemalt osaliselt ka reaalsuseks (nii et tänud sulle, Jan)! :)

Teie, kes te juba pikemat aega olete kortsus kulmuga mu kahtlaselt magusaks kiskuvat Instagrami jälginud, teadke, et neid ahvatlusi ei ole teinud mitte mina, vaid Silja Luide, kes on selle koogiraamatu nippide-nõuannete ja retseptide autor. Ja teile, kes te juba teate, kes see Silja on, ei hakka ma pikemalt teda tutvustama. Aga teistele võin öelda, et Silja on tõsine magusahoolik – neid päivi, mil ta oma koduköögis midagi ei küpseta, pidi ikka väga harva ette tulema. Ja ahjust tulnud värske koogi 5 minutiga hävitamine polevat ka mingi probleem (ma tean, ma ka alguses ei uskunud seda, aga 2 kuu jooksul tõdesin oma silmaga, et see on võimalik, no vähemalt poole koogi puhul). Koduköögiga tema kogemused siiski ei piirdu – Silja on õppinud kokakunsti Prantsusmaal maailma vanimas ja ühes tunnustatumas kokakoolis Le Cordon Bleu, küpsetanud Eesti tunnustatud söögikohtadele ja pidanud juba 2 aastat küpsetiste poole kaldu toidublogi (kes pole sinna veel jõudnud -> Jagatud rõõm). Oma blogis kirjutab Silja raamatust pikemalt:

1. raamatuidee sünnist (vihjena võin öelda, et selles on osalised nt sauna eesruum, rukola ja värske kartul),
2. raamatu sisust ehk missugused koogid ja miks ta sinna raamatusse valis,
3. ka sellest, kuidas see kokaraamat endale pealkirja sai.

Minu blogi on ohustatud nüüd selles mõttes, et tegelikult hakkas mulle magus palju rohkem meeldima, kui ma nägin, kui lihtsalt ja kiirelt võib ühe hea koogi valmis teha! Mitte et ma poleks varem üldse kooki küpsetanud, aga selle raamatu tegemine vist julgustas mind kõvasti. Minu lemmikud on just need koogid, mille saab kerge vaevaga lihtsalt kokku segada, vormi kallata ja ahju pista. Ja voilà (nagu nt see Silja versioon rootslaste šokolaadikoogist nimega kladdkaka, mida all kujundatud raamatu lehekülgedel näeb – retsept asub postituse lõpus). Iga kord, kui külalised tulevad, on mul kõige rohkem raskusi just selle magusa käiguga. Ja selles mõttes olen ma nende retseptide eest väga tänulik – hundid saavad söönuks ja lambad jäävad ka terveks. :)

Nüüd ei tule teha muud kui oodata. Loodan, et teete seda koos minu, Silja ja põnevusega. Kui raamat umbkaudu 3 nädala pärast ilmub, annan sellest kindlasti teada, sh ka esitlusest jms.

Seniks aga ootan huviga teie arvamusi raamatu kaane kohta! Kuidas meeldib?

Ahjaa, tahtsin veel mainida, et paljud selle raamatu retseptid on ka gluteenivabad või sisaldavad nõuandeid, kuidas mõnd retsepti gluteenivabaks muuta (nt nagu selle sama kladdkaka puhulgi)!

Kladdkaka ehk rootslaste šokolaadikook

100 g võid
170-200 g suhkrut (pool sellest hele või tume muscovado)
2 muna
90 g jahu*
50 g kakaopulbrit
1 sl vanillsuhkrut
2 sl külma kanget kohvi (soovi korral)

Soovi korral võid veel lisada 2 sl alkoholi (nt cointreau, frangelico, brändi vm), hakitud pähkleid, mandleid ja/või šokolaaditükke

* Gluteenivaba koogi jaoks kasuta nisujahu asemel riisijahu.

Sulata või ja lase sellel u 10 minutit jahtuda. Lisa suhkur ja munad ning sega ühtlaseks. Sega jahu kakaopulbri ja vanillsuhkruga ning lisa seejärel läbi sõela ülejäänud tainale. Sega ühtlaseks ja tõsta tainas võitatud ja jahuga (sobib ka mandlijahu) ülepuistatud või küpsetuspaberiga kaetud 24 cm läbimõõduga vormi ning küpseta 180 kraadi juures u 18-20 minutit.

Kuna tegu on kirjastuse Pegasus välja antud raamatuga ja olen nendega varemgi koostööd teinud, oleks loogiline eeldada, et see projekt jõudis minuni kuidagi kirjastuse kaudu. Aga ei. See toimus hoopis teistsuguse ringiga. Asi oli nii, et olime veebruaris parasjagu hakanud pildistama taimetoiduraamatut “Toidud ainult taimedest” (mille esimene trükk on muide minu teada juba läbi müüdud!), kui märtsis laekus mu postkasti kiireloomuline e-kiri seoses ühe kokaraamatu pildistamisega kelleltki härra James Ramsdenilt.

