Alles paar tundi tagasi seisin isegi turul kõiksugu kollakas-punastes toonides ja rohkem või vähem pehmekarvaliste luuviljaliste all lookas lettide taga. Virsikud, nektariinid, aprikoosid, ploomid, kirsid… kuumad suveilmad on täies hoos ja jahutav jäätis, mis tehtud just praeguse aja parimatest viljadest kõlab igal juhul üsna vastupandamatult. Siis aga saabub jälle teadaanne Eestist: “Täna tuli peenrast jälle 9 kg maasikaid…” ja mõte liigub kodusemate suvekuulutajate peale.

Juba tükk aega tagasi potsatas mu postkasti Bon Appétit ja ahvatles mind esimesel sirvimisel katsetama üht väga lihtsat jäätist, mida saab edukalt ilma jäätisemasinata valmistada. Itaallased nimetaksid selle retsepti järgi valmistatud maiust semifreddo‘ks, mis tähendab tõlkes poolkülma ning millega võiks tähistada laial skaalal eri magustoite, mida osaliselt jahutatakse või külmutatakse, kookidest jäätiseni. Aga nimetagem seda lihtsalt ja koduselt marjajäätiseks või külmutatud marjamaiuseks. Katsetasin ühel hommikul käepärast olnud vaarikatega ja tulemus tundus olevat jagamist väärt, eriti kui manasin silme ette need Saaremaa kuhjaga täidetud maasikakausid ja teised Eestimaa suvises rütmis kulgevad kodud, aiamaal valitsev maasikauputus.

Isetehtud marjajäätis (ilma jäätisemasinata)
Allikas: Bon Appétit, mai 2015

6-8 maiustajale
Valmistamine: 30 min
Külmas: 5 h

380 g vaarikaid (või nt maasikaid), puhastatud (kui kasutad maasikad, lõigatud ka pooleks või veeranditeks)
65 ml suhkrut (kasutasin turbinado toorsuhkrut)
1 sl valge veini äädikat
400 ml vahukoort
näpuotsaga soola
135 ml magusat kondenspiima
100 ml Kreeka jogurtit (või maitsestamata jogurtit)

soovi korral serveerimiseks: röstitud musti seesamiseemneid

Keeda väikeses potis keskmisel kuumusel marju suhkruga, aeg-ajalt segades, kuni marjad on lagunenud ja suhkur sulanud, u 5-10 min. Lisa äädikas. Jäta jahtuma.

Vahusta koor soolaga keskmiselt kõvaks vahuks. Tõsta õrnalt sisse kondenspiim ja jogurt ning sega, kuni mass on täielikult segunenud. Nirista õrnalt sisse pool moosist, sega lusika või vispliga vaid veidi, nii et näeksid veel moositriipe. Lisa ülejäänud moos ja sega samamoodi vaid veidi, et moos jääks klompidena maiuse sisse.

Kalla kõik u 1 liitri suurusesse vormi ja külmuta, vähemalt 5h.
Soovitav tarbida 3 päeva jooksul. 

Üks enam-vähem sinna samasse kategooriasse kuuluv magustoit on meie menüüsse viimasel ajal eriti tihti sattuma hakanud – klassikaline itaalia magustoit panna cotta ehk lihtsustatult öeldult kuumutatud ja seejärel tarretatud kooremagustoit. Tavaliselt tehakse panna cotta‘t koorest ja piimast, aga lisaks klassikale olen katsetanud ka nt mandlipiimaga ja keefiriga. Ja just viimase retspeti ma siin jagangi.

Tuleb tunnistada, et tarretatud magustoitudega on mul maast madalast olnud eriline suhe – tarretisepulbrist mandariiniviilude ja külmutatud sõstardega kaunistatud tarretisekausid olid siis meie peres täielikult minu spetsialiteet. Panna cotta valmistamine nõuab küll veidi ka želatiiniga mängimist, aga tegelikult ei ole see pooltki nii hirmus, kui näiteks mulle endale alguses tundus. Lemmik on see magustoit kolmel lihtsal põhjusel: valmistamine on lihtne ja võtab väga vähe aega (kuigi magustoidu tahenemiseks külmas tuleb varuda siiski mõned tunnid, on oma kätega tegemist maksimaalselt 15-20 minuti jagu); magustoidu saab külalistele eelneval õhtul valmis teha ja see maitseb lihtsalt väga hästi!

Keefir annab sellele vanale heale maiusele juurde veidi robustsema tekstuuri ja kerge hapuka maitse.

Keefiri panna cotta
4-le

400 ml rõõska koort (35%)
200 ml keefiri
4 sl suhkrut
näpuotsatäis soola
1 tl vanillikaunapastat (või vanilliekstrakti)
7 g ehk u 2 tl želatiinipulbrit (kui kasutad lehtželatiini, võta u 4 lehte ja toimi lähtuvalt pakendil olevast õpetusest)

Võta väike kuumakindel kauss ja pane sinna 3 sl vett. Puista žaletiinipulber ühtlase kihina vee pinnale. Kui näed, et kuskilt jääb pulber kuivaks, tilguta kuivale laigule paar tilka vett. Jäta 5-10 minutiks paisuma. Pane potti koor, suhkur, sool ja kuumuta segades, kuni suhkur on sulanud (umbes 75 kraadini), aga ära keema lase! Tõsta kõrvale ja jäta jahtuma.

