“Kui raske on taibata, et igal laagril, olgu inimese või metslooma omal, on katuseks see suurepärane tähine taevavõlv! Sellistes kohtades üksinda mäetipus seistes on lihtne taibata, et mistahes eriilmelisi pesasid me ka ei valmistaks – lehtedest ja samblast, nagu koopaoravad ja linnud, või telke või laotud kividest – me kõik elutseme ühetoalises majas – maailmas, millel katuseks taevalaotus – ja seilame taevalikus ruumis ühtki jälge jätmata.” –  John Muir

Linnutee ja Poolkuppel / Milky Way and Half Dome
11. oktoober 2015, Olmsted Point (2571 m), Yosemite National Park, California

Kõik sai alguse mõned kuud tagasi, kui sain kirja Laurilt. Ta haldab Photopointi veebipõhiste fotokursuste lehte fotokursus.ee ja tema ettepanek oli teha sinna ka üks toidufotokoolitus. Võtsin endale kohe mõtlemisaega – idee oli loomulikult äge, aga kas ma suudan seda nii hästi ellu viia, kui ma tahaks? Kui  teha, siis juba korralikult.

Kibelesin sügelevate näppudega teemade kondikava koostama, et näha, kui palju mõtteid mul sel teemal endast välja kirjutada oleks ja milliseid teemasid ma üleüldse toidufotograafiast rääkides katta tahaks. Ja järjest rohkem hakkasin taipama, et see on üks jube kihvt väljakutse, sest just nende samade teemadega, olgu need siis tehnilised või töökorralduslikud, olengi ise ju erinevatel etappidel samuti maadelnud. Senistel 4-5 tunnistel koolitustel pole aga jõudnud ju kõigest rääkida. Kirjutades ja pildimaterjali-jooniseid kõrvale näideteks tuues saaksin kõik jutud vähemalt südamelt ära rääkida, veensin ennast. Ja hakkasingi materjali kokku kirjutama ja pildistama, kuniks mitu kuud hiljem, ongi kursus purki saanud (see kõlas nüüd muidugi oluliselt lihtsamalt, kui see tegelikult oli) ja Fotokursus.ee lehele üles saanud –  vaata Toidufotokoolituse tutvustust ja videot siit »

Varem läbiviidud koolitused tulid selle kursuse koostamisel kindlasti kasuks, kuigi mulle meeldiks mõelda, et kõnealune on nendest oluline edasiarendus, kuna ka aastad on vahepeal mööda läinud ja kogemusi juurde tulnud. Koolituses on loomulikult oma osa tehnikal, valgustamisel, kompositsioonil, samuti jagan nippe-nõuandeid stilistika ja rekvisiitide valimise tarbeks. Juures on veel aga palju uut, mida ma varem ei ole koolitustel käsitlenud. See osa puudutab just toidufotograafiat kui tööd või eriala – kes on toidufotograaf, mida see eriala endast kujutab ja mida see töö endas hõlmab? Tahtsin selle teema sisse tuua, sest kuigi toidufoto on viimastel aastatel järjest populaarsust kogunud ja päris palju antakse välja ka kokaraamatuid, haigutab selle teema ümber mõningane ebamäärane hall ala, seda nii kõrvaltvaataja, kliendi kui fotograafi enda vaatenurgast. Ja seda ma püüangi valgustada. Mida klientidelt küsida? Kuidas oma tööd hinnastada? Kuidas üks toidufotoprojekt üleüldse välja näeb, kaua aega võtab? Kuidas toidufotograafias alustada jpm.

See veebist ostetav ning loetav koolitus ei ole küll raamat, nagu see blogilugeja soovis, aga oma mahult võiks ta tegelikult  ka seda olla – tekstimahuks tuli lõpuks 66 tihedalt täidetud A4, lisaks üle 100 näite fotode ja jooniste näol. Nii et ma loodan, et kõik need, keda toidufotograafia huvitab ja kelleni ma ei ole koolitustega veel jõudnud, leiavad sellest kursusest endale just seda, mida nad parasjagu otsivad ning saavad edasi arenedes selle juurde ikka ja jälle tagasi tulla!

Kõikidele huvilistele saan jagada ka sooduskoodi, millega saab 5€ soodustust (kursuse täishind on 29.99€) – sooduskood foodphotowithmarju tuleb sisestada kursust soetades ostukorvi esimeses etapis soodustuse väljale!

Teie isuäratavaid toidufotosid, mõtteid ja tagasisidet ootama jäädes…

Pikemalt saad tutvuda koolitusega fotokursus.ee lehelt, aga panen sisukorra ja lühitutvustuse ka siia üles.

Toidufotokoolitus – Fotokursus.ee »

See põhjalik kursus juhatab sind toidufoto maailma, andes konkreetseid ja praktilisi juhtnööre nii vajaliku tehnika, valgustamise, kompositsiooni, rekvisiitide kui ka järeltöötluse osas. Oluline osa on koolituses ka sellel, mis puudutab toidufotograafiat kui eriala või tööd. Mitmete kokaraamatute kaasautorina jagab Marju oma kogemusi ärilise poole pealt, õpetades kust kliente leida, kuidas nendega suhelda ning kuidas üldse asuda tegutsema toidufotograafina.

1. Sissejuhatus
2. Mis on toidufotograafia?
   1. Sissejuhatus
   2. Miks on toidufotod nii populaarsed?
   3. Toidufotograafia kui elukutse
   4. Enamat kui pildistamine
3. Millist varustust toidufotograaf vajab?
   1. Sissejuhatus
   2. Kaamerad
   3. Objektiivid
   4. Statiiv ja statiivipea
   5. Distantspäästikuga või ilma?
   6. Reflektor, hajutid jm
   7. Mälukaardid
   8. Järeltöötluse tarkvara
4. Kaamera ja selle sätted
   1. Sissejuhatus
   2. Failiformaat. RAW või JPG
   3. Värvustasakaal
   4. Pildistamisrežiimid
   5. Ava ja teravusulatus toidufotograafias
   6. Säriaeg ja liikumine toidufotograafias
   7. ISO ehk tundlikkus ja selle kasutamine
   8. Pildistamine kaamerast otse arvutisse
5. Valgus ja võtteplats
   1. Sissejuhatus
   2. Valgus ja selle kvaliteet
   3. Valguse suund
   4. Valguse hajutamine ja peegeldamine
6. Kompositsioon ja kadreering
   1. Sissejuhatus
   2. Kadreering
   3. Kolmandikureegel ja kolmnurk
   4. Fookus ja teravusulatus
   5. Võttenurgad
   6. Mängi värvidega
   7. Meelespea
7. Rekvisiidid
   1. Sissejuhatus
   2. Oma kollektsioon ja laenutamine
   3. Nõude leidmine ja valimine
   4. Taustad
   5. Kangad
   6. Keskkond kui rekvisiit
   7. Meelespea
8. Toidu stiliseerimine
   1. Sissejuhatus
   2. Kõik algab toorainest
   3. Töövahendid
   4. Nippe
   5. Toiduainete säilitamine
   6. Kes ma täna olen?
9.  Suhtlus kliendiga ja hinnastamine
   1. Sissejuhatus
   2. 9 küsimust, mida kliendilt küsida
   3. Hinnastamine ja ei ütlemine
10. Töövoog projekti algusest järeltöötluseni
    1. Sissejuhatus
    2. Töövoo etapid
    3. Kui kaua tehakse ühte kokaraamatut?
11. Töötlusest fotode üleandmiseni
    1. Sissejuhatus
    2. Failide importimine
    3. Fotode selekteerimine
    4. Järeltöötluse etapid
    5. Piltide salvestamine vastavalt otstarbele
    6. Võimalused failide üleandmiseks kliendile
12. Nutitelefon ja toidufotod
    1. Sissejuhatus
    2. Nutitelefoniga tehtud toidufoto erinevused professionaalsest toidufotost
    3. Nutitelefon ja arenemisvõimalused professionaalses fotograafias
13. Kuidas alustada toidufotograafina?Lõppsõna
    1. Sissejuhatus
    2. Kust leida kliente?
    3. Tee ennast nähtavaks
    4. Assisteerimine
    5. Analüüsi teiste fotosid ja harjuta
14. Lõppsõna

Tuur algas juba hommikul kell 10. Kergelt karges hommikus anti esmalt kiire ülevaade rantšo saamisloost. Rantšo rajanud naine Nan McEvoy oli ise kasvanud üles maal ning saanud nüüd isegi vanaemaks, hakkas ta otsima ilusat maakohta, kus ka tema lastelastel oleks võimalik vabalt ringi joosta ja loodusega käsikäes üles kasvada. Tema nooruspõlvest ja ka hilisemast elust jutustatud lood lõid naisest väga sümpaatse, sihikindla ja pioneerliku kuvandi (juba vanaisa rajas muide omal ajal San Francisco Chronicle’i, nii et tõenäoliselt jookseb viimane omadus neil veres). Nan McEvoy leidiski suurte küngaste vahelt orust 550 aakril laiutava imeilusa maatüki, kuid sellel maatükil oli nõutud ka mingis vormis põllumajandusega tegelemine. Enne teda, oli seal piimafarm. Naine otsustas sinna rajada aga hoopis oliivipuuistanduse ja hakata tootma oliiviõli. Nagu ta ise on selgitanud, ei soovinud ta loomadega eriti tegemist teha ning viinamarjad ja vein olid Californias juba eilne päev. Tehtud. Ta tahtis sisse tallata raja, kus keegi teine ei olnud varem käinud.

Ta on ka kirglik toidu inimene ja osalenud Itaalias kokkamistundides, tassides sealt alati galloniteviisi Toskaana oliiviõli koju kaasa. Nüüd tahtis ta kodu lähedal seda ise tootma hakata, kuid siin oli üks aga. Kõik kohalikud teadjad väitsid, et oliivipuid ei ole nendes tingimustes lihtsalt võimalik kasvatada. Kangust täis naine seda aga uskuma ei jäänud ja alustas koostööd itaalia oliiviõli spetsialistiga, kes tuli kohale, võttis mullaproove ja leidis, et tingimused on – üllatus-üllatus – igati sobivad. Kogu istanduse ja oliiviõli tootmise aitaski itaallane Maurizio Castelli püsti panna, regulaarne koostöö käib temaga siiani.