Esiteks oli veider see, et hiljuti ühtesid tekste toimetades olin ise just Drink Barist (mille eestvedajana James ennast tutvustas) esimest korda lugenud (nende Inglise hommikusöök olla paremgi kui Inglismaal (!), nii et olin just võtnud plaani seda kohta mõne nädalavahetuse hommikul külastada). Ja nüüd kirjutaski sama koha pidaja mulle. Ma alati mõtlen, et sellised asjad ei ole päris juhuslikud kokkusattumused.

Teiseks oli naljakas see, et guugeldamine andis päris aukartustäratavaid tulemusi. Selgus, et James Ramsdenil on huvitaval kombel toidublogi, ta on kirjutanud toidust kuulsatele väljaannetele nagu The Times, The Guardian jt ning ühtlasi on (juba) ka ühe kokaraamatu autor. Mõtlesin, et mmhhh… mida-mida? Päriselt? Õnneks ei läinud kaua, kuni sain aru, et tegu on Jamesi nimekaimuga. :) Õige James elab ja toimetab ikkagi siinsamas Eestis, peab hoopis õlleblogi That English guy livin in Estonia who talks about beer ja Tallinna vanalinnas ehtsat Briti pubi nimega Drink Bar&Grill. Nii et ega see nimekiri ei olnud teps mitte vähem aukartustäratav.

Kui ma veel samal õhtul Jamesiga kokku sain (sest nagu ma ütlesin, oli asjaga tuli takus – raamat pidi esialgse plaani järgi ilmuma enne suve), küsisin suurest huvist kohe ka seda, kust ta mu kontakti sai. Ja mis selgus – James küsis oma Facebooki lehel, kas keegi teab mõnd toidufotograafi. Sellele küsimusele vastanud kümmekonna kommentaari seas oli 2 minu jaoks täiesti võõrast inimest, kes soovitasid just mind. See on siiani kahtlemata üks paremaid tundeid üldse – avastada, et keegi, keda sa isegi ei tunne, teab sind, sinu tööd ja julgeb sind ka teistele soovitada. Suured tänud teile selle eest, Anu ja Elen, see tähendas/tähendab siiani mulle väga palju! :)

Edasi läks asi töiseks. Pildistama hakkasime Köögis, kus lisaks Jamesile aitas kokata ja toitusid mulle n-ö ette sööta Köögi peakokk Tim Bramich. Päevad olid nii pikad kui märtsis-aprillis valgust jagus. Vahepeal pildistasime ka Drink Baris õllevalikut (Drink Baris on minu teada kõige pikem õllemenüü Eestis – nende õllede või siidrite nimed ei öelnud mulle alguses midagi, sest ühtegi Eesti oma nende seas ei ole, aga nüüdseks on mõned juba suurteks lemmikuteks saanud, nagu näiteks Westonsi siider Old Rosie, peale mille kohtamist on mu usk siidritesse jälle taastunud, või nagu see õlu, mille pudeli mulle James ühel järjekordsel pildistamisel kaasa pakkis – BrewDogi Punk IPA – saab ikka kohe aru, millest õlu tehtud on – humalast!)

Kui kohtad inimest, kes on mingil teemal väga kirglik, siis see automaatselt müüb. Heas mõttes. Ja nakatab. James on oma elus töötanud Inglismaal suuruselt maailma neljandas õlletehases, kus toodeti Suurbritannia olulisemaid õllemarke. Kuna tal on taskus ka pruulija diplom, töötas ta seal väikeses pruulikojas, kus aitas pruulida muu hulgas ka auhindu pälvinud ale-tüüpi õllesid. Varem on ta töötanud erinevates köökides chef’ina, mis annab talle päris hea aluse selleks, kuidas õlut ja toitu omavahel sobitada.

See, kuidas ta õlledest räägib, avas (ja raamatut lugedes avab edasi) mu silmi, umbes nii nagu kunagi restorani tööle minnes veinikoolitustel sommeljeed veinidegagi. Või kui Eestis hakkas arenema kohvikultuur ja baristanduse huvilisena sai käidud kohvidegusteerimistel ehk cupping‘utel erinevaid nüansse nii lõhnas, värvis kui maitses otsimas. Varem ei olnud nendest asjadest aimugi, nüüd ei kujutaks paljud inimesed elu ilma kvaliteetse veini või korraliku espressota Eestis tõenäoliselt ettegi. Ometi ei ole sellest nii palju möödas, kui asjad olid hoopis teisiti. Ja just samasugune muutus toimub mu arust hetkel ka õllede maailmas. Õllekultuuri tutvustasimega James Eestis tegelebki, sobitab neid toitudega ja juba päris paljud tuntud söögikohad müüvad just Jamesi soovitatud ja maale toodud õllesid. Kogu selle õllenduse juures ei saa mööda ka sellest, et igale õllele on loomulikult ka oma klaas, mis selle nautimiskogemuse hoopis teiseks muudab (juba pildistamisel võis näha, kui teadlikult James erinevate õllede kõrvale kindlaid klaase valas).

