Avokaado-kurgimahedik
(retsept kohandatud lehelt Taste of Two Plates)

1 klaas (~350 ml)

½ küpset avokaadot
½ banaani (külmutatud)
1 lühike kurk, soovi korral kooritud
100 ml vett
1 tl mett
1 tl laimimahla
3-4 piparmündilehte (soovi korral)
1/2-1 tl matcha (rohelise tee) pulbrit (soovi korral)*
näpuotsaga soola

Surista kõik komponendid kannmikseris või saumikseri abil ühtlaseks paksus ja kreemiseks mahedikuks. Serveeri kohe.

* Matcha on peen roheline pulber – jahvatatud rohelise tee lehted. Traditsiooniliselt on matcha‘st tehtud Jaapanis teed, aga antioksüdandirikast erkrohelist pulbrit võib kasutada ka muudes toitudes-jookides, näiteks laialt on see levinud küpsetistes. Matcha sisaldab kofeiini. Kui oled sellele tundik, jäta see retseptist lihtsalt  välja. Kui oled aga harjunud hommikul või lõunal kofeiinisisaldavat teed või kohvi jooma, võib sulle see lisand mahedikes just meeldima hakata.

Turul värske kraami riiulilt torkasid tuttavad rohelised lehed silma. Hõõrusin kohe kiiresti silmi ja lugesin igaks juhuks ka juurde pandud silti. See ütles wild ramps ja selle juures ülivõrdes tutvustus, millega tegu. Jah, kõlab üsna õigesti. Kilohinnaks arvutasin kiirelt hirmuäratava 40 dollarit, aga õnneks see ju väga palju ei kaalu (huvitav, mis Eestis turul hind on?). Nägu läks mul igatahes naerule nagu kommipoodi sattunud lapsel ja turukotti rändas väike punt seda metsikut küüslauku, jäädes ootama nädalavahetusel tekkivat vaba momenti, mil see pestoks suristada.

Tegelikult võib mu blogist juba 3 aasta tagant ühe karulaugupesto leida, aga heast lapsest võib ju ikka mitu postitust kirjutada. Pealegi olen vahepealse ajaga erinevaid pestoretsepte proovides-lugedes leidnud, et mulle meeldib pesto, mis on purustatud sellises järekorras, nagu Nami-Nami Pille seda teeb – purustades esmalt pähklid ja juustu. Nii saan valida pähklite ja juustu jämeduse (mulle meeldib need jätta üsna jämedaks), ning seejärel lisada nii palju rohelist, kui tahan. Samas ei ole pesto tegemisel mingit reeglit ja ka kogused lubavad väga loominguliselt läheneda, nii et õigupoolest ongi see üks suur maitse asi.

Meeldetuletuseks neile, kes plaanivad sellele ise metsa järgi minna – karulauk on Eestis looduskaitse all, kuuludes kolmandasse kaitsekategooriasse, mis tähendab, et seda võib korjata vaid oma tarbeks, võttes igalt taimelt vaid 1 lehe. Nii ei saa taim kahjustada.

Karulauk kasvab aga edukalt ka koduaias! Kes on suur karulaugu fänn ja kellel on isekasvatamise võimalus käepärast, tasub seda kindlasti teha, sest nii ei ohusta sa metsikult kasvavaid taimi. Kõige lihtsam on taim oma aeda tuua kellegi tuttava koduaiast või aiandist, kuigi ka seemnetest külvamine on võimalik. Külva seemned (müüakse aianduspoodides) hästi õhukese mullakihi alla augustis. Karulaugule meeldib kasvada poolvarjulises ja niiskes kohas (nt mõne põõsa all). Pärast külvamist tärkavad esimesel kevadel aprillis ehk üksikud lehed, kuid kui olla kannatlik, on karulauguvaip paari aasta pärast isekülvi ja sibulatega paljunemise tulemusena kenasti edasi arenenud. Karulaugu lehti korjates jäta igale taimele kindlasti paar lehte alles ning ära kunagi niida lehti või õisi maha – nii võimaldad taimel edasi elada ja paljuneda.

Lihtne karulaugupesto (oi kui hea)
u 250 ml pestot

1 väike peotäis metsapähkleid (võid asendada nt seedermänniseemnete, mandlite või Kreeka pähklitega või ka kõrvitsa- või päevalilleseemnetega)
1 väike peotäis jämedalt riivitud parmesani
1 suur peotäis karulauku (võib panna ka basiilikulehtedega pooleks)
extra virgin oliiviõli
näpuotsatäis soola-pipart

Pese ja kuivata karulauk. Pane minikombaini (väiksesse purustajasse, mis saumikseriga enamasti kaasa tuleb) pähklid ja jämedalt riivitud juust. Surista ühtlaseks teraliseks massiks (ise saad valida, kas meeldib jämedam või peeneteralisem). Lisa peenemaks hakitud või rebitud karulauk (kasuta ka varsi ja kui soovid ka basiilikulehti). Nirista peale veidi oliiviõli ja surista ühtlaseks teraliseks massiks, valides jälle endale meeldiva teralisuse (mulle meeldib robustsem ja jämedate teradega pesto, nii et suristan üsna vähe). Lisa sool ja värskelt jahvatatud must pipar ning vähehaaval veel oliiviõli, kuni saavutad endale meeldiva konsistentsi.

Säilitamiseks pane pesto õhukindlalt suletavasse väikesesse purki, vala peale õhuke kiht oliiviõli ja hoia külmkapis. Säilib paar nädalat.

Millega ja kuidas pestot süüa?
Pesto sobib ideaalselt lihtsalt niisama ciabatta või mõne muu saialisega söömiseks, tomativõileivale või -salatisse, sellest saab hea ja kiire pasta (keeda pasta, kurna ja sega pesto lihtsalt pasta hulka) ning see sobib hästi ka omleti või muu munaroaga söömiseks… Võimalusi on õigupoolest lõputult, aga üks on kindel – külmkapis ootav pestopurk on igati kuldaväärt! 

Nimelt ühes kokaraamatus, mille tegemisega ma hetkel seotud olen, on päris palju piima ja piimatoodetega mängimist, sh ka jogurti nõrutamist. Ja just sealt ma innustust saingi. Kõigepealt sain maitsta Tuuli nõrutatud jogurtist ehk jogurtijuustust (ehk labneh) tehtud toorjuustupalle, mis marineeritud ürtide ja tšilliga. Juba välimus oli väga ahvatlevalt värske ja värviline, maitses ei pidanud pettuma ja idee iseenesest oli kohe väga sütitav, sest raame marinaadi kokku segamisel ahistamas ei ole. Oi, kuidas mulle sellised lihtsad ja geniaalsed ideed meeldivad!

Niisis mõtlesin, et kui Tuuli lahendus oli soolase poole kaldu, tasuks vastukaaluks proovida oma vana head ja magusa poole kaldu lemmikhommikusööki, jogurt-puuvili-mesi, hästi väikese liigutuse võrra tuunida (lastes jogurtil lihtsalt öö läbi marliga vooderdatud sõelal nõrguda).

Ja järgmisel hommikul võisingi juba tõdeda, et seos minu “öö läbi nähtud vaeva” ja tulemuse vahel oli meeldivalt pöördvõrdeline! Loodan, et minu või Tuuli retsept innustab katsetustele! :)

Nõrutatud jogurt mee ja virsikutega hommikusöögiks
Retsept ilmus ajakirja Toit&Trend 2013. a kevadnumbris

1 portsjon

200 g Kreeka või Türgi jogurtit
1 virsik (või nektariin)
1 sl suhkrut
1 sl võid
0,5-1 tl fenkoli- ehk apteegitilliseemneid (soovi korral asenda nt hakitud pähklite ja/või rosinatega)
vedelat mett (serveerimiseks)

Vooderda suur sõel kahekordse marliga. Tõsta jogurt marlile ja lase öö läbi nõrguda (jälgi, et sõela ja kausipõhja vahele jääks vedeliku nõrgumiseks piisavalt ruumi). Paki marli otsad üles kokku, nii et tekib paun, ja keera kergelt vint peale, et veel viimane vedelik välja tuleks.