Serveeri hapukate granaatõunaseemnetega vm hapuka marja või moosiga.

See keefiri panna cotta retsept ilmus koos teiste minu fotode ja varakevadiste retseptidega ajakirjas Minu Aed, mille kallal olen siin Californias olles nokitsenud. Mul endal ei ole veel õnnestunud küll ajakirja näha, aga see peaks olema sellest nädalast müügil ja loodetavasti pakub rohenäppudele ka põnevat lugemist-vaatamist!

Panen siia paar fotot veel, mida selle ajakirja toiduplokist leida võib. Teemadeks on kerged tervislikud kodused toidud (salatid, supp, mahedik…), kaudselt lihavõtted (ei saa üle ega ümber munadest ja sellest, mida kõikide nende koksitud munadega pärast teha) ja väike pala ka nn köögiaiandusest – idudest ja idandamisest. Head maiustamist, ajakirja lugemist ja mõnusat kevadist nokitsemist nii kööki kui aeda!

_________________________________________________________________________________

On kaks perioodi naise elus, kus ta on tegelikult Päris Naine. See, milleks naiseks sünnitakse. Naise n-ö loomulik olek on beebiootus ja imetamine. Need mõlemad perioodid on küll rõõmurohked ja ette võib tulla isegi liigutusepisaraid, kuid kehale on need sarnase koormusega aeg. Samuti on need perioodid pungil igasugustest nõuannetest – sõbrannadelt, arstidelt ja vanaemadelt, raamatutest, internetist ja kursustelt. Püüad ennast usaldada ja otsid oma rada. Ja leiadki.

Kuid ometi võid ühel päeval avastada, et just sinu lapsel lõi välja allergia ning arst soovitab süüa ainult tatart, riisi, hirssi, banaani, mustikaid, astelpajumarju ning kartulit, kõrvitsat ja peeti. Rohelist. Ning liha. Kui aga liha on niikuinii toidusedelist väljas ja nüüd jääb ära ka kõik gluteeni- ja laktoosisisaldusega, pähklid, tomat, vürtsid, siis mida süüa, kui ema toit peaks olema võimalikult kvaliteetne ja toitaineterikas. Kvaliteetne toit on teada päritoluga ja temast pole kõike välja keedetud või praetud. Need aga pole ainsad kriteeriumid. Täpsem olles on kriteeriume peaaegu sama palju kui lubatud toiduaineid:

• Esiteks siis kvaliteet ja toitaineterikkus
• Kuid seni armsaks saanud slow food’i asemel on imetamise ajal vaja kiirtoitu. Toitev ja kvaliteetne kiirtoit on toortoit.
• Muidugi peab sellega olema ettevaatlik, et ükski koostisosa ei tekitaks beebile gaase.
• Imetamise ajal on hea, kui ema joob palju, kuna imetamine kulutab kaloreid (vähemalt +500, teine samapalju sageli jalutamisele ja kolmas samapalju lapse tassimisele). Vedelikku on vaja liitrites ja mitte ainult vett, vaid ka nn seotud vedelikku st ka toit võiks olla vedel. Näiteks smuuti või supp, kurk, suvikõrvits või mahlased puuviljad. Kui “tohib”.
• St toit ei tohi tekitada gaase ega kõrvetisi, allergiat ega toidutalumatust.
• Sisaldab häid rasvhappeid (st külmpressitud õlisid ja rasvu, nt esimestena maitsesin oliiviõli ja kookosõli).
• Toit peab olema lihtne valmistada ning ühe koostisosa puudumisest või asendamisest ei tohiks olla midagi, sest poodi pole enam nii lihtne pääseda.
• Ja viimaseks – see toit peaks soovitavalt sobima ka teistele pereliikmetele  ja külalistele.

Hommikusöögiks – toortatrast smuuti

Koostisosade järjekorras, mida võiks kasutada, kui ei ole allergiat, alates nendest, mis peaksid kindlasti olema (nt 1-5). Samasugust toorputru võib teha oma lastele, olen kuulnud , et sobib juba üheaastastele: idandatud tatar, banaan, mustikad (+vesi).