Samamoodi nagu koduveini tegemine, on tuure kogumas ka oma õlle pruulimine. Kes tagasihoidlikumalt kodus väikse ankruga enda tarbeks, aga järjest rohkem kuulen siit-sealt, et keegi on saanud ettevõtlustoetust oma pruulikoja rajamiseks… Nii et ma usun, et õllede teemast me veel kuuleme, sest nagu on nt Itaalia veinide või USA õlledega, just väiketootjate pudelid on eriti atraktiivsed ja hinnas.

Raamatu tegemise osas võin öelda, et meie koostöö sujus väga mõnusalt ja tunne oli jälle täiesti omamoodi. Kui mina pildistamisega tegelesin ning James ja Tim samal ajal veidi eemal köögis omavahel kokkasid ja naljatlesid, tabasin ennast mitu korda mõttelt nagu töötaksin praegu väljamaal. Seda tunnet süvendasid kindlasti ka turistidehordid, kes mu akna tagant mööda jalutasid ning siis tagurdasid, et tulla vaatama-pildistama, mida ma seal akna taga nii hoolega nokitsen. Ükskord õnnestus mul üks neist ka kinni püüda. :)

Kuna raamatuga varasuveks ikkagi valmis ei saanud, võtsime tempot veidi maha ja pildistasime veel ka suvel, nii et purki sai raamat alles augustis. Septembri lõpuks jõudis peale kujundamist (Jan Garshnek), tõlkimist (Ingrid Selg), toimetamist (René Tendermann) trükki ja võib vist öelda küll, et nii see kaua tehtud kaunikene oktoobris ilmuski. Meeskonnatöö, nagu see raamatu väljaandmine on, tahangi öelda aitäh kõikidele tegijatele. Minu jaoks oli see väga suur väljakutse ja mul on hea meel, et sain selles projektis osaline olla.

Ühest küljest on muidugi hea, kui saad raamatuga nii pikalt tegeleda, kui meie saime, sest siis saab teha asju rahulikult ja keskendudes. Tuleb veel mõtteid ja saab asju seedida ja vajadusel muuta. Teisest küljest on nt 6 kuud üsna pikk aeg, selle ajaga jõuan ma nii palju edasi arenenda, et kui praegu satuksin sama projekti algusesse, pildistaksin mõnda asja juba võib-olla teisiti. Aga see ongi kogemus ja peamine ongi, et see areng toimuks. Ja see on minu jaoks peamine, et selliseid võimalusi mulle antakse. Nii et suur aitäh!

Siin üks näide selle retseptiküljest (klõpsates näeb suuremalt ka ja pikemat näidist raamatust näeb siit):

Kuna ma tean, et mu isa mu blogi ise lugemas ei käi, küll aga teeb seda ema, siis ema, ära palun isale ütle, aga ma kavasten selle raamatu talle isadepäevaks kinkida! Sest lugeda ja süüa meeldib talle teha ning õlut juua ka. Ja mulle meeldib ikka mõelda, et kui juua, siis vähemalt kultuurselt ja teadlikult, eks :) Ja just seda see raamat annab – teadmisi eri tüüpi õlledest, pubide ajaloost, pubiroogade saamislugudest ja traditsioonidest… Ja kõik see on veel ka väga muhedalt ja humoorikalt kirja pandud, nii et raamatu lugemine on tõsiselt huvitav ja nauditav. Nii et siit ka väike vihje, kuidas mehi väheke rohkem köögi poole meelitada (vähemalt mul on see plaan), sest lisaks erinevate õlletüüpide tutvustamisele annab James raamatus ka kõikide roogade kõrvale õllesoovituse (just nii ja mitte vastupidi!) ja nende seas on ka Eesti marke.

Eriliste õllede hankimiseks on Jamesil oma baari juures ka väike poeke – Drink Shop, aga kinnitan, et melu ja justkui väljamaal puhkuse oleku tunde pärast (baar on vist kodubaar pea kõigile Eestis elavatele välismaalastele) tasub mõni õhtu (eriti kui tegemist on stand up comedy õhtuga) ka Drink Barist läbi astuda!