Nii istutatigi 1991. aastal rantšosse esimene oliivipuu. Aga ka see ei läinud viperusteta. 3000 esimest oliivipuu istikut saabusid Itaaliast Californiasse, kõik liikide kaupa eraldi kastides. Kui ametnikud teostasid kontrolli kinnitamaks, et taimed ei too endaga haigusi või putukaid kaasa, õnnestus neil kõik taimed kastides segi ajada (liiginimi oli ainult kastil, mitte igal taimel eraldi). Nii saidki esimesed 3000 pisikest oliivipuud maha teadmata, millise liigiga täpselt tegu (rantšos kasvatavatest erinevatest oliivipuu liikidest on kodulehel ka ülevaade). 1999. aastaks oli rantšo läbi teinud ka 3-aastase protsessi, et saada endale mahetootmise tunnustust ja 90ndate lõpus hakkaski Toskaana stiilis extra virgin oliiviõli tootmine vaikselt pihta.

Edasi viis jalutuskäik meid juba puude vahele. Euroopa päritolu farmer (pildil), kes on selles rantšos juba üle 10 a töötanud, jutustas oliivipuudest juba lähemalt. Tänaseks on  rantšo kogu 80 aakri (32 ha) suurune ala, kus oliivipuid võimalik kasvatada on, neid ka täis. Sellise maa-ala paraja tihedusega oliivipuudega katmiseks kulub umbes 18 000 puud. Kasvatatakse liike Frantoio, Leccino, Pendolino, Maurino, Coratina, Leccio del Corno ning õli valmistataksegi nende kõigi segust.

Toskaana tüüpi oliiviõli valmistamine Californias tähendab seda, et oliivid korjatakse puudelt enne, kui viljad päris küpseks saavad. Just nagu seda tehakse Toskaanas, kus öökülmad on varajased külalised. Seda poolküpset staadiumit nimetatakse oliividel ka blushing (ehk punastav). Mine tea, kas peaksin seda nüüd isegi tegema, sest seal kuulsin küll alles esimest korda, et ei olegi olemas värvi mõttes erinevaid (rohelisi ja musti) oliive, vaid et kõik oliivid küpsevad mustaks. Küpsed oliivid sisaldavad küll oluliselt rohkem õli kui pooltoored (vaid 12%), kuid siin ongi asja konks. Just pooltoorena korjatud oliivid, millel kergelt lillakas pune palgeil, annavad Toskaana oliiviõlile iseloomulikud maitseomadused (pooltooretest oliividest tuleb mõrkjama, küpsetest võisema maitsega õli) ja ka tervisele oluliselt rohkem kasulikku.

Oliivipuud õitsevad mais – meie nägime seega vaid pisikesi õienuppe, mis asuvad vaid iga oksa otsas! Seepärast ongi oliiviistandused enamasti kitsede eest aiaga piiratud, sest ka nemad teavad, mis on hea. Kui hävitataks okste otsad, jääks saak olemata. Oliivipuud ei ole nagu mandlipuud, mis vajavad tolmlemiseks mesilasi, oliivipuud tolmnevad tuule abil. Meie seltskonda kuulusid ka kaks meest Liibanonist, samuti oliiviistanduse pidajad ja õlitootjad. Nemad juba oskasid küsimusi küsida ja see oli omamoodi lõbus vaatepilt, mis tegi kogu vestluse vaid huvitavamaks. Nad olid hämmeldunud, et alates maist hakatakse siin oliivipuid regulaarselt kastma. Liibanonis oliivipuid ei kasteta, kuid siinsed puud pidid nii jällegi paremini vilja kandma. Iga puu saab nädalas u 15 gallonit (57 liitrit) vett, kuid viljeledes jätkusuutlikku elamist ja tootmist igal sammul, saadakse ka see vesi oma kogutud vihmaveehoidlast. Nagu poole kogu rantšo tööks vajalikust elektrist toodab muuseas nende enda tuulegeneraatorgi.

Oliivide korjamine toimub rantšos enamasti novembrikuus, mil palgatakse korraga 60-80 lisatöötajat, kellega kulub kogu saagi koristamiseks 2-3 nädalat (eelmise aasta oliivisaak oli 174 tonni). Korduvalt rõhutati meile, et päeva esimeses pooles, ajavahemikus 6.00-14.00 korjatakse oliive ja neid vaid nii palju, kui samal päeval õliks töödelda jõuatakse. Sest juba korjatud oliivide ja oliiviõli kolm vaenlast on valgus, soojus ja hapnik.

Eelmisel aastal valmis McEvoy rantšos muide ka esimene vein. Viinamarjad on neil aga üsna noored ja nad alles avastavad seda maailma. Vanematel põldudel istutatud oliivipuude vahele, seda pigem ruumi ärakasutamise mõttes, mitte viljakuse tõstmiseks. Lisaks viinamarjadele on neil ka köögiviljaaed (mida meile küll ei näidatud), kust saadakse toit oma töötajate toitlustamiseks. Saagist, mis  sellest vajadusest üle jääb, toodetakse müügiks ka moose ja teisi hoidiseid.

Pärast jalutuskäiku põldude vahel suundusime tagasi majade vahele – tootmishoonesse.

Oliividest oliiviõli saamise põhimõte on lihtne:

a) kui juhtub olema vihmane periood ja oliivid on saanud mudaseks, siis neid pestakse, aga üldjuhul siiski mitte,
b) terved oliivid purustatakse pastaks,
c) pastast eraldatakse õli,
d) jäägid töödeldakse kompostiks.

Pasta tegemiseks kasutavad nad 2 meetodit:

a) kiviveski (ingl k stone mill, pildil) – vana meetod, mille kasutamisel võtab ühe portsu oliivide pastaks purustamine u 20 minutit aega ja kuna see protsess toimub lahtiselt, puutub õli ka valguse, soojuse ja hapnikuga kokku. Seda veskit kasutatakse 5% toodangu valmistamiseks – peamiselt iga-aastaste special blend‘ide tegemiseks.

b) teraveski (ingl k blade mill) – kaasaegne kinnine süsteem, kus pasta saadake loetud sekunditega. Seda kasutatakse 95% toodangu puhul.

PS! Kui mõelda, et ka eesti keeles kasutatakse tavaliselt oliiviõli puhul ikka sõna külmpressiõli, viidatakse vanemale pressimismeetodile, mida moodsamas tootmises tihti ei kasutata.

Seejärel eraldatakse purustatud pastast spetsiaalsetes masinates kiiresti õli, õlist eraldatakse tsentrifugaaljõu põhimõttel töötava masinaga ka jäägid-setted. Seejärel pannakse õli suurtesse roostevabadesse tsisternidesse, kuhu see jääb  õhukindlalt jahedasse ja pimedasse paariks kuuks seisma.

Oliiviõli pudelitesse panemine, siltide kleepimine, korkimine, korgi sidumine ja vahatamine toimub kõik käsitsi ning värske oliiviõli tulebki  müüki tavaliselt veebruaris. Kuna oliiviõli  on vastupidiselt veinile parem-kasulikum just võimalikult värskena, siis on see ka parim aeg aastas selle soetamiseks.

Tootmishoonest paistiski läbi klaasseina juba maitsmisruum. Extra virgin oliiviõli kvaliteeti hinnatakse kahel moel – keemilise ja maitsetestiga. Keemilise testiga veendutakse, kas õli kvaliteet lubab seda ikka  extra virgin oliiviõliks nimetada ning maitsetestiga tehakse kindlaks, et sellel ei ole defekte.

Oliiviõli testimiseks valatakse väike tilk õli topsi, mis tuleks võtta peopesasse ja katta teise peopesaga, topsi samal ajal peos liigutades ja õli soojendades. N-ö vaatleva osa ehk õli värvuse põhjal ei tohiks kvaliteedi osas järeldusi teha (sellepärast testitakse extra virgin oliiviõli tihti just sinisest klaasist topsidest). Seejärel võtta käsi topsilt ära ja nuusutada õli kiirelt ja sügavalt paar korda. Seejärel kallata õlitilk topsist suhu, teha suu seest õliga üleni kokku ja hingata 3 korda tugevalt läbi hammaste õhku peale. Soojuse ja hapniku mõjul avalduvad hästi oliiviõli head kui halvad maitsed ja omadused.

McEvoy extra virgin oliiviõli maitse oli üsna robustne, mõrkjas ja piprane, selgelt võis eristada noote sellerist, rohelisest õunast, kaneelist ja laimist, osavamad tundsid selles ära ka artišoki. Hiljem pakuti degusteerimiseks veel värsket saia ja kokk oli valmistnud oma aia salatilehtedele ka mõnusa vinegreti. Kõik oli kokku lihtsalt ütlemata põnev ja maitsev. Kaks tundi oli möödunud nagu silmapilk. Edasi tuli vaba aeg, kus saime tutvuda väikese poekesega ja meelepärast kaasa osta – müüdi loomulikult oliiviõli, aga ka veini, hoidiseid, nende enda aiamaalt pärit seemneid (veel üks nõrkus), oliiviteemalisi raamatuid ja erinevaid oliiviõli kehahooldustooteid jms nipet-näpet. Tore on veel aga see, et nad ei nokitse kuskil kaugel omaette, vaid nende õli müüakse Californias üsna paljudes suurtes kaubanduskettides (Whole Foods, Willimas-Sonoma jt) ning neil on ka oma väike poeke San Francisco kesklinnas Ferry Buildingus.

Ja kordamine on tarkuse ema. Extra virgin oliiviõli tuleks säilitada pimedas ja jahedas kohas (parim oleks selleks jahe sahver, mitte külmkapp) ning lahtine pudel tarvitada ära vähemalt 6 kuu jooksul. Seda ei tohiks kuumutada (vajadusel lisada  toitudele pärast kuumutamist). Minu nõrkus hea oliiviõli kõrvaseks on kahtlemata värske rosmariinine focaccia või ka ciabatta, kuigi nagu ameeriklastele kohane, soovitasid nii rantšo inimesed kui grupis olnud külastajad seda valada või asemel ka plaksumaisile ja vanillijäätisele!