Rösti puhtal kuival pannil fenkoliseemneid (või hakitud pähkleid), kuni need hakkavad lõhnama. Sulata puhtal kuival pannil suhkur, lisa tükike võid ja karamellista virsiku- või nektariinipoolikuid (kivi eemaldatud) paar minutit.

Serveeri nõrutatud jogurtipall fenkoliseemnete (või pähklite-rosinatega) ja virsikutega, nirista peale vedelat mett.

***

Värskes ajakirja Toit&Trend numbris on muideks päris palju põnevat lugemist. Lisaks retseptidele kirjutan sellest, kuidas teha head rohelist salatit, sh ka salatikastmeid ja lähenevate lihavõtete auks mõned variandid marineeritud munade tegemiseks. Hanne Paljak võtab luubi alla pasta, Tuuli Mathisen kirjutab põneva loo Vietnamist ja sealsest köögist. Lisaks on pundiga liitunud toituajakirjanik Heidi Vihma, kes kirjutab selles numbris läätsedest, tomatitest ja Eesti köögist, tuues välja 4 söögikohta, kuhu tema välismaalasi Eesti kööki mekkima saadaks.

Meie pimedatel talvehommikutel on mul tihti raske ennast voodist üles saada. Siis aga aitab teadmine, et ootamas on mõni eriti hea hommikusöök – see on üks parimatest motivaatoritest, et ennast üles vinnata, külma veega karastada ja köögis askeldama asuda (kõige parem on muidugi taevalaotuses särav päike, aga seda juhtub praegusel ajal kahjuks nii harva, et sellele ei tasu just liialt suuri panuseid panna).

Nagu tõenäoliselt paljudel, käivad ka mul asjad periooditi. Ja hetkel on mul periood “kinoa” (ing k quinoa ehk Tšiili hanemalts, eesti keeles rõhk o-tähe peal, ainsuse osastav kinoad, mitmuse omastav kinoade). Kes ei ole varem kinoaga kokku puutunud, siis see on üks vanimaid nn teraviljasarnaseid toiduaineid maailmas (tegelikult on tegu seemnetega). Inkade jaoks oli kinoa püha taim, kandes nime seemnete ema. Oma jõudu ja vastupidavust andvate omaduste tõttu kutsuti teda ka asteekide kullaks. Kinoa ei sisalda gluteeni ja seda peetakse kergesti seeditavaks toiduks, see sisaldab rohkesti valke ja kuna tema nn glükeemiline koormus on madal, annab kinoatoit täiskõhutunde pikaks ajaks. Mistõttu sobib see just hommikusöögiks väga hästi! Sorte on samuti erinevaid – alates valgetest, punastest kuni mustade seemneteni välja. Guugelda huvi korral kinoa kohta lähemalt või loe lühiteavet nt siit.

Kinoad on ka imelihtne valmistada. Kuna seemneid katab mõru vaigusarnane saponiinikiht, tuleb kinoad enne kasutamist hoolega voolava vee all sõelal loputada, kuni vesi enam ei vahuta. Keetmiseks tuleb võtta 1 osa kinoad ja 2 osa vedelikku (ehk nt 1 dl kinoad ja 2 dl vett), lasta keema ja seejärel kinoad pooleldi kaetult madalal tulel kuumutada, kuni see on valmis. Sellest annab märku see, kui seemned muutuvad poolläbipaistvaks ja valge idu eraldub tera kehaosast, nähes välja justkui valge spiraalne saba.

Kinoad kasutatakse väga palju salatites, suppides, see sobib asendamaks mistahes teisi lisandeid – riisi, kartulit… Aga täna ei taha ma jagada salatiretsepti (neid leiab netist päris palju), vaid hoopis kinoapudru oma.

Kui ma väike olin, mäletan selgelt, kui kõikidel teistel sai hommikusöök söödud ja nad kadusid oma toimetusi tegema. Mina istusin oma mannaputru täis kausi ees ja solberdasin selles lusikaga. Lõpuks tuli ema, võttis mind sülle ja pidi iga pudrulusikatäie peale panema maasika, et ma selle ära sööks. Nii et pudruga, mistahes sorti, ei ole mul kunagi olnud head suhted. Aga miski pole igavene! See kinoapuder on minu elus tõenäoliselt esimene puder, mis mulle ka tõsiselt maitseb ja mida ma lihtsalt niisama kiiruga kõhutäiteks ära ei söö. Järelikult on see piisavalt hea avastus, mida ka teistega jagada!

Seoses hommikusöögiga tuli aga meelde veel üks lugu. Üleeile hommikul olin sunnitud kodust varakult lahkuma, juba veidi peale 7, mis tähendas, et süüa ei jõudnud. Eks tegelikult oleks jõudnud küll, aga ma teadsin, et mul on linnas 1 h vaba aega, mille sees jõuab kuskile hommikust sööma minna. Kuna olin autoga ja sihtmärk ei olnud kesklinnas, vaid Tartu mnt pidi Tallinnast veidi väljas, siis seisin silmitsi küsimusega – kuhu Tallinnas hommikul kell 8 hommikusööki sööma minna?

Kõigepealt käisin silme eest läbi kõiksugu kohvikuketid: Reval Café, Kehrwieder ja ka Gourmet Coffee… Kuna aga plaan ei olnud ennast tipptunni ajaks kesklinna lõksu jätta, siis kadusid need variandid üsna kiirelt valikust, sest vanalinna ei tahtnud minna ja parkimine oleks võinud ka tasuta olla. Gourmet Coffeesse oleksin heal meelel läinud, sest seal käime nädalavahetuse hommikuid üsna tihti nautimas, aga selgus, et see avatakse alles kell 9. Jäi ära. Niisiis ainuke variant, mis meelde tuli, oli Liivalaias asuv Mamo. Sai käidud, oldud ja söödud, aga kuklasse jäi terendama ikkagi üks küsimärk. Mis on need mõnusad, hubased, kodused kohad, kust saaks Tallinnas hommikul kell 8 head hommikust süüa?

—————————————————————————————————————————————————————————–

Apelsinihõnguline kinoapuder rosinatega
2  väiksematsorti portsu

1 dl kinoad (mul oli must kinoa, kinoad müüakse praegu juba üsna laialdaselt, aga kindlasti leidub neid igasugustes tervise- ja mahekaupade poodides)
1 dl vett
1 dl piima
1 suur peotäis rosinaid (või kuivatatud mustikaid, jõhvikaid või kirsse)
1/2 tl jahvatatud kaneeli
1 tl vanilliekstrakti
1/2-1 (väiksema) apelsini riivitud koor
vedelat mett (või vahtrasiirupit, toorroosuhkrut või agaavinektarit)
peotäis kõrvitsaseemneid

Loputa kinoa peenel sõelal korralikult jooksva vee all. Pane väiksesse potti kinoa, piim ja vesi. Lase keema ja keera seejärel kuumus madalaks. Kata pott pooleldi kaanega ja lase 15 minutit haududa. Lisa pestud rosinad, kaneel, vanilliekstrakt ja apelsinikoor. Kuumuta veel u 10 minutit, kuni kinoa on pehme. Lõpus timmi konsistents oma maitsele vastavaks – soovi korral lisa veidi sooja vett.

Jaga puder kaussidesse, nirista peale mett ja puista üle kõrvitsaseemnetega.

Retsept on mugandatud Anjum Anandi raamatust “Toitu õigesti vastavalt oma kehatüübile”.