Kui kellegi tekkis isu see raamat endale või mõnele oma lähedasele, sõbrale-tuttavale kinkida, siis annan ühe koopia järgmisel esmaspäeval ära ka. Nagu James oma raamatu alguses kuninganna Elizabeth I tsiteerib: “A meal of bread, cheese and beer constitutes the perfect food.”, ootan soovijatelt siia kommentaaridesse oma elus olulisel kohal olevaid tsitaate, kuigi loomulikult on ka muud mõtted alati teretulnud. Selle, kes õlut ja toitu klapitama saab hakata, selgitame mõnel erapooletul viisil välja nädala pärast esmaspäeval! :)

***

Suur aitäh kõikidele tsitaatide jagajatele – nii palju häid mõtteid, et sellest pean ma ühel heal päeval kohe pikemalt kirjutama – mul on tsitaatidega oma lugu :) Nüüd aga loos. Kes saab siis selle raamatu endale, mille vastu tundis huvi lausa 57 lugejat? Lugesin tsitaatide jätjad kokku (kui keegi tegi 2 kommentaari, siis ikkagi 1 nimi läks kirja). Niisiis… õnnelik on… (eriti hästi näeb, kui muuta video kvaliteet HD peale):

Palju õnne sulle, Katrin, kes sa kommenteerisid Anu järel ja enne Pillet! Võtan sinuga ühendust! :)

Mida pikemaks ja soojemaks päevad lähevad, seda rahutumalt hakkavad näpud sügelema ja ei jõua seda aias toimetamise aega ära oodata. Tubase aiaga olen saanud tegelda juba veebruari lõpust alates. Mulda on sellest ajast alates saanud tomatid (väiksed kirss- ja potitomatitüüpi taimed ja üks esimest korda katsetamisel olev ripptomat), tšillid, basiilikud (väikseleheline vürtsbasiilik, tavaline vürtsbasiilik ja sidrunbasiilik) ja koriander, mis on toas üllatavalt kergesti ja kiiresti kasvama läinud. Sel aastal väga suur see tubane aed ei olegi, sest ürdiaed on viimase 2 aastaga saanud juba päris kopsakaks ja enam ei oskagi väga millestki puudust tunda. Pealegi on mõnda taime lihtsam osta kui kasvatada ja ma juba tean, et ma ei suuda turul taimede ostmisele nagunii vastu panna, nii et jätan midagi turumuttide hooleks ka :)

Sel aastal otsustasin ka tubase aia taimi väetada – ma tean, et paljud ütlevad, et ilma ei saagi, aga mu varasem kogemus on päriselt ka näidanud, et saab küll. :) Otsustasin sel kevadel siiski katsetada ja leidsin selleks loodusliku mereadruekstrakti. Meeldib, et see on suhteliselt lollikindel (muidu tundub see väetamine ka hirmus teadus) – üks korgitäis liitri kastmisvee kohta ja nii kui taimed on oma pead välja pistnud võib kohe sellega väetama ehk kastma hakata. Kuskilt ajakirjast või aiandussaatest jäi kõrvu kõlama mõte, et aianduses ei saagi ebaõnnestuda, sest see on pidev eksperimenteerimine. Mulle meeldib selline lähenemine. Julge pealehakkamine on pool võitu.

Osa selle postituse piltidest tegin juba üle-eelmisel nädalavahetusel Pärnus. Tegime emaga seal peenrad kevadeks korda, kuivatasime õues pesu, grillisime, lõikasin ürditaimede puhmastel kenasti varred tugevasti tagasi, nii et alles jäid ainult 10-15 cm kõrgused köndid (see on Tamme talu Heli õpetussõna muide – siis kasvavad põõsad ilusasti ümmarguseks ja hakkavad kevadel paremini vohama). Ja siis genereerisime just neid samu uusi aiaeksperimente. Naabrid olla juba küsinud, et mis siis nüüd toimuma hakkab, aga eks ma kirjutan ja näitan, kui on, mida näidata! ;) Pärnu naabritest rääkides on tore uudis see, et 2 naabrit ehitasid endale sel kevadel usinalt kasvuhooned. Ja mis eriti lahe –  üks tegi selle vanadest akendest (kahjuks pilti pole näidata), väga nupukas igatahes!