Põhiained:

1. toortatar (nn valge tatar – ökopoest või maakaup.ee vms, vaata et ei oleks purustatud) 1-3 ööd leotatud, iga päev pestud ja enne kasutamist ka põhjalikult pestud (sooja ilmaga idanda ja hoia külmkapis) – 5 kuhjaga spl
2. 2-3 banaani sõltuvalt sinu magusa-armastusest
3. külmutatud astelpajumarjad või jõhvikad 5-6 tk (C-vitamiini rikas, et mineraalid paremini imenduksid
4. suur peotäis metsamustikaid (tooreid või külmutatud
5.vett (kraanist või aprikooside ja datlite leotamisest)

Lisada võib veel:

• 5 kuivatatud aprikoosi või datlit (magususe, aga ka ainete pärast, nt aprikoosides on palju rauda). Mõtet on kasutada muidugi vaid kuivatatud ökopuuvilju!
• tapioki jahu (teeb piima rammusaks, kui seda on sul vaja, saab Piprapoest)
• jahvatatud seesami-, kõrvitsa-, päevalille- ja linaseemne segu (kokku ca 2 spl, sh kõige rohkem linaseemneid)
• kookosrasva (terapeutiliseks koguseks peetakse muidu 2-4 spl päevas) – et see hästi seguneks, peaks smuuti olema natuke soe
• chia seemned (kui linaseemneid juba ei pannud) – 1 spl
• vee asemel mandlipiim, kaerapiim, riisipiim, (kookospiim – kuid see vajab üldiselt hapumaid koostisosi nt ananassimahla, muidu tuleb smuuti liiga lääge). Joogas naistele soovitatakse 10-20 leotatud, kooritud mandlit päevas. Pildil on leotatud India pähklid, sest need on kõige ebatõenäolisemad allergeenid.

• Nõges on teada-tuntud imetamisaegne ravimtaim, tavaliselt tee vormis. Aga värskes nõgeses on kõiki kasulikke aineid kordades rohkem! Kellel madal hemoglobiinitase raseduse ajal, neid aitab samuti nõges. Kõrvetamise vastu aitab kuuma veega “ehmatamine”
• Naat – väiksed lehed
• Vaher – noored lehed või õied
• Meelespea – õied
• Nurmenukk – lehed ja õied
• Malts – …kuigi tegelikult malts on hea hoopis lõunasöögiks – kasuta nagu spinatit!
• Noored kuusevõrsed (saab ka külmutada)
• Raudrohulehed – igal ajal
• Võilillelehed (kibeda maitse vastu on soolvees leotamine)

Ja siis kõik saumikseriga smuutiks ja …mmmm!

Lõunasöögiks – kinoa-peedisalat

Sobib nii soojalt kui külmalt, nii külalistele kui ka pereliikmetele – pearoaks, salatiks või lisandiks. Lisandid ja kohandused on võimalikud vastavalt sööjate eelistustele.

Põhiained:

1. riivitud keedupeet
2. kinoa või tatar (sobib nii nö poetatar kui ka kuumutamata, nö valge tatar ehk Eesti talu tatar)
3. basiilik
4. oliiviõli
5. sool-pipar

Sobivad veel:

• küüslauk
• avokaado, kurk või toored suvikõrvitsatükid
• naat, kodus kasvatatud hernevõrsed vm võrsed või idandid (nt lutsern)
• päevalilleseemned – 1 öö idandatud vees ja enne kasutamist korralikult pestud (maitsevad ka lastele, sest need on magusad)
• Parmesan või erineva vanusega kitsejuust
• pestoga rukkileib

Sellel toidul on vähemalt üks eelis veel – säilib homseni.

Magustoiduks – gluteenivabad pannkoogid

Põhiained:

• Tatrajahu
• Vesi
• Sool

Sega kamapaksuseks, oota 20 min enne praadimist, et jahu paisuks.

• Praadimiseks ghee või kookosrasv
• Mustikamoosi või vahtrasiirupiga – mmmmm! või tellisin ka Maakaubast pohla toormoosi – sellega ka nii hea.

Lisaks võib tainasse panna: riisijahu ja maisimannat ehk polentat. Tõsi, mida rohkem polentat, seda rohkem rasvainet oli praadimiseks vaja, sest kui on liiga palju polentat, siis taigen ei seo hästi.

Kokk: Merit Raju
Fotod: Marju Randmer

Erinevate kokaraamatute tegemise jooksul olen alati endale uusi lemmikui leidnud. Ja see on üks põhjuseid miks see töö nii põnev on! Sel korral tabas mind armastus esimest ampsust ja minu uuteks lemmikmaiusteks said hoobilt need kihilised kuubikukesed, millest kohe lähemalt kirjutan – Nanaimo ruudud (ingl k Nanaimo bars). Kes on proovinud, see teab, et ma ei liialda mitte üks teps.