Hiljuti õnnestus mul töökorda saada veel midagi minu jaoks väga erilist – vanaisa filmikaamera. Ja umbes sel hetkel sündiski mus mõte mustreid tõsisemalt püüdma hakata, kasutades selleks just vanaisa kaamerat. Esimesed mustrid kogusingi ühel nädalavahetusel ookeani äärest, imelisest Point Lobose nimelisest  looduspargist.

Olen seda varemgi kirjutanud, et mulle kangesti meeldivad raamatuprojektid, kuna need on mõnusalt pika vinnaga. On aega, et sisse elada ja leida see õige tunne, stiil, nõud… Tead, et see on pikk protsess, aga iga sammuga jõuad finišile lähemale. Naudid nõude-taustade kokku kuhjamist, katsetamist ja kangesti tahaks kohe kõike tehtut ka jagada. Aga hoiad ennast kuni raamatu ilmumiseni tagasi. See on magus valu.

Eile saabuski kirjastuselt kauaoodatud teade, et üks mu selle suve projektidest on kaante vahele saanud – trükipresside alt on tulnud uus tordiraamat “Kirss tordil”!

Raamatu ja tortide autoriks on Sandra Veeremaa, kellest olen oma blogis juba korduvalt kirjutanud (nt siin ja siin). Ta on tõeliselt innukas noor ja andekas uus tulija Eesti tordi- ja koogimaastikul, kelle köögis, sildi “Please God – if you can’t make me thin make my friends fat!” kõrval see raamat valmiski. Nii et mul on väga hea meel, et lõpuks ometi saan meie koostöövilju jagada! Ma lihtsalt pean mainima, et Sandraga oli nii mõnus koos töötada – tal on endal nii selge visioon ja ideed, kuidas ta midagi näeb. Ja nalja sai ka! Just omanäoline ja kordumatu ongi need sõnad, millega ma seda raamatut kõige paremas mõttes kirjeldaksin. Paar näidet nimedest, mida koogid raamatus kannavad: Tahan olla mustikas, Kits armastab peeti, Sarkasm, Ära mind unusta, Svipsis kastan jne.

Suur tänu ka kirjastuse Menu kujundajale, Einike Soosaarele, kes rikastas raamatut mõnusate mustrite ja tekstuuridega, mis koos fotodega mõnusasti kõlama hakkasid! Ja Sandra õele Joannale, kes tegemise ajal meile pidevalt kaasa elas ja raamatusse ka väikesed mõnusad jutukesed kirjutas. Ja aitäh Sandrale ja kirjastusele, kes mulle selle võimaluse üleüldse andsid! Loodan, et ka Eesti magusalembelistel on selle raamatu üle hea meel!

Nagu raamatu-uudiste juures juba traditsiooniks saanud, kingin ühe raamatu ka blogilugejatele! Osalemiseks vasta siin kommentaarides küsimusele, millised on olnud sinu kõige huvitavamad-põnevamad-omanäolisemad maitsekooslused ühes tordis või koogis? Õnneliku magusalembe selgitan välja juba järgmises postituses! 

________________________

Loe veel raamatu autori Sandra Veeremaa blogipostitust raamatu valmimisest (vt ka raamatuloosi!).

Raamat on müügil raamatupoodides ja peagi toimub ka raamatuesitlus Tallinnas söögikohas Kukeke. Aga sellest juba siis, kui täpne päev ja kell kokku lepitud!

Õhtul, öösel või varahommikul on rabas eriti eriline tunne olla – loomade-lindude hääled, õhk ja valgus, kõik on iga kord omamoodi ja igaühel on mängida oma mäng. Millegipärast mekivad ka need kodus valmistatud ja kaasapakitud võileivad hommikustel tundidel seal lauka kõrval istudes veel eriti hästi. Termosest õhkav kohvilõhn jääb värskes hommikuõhus ja esimestes päikesekiirtes meelde veel pikaks ajaks.

Ja üldse, kui oleks minu teha, oleks rabas päikeseloojangu ja -tõusu vaatamine kõigile kohustuslik nagu koolis tähestik või Dostojevski. Kuigi tegelikult ma ei taha öelda kohustuslik, sest see mõjub veidi negatiivselt. Pigem sooviks, et iga inimene oleks seda elus kogenud, sest selles lihtsalt on midagi sõnulseletamatut. Need, kes on käinud, need kindlasti teavad, millest ma räägin, aga kes veel ei ole, siis siit ehk üks mõte eesolevaks suveks? Rabas on äge.

Kunagi keegi kuskil soovitas, et iga kord kui poest midagi uut koju tood, pead kodust 2 asja ära viima (nt uuskasutusse) või ära viskama (mis eeldaks, et see asi on ribadeks kantud-kasutatud). Kui kumbagi ei taha teha, siis justkui ei oleks seda uut asja vaja. Säärane 1:2 valem peaks aitama korda majas hoida. Ja enamasti see mul õnnestunub ka, kuigi suuresti tõenäoliselt tänu sellele, et olen viimase 6 aastaga 6 korda kolinud – see tähendab, et enne uue julla soetamist mõtlen juba eos palehigis kolmiskastide tassimisele. Toimib ka!

Aga ometi on üks valdkond, kus need reeglid ei kehti ja mõistus on kui peast pühitud. Ja need on kodu- ja sisustuspoed! Seal kaotan täielikult pea ja tahaks otsekohe poodi sisse kolida! Ja siis on kastide tassimiseks rammu küll ja veel, eks. :) Patjadest ja linikutest, vaaside, klaaside, taldrikute ja kapinuppudeni välja. Kõike tahaks! Igasuguseid nõusid olen ma kogu oma iseseisva elu varunud, lihtsalt varem, mil ma veel pildistamisega ei tegelenud, ei olnud mul selleks päris 100% töötavat õigustust. Nüüd on see õnneks olemas. Ja kuidas veel! :)

Üks mu lemmikuid nn kodu asjade poode on Homeart. Kui ma selle aasta alguses juhtusin kuulma, et nad on jälle avatud (vanasti asus nende pood Rotermanni kvartalis), tormasin kohe kohale, sest teadsin juba ette, et kui mitte ostmiseks, siis inspiratsiooni saamiseks läheb seal nagunii! Ja tihti sellest tegelikult ju piisabki :)

Nii ma siis käisingi seal jälle iga natukese aja tagant luurel. Tunne oli justkui oleksin kuhugile Rootsi minipuhkusele sattunud. Puhas ja helge Skandinaavia stiil. Siis saingi poe perenaise Kairitiga jutule ja luba üheks päevaks sisse kolida oligi märkamatult sülle sadanud! Ja seda ei saanud rasiku lasta! :) Sandra küpsetas taas ühe imelise, kõrge ja kihilise sõbrapäevateemalise tordi (märksõnadeks vaarikad, šokolaad, toorjuust ja biskviit) ja meisterdas trühvleid (nende retseptid leiate Sandra blogist). Nagu oleks paradiisi sattunud. Mõnus atmosfäär – soe ja kodune, südamlik vastuvõtt. Aitäh selle eest sulle, Kairit! Ja aitäh magusa eest, Sandra! :)

Loodan, et minu kaaskannatajatest kodunänni armastajad saavad siit inspiratsiooni ja kosutust. Mõnusat sõbrapäeva! :)

Vanasti oli meil kodus jõulude ajal nn eurojõulupuu, sest kui me vennaga suuremaks saime ja jõuluvana enam kohale ei viitsinud tulla, kadus ka kuidagi kuuse tuppa toomise traditsioon. Selle asemel mõtles ema siis igal aastal välja uue eurojõulupuu (nii me neid kutsusime) idee, millega elutuba jõulusemaks teha ja et millegi alt oleks ka kinke lunastada. Näiteks ühel aastal oli see tehtud vitstest ja kaunistatud kuldsete niitide otsas rippuvate samblapallidega, teisel aastal kasutasime palmi moodi toataime jne…  Iseenesest ilusad olid ja säästlikud puude mõttes ka, aga sellest ajast peale on mul jõuluti igatsus korraliku kuuse ja kõige selle juurde käiva järele.

Sel aastal lahendasin kõik võimalikult lihtsalt ja koduselt – kuusejala ümber ja okste vahele läks kotiriie, eheteks said kaunistatud piparkoogid ja enda tehtud kangapallid. Ja loomulikult tuled, mis pimedal ajal mõjuvad kodus eriti hubaselt.

Eile õhtul pakkisime E-ga koos veel kinke ja täna hommikul said tehtud viimased ettevalmistused – kaardid. Maailmalõpp õnnelikult üle elatud, võib pühasid ootama hakata :)

Et pühad mõnusalt mööduksid, soovitan:

• tee pühade ajal midagi, ükskõik mida ja ükskõik kui lihtsat, elus esimest korda ja tunne ennast pärast eriti uhkelt – nt ma tahaks hüpata otse saunalavalt lumme!
• tee sporti, mida sa pole aastaid teinud – suusata, kelguta, uisuta…
• pane soojalt riidesse ja jaluta (mere äärde) ja hinga värsket õhku!
• naudi aega oma lähedaste ja sõpradega ja tunne huvi, kuidas neil päriselt läheb!
• söö hästi, aga mõtle, et homme on ka päev (kehtib ka vedelike kohta)!
• ära muretse, ära võta kõike nii tõsiselt, elu on ilus! :)

Jõulude puhul on mul kingid ka. 2 raamatut – “Magus kiusatus” (millest olen juba kirjutanud siin ja siin) ja “Nii meil jõulud tuppa toodi” (millest ei ole veel jõudnud kirjutada, aga mis ilmus ka 2012. a novembris ja jutustab vana aja jõuludest, autor Piret Õunapuu, ning jagab Eesti traditsiooniliste jõulutoitude retsepte vähe modernsemal kujul – raamatu toidufotod minu tehtud, toidud lõi Sadama turu perenaine ja blogipidaja Liina Karron). Kui soovid üht neist endale saada, jäta kommentaar, mis on see asi, mida sa oled kogu aeg mõelnud, et võiks teha, aga ei ole teinud ja plaanid loodetavasti nüüd lähipäevil ära teha? :)

***

Kingi jagamine 29.12.2012: Palju õnne, Martina, sinule sai loosi tahtel raamat “Magus kiusatus” ja palju õnne sulle, Aet, sinule “Nii meil jõulud tuppa toodi”. Võtan teiega meili teel ühendust! Aitäh kõigile ideede jagajatele, sai jälle palju häid mõtteid ja tundub, et nüüd hakkan ise ka makroonidega katsetama :)

***

Söögid on aga meie peres jõulude ajal olnud alati traditsioonilised ja sellepärast ei taha ma ka verivorsti ja hapukapsastega seapraadi ära peletada, vaid pakun pidulaua täienduseks lihtsalt mõned ebatraditsioonilisemad, kuid samas lihtsad, maitsvad ja kerged ideed (retseptid ja fotod ilmuvad ka homses, 22. detsembri Pärnu Postimehes, kus on mu blogi saamisest ja toidufotograafiast väike lugu!).