Meie kasvuhoones (mis jäi tänavu tänu kavalale lume-eemaldusprotsessile sel aastal tervete klaasidega) olid juba üle-eelmisel nädalal erinevad redised ja lehtsalat tärganud ja vohamas. Viimase nädalaga olla ka rabarber varred siuhti pikaks kasvatanud, nii et sain just eile emalt kadedaks tegeva kõne rabarberikisselli kohta. :S

Ootan nüüd paari eesolevat nädalat, mis tulevad tihedalt aiatööd täis, sest igasuguseid seemnepakikesi on sel kevadel (jälle!) päris parajalt kogunenud. Tänavune köögiviljaaiaplaan on Saaremaa jaoks enamvähem valmis mõeldud, aga eks natukene tuleb ruumi improviseerimise jaoks ka jätta. Ja ettevalmistustööd tahavad ka tegemist, nii et igav ei tohiks hakata :)

Varustus on ka olemas – nagu näha, sain Fiskarsilt uued lillad aiatööriistad. See piklik kühvli moodi ese on osutunud väga tõhusaks vahendiks võilillede välja juurimiseks ebasobivatelt kohtadelt. Kuigi juba eelmisel aastal võtsin vastu otsuse, et sel aastal teen mina pestot ainult võilillelehtedest (kuigi see on nüüd küll ilmselge liialdus, sest eelmisel nädalal tegin seda juba ka karulaugust), aga lihtsalt, infoks.

Ja suure heameelega saan innustada ühte blogikülastajat ja -lugejat ka ühe kevadise aianduskomplektiga, kuhu kuuluvad 3 Fiskarsi Inspiration sarjast valget tööriista – istutuskühvel, hark ja käpa taoline tööriist. Kõik 3 on mul endal järgi katsetatud ja on nüüd täiendamas kenasti juba olemasolevate aiatööriistade ridu. Aga et asi liiga töine ei oleks, lisan tööriistadele ka inspiratsiooniks raamatutarkust – ja loomulikult on see raamat “Tamme talu ürdiaias”!

Kui nüüd loete mu postitust ja tunnete, et see komplekt oleks just teile vajalik, siis jätke siia kommentaaridesse endast märk maha ja kirjutage midagi huvitavat – missuguste taimedega olete varem või kavatsete sel aastal katsetada, missuguseid aiasaadusi ei jõua juba ära oodata või missuguseid kavalaid nippe olete oma kogemustest seni kõrva taha pannud? Kõike seda oleks väga huvitav lugeda, nii et loodan, et sulg on sorav! Õnneliku rohenäpu teen teatavaks järgmise nädala postituses! :)

Tuli välja, et see lugu Tamme talust mu blogis jäi kirjastusele Pegasus silma. Esiteks tundub üldse natukene ebareaalne, et üks kirjastus kellegi isiklikust blogist (minu blogist!) mingi idee üles nopib ja sellest raamatu teha tahab! Samas on see ju väga tore, sest head asjad on levimist väärt. Nähes ja teades, missugune imeline lugu ja kirg selle aia taga on, ei ole siin tegelikult midagi imestada. Teiseks oli see nii kena, et kirjastus ka minuga sel teemal suhtles ja selle raamatu fotograafiks kutsus! Eelmisel nädalal sai tänaseks vist juba 8 kuud väldanud projekt lõpuks kaante vahele ja lettidele – “Tamme talu ürdiaias”!

Selle ürdiraamatu tegemisest kirjutades ei teagi, kust otsast alata. Omapärane ideesünnilugu sai räägitud. Hakkasime seda tegema juba eelmise aasta augustis. Kokku käisin seal talus vist oma 5-6 korda pilte tegemas. Nii suve lõpus, sügisel kui talvel. Tegin pilte küll aiast, taimedest, aiatöödest, perenaise Heli valmistatud toitudest, väiksest talupoest kui ka Helist endast. Ilmadega üldiselt väga vedas, ainult ühel korral tuli kõva vihmasadu ja pidime varju alla kolima. Aga pildistamine pildistamiseks. Loomulikult oli see minu jaoks väga oluline ja jälle täiesti teisest valdkonnast kogemus. Ja kirglike ja oma unistuste elu elavate inimestega on alati suur rõõm tuttavaks saada ja siis ikka ja jälle kohtuda. Heli on väga armas inimene! Peangi talle varsti külla sõitma ja mõne huvitava taime temalt ka oma aeda hankima :)

Aga tegelikult tahtsin kirjutada hoopis sellest, millest see raamat kirjutab. Reaalne probleem, minu jaoks. Kuna ma ise olen ka paras aianduse fänn ja mullas tuhnija (jah, alustan jälle veidi kaugemalt), siis tunnistan üles, et minu teadmised pärinevad vanaemalt, emalt, ajakirjadest ja internetist. Mul ei ole endal kodus ühtegi aiandusest rääkivat raamatut-teatmikku. Kui tekib küsimus, helistan emale või guugeldan. Samas olen ma endale mõnda asjalikku ja kaasaegset raamatut juba ammu väga igatsenud – käinud raamatupoodides riiulitel ootavaid raamatuid lappamas, aga ükski pole tundunud päris see.