Need on populaarsed Kanada päritoluga maiused, millel on 3 kihti: kõige all purustatud küpsiste, mandlite ja kookose põhi, keskel vanilline kreem ja peal sulatatud (tume) šokolaad. Ja kui hammustad otse külmkapist tulnud ruudukest, puruneb tahenenud šokolaadikiht ja kõik kokku maitseb lihtsalt nii hästi, et armastuse kõhu kaudu käimises ei teki kahtluski! Retseptist näeb, et tegu on ka üsna rammusa (loe: võise) ampsuga. Aga patt oleks nendega aeg-ajalt mitte patustada! Küsimus on ju tegelikult ainult sageduses ja seda dikteerigu juba igaühe südametunnistus…

Kuigi maiuse algne päritolu ei ole 100% kindel ja teooriaid on mitmeid, seostatakse neid magusaid ampse siiski kõige enam Kanada linna Nanaimoga. Kanadas olla see maius kuulsaks saanud juba 1950ndatel, mil anti välja kohalike majapidamiste seas populaarseks saanud kokaraamat, mida hakkasid muuseas müüma ka paljud Nanaimo kohvikud. Selles raamatus oligi ühe tavalise perenaise Mabel Jenkinsi retsept sellise maiuse valmistamiseks, kandes raamatus aga nime selle autori järgi – Mabel bar. Nanaoimo bar‘iks hakkasid seda kutsuma aga väidetavalt USAst pärit turistid. Seda, kui populaarsed need ruudud Kanadas on, pidi muuseas tõestama ka sealne vanillikastmepulbri müük. Viimast läheb keskmise kihi valmistel tarvis ja õnneks ei ole tegu mingi imeasjaga – seda leidub ka meie tavalistes toidupoodides mitmes versioonis.

Olgu selle lõpliku pärinemislooga, kuidas on, maiuse võlu see ei vähenda. Tänaseks on see maius ülimalt populaarne kogu Põhja-Ameerikas ja ka Euroopas. Eestis ei ole kohanud, aga kui kohtaks, ostaks aeg-ajalt kindlasti. Kes aga reisimas, võiks magusates kohtades Nanaimo bar‘i otsida küll!

Enne alustamist soovitan vaadata kindlasti ka seda videot, mille on teinud portaali Joy of baking perenaine (tal on üldse väga hea pagas videosid küpsetamishuvilistele). Küll on mõnus, kui selline puust ja punaseks tehtud materjal on videopildis kohe naksti võtta! :) Mõnusat kokkamist ja maiustamist!

Minul on tehtud klassikaline versioon Nanaimo ruutudest, aga palju tehakse variatsioone ka piparmündi, maapähklivõi või näiteks Piña coladaga. See maius ei vaja küpsetamist, küll aga veidi aega. Jälgisin esmakordsel valmistamisel meelega kella, et ma (jälle) ei kirjutaks, et nii kiire ja lihtne ja 5 minutiga valmis, kuigi ideelt see asi ju enam-vähem nii ongi. Kokku kulus valmistamiseks veidi alla 1 h, pärast tuleb arvestada veel vähemalt 4 tundi, mil maius külmas taheneb.

Nanaimo ruudud

Retsept tuleb ühte kevadel ilmuvase magustoitude raamatuse, millest ma kindlasti tulevikus ka kirjutan. Praegu täheldan retsepti üles nii, nagu mina seda teist korda tehes teeksin, sest mõni asi nõuab veidi rohkem tähelepanu, kui ma esialgu arvasin.

I kiht:
100 g digestiivküpsiseid
75 g mandleid
120 g võid
0,5 dl suhkrut
5 sl kakaopulbrit
1 muna
2 dl kookoshelbeid

II kiht:
100 g toasooja võid
1,5 dl vahukoort
2 sl vanillikastme pulbrit (müüakse tavalises toidupoes kas maitseainete juures või seal, kus tarretise jms pulbreid)
2 dl tuhksuhkrut

III kiht:
100 g tumedat šokolaadi
2 sl võid

Purusta küpsised ja mandlid köögikombainis peeneks (kui köögikombaini ei ole, tambi küpsised pudrunuiaga suures kausis ühtlaseks puruks ja haki mandlid peeneks). Sulata potis või, lisa suhkur ja kakao ning sega ütlaseks. Klopi muna väikses kausis kergelt lahti ja lisa ettevaatlikult, pidevalt segades võimassi hulka, seejärel kuumuta pidevalt segades u 3 minutit (tulemuseks peaks olema ühtlane paksenenud mass). Sega võimass kokku küpsise-mandlipuru ja kookoshelvestega ja suru tugevasti u 20×20 cm suuruse küpsetusvormi põhja. Võid panna järgmise kihi valmistamise ajaks külmkappi tahenema.

Vahusta kõigepealt veidi aega toasooja võid, kuni see on ühtlane kreemjas mass, liha vahukoor, vanillikastmepulber ja tuhksuhkur. Alustades aeglasest kiirusest, vahusta mass ühtlaseks kreemiks. Määri ühtlase kihina alumisel kihile. Võid panna järgmise kihi valmistamise ajaks külmkappi tahenema.

Sulata väikeses paksupõhjalises potis tasasel tulel (või pliidil kuuma veega poolenisti täidetud poti kohal kuumakindlas kausis) šokolaad ja või. Lase veidi jahtuda ja kalla kreemikihile, määri ühtlaselt laiali. Pane külma tahenema. Väikesteks, u 3×3 cm suurusteks ruutudeks soovitan lõigata niipea, kui šokolaad on tahenenud (u 0,5-1 h pärast). Selleks on hea kasutada teravat nuga, kastes seda lõigete vahepeal kuuma vette. Kui šokolaad hakkab lõigates pragunema, lase sel veidi aega toatemperatuuril jälle pehmemaks minna ja proovi uuesti lõigata. Säilita külmkapis.