Järgmisel hetkel olid nad Londonis, ühel muusikafestivalil ja müüsid putkas isetehtud smuutisid. Putkal oli suur silt: “Should we give up our jobs to make these smoothies?” Ja ostjad said oma hääle anda, visates oma tühja topsi prügikasti kirjaga “Yes” või kirjaga “No”. Lihtne. Festivali lõpuks oli Yes-prügikast täis, mis tähendas üht – järgmisel päeval lõid poisid lahkumisavaldused lauale.

1999. aastast alates hakkasid nad oma firmaga Innocent smuutisid tegema ja müüma (smoothie kohta on eesti keeles muide olemas täiesti oma sõna – mahedik!). Tänaseks on nad töötanud lisaks smuutidele välja veel palju erinevaid tooteid – nt thickie‘d (nende enda leiutatud sõna, mille all mõeldakse smuutisid, mis on tehtud jogurti või muu taolise lisandiga), eraldi sarjad lastele… Kõik nendest ei ole olnud just suured hitid, nii et nendest on oma õppetunnid kõrva taha pandud, toodete disaini on kõvasti arendatud… Ühesõnaga. Ma ei taha siin mingit referaati teha, aga ma ei ole vist kunagi varem ühegi tootja kodulehte nii põhjalikult läbi käinud, kui nende oma. Ja see põhjus, miks ma seda tegin, oli väga lihtne. Sest nad on lihtsalt nii muhedad, 100% inspiratsioon!

Oli aasta 2006. See oli aasta, millal ma Tallinnasse kolisin (kuigi see ei puutu üldse asjasse), aga veel oli 2006. aasta see aasta, mil need poisid andsid välja oma 2. smuutiraamatu. Ja kuidagi juhtus nii, et minu hea sõbranna M käis umbes samal ajal Londonis ja tõi selle raamatu mulle sealt kingiks kaasa. Nii et tänaseks on see juba jupp aega mu riiulis seisnud. Ja eelmisel nädalal, kui ma sealt riiulist midagi otsisin, sattus see mu näpu alla – juba järgmisel hetkel leidsin ennast keset tuba vaiba peal õhinaga raamatut (taas)avastamas, isuäratavatele lehekülgedele paberilipikuid vahele suskamas ja poenimekirja kokku panemas. Oi kui palju asju oli vaja tuua! Banaani, jogurtit, avokaadot, pähkleid, kiivit, datleid, apelsini… ja siis veel üks väike asi – blender (eesti keeles on mu teada korrektne öelda selle kohta kannmikser)!

See raamat, “Innocent smoothie recipe book”, oli mu elus blendriostuks viimane tõuge. Nagu ütlesin, on see raamat 100% inspiratsiooni. Kogu raamat on lihtsalt nii muhe. Nii retseptidelt (lihtsad ja kodused), fotodelt, raamatu kujunduselt, paberilt ja muidugi mõtetelt, mis sinna trükitud. Täpselt selline nagu üks (koka)raamat olema peab – inspireeriv, tegudele tõukav ja enne-ei-saa-käest-ära-panna-kui-järgi-proovin! Aga lisaks retseptidele on seal ka muud muhedat. Näiteks üks lahe lehekülg, mis sealt leidsin. Kes saab naljast aru, see saab (lemmik on all vasakus nurgas).

Vahel on naljakas (ja kui ma ütlen naljakas, siis mu piisavalt head sõbrad teavad, et ma mõtlen selle all tegelikult imelikud), kuidas üks väike asi saab hoopis suurema tähenduse. Näiteks eelmisel nädalavahetusel sattusin juhuslikult ühte poodi, kust ma leidsin ühe väga ägeda kapinupu. 1.30€ ja silmad särasid nagu väiksel sünnipäevalapsel :) No ei ole ju kapinupp eriti suur asi iseenesest ja hädasti mul seda vaja ka ei olnud, aga nii kui ma seda nuppu seal poes nägin, see inspireeris mind. Jube tuhin tuli peale ja paugupealt genereerisin oma vanadele taburettidele (mis juba ammu ootavad lõppviimistlust) uue laheda visiooni. Päev oli kohe nagu korda läinud!

Sama asi blendriga. Olin seda endale juba aastaid igatsenud, mõelnud, et küll ma kunagi ostan ja teen. Kunagi. Tagantjärele on isegi natukene piinlik mõelda, sest ei olnud ju väga keeruline poodi minna ja see ära osta, eks, sest maailma kõige kallim see asi nüüd ka ei ole :) Aga ju siis ei ole see (smuuti)king mul siiani ikkagi piisavalt kõvasti pitsitanud… Igatahes, see on ka kõigest blender, aga kui palju uksi see mõtteis avada võib… “For the person for whom small things do not exist, the great is not great.”

Nii et mina olen hetkel täielik smuutisõltlane (ei julge mõeldagi, mis must suvel veel saab, kui marjad oma aiast võtta…). Aga kuna need retseptid seal raamatus on nii head, siis tahtsin kohe tuhinaga nendest 2 hommikusöögilemmikut blogisse pista – datlismuuti ja maasikasmuuti (originaalis oli see tegelikult mustikatega, aga maasikatega ka väga hea), mõlemad jogurti (või keefiri) ja kaerahelvestega. Mõnusaid hommikuid! :)

]]> https://www.tassike.ee/2012/03/kas-smuutilembus-on-piisav-pohjus-toolt-ara-tulemiseks/feed/ 25 https://www.tassike.ee/2012/02/monus-reede-hommik-ja-2011-a-parimad-toidublogid/ https://www.tassike.ee/2012/02/monus-reede-hommik-ja-2011-a-parimad-toidublogid/#comments Fri, 10 Feb 2012 10:09:53 +0000 http://www.tassike.ee/?p=3648 Läksin täna hommikul kella 7ks joogasse. Linn oli siis veel nii mõnusalt unes – mõni üksik vurav auto ja tühjad bussipeatused. Seisak. Mulle on alati meeldinud siis linnas ringi liikuda. Justkui oleks teistest kuidagi ees ja hea rahulik on olla… Aga jah, hakkasin seal, s.t. joogas, (jälle) käima (kunagi keskkooli ajal käisin ka). Ei hakka täpsemalt kirjeldama, kuidas pärast esimest korda mu kõikvõimalikud pisilihased mind piimhappega tervitasid. :) Aga tore, mõtlen, et vähemalt on nad ikka seal siis järelikult olemas! Tasa sõuan, kaugele jõuan.

Jooga ajal läks väljas märkamatult valgeks. Liikusin värske sammu ja enesetundega kodu poole. Kuulasin jälle seda Gotye lugu (nüüd juba u 354. korda, ilus, kurb, hea video – see on ka hea versioon samast loost), pea mõtteid täis. Jõudsin lifti, sõitsin juba 12. korrusele, kui meenus, et “Ahh, sa vana nuga, täna pidi ju see Naisteleht ilmuma!” Vajutasin nupu numbriga 1 uuesti roheliseks ja sõitsin alla tagasi. Lippasin bensukasse, värske ajakiri näppu ja koju tagasi.

Lehitsesin ajakirja ja leidsin oma foto ja retsepti teiste blogijate omade seast üles. Jee! Nii põnev oli vaadata, mis retsepte teised tegid. Aga no olgem ausad, ma teadsin, et koos nende retseptidega peaks ilmuma ajakirjas ka Perenaine.ee poolt juba 3. korda kokku pandud Eesti toidublogide TOP.

(See foto ja retsept ilmus ka tänases Naistelehes – minu väike soolane soovitus sõbrapäeva hommikuks)

Mäletan väga hästi, kui see toidublogide top eelmisel aastal välja kuulutati – siis olin teiste toidublogijate seas veel ju eriti noor, loll ja roheline ja ma vist isegi ei teadnud, et selline top olemas on. Aga see kõik tundus muidugi põnev. Elevusmeeter oli laes, kui minu nii noor blogi seal teiste, vanade tegijate seas, mis sest, et lihtsalt niisama ära mainiti! Sellest piisas, et naeratus terveks päevaks suule kleepida :)

2010. a parima toidublogi pidaja oli Mari-Liis Ilover (Siit nurgast ja sealt nurgast). Ja selles osas 2011. a tuuled suunda ei muutnud – ka 2011. a parim toidublogija on Mari-Liis oma üliasjaliku ja põhjaliku blogiga! Ma ikka mõtlen aeg-ajalt, kuidas see naine jõuab nii palju, nii asjalikult ja olla kõige selle juures veel 4 lapse ema ja vana rahu ise?! Kuigi tegelikult ma ju tean. Ta teeb lihtsalt õiget asja! :) Imetlusväärne ja igati tunnustust väärt!