Soovin mõnusaid, rahulikke ja maitsvaid jõule! :)

Pärast lumekühveldamist või lihtsalt pikka päeva, mil enam autoga kuskile minema ei pea, on mõnus jalad seinale lüüa ja juua seda soojendavat õunapunši.

Magusad peedid soojendava mädarõikaga

Dessert, mille valmistamine on imelihtne, kuid tulemus igati pidulik ja maitsev.

Punased pirnid
8-le

8 väiksemat sorti pirni
500 ml punast veini (nt Syrah)
300 ml granaatõunamahla
1 apelsini peenelt riivitud koor ja mahl
1 vanillikaun
2 kaneelipulka
10 rohelise kardemoni kupart või 1 tl kardemoniseemneid (kui kasutad kupraid, mulju need noa abil katki, et seemned pääseksid välja, kasuta kesta koos seemnetega)
100 g muscovado’t või muud suhkrut 
serveerimiseks granaatõunaseemneid (soovi korral)

Pane kõik ained peale pirnide potti, sega ja lase korraks keema. Seejärel keera kuumus maha ja lisa pirnid, mis on kooritud (aga vars külge jäetud) ja mille põhi on sirgeks lõigatus, et see taldrikus püsti seisaks. Kuumuta pirne aeg-ajalt keerates, et need ühtlaselt värvuks, u 20-30 minutit, kuni pirnid on pehmed ja nuga läheb ilma vastupanu osutamata pirni sisse.

Tõsta pirnid taldrikutele ja serveeri granaatõunaseemnetega. Kui soovid, võid lisada veel vanillijäätist või sooja šokolaadikooki. Aga võid pirnide vedelikku veel u 15 minutit keeta ja seejärel pirne selle kastmega serveerida. Kui kohe kõiki pirne ära ei söö, säilita neid koos vedelikuga suletud nõus külmkapis.

Aga see selleks. Nagu ikka, alustan rääkimist aiaaugust. :) Tegelikult tahtsin kirjutada suvepuhkusest. Ja kuna eile algas sügis, siis olekski igati paslik see suvi kuidagi kokku võtta. Ehk lühidalt öeldes: juuli lõpp, 6 võõrsil veedetud ööd, 7 arvutita päeva, 2000 kilomeetrit ja 0 puuki – käisime ammu igatsetud Eesti ringreisil!

Saaremaa -> Haapsalu -> Pärnu -> Viljandi -> Võrtsjärv -> Otepää -> Lõuna-Eesti -> Värska -> Taevaskoda -> Peipsi äär -> Kuremäe -> Kohtla-Nõmme -> Habaja -> Pärnu -> Saaremaa.

Lõuna-Eesti reisi mõte oli mul peas idanemas juba ammu, aga idanemine võtabki ju veidi aega :) Ühesõnaga kunagi 90ndatel, kui ma veel väike olin, tegime perega reisi Lõuna-Eestisse. See oli jaanipäeva ajal, mis tähendas, et kõik väiksed künkad, mille vahel vurasime, olid paksult värvilisi õisi täis. Korjasime sealt suurte kimpude viisi lillasid, roosasid, valgeid lupiine ja karikaraid, rullisime ennast küngastelt niisama lõbu pärast alla, punusime lillepärgasid ja kiikusime meie helesinise Opel Recordi vaba käiguga küngaste vahel üles-alla… Sõnaga, toredad mälestused ja pole siis ime, et tahtsin suurena järgi teha. Ainult et Lõuna-Eesti sai täiendust Peipsiveere ja veidikese Ida-Virumaaga.

See suvi oli sooja mõttes, nagu ta oli, niiet pakkisime ikkagi talvejoped jms kaasa, sest plaanis oli enamik öödest telgis veeta. Sain telkimisega kenasti hakkama, kuigi ma ei ole just selle kõige suurem fänn. Aga kuna E just on, siis pakkisime madratsid, lisatekid, kirve, kuivad ajalehed ja kõik vajaliku matkavarustuse kaasa. Ja tagantjärele mõeldes oli väga mõnus. Vaheldus. Aga hakkan pihta.

Haapsalu

Alustasime sõiduga Haapsallu, sest maakad, nagu me Saaremaal olime, oli tore vahelduseks linna sattuda ja teisi inimesi ka näha :) Kuigi lubas tohutu vihmaga ilma, säras meie reisu ilusaks alguseks päike ja vähemalt hetkeks sai jope autosse jätta ja oli tõesti suvine tunne. Jalutasime promenaadil ja kulgesime niisama majade vahel, võtsime vabalt ja plaanideta, pildistasime (E võttis kaasa mu vanaisa Canon A1), sõime Müüriääres lõunat ja pärast Epp Maria galerii Anni kohvikus kohvi-kooki. Sissejuhatus reisile sai tuttav, umbes nagu ikka Haapsalus :)

Edasi võtsime suuna Pärnu peale, käisime külas minu armsal pinginaabril, kes muidu elab Norras, ja mekkisime tema ema valmistatud veine – rabarberist, võilillest ja punasest sõstrast. Kõik olid väga hästi õnnestunud, aga eriti meeldis mulle rabarberi oma. Päris uskumatu, kuidas see võis minu meelest olla nagu mistahes kuiv valge vein, mis poest ostetud (ainult natuke kangem)! Õnneks on mul veel üks pudel sünnipäevakingiks saadud veini alles ;)

Viljandi

Viljandis ei olnud ma väga ammu käinud (häbi mõeldagi, aga viimati äkki keskkooli ajal sai seal teatris käidud?) ja kuigi ilm oli tõsiselt jube tuuline ja vihmane, jalutasime sellest hoolimata linna peal ringi. Ma ei tea, kas võiks öelda, et ma just armusin sellesse pisikesse linna, aga arusaam sellest linnast mu peas muutus 100%.

Jalutasime linnas, lossivaremete ümbruses, järve ääres, imetlesime järvevaadetega villasid ja mõtisklesime, kui mõni õnnetum neist oleks enda oma, mida kõike siis teha võiks. Aga vahel ongi hea, kui asjad jäävad unistuste tasandile, sest ükskõik kui ahvatlev visioon mul ühest skandinaavia stiilis villakohvikust peas ka ei oleks, sisimas tean, kui suurt tööd see kõik tähendab ja et see ei ole ikka päris minule. :)

Naljakas, et oli pühapäev ja mitte ühtegi inimest polnud järve ääres. Bangalo oli maha jäetud, tuul möllas ja kõik see kokku meenutas pigem septembrit-oktoobrit (et mitte öelda maailma lõppu) kui südasuve, aga siiski oli see kõik kuidagi omamoodi väga ilus. Nagu väljamaal, mõnes Rootsi või Soome väikelinnas.

Söömas käisime seal Aiakohikus Basiilik (mis nüüdseks on küll kolinud ja linki otsides, tekkis väike segadus, sest tundub, et koos asukohaga muutus vist ka kohviku nimi ja nüüd on tegemist kohvikuga Harmoonia?). Igasugused BBQ-road olid seal küll tõesti head – suitsused ja pehmed ja mõnusa mustasõstrakastmega – ja aed, kus istutakse, ka väga värviline, armas ja lilleline, nii et suvisel ajal seal olemist nautida ei oleks mingi probleem. Ja veel milliste hindadega – kogu menüü hinnad olid vahemikus 2-6.50€! :) Uues kohas pole ma käinud, aga loodetavasti on nende uued siseruumid paremad (just siseruumid ja kohv olid ainukesed asjad, mis ei olnud päris need, aga arusaadav, sest teenindajal oli 1. tööpäev, nii et kohvi osas ikka juhtub). Kahjuks ei teadnud ma sel ajal veel midagi Rohelisest Majast, millest me reisul hiljem soovitajatelt kuulsime, aga nüüd ongi põhjust jälle sügis-talve perioodil Viljandisse tagasi minna! :) Nüüd aga esimene telgiöö Võrtsjärve ääres.

Võrtsjärv

Terve puhkuse nädala jooksul oli ilm tegelikult üsna nii ja naa. Iga päev, kui sõitsime punktist A järgmistesse, kostitasid meid pidevalt kõvad hoovihmad. Kui aga telgi püsti paneku aeg käes, oli jälle suvi. Selles suhtes oli hästi planeeritud. Võrtsjärve ääres oli mõnus – panime telgi püsti, katsime kerge piknikulaua, järvelt (mis on ikkagi nii suur, et seda võiks vabalt pidada ka mereks) loksusid lained pidevalt randa ja aeg-ajalt potsatas meie peade kohalt mõni männikäbi siia-sinna. Lõkkeplatsil praksus tuli ja nõnda, ilma ühegi kohustuse või mõtteta üle tüki aja lihtsalt niisama loodusliku taustamuusikaga üht kaasa haaratud kriminulli lugeda oli ikka väga hea! Või lihtsalt öösel värskes ja karges õhus ärgata, külge keerata ja lainete loksumise saatel uuesti uinuda. Oi jah, oli mõnus! :)

Väike kõrvalepõige – loodushäältest kirjutades tuli mulle meelde üks tööriist, mida mulle vahel Tallinnas meeldis kuulata – Nature Sounds Mixer. Seal saab ka loksuvaid laineid, kajakaid, vihma ja mida kõike veel omavahel ise miksida. Aga nüüd edasi…

Võrtsjärve ööbimiskoha (Vehendi puhkeala) kõrval oli kohe hiiglama suur hernepõld. Mina polnud sellist veel varem näinud. Igatahes läksin kohe uudistama ja tõin pusa kõhutasku täie nosimist telki kaasa. Värske hernes – mis sa ütled – väga hea ikkagi! :) Võrtsjärve ääres käisime veel looduses veidi ringi vaatamas, edasi suundusime Otepääle.