Lihtsamaid, sest suures osas valmivad pirnid ise – tuleb need vaid ära koorida ja ülejäänud koostisosadega potis pehmeks hautada. Vabamaid, sest kasutada võiks tegelikult mistahes maitsetega maitsestatud mistahes vedelikku – fantaasia lennaku, peaasi, et vedelik saaks hää! Kui vedelik ise, millesse pirnid küpsema lähevad, just keelt alla ei vii, tuleks seda veel timmida, sest täpselt nii head, kui on vedelik, saavad ka pirnid!

Miks on nad nii geniaalsed nii mitmeski mõttes?

1) maitsevad hästi (ilmselgelt)
2) kasutusvõimalusi mustmiljon – serveerida võib soojalt või külmalt, iseseisvalt, kokku keedetud kastmega, jäätisega, vahukoorega, endale meeldivalt maitsestatud jogurtiga või nt koos mõne tummisema (šokolaadi)koogiga (nt meie sõime punases veinis ja granaatõunamahlas valminud jõulupirne vanillijäätisega rootslaste šokolaadikoogi kõrvale). Tavaliselt teen pirne kohe suurema portsu ja säilitan neid koos vedelikuga suletavas karbis külmkapis. Nii on neid hea ka pühapäeva hommikul pannkoogi peale napsata või miks mitte ka hommikuti kaussi müsli ja jogurti sekka lisada, nagu soovitab ka härra David Lebovitz, kes on kirjutanud ka üsna näitliku blogipostituse sellest, kuidas pirne pošeerida (tema soovitatud küpsetuspaber ei ole minu kogemuse põhjal absoluutselt kohustuslik, kui pirne aeg-ajalt keerata).
3) küpseid pirne (ja ka nt õunu) on palju kergem seedida
4) ei nõua kohest serveerimist ehk nt külaliste jaoks saab juba varem valmis teha (vt punkti 2)

Valges veinis vanilli ja tähtaniisiga pošeeritud pirnid*

2-4 kõvemat keskmise suurusega pirni
3 dl vett ja 3 dl kuiva valget veini (või 6 dl veini ja pokaal nautimiseks, samuti võid asenda veini mahu hoopiski kuiva siidri, vahuveini või mõne mahlaga)
1 dl suhkrut
4 tähtaniisi
1 vanillikaun

Pane väiksesse potti vesi, vein (või siider/vahuvein/mahl, kui asendad), suhkur, aniisid, poolitatud vanillikaun ja sellest kraabitud seemned. Lase segu keema. Samal ajal koori pirnid (vars jäta külge) ja lõika põhi sirgeks, et pirnid hiljem taldrikul püsti seisaksid (võid kasutada ka kooritud ja poolitatud pirne). Kui vedelik keeb, keera kuumus keskmise peale ja lisa pirnid. Vedelikku peaks olema nii palju, et pirnid on sellega kaetud (kui ei ole, lisa vett või veini või mõlemaid võrdselt). Keeda pirne hästi tasasel tulel, aeg ajalt neid keerates, u 20-25 minutit või kuni need on pehmed (sõltuvalt pirni suurusest – katsu noaga).

Eemalda pirnid vedelikust või keera tuli kinni ja jäta pirnid serveerimiseni vedelikku seisma (nii maitsed aina tugevnevad). Soovi korral keeda pärast pirnide eemaldamist vedelikku kõrgel kuumusel ligi poole koguse ulatuses kokku (u 15 min) ja kasuta hiljem serveerimisel kastmena. Serveerimisvõimalusi vaata ülalt punkti 2. alt! Serveerimisel piisab lusikast, sest pirnid on küpselt väga pehmed.

* Retsept ilmus ka 2013. a jaanuari Cosmopolitanis.

Vanasti oli meil kodus jõulude ajal nn eurojõulupuu, sest kui me vennaga suuremaks saime ja jõuluvana enam kohale ei viitsinud tulla, kadus ka kuidagi kuuse tuppa toomise traditsioon. Selle asemel mõtles ema siis igal aastal välja uue eurojõulupuu (nii me neid kutsusime) idee, millega elutuba jõulusemaks teha ja et millegi alt oleks ka kinke lunastada. Näiteks ühel aastal oli see tehtud vitstest ja kaunistatud kuldsete niitide otsas rippuvate samblapallidega, teisel aastal kasutasime palmi moodi toataime jne…  Iseenesest ilusad olid ja säästlikud puude mõttes ka, aga sellest ajast peale on mul jõuluti igatsus korraliku kuuse ja kõige selle juurde käiva järele.

Sel aastal lahendasin kõik võimalikult lihtsalt ja koduselt – kuusejala ümber ja okste vahele läks kotiriie, eheteks said kaunistatud piparkoogid ja enda tehtud kangapallid. Ja loomulikult tuled, mis pimedal ajal mõjuvad kodus eriti hubaselt.