Avastasin ema raamaturiiulist sel talvel endale ühe raamatu, mis on 2 a  vanem kui mina, pärit on see aastast 1985 – “Aiandus väikeaedades”, autor Artur Viks (tõenäoliselt on see üks nendest raamatutest, mis on igas teises Eesti kodus olemas). Sisult on see väga hea, sest aianduse põhitõed on ju ajas suuresti siiski muutumatud, samas on see ikkagi aastast 1985 ja sealne illustratiivne pool jääb tänapäevaga võrreldes kõvasti alla. Ja sellepärast ongi mul nüüd nii hea meel, et poelettidel on ka üks meie oma Eesti kliimas ja oma inimese kogemustel põhinev aiandusraamat. Ja et see räägib just sellest teemast, mis mind väga huvitab – ürtidest!

Raamatu 3 suurt plussi isiklikult minu jaoks:

1) Rõhk on ürtidel ja muudel söödavatel taimedel. Toiduhuvilisena olen juba praegu leidnud sealt palju huvitavat – nt et kressi noori õiepungi ja seemneid võib tarvitada sarnaselt kapparitele, et läikiva peiulillega tasub marineerida liha või et aedmonarda vürtsikus sobib hästi puuviljasalatitesse. Need on aga ehk näited erilisematest taimedest, loomulikult kirjutab aia perenaine ka populaarsetest ürtidest, nagu tüümian, basiilikud, rosmariin, pune, salvei, münt, meliss, lavendel… Kuidas kõiki neid kasvatada, kuidas neid köögis kasutada, missugune mõju on neil tervisele ja kuidas ühe või teisega aeda dekoreerida. Ühesõnaga kogu info, mida ma teada olen tahtnud, on ühes kohas koos.

2) Visuaalne külg. Lisaks igat käsitletud ürti illustreerivale värvilisle fotole on seal ka jooniseid (alates pikeerimisest ja ümberistutamisest kuni pottidesse mõeldud taimekompositsioonideni välja), külvitabel ja nupukestena eraldi välja toodud nipikesi või levinud apsakaid. See teeb asjast mu jaoks asjaliku käsiraamatu-teatmiku, sest umbes nagu kokaraamatutegagi, kui retsepti kõrval ei ole fotot, on väga väike tõenäosus, et ma seda üldse kunagi proovin. Minu meelest on taimedega sama lugu.

3) Lugu. See raamat pole lihtsalt teatmik või retseptiraamat. Selle taga on ühe inimese lugu. Kuidas ühest põlisest linnalapsest sai aegamööda ürditalu perenaine. Ja see taust ei ole tegelikult mitte vähetähtis. Minu jaoks muudab see kogu raamatu väärtust ja sisu. Ja tõestab jällegi seda, et kui teed seda, mida armastad, hakkavad asjad iseenesest arenema ja juhtuma! :)

Ürdid on üldse viimastel aastatel väga populaarne teema. Tundub, et juba igal inimesel on oma ürdipeenar kas aianurgas või aknalaua peal. Ja see on ju ainult tore. Üritasin isegi ju eelmisel aastal teha kokkuvõtet, kuidas mõningaid populaarsemaid ürte (ette)kasvatada. Näen, et huvi on selle postituse vastu siiani suur, aga olgem ausad – ma ei ole aiandust õppinud, ma ei suuda 1 blogipostitusse panna kogu olulist infot, mida ürtide kasvatamisel teadma peaks. Pealegi need teadmised tulevad ikkagi kogemusega. Ja tegelikult ei peagi ju kõike ise teadma-tegema – nii tore, kui nüüd on teadja aiapidaja kõik oma teadmised ja kogemused ürtide kohta kaante vahele pistnud.

Mul on nii palju tuttavaid, kes on viimastel aastatel saanud lapsed ja kolinud põliste linnaelanikena eramajadesse elama, kus paratamatult tuleb tegeleda ka aiaga. Nii et mõned kevadkingid on juba soolas! ;)

Raamatu kaante vahele saab piiluda ka:

Retseptid http://pegasus.ee/sites/default/files/files/yrdid_retsept.pdf

Nippe kasvatamiseks: http://pegasus.ee/sites/default/files/files/yrdid_nipp.pdf

Kel tekkis huvi, siis osta saab raamatut ikka suurematest raamatukauplustest ja ka kirjastuse Pegasus kodulehelt.

Igatahes loodan väga, et teile pakub see raamat sama palju kui mulle. Inspiratsiooni, innustust ja julgust mõni ammu soovitud asi sel kevadel aias ette võtta ja ära teha! ;)

Viimased nädalad on olnud hullumeelselt tihedad, mistõttu on blogi veidi unarusse jäänud, aga ma luban, et nende nädalate vilju hakkab siin riburadapidi vaikselt varsti jälle nägema! Sissejuhatus on nüüd igatahes tehtud :)

Blogipidamine on kahe otsaga asi. Ühest küljest on see nagu infopunkt – kõik on oodatud külastama, uurima-lugema, infot hankima (ka nädalavahetustel), mõni küsib töötajalt täpsustavat infot, mõni jälle mitte, üks vaatab omaette nohisedes ringi ja lahkub samamoodi nagu sisse astus – käed taskus -, teine jällegi paksu brošüüripataka, elevuslaengu ja kõlava “Head aegaga!”.