Otepää

Käisime seikluspargis, sest E on jällegi nende suur fänn. Kuna mina olin vähem kui nädal tagasi oma hüppeliigese välja väänanud, julgesin oma osaluses kahelda, aga lõpuks tegin kõik rajad ikkagi ära. Nii mõnegi takistusega tuli ennast ületada ja sai põlved-käed värisema (nt kui pead nagu Tarzan ühe puu küljest rippuva köie külge hüppama ja siis umbes 5 m kõrgusel selle köiega ennast rippuva võrgu sisse lennutama, sellest õigel ajal kinni haarama ja seda mööda uuele platvormile ronima…). Lõpus oli aga eriti tore 300 m laskumine Lõuna-Eesti kuplite vahel, sinna ja tagasi. Puhtalt nende laskumist pärast tasuks seal ära käia :)

Söömas käisime L.U.M.I.-s, kus ma polnud ka varem käinud – toidud (koorene mereannipasta ja lõhepüreesupp) olid maitsvad ja jäime rahule, aga jällegi, naljakas, et oli ju iseenesest südasuvi, Otepää ja ikka tundus koht kuidagi nukker ja väljasurnud olevat…

Nüüd mu mälu juba veidi petab, mis järjekorras me Lõuna-Eestis neid kohti külastasime, aga see ei olegi oluline. Käisime Taagepera lossis, Suurel munamäel, Rõuges, Võrus, korraks Lätis, aga üks reisi ägedamaid külastusi oli Misso valda, Nopri talumeiereisse!

Nopri talumeierei

Ütlen kohe ära, et selle külastamiseks peaks kindlasti 3-4 päeva varem telefoni teel pererahvaga aja kokku leppima. Ja kui see tehtud, tasub varuda kannatust, sest päralejõudmine mööda Lõuna-Eesti küngaste vahel kulgevat kitsast kruusateed võtab ka veidi aega. Ja tähelepanelik tuleb seal olla küll, sest kui tagasi sõitsime, oli selle sama tee peal just üks rekka tee kõrvale ennast kummuli kraavi keeranud.

Meie helistasime päeva ette ja vedas, et järgmisel meid vastu võeti – peremees ja perenaine olid läinud puhkusele Saaremaale (!) ja meid kostitasid hoopis perelapsed. Tutvustati kogu tootmisprotsessi algusest lõpuni ehk laudast piimapudelile korgi peale keeramiseni välja.

Tootmises oli ikka väga põnev ringi vaadata, eriti kui mina kui tavatarbija olen siiski harjunud nägema pisitillukesi portse kogu massist, mis seal nähtaval – riiulitel laiutavad kümned juustukerad, meeter korda meeter suurused sõiratükid, basseinitäis kohupiima, mida ämbritega tõstetakse jne. Ja siis need toredad tädid, kes seal piimapudeleid täitsid ja käsitsi korke peale keerasid.

Muide see sama pastöriseerimata toorpiim (4,5%) ongi Nopri kõige populaarsem toode. Kaubalaadung saadetakse nädalas 2 korda Tallinnasse ja sealt veetakse kaup juba üle Eesti laiali (mis tähendab irooniliselt ka seda, et Tallinna poest saab igal juhul värskema kauba kui sealt samast Nopri külje alt Võrust, sest kõigepealt sõidab kaup Tallinnasse ja siis vaadatakse alles edasi, kuhu see tagasi viia :)). Aga õnneks on talumeiereis ka oma väike pood, kust saab kohe värsket kraami, nii et ka meie seal viibimise paari tunni jooksul käis seal poes mitu perekonda oma nädala varusid täiendamas.

Poes pakkus peretütar erinevaid tooteid maitsta, nii et ostime endalegi õhtuks portsu asju kaasa. Üks populaarne toode on neil ka koorekaramell (nagu vedel lehmakomm), millest mina varem ei olnud midagi kuulnud, sest suur magusasõber ma ei ole, aga seda mekkides tuli küll lapsepõlv meelde!

Ahjaa, ja kui keegi peaks tahtma seal näiteks tööd saada või perega Misso valda elama asuda, siis tasub kaaluda seda Misso valla pakkumist! ;)

Piusa kohvik

Juba teel Piusasse võis siin-seal männimetsa ääres märgata autosid ja metsast naasvaid inimesi, kes ämbritega kukeseeni ja mustikaid metsast sõna otseses mõttes välja tassisid. Käisime paaris kohas isegi metsa all vaatamas, aga töö oli korralik, nii et meile jäid vaid tühjad pihud. Aga ajas isu peale küll! Õnneks ei tulnud kaua kannatada, sest Piusa kohviku, kus sellest suvest alates  toimetavad suveperioodil Kolm Sõsarat, menüü oli igati hooajaline ja kohalikust toorainest inspireeritud. Nii et värske kartul, kukeseened, krõmpsuv oma aia salat, mustikakook enda tehtud jäätisega… kõik oli väga aus ja ehe ning viis keele alla! Pärast ühines meiega veel Kerti, üks sõsaratest, kellelt saingi kinnitust, et see salat oli neil jah oma peenralt pärit. Eriti krõmps ja värske ja segu sellistest salatilistest, mida poes ei näe, vaid ainult oma peenral. Väga hea söögielamus. Ajasime niisama mõnusalt päikese käes juttu ja pärast isetehtud jäätisega söödud mustikakooki ainult mõmisesin. Jalutasime veidi seal kandis ringi ja lasime liivaste luidede vahel istudes leiba luusse. Kohvik oli meile piisav atraktsioon, nii et pileti eest koobastesse ei läinudki :)

Sangaste loss

Tõsiselt huvitava ajalooga koht. Käisime ka Taagepera lossis, aga kuna seal olid just ühed pulmad lõppemas, siis sisse meid ei lastudki. Sangastes oli see-eest väga lahe lossis sees ringi tuiata. Ma ei olnud seal kunagi veel käinud, aga kuna lubati uhket lossi ja restorani, siis igal juhul tuli minna. Restoran oli muidugi kerge pettumus. Võtsime seal kaks viineripirukat, et õhtusöögini ikka välja veaks. Aga lossis ringi jalutades võis nautida loodusfotonäitust, tutvuda kunagiste omanike käekäiguga ja töödega, millega lossi üleval peeti ja kui uhke see kõik oli. Infotahvlitel oli kirjas pikk ajalugu, mis kõlas nagu muinasjutt.

Krahv Friedrich Georg Magnus von Berg, kes oli Sangaste viimane mõisahärra, mõtles pärast oma isa surma, et võiks ehitada lossi. Ta oli töötanud ja õppinud Inglismaal ja Prantsusmaal, naasnud Eestisse mõtleski, et ehitaks endale õige ühe lossi, mille eeskuju võtaks Inglise lossidelt. See kõik oli 1870ndatel. Lossis tohtis olla siis 99 tuba, sest 100 võis olla ainult tsaaril.

Sangastes tegeleti aktiivselt põllumajandusega, sest seda oli F.G.M. von Berg välismaal õppinud – aretati kartuleid ja vilja, eriti kuulus oli rukkiaretus. Sellest sai krahv endale ka hüüdnime Rukkikrahv Berg, sest Sangaste rukkiga käidi konkursitel üle maailma ja saadi sealt erinevaid tunnustusi. Kõik see kõlab natuke nagu muinasjutt, eriti kui arvestada aastanumbreid. Sangaste mõisas oli kasutusel näiteks oma aja uusim tehnika, näiteks esimene viljapeksumasin ja auto Eestis. Ühesõnaga väga uhke mulje ja missugune elu võis seal kunagi olla! Krahvist, tema populaarsusest ja tema sajast tegemisest võiks lugeda küll ja veel.

Ööbimistega oli meil põhimõte, et telk peaks jääma mõne veekogu äärde. Nii ööbisime ka Lõuna-Eestis Inni järve kõrgel kaldal ja Värskas järve ääres, kus sai ka esimest korda ujumas käia, sest siis enam nii külm ei olnud :) Värskast edasi hakkasime suunda vaikselt Peipsit pidi üles sättima – tee peale jäid veel Taevaskoda ja ööbimine Ahja jõe ääres, aga sellest juba järgmises osas, sest muidu hakkavad need maailma kõige pikemad blogipostitused mul siia juba liiga tihti siginema :)

Kuna jõudsime just Virtsu-Kuivastu praamile, siis vaatasin ringi, et kuidas see loosimine siis võiks käia. Lõpuks sai süsteem järgnev:

(9+1+3+7+7+3+6+0+1+2+2+8)x9:21 ehk liites 5 meie auto ees seisva auto numbrimärgi numbrid, korrutades nende kogusumma praamil olevate kaubaautode/busside arvuga ning lõpuks jagades saadud summa praamil olevate sõiduautode arvuga. Kõige selle tulemusel selgus, et õnnelik rohenäpp on kommenteerija nr 21 (minu ja korduvad kommentaarid ei lähe arvesse) ehk Inx! Inxu kommentaarist võis lugeda, et tal on just ka oma aialapikese rajamine käsil, nii et rohkem täppi vist ei saagi need vahendid ja abimehed minna, palju õnne (võtan suga ühendust)! :)

Aga nüüd hoopis teisest asjast. Kui vahepeal oli mu blogi pealnäha unarusse jäänud, siis tegelikult ei olnud ma laisk ega vedelenud diivanil, vaid olid päris kiired ajad. Ühest asjast olen juba jõudnud rääkida (see sama Tamme talu raamat), aga nüüd siis järgmise töö vili – ajakiri “Toit ja Trend”!