Eile õhtul pakkisime E-ga koos veel kinke ja täna hommikul said tehtud viimased ettevalmistused – kaardid. Maailmalõpp õnnelikult üle elatud, võib pühasid ootama hakata :)

Et pühad mõnusalt mööduksid, soovitan:

• tee pühade ajal midagi, ükskõik mida ja ükskõik kui lihtsat, elus esimest korda ja tunne ennast pärast eriti uhkelt – nt ma tahaks hüpata otse saunalavalt lumme!
• tee sporti, mida sa pole aastaid teinud – suusata, kelguta, uisuta…
• pane soojalt riidesse ja jaluta (mere äärde) ja hinga värsket õhku!
• naudi aega oma lähedaste ja sõpradega ja tunne huvi, kuidas neil päriselt läheb!
• söö hästi, aga mõtle, et homme on ka päev (kehtib ka vedelike kohta)!
• ära muretse, ära võta kõike nii tõsiselt, elu on ilus! :)

Jõulude puhul on mul kingid ka. 2 raamatut – “Magus kiusatus” (millest olen juba kirjutanud siin ja siin) ja “Nii meil jõulud tuppa toodi” (millest ei ole veel jõudnud kirjutada, aga mis ilmus ka 2012. a novembris ja jutustab vana aja jõuludest, autor Piret Õunapuu, ning jagab Eesti traditsiooniliste jõulutoitude retsepte vähe modernsemal kujul – raamatu toidufotod minu tehtud, toidud lõi Sadama turu perenaine ja blogipidaja Liina Karron). Kui soovid üht neist endale saada, jäta kommentaar, mis on see asi, mida sa oled kogu aeg mõelnud, et võiks teha, aga ei ole teinud ja plaanid loodetavasti nüüd lähipäevil ära teha? :)

***

Kingi jagamine 29.12.2012: Palju õnne, Martina, sinule sai loosi tahtel raamat “Magus kiusatus” ja palju õnne sulle, Aet, sinule “Nii meil jõulud tuppa toodi”. Võtan teiega meili teel ühendust! Aitäh kõigile ideede jagajatele, sai jälle palju häid mõtteid ja tundub, et nüüd hakkan ise ka makroonidega katsetama :)

***

Söögid on aga meie peres jõulude ajal olnud alati traditsioonilised ja sellepärast ei taha ma ka verivorsti ja hapukapsastega seapraadi ära peletada, vaid pakun pidulaua täienduseks lihtsalt mõned ebatraditsioonilisemad, kuid samas lihtsad, maitsvad ja kerged ideed (retseptid ja fotod ilmuvad ka homses, 22. detsembri Pärnu Postimehes, kus on mu blogi saamisest ja toidufotograafiast väike lugu!).

Soovin mõnusaid, rahulikke ja maitsvaid jõule! :)

Pärast lumekühveldamist või lihtsalt pikka päeva, mil enam autoga kuskile minema ei pea, on mõnus jalad seinale lüüa ja juua seda soojendavat õunapunši.

Magusad peedid soojendava mädarõikaga

Dessert, mille valmistamine on imelihtne, kuid tulemus igati pidulik ja maitsev.

Punased pirnid
8-le

8 väiksemat sorti pirni
500 ml punast veini (nt Syrah)
300 ml granaatõunamahla
1 apelsini peenelt riivitud koor ja mahl
1 vanillikaun
2 kaneelipulka
10 rohelise kardemoni kupart või 1 tl kardemoniseemneid (kui kasutad kupraid, mulju need noa abil katki, et seemned pääseksid välja, kasuta kesta koos seemnetega)
100 g muscovado’t või muud suhkrut 
serveerimiseks granaatõunaseemneid (soovi korral)

Pane kõik ained peale pirnide potti, sega ja lase korraks keema. Seejärel keera kuumus maha ja lisa pirnid, mis on kooritud (aga vars külge jäetud) ja mille põhi on sirgeks lõigatus, et see taldrikus püsti seisaks. Kuumuta pirne aeg-ajalt keerates, et need ühtlaselt värvuks, u 20-30 minutit, kuni pirnid on pehmed ja nuga läheb ilma vastupanu osutamata pirni sisse.

Tõsta pirnid taldrikutele ja serveeri granaatõunaseemnetega. Kui soovid, võid lisada veel vanillijäätist või sooja šokolaadikooki. Aga võid pirnide vedelikku veel u 15 minutit keeta ja seejärel pirne selle kastmega serveerida. Kui kohe kõiki pirne ära ei söö, säilita neid koos vedelikuga suletud nõus külmkapis.