Ja nüüd 2. koha juurde, kus platseerus minu blogikene! Olen veidi eestlaslikult sõnatu, kohmetu ja ei oska seda komplimenti nagu hästi vastu võtta. Kui TOPi koostamisest rääkima hakati, lootsin küll, et ehk sel aastal pääsen n-ö joone alt joone peale, aga nii kõrget kohta… ma isegi ei julgenud endale tahta! Aga loomulikult, olen väga-väga õnnelik ja rahul, et mind on märgatud ja et ka teised leiavad mu mõtete ja tegemistega paralleele! Südamest aitäh!

2011. a parimad toidublogid

1. Siit nurgast ja sealt nurgast – Mari-Liis
2. Tassike elu topelt koorega – mina :)
3.-4. Sööme silmadega (Dagris) ja Kokkama Ragnega
5. Hea toit, parem elu (Merit)
6. Puhas rõõm (Piret)
7. Liisi blogi
8.-9. What a wonderful world (Juta) ja Mitmekesi köögis korraga (Kärt)
10.-11. Ise tehtud. Hästi tehtud. (Tuuli) ja Tiramisust ja Fata Morganast (Ülle).

Kuigi nimekiri on küll 1.-11., siis tegelikult oli tegu üliväikeste punktivahedega (1. ja 11. koha punktid jäid 129 ja 141 vahele), nii et ses mõttes on kõik ikka suhteliselt võrdselt tublid mu meelest. Sellest, mida žürii täpsemalt hindas, kes žüriis olid ja mida veel blogide kohta kommentaariks öeldi (seda oli veel eriti põnev lugeda!), lugege Perenaine.ee 2011. a toidublogide TOPi lehelt!

Imeline päeva algus! Aitäh žüriile, Perenaine.ee tegijatele ja ka teile, armsad kaasblogijad ja lugejad! Süda on soe :)

See nimekiri on aga väikese pundi hinnang meie toidublogimaastikule. Mina oleksin soovinud näha esikümnes veel üht väga sisukat ja asjalikku blogi – Jagatud rõõm (seda peab Silja). Nii et ärge olge ka kadedad ja laske tulla, missugused oleksid olnud teie 2011. a (toidu)blogide TOPid? Või lihtsalt kõige-kõige lemmikumad blogid?

See on üks mu lemmikütlusi hommikusöögi kohta. Ma ei mõista neid inimesi, kes ärkavad, vuhisevad duši alla ja juba kõlabki uksepauk. Ilma hommikusöögita olen mina küll nagu rosin – kokku kuivanud ja kirtsus, võib-olla isegi natuke torssis ja kuri.. ühesõnaga mitte oma parimas vormis… Nii et minu jaoks on tugev hommikusöök alati olnud asendamatult hädavajalik. Ja õnneks on läbi aegade selle kinnituseks öeldud ka väga tabavaid lauseid. Ise ma nii kuldseid ridu ei väljasta, aga tegin väikse valiku, mis mulle veel meeldivad:

“All happiness depends on a leisurely breakfast.” John Gunther

“Only dull people are brilliant at breakfast.” Oscar Wilde

“Rather go to bed supperless, than run in debt for a Breakfast.” Benjamin Franklin

“Pere, kes sööb ühe laua taga, ei lähe lahku!” Peeter Pihel

“Eat breakfast like a king, lunch like a prince, and dinner like a pauper.” Adelle Davis

(kommentaarides võib seda loetelu jätkata…)

Ilmselgelt ei oleks neid ütlusi olemas, kui hommikusöök paljude inimeste jaoks nii oluline poleks. Ehk kui need lähenemisnurgad on mõne jaoks liiga traditsioonilised, aitab ehk vähe teise nurga alt mudimine? Noh nii karupoeg Puhhi moodi:

“When you wake up in the morning, Pooh,” said Piglet at last, “what’s the first thing you say to yourself?”
“What’s for breakfast?” said Pooh. “What do you say, Piglet?”
“I say, I wonder what’s going to happen exciting today?” said Piglet.
Pooh nodded thoughtfully.
“It’s the same thing,” he said.

Tuli tuttav olukord ette? Mulle küll tuli. :) Igatahes… läinud nädalavahetusel tegin Puhhi ja täiendasin oma meevarusid tuttava mesiniku lahke abiga. Ikkagi talvehooaeg ju ees!  Ja mitmest meepotsikust inspireerituna ka üks lemmikuks kujunenud meemüsli retsept siia blogisse ka.

Müsli tegemine on ülilihtne ja kui vähegi võimalik, siis poest ma seda ei osta, sest nende kvaliteet ei ole nende eest küsitava hinnaga minu jaoks üldse heas suhtes. Pealegi on tavaliselt nende pakid pooleldi õhku täis. Isetehtud müsli aga valmib lihtsalt, kiirelt ja täpselt nende koostisosadega, mis endale meeldivad.

Meemüsli (1 l purgitäis)

5 dl kaerahelbeid
1,5, dl hakitud pähkleid/seemneid vms (mina kasutasin Kreeka pähkleid ja mandleid)

2 munavalget
0,5 tl vanilliektrakti

2 sl pruuni suhkrut
0,5 tl kaneeli
0,25 tl riivitud muskaatpähklit
0,5 tl soola
1,5 sl mett

Sega kokku kaerahelbed ja peenemaks tükeldatud pähklid (või tambi need väiksemaks näiteks rätiku/kilekoti sees, kasutades kokteilitamperit (nagu mina) või pudrunuia). Seejärel vahusta munavalged vanilliekstraktiga kohevaks vahuks ja sega helveste ja pähkli segu hulka.

Lisa kõik ülejäänud ained (v.a. mesi) ja sega korralikult läbi. Viimasena sega hulka mesi. Laota mass võimalikult õhukese kihina küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja küpseta 150 kraadi juures 25 minutit (vahepeal 2 korda segades), kuni müsli on kergelt kuldne. Tõsta ahjuplaat koos müsliga välja jahtuma (jahtudes muutub müsli krõbedamaks). Kui jahtunud, säilita õhukindlas purgis. Naudi piima, jogurti või jäätisega.

See kogu hommikusöök sai tehtud viigimarjahooaja puhul ja Cooking Light‘i eeskujul – Kreeka jogurt meega, müsli, mee ja soolaga ahjus 10 min küpsenud viigimarjasektorid. Peale veel nõreke mett.

Umbes sellest ajast, kui ma vanaemaga peenramaal tuterdasin, kummeliõisi korjasin ja vanaemaga ühesuguseid, aga u 20 numbrit väiksemaid kotasid kandsin, on minu lemmiksort tomatite seas suur ja lihav “Härja süda”. Vanaema kasvatas need taimed ise. Korteri aknalauad olid varakevadel rohelisi taimekesi täis. Ja mina muudkui käisin neil külas. Ninapidi sisse, silmad kinni ja 1, 2, 3… suur sõõm õhku sisse. Suve tunne tuli peale. Kurbusega pean aga teatama, et selle lõhna kirjeldamiseks ei ole Eesti keele instituut veel sõnalist vastet välja mõeldud. Mõni ütleb selle kohta kasvuhoonelõhn, aga see ei ole pooltki nii lähedale kui üks rahumeelne ja lohisev mõmin häälikul M.