Selle aasta mai-juuni ajakirjanumbrist alates on “Toit ja Trend” läbinud väikese värksenduskuuri ja minul on jällegi ütlemata hea meel selles osaline olla. Ja mitte ainult – lisaks minule kokkavad ja toimetavad seal veel 2 blogijat – Silja (Jagatud rõõm) ja Tuuli (Ise tehtud. Hästi tehtud). Minu üllitisi – nii retsepte kui fotosid – saab näha rubriigis, mille märksõnad on lihtne ja geniaalne, Silja keskendub magusale (ja mina saan kõik need headused üles pildistada ja kui hästi läheb, siis ka moka magusaks ;) ) ja Tuuli argiõhtutele. Lisaks blogijatele teeb toidu osas väga mahukalt kaasa ka Hanne Paljak.

Jagan sealt ajakirjast ühe retsepti ja foto (nagu näha, sai see jälle poolkogemata ka ajakirja kaanefotoks, nii et see mul juba 3. kaas!) – vana hea tuttav ja tehtud salat, veidi uuemal moel. Lihtne, tervislik ja väga maitsev. Ühesõnaga, olen praetud fetast täiesti sõltuvuses ja loodan, et salatitehooaja alguseks meeldib see teistelegi :)

Kreekapärane praetud feta salat*

2-le

200 g kõvemat fetat
4 suurt peotäit meelepäraseid salatilehti
1 peotäis kollaseid kirsstomateid
1 peotäis punaseid kirsstomateid
1 väike punane sibul
suur peotäis Kalamata oliive
2 sl oliiviõli
2 tl punase veini äädikat
musta pipart

Pese ja kuivata salatilehed, viiluta või poolita tomatid, koori sibul ja lõika õhukesteks ratasteks. Vala oliiviõli ja äädikas väikesesse purki, loksuta segamini ja kalla salatilehtedele. Tõsta kergelt läbi. Serveerimiseks pane taldrikule ports salatit, tomativiile, sibularattaid ja oliive. Maitsesta musta pipraga.

Kuumuta pann ja lõika juustutükk pooleks. Prae juustutükke mõlemalt poolt kõrgel kuumusel u 1 minut või kuni juust on kuldpruun. Tõsta salatile ja söö soojalt.

* Retsept on pärit 2012. a ajakirja “Toit & Trend” mai-juuni numbrist, mis on nüüd kõikide Rimide lettidel saadaval. Lisaks sellele salatile leiab ajakirjast minu poolt veel 5 retsepti (eriti lihtne sparglipirukas, mahedikumaiused…) ja kümmekond fotot. Igatahes loodan, et huvilised ammutavad ideid ja ei pea uuenduskuuri läbi teinud ajakirjas pettuma! Andke aga teada, kuidas meeldis :)

Väiksed pudinad olid loomulikult jälle hooga pikkust juurde visanud. Noorem vend oli läinud kahtlaselt vanema nägu ja mõlemad välgutasid üksteise võidu oma imeilusaid siniseid silmi. Katsu sa siis nii pildistamisele keskenduda! Ja pärast pilte töödeldes ajas ka rahutuks. Nii ei ole lihtsalt aus. Vägisi tekkis mu sisse jonnakas küsimus, et kust nüüd siis ikka selliseid siniseid saab? Telliks-ostaks-vahetaks kohemaid endale ka ühe paari.

Lisaks toredale ja hoopis teistmoodi veedetud päevale sain ka ühe hüüdnime võrra rikkamaks. Arti kutsub mind nüüd Ammuks (tema mugandus hüüdnimele Mammu, mitte omastav kääne sõnast amb), väga armas, aitäh!

Ja tegelikult ma ju tean, kust need kaunid silmad pärit on – emalt! :)

Nüüd on tal oma ettevõte – Culinary Craftwork -, millega ta tahab õpetada tavalistele ameeriklastele, et kodus hea toidu valmistamine ei pea olema üldse nii keeruline kui kardetakse. Eestis on ju ka igasugused kokanduskursused, -koolid, -akadeemiad jms ülimenukad, aga kas mõni tippkokk-õpetaja mulle ka kutse peale koju tuleb, seda praegu ei teagi…

Kahjuks ei käinud ma Alyssat siiski Calofornias pildistamas (kuigi võib arvata, kui väga ma oleks seda tahtnud :)). Alyssa tuli ikka ise Eestisse ja tegelikult üldse mitte pildistama, vaid hoopis sugulastele külla. Pildistamine tuli jutuks alles Alyssa siinoleku viimastel päevadel ja algselt pidigi Alyssat pildistama üldse Kaupo. Kahjuks/õnneks ei saanud Kaupo aga ise sel ajal pildistada. Niisiis, olles minu kokanduspalavikuga (lisaks fotograafiale) kursis, pakkus ta seda võimalust, väljakutset, proovikivi… mulle. Ja ilmselgelt oli sellest väga raske keelduda!

Kuna Alyssa töö on tavaliste inimeste õpetamine ja soov oli teha fotosid, mida saaks tema veebilehel illustreerivalt kasutada, siis keskendusime peamiselt “Alyssa in action” ja “Alyssa õpetamas” fotodele.

Pildistamise ajal viskas Alyssa justkui muuseas valmis ühe soolase ja ühe magusa käigu. Esimeseks kanafilee vahemerelise tomati-oliivikastme ja värske salatiga. Magusaks valmistas Alyssa tagurpidi õunapiruka (tarte tatin), öeldes, et see on üks tavalisemaid magutoite, mida ta oma koolitustel õpilasi tegema õpetab.

Rääkisime Alyssaga üldse päris palju veel kokandusest ja seda maailma puudutavast. Näiteks lemmikköökidest. Vahemere ja Itaalia köök on ühed tema lemmikud, aga mööda ei saa ta vaadata ka nn kohalikust California köögist, kus kombineeritakse Prantsuse köögi võtteid ja kohalikku toorainet. Kadedus tuli peale, kui ta oma kodukandi lokkavatest turgudest ja värskest kraamist rääkis. Heas mõttes :) Ja panin nii mõnegi nipi kõrva taha, nii et nüüd oma köögis kokates võtan need ligi ja eks neid hakkab ka siia blogisse tasapisi pudenema…

Kohe kui olin mekkinud Alyssa pirukat (mis maitses ilma liialdamata imeliselt), pidin kohe ka kodus käed jahuseks tegema ja järgi proovima! Aga kuna tegin taina tolleks hetkeks veel enam-vähem värske mälu järgi (ja USA mõõtühikud rohkem omadesse teisendades), ei tulnud tainas nii ideaalne ja lehttainasarnane kui Alyssal, aga nüüd siis tema täpne retsept, mis toimib kindlasti kenasti.

Mul on väga hea meel, et Alyssa lubas oma retsepti ja mõningaid fotosid mul ka oma blogis jagada. Ja loomulikult üldse selle üle, et see võimalus ja väljakutse mu teele sattus. Aitäh, Alyssa, aitäh, Kaupo! Ja aitäh abistamise ja külalislahkuse eest Natalile ja Reedile!

Kel veel koduseid õunu tallele pandud, proovige kindlasti pirukat! Või kasutage neid, mida Alyssa retseptis soovitab. Mina tegin Antonovkatega, sööjad kiitsid, suud matsusid ja üldse oli hea olla :)

Köögis ettesattuvatele paladele vahelduseks nüüd siia blogisse ka mõned “ampsud” loodusest. Täpsemalt pärinevad need nädalavahetusest Saaremaal. See esimene elukas ei ole just kõige isuäratavam, täitsa nõus. Aga vähemalt on hea bioloogiatunni materjal, sest ma küll õppisin, et ämblikutel on 8 silma, kuid ma ei kujutanud ette, et need just niimoodi ta pisikese peanupu peal paiknevad. Väga huvitav ja natukene isegi nagu armas?  Täitsa imelik, poleks arvanudki, et ma seda sõna üldse ämblikuga koos ühes lauses kasutan.

[nggallery id=2]

Nagu näha, on makroobjektiiv mind enda lummusesse haaranud. Paar päeva selle seltsis tõestas, et sellises “suures pisikeses maailmas” võikski lõputult seiklema jääda (aitäh, M-L lahkel loal laenamise eest!).

Aga Saaremaal oli lisaks fotografeerimisele veel palju: suviselt soe päike, kõva vihmasadu, loodusretk Kübassaare maastikukaitsealale (iga 200 m tagant uus vaatamisväärsus – luiged, sajad lagled jne), saun (vahepealse jahtumisega värskelt kerkinud kasvuhoones), sünnipäevapidu, suur seltskond, rohimine, rabarberikook ja hästi palju sääski. Nagu näha, oli viimastest üks isegi nõus sinisel lillel poseerima.

Ahjaa, ja Saaremaale sõites avanes muidugi ainulaadne vaatepilt. Äsja loojunud päike, pidurdame auto Väina tammil ruttu-ruttu seisma (alguses ei saanud arugi, et milles asi on) ja vaatame ahhetades Muhu poolt Saaremaa poole, u 200-300 m kaugusel vees kappavat põtra!  Vaatepilt oli võimas ja fotograafiahuviliste seltskond haaras kohe kaamerate järele. Kahjuks ei saa selle pildi tegemise au endale võtta, aga vaade oli väga lahe ja loodetavasti annab see foto ka osakese sellest edasi :)

Oli jälle üks tore pikk nädalavahetus Saaremaal. Suve lähenedes on õnneks üsna kindel, et need Saaremaa-doosid aina suurenevad, sest juba kuu aja pärast jälle, aga siis hoopis teistmoodi, sest siis ootab ees suur pulmatrall!  Juba ootan.. ;)

Fotograaf-juhendaja rolli täitis Kaupo Kikkas, kes tutvustas 3 tunni vältel olulisi vahendeid, võtteid ja ka kodusesse kasutusse mõeldud nippe, mida toidufotograafias kasutada. Teistmoodi oli see, et iga osaleja sai ka ise käe külge panna, kui fotokas vaid kaasas oli. Kaupo rääkis, klõpsis, sättis rooga, klõpsis, siis seletas, mis on antud situatsioonides probleemne, sättis veel ja siis tegi klõpsu, millega võis rahule jääda ning seejärel lasi ka osalejad täpselt samasuguste tingimuste juures ise pilti tegema. Tore oli näha, et muidu tagasihoidlik eestlane võttis sinna sappa ikka väga julgelt rivvi (kusjuures pärast ei saanud õieti enam pidamagi)!