Olude sunnil pidime siiski Tallinnasse naasma. Hoolimata mind vallanud väga õigest tundest ja suve alguses mõeldud mõttest, et siit ma sügisel küll kuskile ei lähe. Aga on nagu on ja tegelikult ei olegi see naasemine üldse mitte halb. Oleme pühapäeva õhtust alates tagasi Harjumaal, Tallinna külje all väikses külas, et mitte öelda Tallinnas. On kuidagi väga rahulik. Kui naabermaja lapsed välja arvata, on kant väga vaikne. Ja see mulle meeldib! Kuigi kui lahtisest rõduuksest kostab aeg-ajalt batuudil kargavate või British Shorthair’i taga ajavate laste kilkeid, on see kuidagi omamoodi kodune ja mõnus tunne. Ja ka vaatepilt. Samas on mul tekkinud kerge hirm, kas see üks poiss lisaks möirgamisele ikka muudmoodi ka suhelda oskab?!

Vesi tuleb köögis kraanist ja dušš on ka! Ja kui ma üleeile soolakurke tegin, tekkis probleem sealt pigem külma, mitte sooja, vee kätte saamisega (vastukaaluks Saaremaale, kus oli ainult külm kaevuvesi ja sooja vee saamiseks pidi kas sauna tule tegema või vett keetma). Tuba on ilma ühegi pingutuseta soe ja magamistuppa ei pea voodiservale “lihtsalt igaks juhuks” varuma 3 tekki. Mitte et Saaremaal ei oleks mõnus, lihtsalt need 2 elu on niivõrd erinevad. Ja kui oled ühes olustikus mõne aja elanud, hakkad nii tavalisi asju, nagu kraanist tulev vesi või dušš, hoopis teistmoodi hindama. Samamoodi nagu hakkad igatsema täielikku vaikust ja pimedust, mis Saaremaal õhtuti külale peale vajuvad. Või siis kolmapäeviti laekuvaid 4 karbitäit suuri ja kollaseid talumune.

Suvel käisin Muhus külas ühel muidu üsna kiire elutempoga sõbrannal, kes igal suvel seal pikemalt puhkamas käib. Ja tema sõnad olid nii tabavad, et jäid mind siiani kummitama. “Siin kulgeb elu ainult söögi järgi,” ütles ta, ise kastitäie värskete kartulite ja tomati-kurkide keskel askeldades, kapinurga peal veega täidetud kruusi seest tilli ja sibulat näpistades. Ise mõtlesin, et jumalast tõsi, nii see ju ongi.

Huvitav ongi see, et kui elada täiesti nii maal, kui meie seal Saaremaal olime, ei ole sul mitte kunagi mitte sekunditki aega mõelda: “Mul on igav, ei tea, mida teha võiks?” Sest kui üks asi saab tehtud, ootab järgmine. Kõik toimub kuidagi hästi orgaaniliselt, loomulikult. Ja ma ei ütle, et see on halb, see on lihtsalt hoopis teisiti kui Tallinnas. Kuidagi rohkem nagu päris elus – maalähedasem. Näiteks kõpitsemistöödega ei saa alustada siis, kui ise tahaks, vaid võib selguda, et tuleb veidi oodata, sest räästa alla pesa teinud pääsukesed ei ole oma pojakesi veel teele saatnud. Või et hakkadki mõtlema, et tegelikult ju ongi tore, et meie aidatoa üleval pööningul käib öösiti askeldamas nugis, sest siis on hiiri ja rotte palju vähem! :) Tõenäoliselt keegi tema sugulastest oli ka sellel “röntgenpildil”, mille kevadel aida pööningult avastasime.

Selles suhtes tundub linnaelu ikkagi tõsise luksusena (mitte, et ma seda alles nüüd oleksin avastanud, lihtsalt selle mõistmine on veel sügavam). Sul on küll to-do-list olemas, aga palju rohkem on vabadust valida, missuguses järjekorras neile linnukesi ette tegema hakata. Ja on ka rohkem vabu momente, näiteks lugemiseks (mida ma olen paari viimase päevaga saanud täiega nautida!), sest nn ellujäämisega korteris otseselt tegelema ju ei pea. :)

Samas ei ole poes või turul käimine sama, mis oma aiamaalt asjade lõunasöögiks noppimine. Mitte lihtsalt sellepärast, et see oleks enda kasvatatud või kuidagi parem, mulle lihtsalt ei meeldi poes käia. Ja see on jälle üks Saaremaa (suve) suur pluss, et saadki hakkama sellega, mis sul kasvamas on. Korra nädalas tood väiksest poest hädapärased asjad ära ja ülejäänud aja on mureta, sest küll aiamaalt või kapist midagi ikka leiab. Hommikuks on hea õunapuuaiast paar värskelt maha potsatanud “Valget klaari” tuua. Või kui tuleb mõte, et teeks täna magustoitu, siis lähedki aida taha ja raputad ploomipuud ja suur kausitäis ploome ongi käes. Kuigi sel aastal ei ole just kõige parem ploomi- ja õuna-aasta, on meil seal õnneks mõlema puid mitu, nii et päris ilma ikka ei jää.