“Härja süda” on igal aastal meie kasvuhoones must. Sel kevadel saime turult vanapapi käest ka paar kollase “Härja südeme” taime. Ja nüüd ongi need jõudnud punasele juba silmad ette teha. Selline kollane pirakas ports headust näeb välja täpselt nii:

Tõenäoliselt on kõige lihtsam viis tomatit süüa nii nagu õuna. Aga seda ma eriti ei tee. Või kui, siis ainult kirsstomatitega (nende raksus on kasvuhoones alati hea käia – kommi asemel).

Kuigi siin ülal pildil pole ma kirsstomatit suuruse mõttes võrdluseks toonud, siis uskuge mind, “Härja südamega” seda sama ühe ampsuga kindlasti ei tee. Aga võtsin siis raskusastmelt järgmise viisi, kuidas “Härja südant” süüa: lõikasin tomati jäääämedateks ratasteks, panin leiva peale (vähemalt 2 ratast ühele leivale) ja purustasin peale musta pipart ja meresoola. Aastad testimist on tõestanud, et basiilik ei ole kohustuslik, töötab edukalt ka ilma.

Kui ma püüdsin mõelda, millega seda mahlast suutäit võrrelda, siis esimese asjana meenus mulle virsik. Nii küps vili, et hammustades alustab magus mahl vägisi sinkavonkalist teekonda mööda kätt allapoole. Ja hääle järgi otsustades meenutab tegevus rohkem lürpimist kui söömist selle tahkes mõttes. Jah, kui nüüd järgi mõelda on sellel võileival ikka päris sarnane efekt.

Ja täiesti võimalik, et siia on ka see koer maetud, miks sakslased tomatit mitu sajandit tagasi wolf peach‘iks nimetasid?! Logisch.

Heal lapsel mitu nime. Ja kuigi tomat tundub (vähemalt mulle) kuidagi nii kodune ja tavaline vili, siis tegelikult on ta Eestis alles väga vähe kasvatatud taim. 16. sajandil, mil tomat Lõuna-Ameerikast üldse Euroopasse jõudis, peeti teda mürgiseks taimeks ning kasvatati alguses hoopis ilu pärast. Alles hiljem saadi teada, et itaaliakeelne nimetus pomi d’oro tähendab kuldset õuna (sest esimesed tomatid, mis Itaaliasse jõudsid oli just kollased) ja et need viljad kõlbavad süüa. Ja veel vägagi hästi. Hiljem on tomateid nimetatud ka punaseks kullaks, sest neis sisalduvad vitamiinid, karotinoidid ja mineraalained on pika ja terve eluea allikaks.

Ja võiks öelda isegi punane kuld, igas asendis, sest oma väärtust, maitset ega värvi ei kaota ta mistahes töödeldud kujulgi. Oota, on see ikka päriselt?! Tundub kuidagi liiga hea, et olla tõsi.

Kunagi tundsin ma huvi, miks on kodutomatid nii magusad ja mahlased, aga poe omad mitte. Ma pole küll mingi teadlane, aga enda jaoks tegin kokkuvõtte sellise, et asi on selles, et taimed vajavad kasulike ainetega viljade kasvatamiseks heas mõttes stressi. Viljad kasvaksid ilma ka, aga väike stress paneb viljadesse kõik need kuldaväärt ained, mille pärast tomatit nii väga hinnatakse. Ja kui mõelda poetomatile, siis need tomatid on kasvanud ideaalsetes tingimustes – valgust on küll ja toitaineidki jalaga segada – mis nii viga vilju vorpida.

Alles paar nädalat tagasi lugesin üht artiklit, et Eesti tomatikasvatajate seaski leidub veel käputäis neid, kes taimi mulla sees, mitte kivivilla ja toitelahuse sees, kasvatavad. Kurb, kurb, kurb.

Siis ei jäägi muud üle, kui mõelda, et õnneks pole meil ühtegi suve möödunud nii, et oma tomateid ei oleks võtta. Sel aastal on lood isegi üle ootuste head, sest ema nimetab neid tomatipuudeks. Kas midagi jäi selgusetuks? :) Ja kuigi pole paremat kui kasvuhoones vähe ringi luurata ja küpseid pisikesi kirsstomateid suhu pista, on hea neid ka sügis-talviseks hooajaks kuidagi säilitada. Näiteks kuivatada. Aga olen kuulnud ka seda, et viljad korjatakse rohelistena ja viiakse keldrisse seisma. Nii on võimalik oma tomatit saada põhimõtteliselt jõuludeni.

Mina kasutasin kuivatamiseks kirsstomateid ja tavalisi pisemaid tomateid. Kirsikad poolitasin, teistest lõikasin sektorid. Panin kausi põhja törtsu oliiviõli ja keerutasin kõik tomatid osade kaupa sellega kokku. Ladusin lõikepind ülespool ahjuplaadile, peale jahvatasin meresoola ja puistasin tüümianioksi. Kuivatasin 90 kraadi juures pöördõhuga programmiga 4,5 h, seejärel lülitasin ahju välja ja jätsin ukse paokile. Nii kuivasid need krimpsud veel terve öö.

Hommikul ei olnud muud, kui purgid keeva veega üle teha, tomatid koos viilutatud küüslauguküünte ja tüümianiokstega purki pista ning oliiviõlisse uputada.

Kusjuures, sellised purgikesed on ideaalne kingimaterjal. Mul on sellel aastal täielik hoidistamishullus, võiks isegi öelda et maania, nii et kõik, kellel on lähiajal sünnipäevad tulemas, ärge teistelt purke tellige. Minult saate neid nagunii ;)

Meil on selline monstrum-punasesõstrapõõsas. Vanasti istusime marjakorjamise ajaks külla kutsutud sugulastega mitmekesi kollaste taburettidega selle ümber, nagu rida usinaid ja nobedate näppudega töömesilasi, ja muudkui ladusime kollaseid 10-liitriseid plastämbreid täis. Pärast aurutas ema marjadest mahla ja kui viitsimist oli, tehti ka tarretist.

Hoolimata sellest, et vanasti olla rohi rohelisem ja taevas sinisem, sõuab see põõsas endiselt julgelt vastuvoolu ega kavatse vist oma tootlikkuselatti mitte millimeetrigi võrra allapoole lasta. Praegu on selle marjad kõrgemate okste küljes just nii küpsed, et tekitavad kriipivaid süümepiinu, kui nendest midagi kohe purki ei pista. Niisiis tegin traditsioonilist tarretist ja punasesõstravõiet.

Mustade sõstarde küpsemise ajal on nende põõsaste funktsioon sama, nagu öeldakse, et köögil elumajas – et külalistel oleks ikka koht, kuhu koguneda. Punasesõstrapõõsas selles valguses ise nii populaarne pole, aga nendest päikese käes helkivatest ja punast pärlikeed meenutavatest marjadest tehtud võie on nagu mesi hapukas-magusa armastaja moka peale. See sobib hästi koogile hapukaks kihiks või nagu meil viimasel ajal juhtub, ka hommikusöögilauale. Esimesest ah-ma-niisama-korra-mekin lusikatäiest saab teine, kolmas ja märkamatult kõlisebki juba purgipõhi vastu.

Punase sõstra võie:

500 g punaseid sõstraid (mahla tuli nendest 300 ml – suhkru- ja võikogus on all vastavalt mahlakogusele)
100 ml vett
4 munakollast
225 g suhkrut
1 tl soola
60 g võid

Pesin punased sõstrad, kuid puhastamisega ei hakanud vaeva nägema. Kuumutasin punased sõstrakobarad koos veega potis pehmeks, kuni marjadest tuli mahl välja ja mass muutus ühtlaseks plögaks (u 10 min keskmisel tulel). Pressisin saadud massi läbi nailonsõela mõõdikusse (sain 300 ml püreed) ja panin tagasi pliidile madalale tulele (skaalal 1-9 oli see 5). Lisasin soola ja suhkru ning segasin vispliga, kuni suhkur ära sulas.