Esimene ja pikem osa keskendus sellele, kuidas ise objekti (roa) pildistamisel häid valgustingimusi luua, koolituse lõpupoole tutvustati ka päevavalguse kasutamist, kõike seda 3 käigu kaudu: lõhevaagen, grillribi ja kanafilee.

Mõlema võimaluse juures pööras Kaupo tähelepanu sellele, et kõike seda, mida meie tegime koolitusel, saab teha ka kodus ja koduste vahenditega. Näiteks võib välklambi asemel kasutada tavalist laualampi või taskulampi, mis on pehmendatud nt küpsetuspaberiga (vastavalt vajadusele kas heledam või tumedam paber, üht sellist taskulampi kasutati järgmise foto parempoolsel fotol, kus Kaupo näitab, kuhu taskulambi valgus suunata). Samuti võib valguse peegeldamisel võtta appi fooliumi erinevatel kujudel: läikivam külg (teravam peegeldus), matim külg (pehmem peegeldus), kortsutatud foolium (valguskiired peegelduvalt erinevalt) ja ka nt hõbedane või kuldne foolium, millest viimane peegeldab oluliselt soojemat valgust, mis sobib toidu iseloomuga paremini.

Ja väidetavalt on hõbe-kuldne peegeldi (nagu ülevalt 2. pildi parempoolsel pildilgi) iga toidufotograafi varustuses a must. Kui tahad sellist peegeldit 2in1 saada, siis tuleks teha väike kulutus ja osta pakk suitsulõhet või -forelli. Kui mõnus hommikusöök või õhtuamps kalaga nahka pistetud, saab kala alust edaspidi boonusena (või oli siiski kala boonus?) edukalt peegeldamisel kasutada (enne tuleks see siis ikka hoole ja armastusega puhtaks nühkida).

Veel kummutas Kaupo müüdi, et toidufotograafias tuleks varjusid justkui karta – vastupidi! Varjud on sõbrad, kui need tekitada õige koha peale ja osata neid kontrollida. Varjud aitavad näidata tekstuuri, luua liikumist-sügavust ja ka soovitut esile tuua. Viimasele on abiks ka väike käsipeegel (naisterahvastel kotis ju kohe olemas) – jällegi väga lihtne, aga suhteliselt kohustuslik vahend, millega saab valgust suunata just sinna, kuhu vaja.

Minu jaoks oli põnev see, et koolituse ajal sai igasuguseid küsimusi küsida ja oli selline pool-praktikum, aga eriti meeldis mulle muidugi see osa, mil pärast uhket tunnistuste kättejagamise tseremooniat sain Kaupole kui professionaalile ka oma toidufotosid näidata ja kriitikat küsida. Väga-väga põnev! Kuna ma ei ole fotograafiat kunagi kusagil õppinud (v.a üks üldloeng ülikoolis, kui mul veel fotokatki ei olnud), siis igasugune tagasiside on alati väga kasulik ja ka sel korral andsid Kaupo julgustavad sõnad kinnitust, et olen õigel teel. Ja just seda teadmist oligi mulle vaja! Tuleb vaid edasi tegutseda, kasvada ja ilmselgelt hästi palju fotosid teha. :)

Aga mis veel minu jaoks koolituselt õhku kõlama jäi, oli ikkagi see, et siin ei ole reegleid, õiget-valet, kindlaid piire. Maitsed ja eelistused on erinevad, ajastud on erinevad ja fotograafi enda kujunemise käigus ongi loomulik, et kasutatakse erinevaid tehnikaid, stiile ja katsetatakse uusi asju. Pole oluline, missugune kallis objektiiv sul fotokal ees on, palju olulisem on hoopis see, mis selle taga on ja et see tegevus oleks endale fun!

Oli väga mõnus ja tempokas üritus. Lahe, et selline koolitus rõhuga toidufotograafiale üleüldse korraldati, ootan juba järge! Rohkem pilte koolitusest ja selle käigus valminud Kaupo Kikkase toidufotod leiab Nikon Schooli Facebooki lehelt.

Missuguseid nippe, vahendeid ja tehnikaid on keegi oma piltide puhul avastanud-kasutanud? Ja kui on konkreetseid küsimusi, siis on need samuti teretulnud. Püüan koolituse valguses vastata :)

Ei tulnud mitu korda mõelda – õhk oli mõttest ühiselt kokata-pildistada juba iseenesest paks. Mõne päeva pärast, ühel nädalavahetusel Tallinnas, pärast õnneliku lõpuga pastinaagijahti (aitäh Lavkale, jälle!), maja ümbruses parkimisnippide jagamist, uue fotoka edukat näppimist ja kokkamis-pildistamistavaariga ühisesse pessa kolimist (kusjuures päris lahe oli taldrikud, maitseroheline, soolaveski jms näpuotsas maja peal ringi tatsata) – igatahes pärast kõike seda alustasime 2 käigu ettevalmistuste ja fotosalvestusega. Ragne määris käsi ja tegeles kokkamisega, mina kostitan nüüd fotodega.

Ragne kokku pandud kava nägi õhtuks välja järgnev:

1. Muffin-saiakesed siiruviirulise võitäidise ja päikesekuivatatud tomatitega
2. Pastinaagi supp väikese sibula, kõrvitsa ja kitsejuustuga
3. Kergem vastupanutee Napoleoni koogile – kihi-kook šokolaadipudinguga

Ma ei hakka Ragne toitude ja retseptide kiitmisega aega üldse viitmagi (ma naudin alati külas käies teiste valmistatud toite 120%). Aga ütlen ainult seda, et mis sest, et väljas on viimasel ajal olnud päike ja kevad (jalutas ju siiski esimene neiu ribadeks lõigutud teksades tänaval vastu, külmast punased reied nende vahel välkumas) – 4 kraadi poeb üsna kiirelt naha vahele ja siis on ainult rõõm, et menüüs on ootamas soe supp, kõrvaseks ahjusoojad (nii mõnusalt pehmed ja ürdilõhnased!) kuklid. Mmm. Kes julgeb, proovib järgi:

1. Muffin-saiakesed siiruviirulise võitäidise ja päikesekuivatatud tomatitega

25 g pärmi
3 dl käesooja vett
8-9 dl jahu
2 tl soola
2 tl suhkrut
3 sl õli
125 g võid, toasooja
2 sl oreganot
meresoola
4 päikesekuivatatud tomatit

Murenda pärm ning sega sooja veega kuni lahustumiseni. Lisa ca 3 dl jahu ning jäta pooleks tunniks sooja kohta seisma (selle ajaga hakkab taigen kerkima). Seejärel lisa ülejäänud jahu, sool, suhkur, sõtku korralikult. Lisa õli ning sõtku tainas ilusaks läikivaks pallikeseks. Pane sooja kohta rätiku alla kerkima ca 30 minutiks.

Sega või, oregano ning maitsesta soolaga. Purusta saumikeriga tomatid ning sõtku sisse kerkinud tainale. Seejärel rulli tainas jahusel pinnad 1-2cm paksuseks ristkülikuks. Määri peale või-segu ning keera tainas pikemast servast rulli. Lõika rullist ca 3 cm viilud ning suru need peopesade vahel pallikeseks. Aseta pallid võiga määritud muffinipanni avavustesse. Küpseta 180 kraadi juures ca 25 minutit.

2. Pastinaagi supp väikese sibula, kõrvitsa ja kitsejuustuga
neljale-viiele

2 sibulat
400 g pastinaaki
400 g kõrvitsat
5 dl köögiviljapuljongit
5 dl piima
100 g Merevaigu sulatatud juustu maitserohelisega
kitsejuustuw
soola

Puhasta ja koori juur- ja köögiviljad. Haki sibul ning tükelda pastinaak ja kõrvits. Prae sibul potis kergelt õliga piserdatud pannil klaasjaks. Lisa köögiviljapuljong ning kõrvitsa-ja pastinaagikuubikud. Kui pastinaak on pehmeks läinud, lisa piim. Kuumuta kuni keemiseni. Seejärel püreesta ning sega sisse sulatatud juust, vajadusel maitsesta soolaga. Serveeri suppi kitsejuustukettaga.

3. Kergem vastupanutee Napoleoni koogile – kihi-kook šokolaadipudinguga

500 g lehttainast
500 g šokolaadipudingut
2 dl rõõska koort (35%)
4 sl brändit (alati võib seda kogust meelepärasemalt suuremaks muuta:))

Laota lehttainas laiale ning jaota viieks võrdseks ning üheks väiksemaks ristkülikuks. Rulli plaadid õhukeseks ja aseta ahjuplaadile. Tee kahvliga plaatidele peale kahvlitorked ning küpseta 200 kraadi juures seni kuni tainaplaadid omandavad kuldpruuni jume. Vahepeal vahusta rõõsk koor tugevaks vahuks, sega juurde puding ning brändi. Ehita kook valmis: tainaplaat-kreem-tainaplaat jne. Viimane kiht kata kreemiga. Purusta väiksem valmisküpsetatud plaat puruks ning raputa kõige peale. Enne serveerimist hoia vähemalt üleöö külmas. PS! Seistes muutub aina paremaks

Paarsada kaadrit ja head kõhutäied hiljem istusime lõpuks isegi rõõmsal meelel rahulolevalt muiates vahepeal täiesti segipööratud köögis, järel veel vaid veidi jahune köögilaud ja tühjad supitaldrikud. Sellistel hetkedel öeldakse vist, et oeh kui väsinud, aga niiiii õnnelik. :)

Positiivsuse doos oli selleks (ja tegelikult ka veel paariks järgnevaks) päevaks edukalt kätte võidetud.  Nüüd võisin rahulikult oma 18 asja kokku pakkida ja teise majaotsa kõmpida. Oli üks heas mõttes väsitav päev. :)

Ja kui nii maitsev laupäevak veedetud, ei saa ju ka see pühapäev (püha päev!) alla jääda. Järgmine hommik algaski ööläbi “tõmmanud” ja mõnusalt mahlaseks muutunud kihi-koogiga.