Teisest küljest on blogipidamine aga nagu kalalkäik (Marju moodi) – paned ussi otsa, viskad õnge vette, näkib, tõmbad õnge välja – ja uss on läinud. Kohe on aru saada, et keegi on käinud, aga kes täpselt, seda ei tea. Kas suur kala, väike kala? Või jäi konks lihtsalt möödaminnes mõne vetika külge kinni. Ja nii ketrab see kogu aeg…

Mida ma silmas pean, on see, et statistikast näen küll, et te külastate mu blogi (üllatus, eks!), aga samas ei ütle see number mulle teie kui inimeste kohta mitte kui midagi. Ja teadupärast on internetikeskkondades kommenteerijate ja n-ö nimelise jälje jätjaid keskmiselt u 2-5% kõikidest külastajatest.

Ja nii on siis tulnud päris mitmel korral ette meeldivaid üllatusi – kohtun nt endise klassikaaslase, kolleegi, lapsepõlvesõbra, uue koostööpartneri või kas või ema sõbrannaga, kelle eluga igapäevaselt kursis ei ole ja tuleb välja, et tegemist on mu blogi regulaarse külastajaga. Ja teate, seda on alati väga tore teada saada! Tavaliselt mõlgub see inimene siis alati järgmist postitust kirjutades meeles ja.. ühesõnaga, see teadmine teeb asja hoopis teistsuguseks ja omamoodi huvitavamaks. Aga siiski, neid inimesi, keda ma reaalselt tean oma blogi lugevat, on võrreldes statistika kogunumbriga ikka väga vähe.

Need paralleelid on juba ammu mu peas jooksnud. Ja nüüd, mil toidublogijate kokaraamat on trükisoojana poelettidele jõudnud ja olen mõne eksemplari ka oma koju tassida jõudnud, tahakski nendest ühe oma blogi lugejale kinkida. Aga kuna takistuseks ongi just seesama probleem, millest enne kirjutasin, siis palun nüüd kõigil raamatusoovijatel tähele panna ja häält teha (loodetavasti on keegi ikka lugenud siiamaani, eks?) :)

Potentsiaalseteks kingisaajateks on need, kes võtavad vaevaks väheke oma mälusopis, emotsioonides ja vajadusel ka siin blogis ringi tuhnida. Ehk siis, palun rahuldage mu uudishimu, andke tagasisidet ja vastake küsimusele: “Missugune on sinu lemmikpostitus minu blogis ja miks just see?” Niisiis, kirjutage siia kommentaaridesse, mis mõtted tekivad, sest järgmisel esmaspäeval, s.o. 28. novembril kingin ühele oma arvamuse jätjale selle sama “Kulinaarsete kroonikute kokaraamatu”, kus lisaks minule jagavad lugusid ja retsepte veel 9 Eesti toidublogijat!

Jään teie mõtteid ootama! ;)

Ahjaa, ja raamatu esitlus toimub 8. detsembril 17.00 Viru keskuse Rahva Raamatus, kel aega, astuge läbi! :)

Ah? Jah, selline ta on. Nimeks “Kulinaarsete kroonikute kokaraamat”. Nii uskumatu, kui see mu jaoks ka ei oleks, olen ka mina kaasatud Eesti esimesse (vähemalt minu teada?) toidublogijate lemmikretsepte koondavasse raamatusse. Kui lahe! Projekt sai alguse juba juunis, niisiis jäi sinna ka raamatuga seotud 1. ärevushoog  – retseptide välja valimine, pildistamine, tekstiosa kirjutamine… Kui nendega oli augustikuuks ühel pool, oli väike paus. Aga nüüd on see ärevusmeeter jälle sinna lae poole tõusmas, sest:

1) saan selle uudise lõpuks ometi välja hõisata!

ja

2) praegu annavad trükipressid hagu, sest raamat peaks novembri lõpus (juba paari nädala pärast!) kahe kaane vahel olema ja poelettidele jõudma (praegu tundub see aga täieliku unenäona, nii et enne kui oma käes ei ole hoidnud, ei usu ka..). Kusjuures ette saab raamatut juba tellida muide, Pegasuse lehelt.