Kloppisin munakollased lahti ja tõstsin paar lusikatäit sõstravedelikku, ise pidevalt segades, munakollaste hulka, et temperatuurid ühtlustuksid ja muna ei läheks sõstramassi kallates klompi. Seejärel niristasin munakollasesegu potti ülejäänud sõstramassi hulka, ise ikka pidevalt vispliga segades, isegi natukene hullumoodi. Jätkasin tegevust ligi 20 minutit (keema ei tohi lasta, aga temperatuur peab saavutama u 80 kraadi). Vahepeal tekkis vaht ning lõpuks muutus mass ühtlaselt õhuliseks ja vähe paksemaks (kui seda nikerdamist ei peaks mingil  põhjusel viitsima ette võtta, siis lihtsalt mainin, et ka puhtalt värviteraapia nimel tasub seda ka teha). Seejärel, nagu öeldud, u 20 minutit hiljem, võtsin poti tulelt ära ning segasin sisse või.

Loputasin eelnevalt pestud purgid keeva veega üle, metallkaaned keetsin läbi ja tõstsin võide kohe lehtri abil purkidesse ning keerasin kaaned peale. Kui purgid ära jahtusid, tõstsin külma. Targemad on kirjutanud, et külmkapis säilib võie 2 nädalat, sügavkülmas aga kauemgi.

Hommikusöögid on ka praegu tunduvalt lihtsamad kui hiina keel – maitsestamata jogurt tassi, 1-2 supilusikat punase sõstra võiet ja helde peoga värskeid marju hulka… :)

P.S. Praegu olen elevil, sest järgmisel nädalal on plaanis külastada üht paljulubavalt ägedat kohta Pärnumaal, loodetavasti ei pea ma pettuma ja see käik annab ka põhjust oma ülevaid emotsioone siin jagada ;)

Teismelisena proovisin ära hobi, mida paljud eakaaslastest tüdrukud harrastasid – süüa võileiba ilma võita. Me ei sobinud kohe algusest peale. Olgem ausad, juba selle idee väljaütlemisel tuleb ju väike error sisse – võileib ilma võita. Kui keegi veel mõtleb, et kuidas see on, siis ei ole see ikka kellegi võileib.

Ja nüüd… on meie suhted võiga endiselt väga head! On kujunenud traditsiooniks, et enne mu Pärnust lahkumist teen aias ühe hoola korilusringi: ürdipeenrast pune, salvei, iisop, meliss, majoraan… Kasvuhoonetagusest uuest peenrast piparmünt (sain muide 2 uut sel aastal juurde – üks on šokolaadipiparmünt, päris huvitava maitse ja lõhnaga!), kasvuhoonest till ja igasugused salatilised… Mmmm, see ongi see – suve kõige parem osa.

Ja edasi… pole midagi paremat kui ampsata õhtu- või lõunaooteks värsket saia-leiba ürdivõiga! Ürdivõi on üks nendest asjadest, mille puhul on võimalused lõputud… ürdivõid saab teha käepärastest asjadest, mõnest üksikust maitsetaimest, erinevate ürtide seguga, ka pähklitega… siis tulevad aiamaalt kaasakorjatud maitsed mitmekordselt kasuks. Viimati tegin ma üht oma lemmikut – ürdivõid salveiga. Erinevaid maitseid aegamööda katsetades on see lihtsuse võluna jälle pinnale kerkinud. Väga lihtne, puhta maitse ja suvise mekiga või, mis teeb võileivad kohe nii paaalju paremaks :)

Vaja läheb:

150 g võid, toatemperatuuril
6-7 salveilehte (või mingi muud maitsetaime omi)
näpuotsatäis soola
1/4 laimi mahl

Pane või kaussi, lisa peeneks hakitud salvei, sool ja laimimahl. Sega kõik ühtlaseks massiks. Tõsta või mõne karbi sisse, keera küpsetuspaberisse või pane väikeste portsudena väikestele alustele (nii sulab või külmkapist võttes kiiremini) ja siis külmkappi. Enne serveerimist võta või aegsasti kapist välja ja lase veidi pehmeneda.

Saaremaal. Tegime M-Lga saare kõige mandripoolsema poolsaare tippu (seda saime muidugi alles pärast teada) väikse väljasõidu. Eesmärk oli jäädvustada tee peale jäävat loodust. Ja tõesti, oli täitsa üllatus, mis see, esialgu täiesti umbropsu valitud suund, meile ette söötis. Esiteks oli mere ääres lihtsalt mõnus vaikus. Kõrvades hakkas korraks isegi nagu imelik, aga ei, ikka mõnus oli. Pardid kogunesid ühte lahesoppi prääksutama, seal samas silmapiiril olid hobused (mina oma linnasilmadega arvasin muidugi esimese hooga, et mõned inimkujud) oma kõhtu täis nosimas.

Hiljem kui me hobustest mööda sõitsime, nägime, kuidas (tõenäoliselt kohalikust koolist) tuli grupp noori õpetajaga hobuste juurde – oli reede ja arvasime, et noortel vist bioloogiatund. See mõte, et on reede (tööpäev ju) ja ise oled just mööda kruusateed sõitnud kuskile vaikusesse ja tatsad seal fotokaga ringi – ikka väga mõnus tunne!

Teiseks nägime vähemalt paarisajapealist lagleparve põllu peal istumas, väga tegusaid ja julgeid luikesid (neid on meil plaanis veel luurama minna), rohekaks värvuvat alleed jne jne.

Igatahes tahtsin jõuda selleni, et kui olime tagasiteel, tegime metsa all peatuse, et kollaseid ja valgeid ülaseid pildistada. Ja mis ma näen – metsaalune paksult karulauguvaibaga kaetud. Ja kuigi Pärnus on mul jälle tubli vanaema omal ajal selle aeda kasvama pannud, siis Saaremaal ei ole ma seda “rohtu” veel taluhoovi või selle lähedusest leidnud. Igatahes kasutasin võimalust ja korjasin seda vähe kaasa, et mõni hommik siis leiva peale pestot teha. Ja nii ta siis tuligi :) Kusjuures jah, karulauk on küll looduskaitseall, aga kolmas aste, nii et korjata võib oma tarbeks ja igalt taimelt vaid 1 lehekese kaupa.

Pesto tegemise juures on lisaks lihtsusele ja kiirusele veel üks hea asi – kogused on pigem katsetamiseks. Nii et minulgi siin on lihtsalt üks variant, aga katsetada võib julgelt ja teha just oma maitse järgi pesto, mida saiale-leivale, pastakastme või miks mitte ka värske salati sisse panna.

Sellise tassitäie karulaugupesto jaoks läheb vaja:

20 karulaugulehte
1 küüslauguküüs (ei ole kohustuslik)
50 g kõva juustu (kasutasin Valio Fortet)
50 g Kreeka pähkleid
2-3 sl oliiviõli
soola

Pese ja kuivata kaurulauk, rebi väiksemateks tükkideks. Tükelda küüslauk ja pähklid veidi väiksemaks (lihtsalt, et purustamisele vähe kaasa aidata) ja riivi juust. Pane anumasse kõik komponendid poole oliiviõli kogusega kokku ja purusta saumikseriga. Meelepärase konsistentsi saamiseks mängi õliga ja lase veel paar surtsu läbi (mulle meeldib selline paksemat sorti, mitte väga vedel).