Nii möödus siis üks põnev nädalavahetus, mis jääb kauaks meelde. Sellised ettevõtmised rändavad küll otsejoones eluköögi vürtsiriiulile. :)

Kõik retseptid leiab ka autor Ragne Värk’i blogist Kokkama Ragnega.

Et aga 4 aastat (nii vana on see Canon) ei ole tehnikamaailmas sama tähendusega, mis veini omas, tekkis isu millegi värskema järele. Niisiis saigi juba paar kuud tagasi välja valitud Nikon D7000 (välja tulnud septembris 2010). Ja 3 päeva tagasi sain ma selle lõpuks kätte! See oli tõeliselt Suur Päev – reede nagu sünnipäev, sest saabumas oli fotokas ja õnnitlusega SMS-ist selgus, et ka minu nimepäev. Sobis hästi! Nüüd on siiani tunne nagu vaataks üht head unenägu. Ainult et see on päriselt! Uhh :) Uus aparaat näeb välja selline:

Vahe kahe aparaadi vahel on ikka meeletu. Esiteks juba väljast – Nikon on suurem ja raskem. Aga ka sisult – põhifunktsioonid on mul paari päeva klõpsimise tulemusena enam-vähem selgeks saanud, aga üldiselt on seal neid nurgataguseid küll, mida mul alles avastama tuleb hakata. Canonilt Nikonile üleminek on umbes sama, mis Nokialt Samsungile üle minna – menüü ja igasugused funktsioonid on une pealt käe sees, ümberharjumisel tuleb aga ühe igapäevase liigutuse tegemiseks lausa mõtlema hakata! Ei, tegelikult on see ikka väga põnev! :) Väga sügavuti ma praegu siin kaamerate erinevusi lahkama ei hakkaks, aga keda huvitab, saab nende kahe aparaatide näitajaid võrrelda näiteks Snapsortis.

Lahke sõber M, kes oli nõus selle fotoka meile USAst tooma (aitäh-aitäh sulle veel kord!), saabus sealt lisaks fotokale ka 2 objektiiviga – 50mm F1.8D ja 18-105G VR. 50 mm objektiivi tulemusi hakkab siin blogis kindlasti väga tihti nägema. See on ikka nii mõnusalt valge võrreldes Canoni objektiiviga, mis oli f/3.5-5.6. Uus vaieldamatu lemmik! :)

Aga kui juba näitamiseks läks, siis kohe korralikult, eks? Mõtlesin, et panen siia postitusse kirja kõik senised fotokad ja objektiivid, millega olen pilte teinud. Nagu mainitud, siis Nikon D7000-le eelnes Canon EOS 350D. Selles komplektis oli lisaks 18-55mm objektiivile veel ka Sigma 70-300mm f4-5.6.

Ja Canon 350D-le eelnes Canon A1 (see filmirulli nõudev versioon), mille sain spordifotograafist vanaisalt. Objektiive on komplektis kaks: Exacta 28-70 mm f/4 Macro ja Canon FD 50 mm, f/1.4. Paar pilti, mis on selle fotokaga tehtud panin üles ka fotokonverentsi Klõps postitusse. Väga mõnus vanakooli kaamera, ainult et talvisel ajal on sellega välitingimustes suhteliselt raske pilti teha – hangub kiiresti -, aga kindlasti kavatsen tuleval suvel mõned filmirullid täis klõpsida. Ühest küljest tänapäevases mõttes jube ebamugav – pilti ju ei näe enne, kui see ilmutusest tuleb. Samas sunnib see just hoolikamalt valima, mida üldse pildistada, kuidas, miks jne. Üldiselt aga olen selle üle väga uhke, esiteks on see minust peaaegu 10 aasta vanem (välja antud 1978), teiseks kuulus see mu vanaisale ja kolmandaks on sellega katsetamine omamoodi lahe protseduur.

Et aga see piduselt uhke postitus veel ka vähe magusamaks teha, näitan veel 350D-ga tehtud pilte šokolaadiküpsistest, mida ma fotoka “kullerile” tänutäheks küpsetasin.

Kuna fotokas rändas Eestisse USAst ja “kuller” on minule teadaolevalt suuremat sorti šokolaadisõber, ei tulnud retsepti kaua valida. Konkursi võitsid ülekaalukalt Nigella šokolaadiküpsised. Kuigi ma ise pole väga suur šokolaadisõltlane, siis nende küpsetamine sundis siiski kord kohvi, kord piima kõrvale lonksama. Imelihtsad ja imehead. :)

Tegemiseks:

125 g tumedat šokolaadi (vähemalt 70% kakaosisaldusega), sulatamiseks
150 g jahu
30 g kakaod
1 tl soodat
1/2 tl soola
125 g toatemperatuuril võid
100 g suhkrut
1 tl vanilliekstrakti
1 külm muna
200 g valget šokolaadi (nööpidena või tükeldatult)
100 g tumedat šokolaadi (nööpidena või tükeldatult)

Pane jahu, kakao, sooda ja sool ühte kaussi ja sega hästi läbi. Sulata šokolaad ja vahusta teises kausis või suhkruga. Lisa sulašokolaad ja sega. Lisa nüüd vanilliekstrakt ja muna, seejärel kuivained. Kõige viimaks lisa tükeldatud šokolaad. Sega segu veel kord läbi. Tee käte vahel või lusikate abiga tainast pallikesed (u 4 cm läbimõõduga) ja aseta ahjuplaadile (ahjus vajuvad nad ise laiaks), üksteisest u 5 cm kaugusele. Pista 170 kraadini eelkuumutatud ahju ja küpseta u 16-18 minutit. Mina sain sellest kogusest 22 mõnusalt šokolaadist küpsist.

Ahjaa, ühe asja unustasin täitsa ära. Uue fotokaga saab teha ka full HD videot, nii et loodetavasti hakkab ka siia neid aeg-ajalt pudenema. ;)

Esimese katsetuse tegi E eile Keila jaol:

Panen nüüd eelkõige enda, aga ka huviliste jaoks kirja mõned mõtted, mis mulle sealt millegipärast pähe kõlama jäid. Osa neist kindlasti ka stiilis “kordamine-on-tarkuse-ema”, aga paljusid asju ongi ju vaja kõige pealt palju korrata, et need siis automaatseks ja elementaarseks muutuksid:

• portreefoto tegemisel jäädvusta inimese välimise kesta asemel inimest kui tervikut – inimese tundmine (kas või vähene) tuleb alati kasuks;
• less is more – ehk pildil olev (detailid, ka tühi ruum jne) peab olema põhjendatud. Liigne tõmbab tähelapanu oluliselt ainult eemale;
• kreeka keeles phos+graphi ehk valgus+kirjutama/joonistama – fotograafia ongi valgusega joonistamine-kirjutamine;
• enne n-ö valgusega kirjutamist tuleb õppida lugema ehk fotosid kõigepealt vaadata, neid analüüsida, süveneda ja leida endale eeskujusid (aga viimastesse samas mitte liialt takerduda);
• teistega jaga ainult parimat (nt blogides, portfooliotes jms);
• CLEPS reegel ehk ühe hea foto aluseks on composition, light, emotion, pose, story/space;
• ja viimaks, ärge kasutage oma külaliste peal psühholoogilist vägivalda, näidates sadu ja tuhandeid fotosid oma viimasest reisist (sellega on vist küll kõik tuttavad). :)

Kokkuvõtteks võib öelda, et oli asjalik laupäev ja suurepärane konverents, sest praegu on motivatsioon laes ja sisse jäi tunne, et oleks tahtnud justkui veel, veel ja veel… Loodetavasti korraldatakse sellistes mõõtmetes konverentse ka edasipidi, vähemalt sel korral oli korraldus küll super, tuba osalejaid täis ja nuriseda ei osanudki millegi muu üle, kui ehk ainult see, et üritus oleks võinud veel pikemalt kesta (ja muidugi ka see, et mina osalejate seas välja loositud Nikon D7000 või fotoprinterit ei võitnud :P).

Selle valguses tekkis kohe tahtmine mõned oma vanad loodusfotod välja otsida ja üles riputada. Pigem justkui stardipostitsiooni salvestamiseks. Eks paistab, kuhu edasine areng viib. :)

Õhtu päike maalilisel moonipõllul Saaremaal, Leisis (Canon EOS 350D, 18-55 mm, f/3.5-5.6). Suvi 2010. Autoga seal kandis sõites märkasin järsku täiesti juhuslikult kuskil taamal vilksamisi midagi punast. Tagurpidi käik ja vedas, sest silm ei petnudki. Sellist lõõmavat moonipõldu enam iga päev ei näe :)

2010. a juulis Saaremaal Koigi rabas (Canon EOS 350D, Sigma 70-300 mm, f/4-5.6). Äratus oli hommikul kell 02.00, retk läbi metsa rabajärve poole võttis oma aja. Teel kuulsime ja kohtasime poole silmaga põtra. Õnneks jõudsime väga õigeks ajaks – päike hakkas just tõusma ja udu, varjud, kastepärlid etendasid iga minutiga uue stseeni. Väga võimas hommik. Ja pärast mitmeid tunde pildistamist, umbes nii kell 7 rabaplatvormil termosest hommikukohvi juua ja esimeste valgete kiirte kõrvale vorstileiba ampsata – oeh, mis võikski olla veel parem?!

Üks esimesi katsetusi spordifotograafist vanaisalt päritud Canon A1-ga (Exacta 28-70 mm f/4 Macro), 2009. a suvel Tammistes, vanaema päevakübarad liblikaehtes.

2009. a suve lõpus Pärnu rannas, Canon A1 (Canon FD 50 mm, f/1.4).