Kiigake korra sisse ka:

Ühest küljest oli see esimene ärevusperiood väga põnev, aga teisest ikka väga raske ka – sõnu ritta seada nii, et varsti lähevad need trükipressi alla… ja sellega sinu roll lõppebki, rohkem sul nende üle võimu polegi. Raudselt üks maailma raskemaid ülesandeid mu jaoks! Aga eks varsti saate ise otsustada…

Nagu öeldud, oli esiteks muidugi eriti tore see, et kirjastus Pegasus mind üleüldse sinna 10 blogija sekka kutsus. Vabalt oleksid seal valikus võinud olla veel kümned blogijad, keda ma tean toidust nii suure kire ja armastusega kõnelevat…  aga ehk on siin ruumi vol 2 jaoks?

Teiseks oli veel üks eriti lahe asi kogu projekti juures – sain teha raamatusse portreefotod kõikidest blogijatest, juhhuu! See oli päris vastutusrikas ülesanne ja veidi ikka pabistasin ka, et mis lõpuks välja tuleb, aga natukene stressi pidigi positiivne olema, eks? Ja pealegi – tegu oli ju põhimõtteliselt ikkagi oma inimestega ja see tegi asja palju lihtsamaks ja mõnusamaks :) Rõõmsad inimesed pole just kõige kehvemad modellid – ja toiduinimesed seda kohe kindlasti on. Rõõmsad, ma mõtlen (loomulikult tingimusel, et kõhud täis)!

Kaheksa imeilusat inimest, kellel kõigil ühine kirg, oma lemmikpaikades – suvekodu lähedal rannas (Mari-Liis), Tartu pargis (Ülle), loomulikult turul (Tuuli), nii liha (Priit), kala (Liina) kui veini seltsis (Juta), stiilses koduköögis (Piret), Epp Maria galeriis (Elis) ja mina – kus siis veel kui mitte oma ürdipliidi ääres (muide kes veel ei tea, siis novembri alguses sain teada, et ürdipliit pääses Kodu Kauniks 2011.a  30 finalisti sekka, hurraa! Detailid peaksid selguma detsembris… aga tänases postituses seega juba 2 head uudist!).

Aet jäi ainsana olude sunnil sessioonist ilma ja kasutas oma fotot, nii et teda kahjuks sel korral pildistada ei saanudki. Aga siin me kõik rõõmsalt reas oleme… Aitäh teile kõigile nii toreda kogemuse eest! :)

See on siiani olnud üks mu tõsisemaid inimeste pildistamisega seotud projektidest (pildid lähevad ju raamatusse!), aga juba ainuüksi selle projekti raames tundsin, kuidas see pisik mus süvenes, nii et nüüd on mõtted juba ka selles žanris liikumas, aga eks iga asja jaoks oma aeg, eks! Nüüd toidu juurde tagasi… ;)

Raamatusse pidi iga blogija valima 8 retsepti 8 eri kategooriast: pidulauale, minu lemmik, siidine supp, meie pere reliivkia, lihtne ja kiire argiõhtuks, lemmikkook, korralik kõhutäis, eksootilist ja põnevat. Ehk lihtne arvutus ütleb, et raamatus on kokku 80 retsepti. Siin on väike pilguheit meie raamatu kujundatud lehekülgedele. Üldiselt illusteerivad retsepte blogijate endi fotod, kuigi paari “võõra” retsepti puhul oli mul jälle heameel ka oma käsi valgeks teha :)

Ja nagu siitki näha, ei ole tegu ainult retseptide ja toidufotodega – oma osa on ka iga blogija tutvustusel. Ehk meilt kõigilt küsiti rida küsimusi, millele raamatus vastame – lugusid sellest, miks keegi blogima hakkas, kust ta inspiratsiooni ammutab, missugused katsetused on aia taha läinud jne jne. Ühesõnaga teades, missugused sõnasepad meil seal pundis olid, on raamatus ka väga palju nalja – sügav retsept teile, kes te nii mõnusalt ja humoorikalt kirjutada oskate! :)

Detsembri alguses peaks tulema ka raamatu esitlusüritus, aga kuulutan täpsemalt siis, kui koordinaadid teada! Uhh. Nüüd jään käed sügelemas trükisooja raamatut ootama – paberil on see asi kindlasti hoopis teine…

Toon veel ära nimekirjana blogid, mille autorid (lisaks minule) raamatus kaasa teevad:

Aet ja “Aet köögis” 

Mari-Liis ja “Siit nurgast ja sealt nurgast” 

Ülle ja “Tiramisust ja Fata Morganast” 

Juta ja “What a wonderful world” 

Liina ja “Aglio e Olio” 

Priit ja “Profa toitub” 

Tuuli ja “Ise tehtud. Hästi tehtud” 

Piret ja “Puhas rõõm” 

Elis ja “Elis köögis” 

Oehh… nii uskumatult äge ikka :)