Kui ma nüüd paar päeva hiljem seda postitust siin Tallinna kodus kirjutan, siis muidugi tuleb jube kange pestokastmega pasta isu peale. Pean vist sammud turule sättima ja ühe tiiru veel tegema! :)

Tammistes on meil maja vanas suvilarajoonis ja ise ma mõtlen, et seal ei tohiks ju naadiga probleeme olla, eksistentsi mõttes. Sõltub, kust otsast vaadata. Vähemalt mina olen meie aia taganurgas neid väiksest peale mäletanud – vanaema ja ema, kõik on nende üle nurisenud nii mis hirmus. Aga nagu Murphy juba kord ette näeb, kui mina neid aianurgast otsima läksin – ei ühtki. Selgus, et naaditõrje on lihtsalt nii eeskujulikult läbi viidud. Õnneks naabrid nii tublid ei olnud. Ja vaid tänu sellele said naadimuffinid juustude ja Kreeka pähklitega üldse sündida. Aitäh, naabrid! :)

12 naadimuffini tegemiseks läheb vaja:

2 suurt peotäit noori naate, hakituna
4 dl jahu
1,5 tl küpsetuspulbrit
1 tl suhrut
näpu otsaga soola
100 g mozzarella‘t, riivitult*
50 g sinihallitusjuustu, riivitult
100 g Kreeka pähkleid, väiksemaks tükeldatult
100 g hapukoort
2 muna
4 sl piima

*Juustud võib asendada 150g tavalisega, mul oli lihtsalt mõlemast juustust jupid üle.

Sega kuivained ühe kausis, lisa juustud ja pähklid. Teises kausis sega sulatatud või, munad, hapukoor ja piim. Sega mõlema kausi sisud kokku ja lisa lõpuks hakitud naat. Kuumuta ahi 180 kraadini, jaga tainas 12 muffinivormi vahel (soovitavalt ilma paberita ja silikonvormi) ning küpseta ahjus u 20 minutit või kuni pealt kuldsed. Retsept pärineb veidi mugandatud kujul Ragne blogist.

Pean lisama juurde, et nende valmistamine on ülilihtne ja kiire – u 20 min ettevalmistust ja 20 min ahjus. Maitsesid mahlaselt ja pähkliselt. Naat ei domineerinud, nii et oleks võinud ehk veidi isegi rohkem panna.

Ja veel üks asi, eile osalesin Türil toimunud Eesti esimesel toidufotokoolitusel, mille korraldasid koostöös Grillfest ja Nikon School. Sellest põnevast ja motiveerivast päevast piltide ja pikema jutuga juba lähipäevil! ;)

Möödunud aasta sügis nendega just kitsi ei olnud, nii et ka meie pere kõik generatsioonid käisid erinevates Eestimaa metsatukkades kaua oodatud saadusi korjamas ja hiljem telefoneerisid võidu, kes, kust ja kui palju sai – see on vist eestlaste omamoodi rahvusspordiala :) Mäletan, et männiriisikaid saime Kuusalu kandist, kuhu olekski võinud neid korjama jääda (täiesti umbropsu tehtud esimesest peatusest saime isu täis). Õnneks olen ma piisavalt laisk, et mitte terve päeva seeni metsaprahist pintsliga puhastada, nii et ahvatlus “mets tühjaks korjata” ei olnudki nii suur.

Nüüd aga täiendasid riisikad oma sügisel läbitud Kuusalu-Tallinn reisuteekonda liinil sügavkülmik-kauss-rukkileib. Üks nii mõnusalt lihtne ja soolane õhtuamps, eriti kui seened on omast käest võtta ja vajavad maitsvat realiseerimist.

Seenesalat:

u 2 tassitäit metsaseeni (mul olid männiriisikad)
1 punane sibul
50 g suitsutatud sea välisfileed
100 g musti oliive (kivideta)
rohelist sibulat
soola-pipart
1/4 sidruni mahla
hapukoort

Haki oliivid, liha ja seened mitte väga väikesteks tükkideks (kui seeni ei ole varem nii nt juba sügavkülma pandud). Punane sibul haki hästi peeneks, roheline sibul lõika kääridega samuti väikesteks tükkideks (noaga lõikamine nüsib sibula minu meelest kuidagi mahlast tühjaks ja sibul närtsib kiiresti ka ära). Jäta veidi rohelist sibulat võileiva peale raputamiseks. Pane kõik tükeldatud ained ühte kaussi, maitsesta soola-pipra ja sidrunimahlaga ning sega kõik läbi. Hapukoor lisa kõige lõpus ja vähehaaval, kuni tekib soovitud konsistents. Serveeri rukkileivaga ja kaunista värske rohelise sibulaga!

Hummus on pärit Lähis-Idast ja Vahemere-äärsetest maadest ning seda olevat tehtud juba tuhandeid aastaid tagasi. Üks hummuse võtmekomponent on tahini – seesamipasta (mida on hea kasutada ka muljal, nt salatikastmete paksendamisel). Traditsiooniliselt süüakse hummust röstitud pitaga, aga ka praadide kõrvaseks. Mulle meeldib hummust kasutada dipikastmena erinevate köögiviljade juurde või tavalise röstitud saia peal.

Hummuse tegemiseks kasutan:

300 ml kikerherneid, kuivatatud
2 küüslaugu küünt
100 ml sidrunimahla (värkselt pressitud)
100 ml vett
100 ml tahinit (seesami pasta, Tallinnas saadaval nt Sadama turul, Kaubamaja toidupoes)
1/3 tl Cayenne’i pipart
1/2 tl meresoola
peterselli peale raputamiseks

Pane kikerherned eelmisel õhtul vette likku.  Järgmisel päeval vala vesi hernestelt ja loputa mitu korda puhta veega läbi. Keeda herned potis pehmeks (keskmisel tulel, kaaneta), see võtab u 1,5-2 h. Kogunev vaht ja kestad korja aeg-ajalt pealt ära. Kui herned on pehmed (saab sõrme vahel kergesti katki pressida), laota need taldrikule jahtuma. Koori küüslauk ja tükelda veidi väiksemaks, pista köögikombaini (või kaussi, kui purustad saumiksriga) ja purusta koos tahini, vee ja sidrunimahlaga ühtlaseks massiks. Lisa jahtunud kikerherned ja Cayanne’i pipar. Lase soovitud konsistentsini kombainil käia. Viimaks maitsesta meresoolaga. Kui hummus jääb liiga paks, võib lisada veel vett. Tõsta hummus kaussi ja kaunista peterselliga, serveeri koos köögiviljadega (porgand, kurk, tomat, varsseller, paprika vms) nagu dipikastet või ka röstitud saia ja peterselliga.

Kuigi see hommikusöök paistab ise üsna tavapärane – 2 praemuna ja värske salat, olen ülimalt uhke, sest see valmis osaliselt mu esimesest sellekevadisest kasvulava saagist! Hurraa! :)) Hernevõrsed, tüümian, roheline sibul ja basiilik (punane ja roheline) – kõik said akna alt nopitud. Juba see hommikune “saagikoristus” on üks võimas emotsiooniallikas. “Oh, murulauk tärkas, hernest saab juba süüa ja oh, esimene füüsal on väljas…” jne jne. Mu sugulased ütlevad, et ma olen hullem kui Asta, s.t mu vanaema, kes kasvatas igasuguseid idusid, tomateid jms aknalaual ja viis kevadel aeda. Aga olgu nad mureta, minu jaoks on see ikka pigem kompliment, nii et aitäh! :)

Aga miks peaaegu täiuslik hommikusöök? Sest puudu oli veel värskelt pressitud apelsini-greibi mahl. See annab hea boost‘i kogu päevaks (kohvi asemel) ja greip kaitseb ka igasuguste talvetõbedesse nakatumise eest. Niisiis läks aseainena pärast sööki väike espresso (ja tunnistan üles, et tegelikult ka üks õuna-kohupiima muffin). Nii et kui nüüd järele mõelda, siis ehh… ikka üsna lähedal minu mõistes täiuslikule.