See magustoit, mille retsepti ma nüüd siia kirja panen, on meie peres sügise traditsiooniline magustoit, mis on mulle tuttav juba vanast heast vanaema ajast. Tema tegi seda tavaliselt kaneeliste õuntega ja serveeris piimaga. Ja muide, samasugust õunakrõbedikku pakuti ka eelmisel nädalal Põhjakal (projektist “Blogijad Põhjakal” kirjutasin pikemalt eelmises postituses), nii et kes ise söömas ei käinud, saab nüüd kodus järgi proovida, nagu Hedi kommentaaris soovi avaldas :)

Viimase paari aastaga olen aga enda jaoks avastanud ploomid, mis mind varem on üldjoontes millegipärast suhteliselt külmaks jätnud (eelmisel sügisel tegin korduvalt seda lihtsat rummist ploomikooki). Ploomidega tuleb see magustoit mahlasem kui õuntega ja see teeb selle magustoidu veel paremaks kui see siiani on olnud. Ja mis sest, et nüüd jälle Tallinna lähedal. See magustoit on täpselt nii sügisene, lihtne ja laisk, robustne ja soojendav, kui Saaremaal sooja pliidi ääres juba hämarduval õhtul istudes süüa tahakski.

See, kuidas mõni maitse, tekstuur või lõhn end su mällu on söövitanud, võib olla oi-oi kui üllatav. Näiteks nagu siis, kui ma osalesin ühel cupping’ul – s.o. põhimõtteliselt eri kohvide degusteerimisel. Seda sorti üritustel (tegelikult ükskõik, kas veini, kohvi või ka tee degusteerimisel) öeldakse ikka, et “nuusutage, nuusutage ja öelge julgelt, mida see teile meenutab, ükskõik mis see ka ei oleks“. Ja kui enamasti on raskusi selle lõhna sõnadesse panemisega (“appi, ma tean küll seda lõhna ju, aga ma ei saa öelda, mis see on, see sõna on mul keele peal”), siis ühe kohvi lõhn lõi mul silme eest plaksti punaseks.

Punaseks selles mõttes, et nii pea kui see aroom jõudis kohvipaksu kooriku alt mu ninna aurata, kuvas mu aju mulle sekundi murdosa jooksul silme ette korteri, kus ma lapsepõleves elasin, sealse ema-isa toa ja ühe musta riiuli, kus ema hoidis oma kreeme, küünelakke jms. Nende seas oli üks vana veneaegne tulipunane huulepulk. Ja see kohv lõhnas täpselt samamoodi nagu see huulepulk, mida ma väiksena salaja näppimas käisin! Kusjuures see lõhn ei olnud meeldiv (ehk keegi mäletab seda ja ehk on just sinna maetud ka koer, miks ma eriti suur huulepulgafänn ei ole?), aga piisavalt eriline, et nii eredalt meelde jääda. Sellist assotsatsiooni ei olnud cupping‘ul varem vist ette tulnud (tegelikult ma arvan, et nad ei julgenud seda lihtsalt välja öelda), sest samahästi kui seda lõhna mäletan oma avaldusele järgnenud naerupurskeid (ja no oli ikka vedamine, et tegemist oli sel hetkel nuusutamise, mitte maitsmisega…).

No ja selle kõrvitsavormiga oli suhteliselt sama lugu. Ainult, et seose vallandumiseks piisas sõnadepaarist retseptikausitus.

Mu vanatädi oli väga hea kokk, aga nagu nende jaoks ikka, on kõik asjad elementaarsed. Üldiselt tegin kõik nii, nagu retseptis öeldud, kuigi retseptiks on seda ikka väga palju nimetada – umbes 4 lopsaka käekirjaga kirjutatud rida ja 2 lauset, mis ütlesid, et tuleb teha kõrvitsapuder ja siis see vahustatud munade ja mannaga kokku segada ja ahju pista. Põhimõtteliselt oli see kõik, kogustest ei hakatud üldse rääkima (elementaarne ju!), nii et oma versioonis panin ka silma järgi ja väheke täiendasin seda maitset apelsiniga. Ja juba hakkasid mõtted liikuma, et kui sama proovida kookoshelvestega… või hoopis maapirniga… igatahes võiks katsetada. :)

Kõrvitsavorm manna ja apelsiniga

kõrvitsat (umbes 6 suurt peotäit viilutatuna)
0,5 dl vett
(väheke võid)
2 muna
1 tl vanillsuhkrut
1/4 tl muskaatpähklit
3 tl suhkrut (või kui maitse soovib magusamat, siis rohkem)
0,5 apelsini riivitud koor ja mahl
1 dl mannat

Lõika kõrvits suhteliselt õhukesteks viiludeks ja keeda kaanega kaetud potis veega pehmeks (aeg-ajalt segades). Kui kõrvits on pehme, tambi mass enam-vähem ühtlaseks – võid lisada ka väikese võitüki (aga ei pea, mina näiteks seekord ei kasutanud). Vahusta munad vanillsuhkru, riivitud muskaatpähkli ja suhkruga ning sega kõrvitsamassi hulka. Lisa apelsinimahl, -koor ja manna. Sega ühtlaseks ning kalla õli ja mannaga vooderdatud ahjuvormi.

Küpseta ahjus 180 kraadi juures u 35-40 minutit. Lase jahtuda ja söö näiteks õunakisselliga.