Tahtsin veel näidata esimesi kevadekuulutajaid – herneliblikad. Väljas on juba plusskraadid, päike on pea iga hommikusöögi seltsiliseks – jah, rõõmustagem ja hoidkem alt, üks kevad tuleb! :)

Hommikusöögi jaoks (1 inimene):

2 muna
4-5 ploomtomatit (või kirss- või tiiger- vms)
peotäis hernevõrseid
väike peotäis basiilikut
kaks rohelise sibula oksa, kääridega tükeldatud
mõned tüümiani otsad
soola-pipart
oliivõli
valget veiniäädikat

Kuumuta pann õliga madalal kuumusel soojaks, lisa ettevaatlikult munad, et munakollane jääks terveks ega vajuks panni peal liiga laiali. Jahvata munadele soola-pipart ja tüümianit. Pane pannile kaas peale ja lase vaiksel tulel praadida. Samal ajal poolita tomatid ja pane koos rohelisega ühte kaussi. Lisa kaussi väike törts oliivõli ja veiniäädikat, soola ja pipart. Sega käega kergelt läbi. Tõsta salat taldrikule ja viimaks ka pannilt munad (vastavalt sellele, kui vedelat munakollast soovitakse, tuleb neid pannil hoida kas kauem-vähem). Nom-nom-nom :)

Pean alustama veidi kaugemalt. Mina mõtlen sellest kui maitsetepüüdmisest või ka –kogumisest – endale siiani võõra toiduaine avastamisest. Jah, ma tean, et inimesi ei ole ilus lahterdada, aga minu mõistes jagunevad nad uute maitseelamuste mõttes laias laastus 2 leeri: 1) need, kes teevad krimpsus nägu ja ütlevad kohe: “Ma ei söö seda,” ja haaravalt laualt näiteks krõpsu, singivõileiva vms, ühesõnaga lähevad kindla peale välja, ja 2) need, kes mõtlevad: “Oo, huvitav,” ja pistavad tükikese põnevat kraami heal meelel põske, lootuses kogeda ja avastada midagi uut ja huvitavat.

Ma ei teagi, kellele ma selle tänu võlgnen, aga mul on ülimalt hea meel, et ma olen jõudnud selles kontekstis esimesest leerist teise, sest just sellised uued maitsed ja nende avastamine on toonud minuni mu tänased suured lemmikud: avokaado, oliivid, seened, erinevad juustud, sushi, hurmaa, mereannid jne jne (mida ma ilma nendeta teeksin?). Ja kõige selle kõrval tundub mulle, et selliste mitte nii igapäevaste toiduainetega harjumise juures on olulisel kohal mingisugune tume faas. Mõtlen seda hetke, mil oled otsustanud asja ära proovida, aga seda ahhaa-elamust ei järgnegi. Ei, veel ei tasu lootust kaotada :) Minu meelest lähebki uute asjade meeldimiseks, st tundmiseks, et see lõhn ja maitse on mulle tõeliselt isuäratavad veidi aega ja harjumist. Kõige parem näide on sellest vetikatega misosupp – kui ma seda esimest korda maitsma pidin, oh jeerum, selle protseduuri kirjeldamine läheks inetuks. Aga sellega ära harjununa on üks suurematest isutekitajatest misosupp, millest õhkab mõnusat soolasust ja garneeringuks lisatud rohelise sibula värsket lõhna. Mmm.. kõht läheb juba mõttest tühjaks. :)

Ja avokaadoga oli üldiselt sama lugu – pärast esimest proovimist ei saanud ma eriti midagi aru. Aga iga järgmise korraga hakkas järjest rohkem meeldima ja isutama. Avokaado esimesel proovimisel võib kindlasti selle küpsusastmega alt minna ning nii võibki mõni julge katsetaja saada ebameeldiva kogemuse osaliseks, sest rohkem ebameeldivamat puuvilja ma vist toorena ei teagi – toores avokaado on hamba all imelikult kõva ja maitse mõru ja üldse mitte meeldiv. Poest avokaadot ise ostes tasub neid katsuda – küps avokaado on kõva, kuid pöidlaga muljumisel jääb koorele sellest jälg. Küpset avokaadot poest aga tihti ei leiagi. Siis tuleb aga kasuks teadmine, et avokaado küpseb väga eduakalt kodus köögikapil juba paari päevaga. Seltsiliseks tasub talle panna banaan või õun, mis eraldavad etüleeni (nn küpsemishormooni), mis kiirendavad erinevate viljade küpsemist – kasutan seda nippi ka teiste toorete viljade puhul. ;)

Heal lapsel mitu nime – nii on avokaadot kutsutud ka alligaatorpirniks, alligaatorpähkliks, metsavõiks ja pirnloorberiks. Kuigi avokaado on puuvili (bioloogiliselt tegelikult isegi mari), siis tema neutraalne maitse, mis meenutab veidi pähklit, ning pehme võitaoline konsistents meenutavad pigem köögivilja. Avokaadot hinnatakse tema väärtusliku sisu pärast: küps avokaado sisaldab sõltuvalt viljast 5-30% õli. Erinevad rasvhapped suudavad vähendada halva kolesterooli sisaldust ning tõsta hea kolesterooli taset. Lisaks sisaldab vili palju E-vitamiini, mis aitab nahal säilitada oma pehmuse, sära ja värskuse ning annab ka juustele täiendavat läiget. Puuvilja kõrge kaaliumisisaldus aitab regulereerida vererõhku ning on hea lihastele. Samuti sisaldab see vitamiine A, B, C.

Suure õlisisalduse tõttu muutub avokaado viljaliha hapnikuga kokkupuutes kiiresti pruuniks – selle vastu aitab pärast avokaado “avamist” viljaliha sidruni- või laimimahlaga piserdamine.

Ja mis puudutab avokaadotaime ise kasvatamist, siis talvekülma ta kahjuks ei kannata, nii et Eesti aias on avokaadopuud võimatu kasvatada, aga tubastes tingimustes olen paaril tuttaval isegi näinud. Niisiis panin ka oma seemne idanema. Hetkel veel 2 nädalaga muutusi näha pole, aga see pidigi kaua võtma – avokaadopuu kasvatamiseks aknalaul leidsin ühe eestikeelse versiooni lehelt Avasta Ameerikat, aga ka Youtube oli ingliskeelseid ülevaatlikke videosid täis.

Mulle meeldib avokaadot süüa hästi lihtsalt – võileiva peal, soola ja pipraga. Mõnus hommikusöök.

Selle võileiva tegemiseks kasutasin:

1 viil musta leiba
kitsejuustu
pool küpset avokaadot
sidrunimahla
soola-pipart
murulaugu ja punase kapsa idusid

Võta leib, määri kitsejuust peale, viiluta avokaado ja laota võileivale. Piserda avokaadole veidi sidrunimahla ning puista peale värskelt jahvatatud soola-pipart ja posu värskeid idusid (mul arenevad need akna kõrval, nii et oli hea kohe omast käest võtta). Ja nii lihtne ongi! :)

Tänu sellele lõhnale on kasvuhoone (ehk see roheline maja) ka mu lemmikohti aias. Minu jaoks on tomatid ja basiilik nagu kuuseriisikad ja kuused – alati koos ja üksteisele vajalikud. Tomat ja basiilik on seda samuti juba kasvatamisest peale: olen kuulnud, et kui kasvatada basiilikuid tomatitaimede vahel, siis aitab see tomatitel teatud haiguseid ennetada. Ja saia vahel “töötavad” nad koos sama hästi, rääkimata lõhnast.

Basiiliku lõhn on heas mõttes kõige hullem apetiidi tekitaja – pole vahet, kas poes, kodus või autos sõites, kui basiiliku lõhn juba kord ninna saab, hakkavad süljenäärmed tööle ja kõht läheb iseenesest tühjaks. Ja mis puutub tomatite lõhna, siis poes saab just lõhna järgi parimad tomatid valida – kui tomatit nuusutades tulvab vastu samasugune “kasvuhoone” lõhn, siis on õige tomat. Talvisel ajal kahjuks nii head tomatit poest loomulikult ei saa kui suvel enda kasvuhoonest. Talvel tasub aga proovida tomatid korraks ahju panna ja nii neid “edasi küpsetada”, siis saab tomat ka õige, maguse ja mahlase meki juurde!