I only went out for a walk, and finally concluded to stay out till sundown, for going out, I found, was really going in. – John Muir

Kolm aastat ja 2 kuud tagasi kolisin Californiasse ootusärevuse ja seiklushimuga. Selle varjus oli kindlasti ka killuke ebamugavustunnet, sest selja taha jäi mõnusalt turvaline ja tuttav keskkond ning suhetevõrgustik, mugavalt stabiilne töö- ja elukorraldus — seal ootas aga lahmakas tükk teadmatust — kõik, mis ees, oli uus. Muidugi olin väga põnevil, et teha tutvust uue riigi, rahva, kultuuri, nende ajaloo, maastiku, looma- ja taimeliikide ning paitava päikesepaistega – kuid üsna pea saabus ka taipamine, et tegelikult olin kolinud teisele poole maakera tutvust tegema iseendaga.

San Franciscost neljatunnise autosõidu raadiusest leiab ookeani vaalade, delfiinide, merisaarmate jt veeolenditega; imelise loodusega rahvuspargid mägede, kivimürakate, ürgmetsade ja põlispuudega; mineraalveeallikad; soolajärve ja kuumaveeallikabasseinidega rikastatud kõrbemaastiku; sügavsinise veega alpijärved; lund ja suusamägesid; eriilmelisi randu mühisevate lainete ja surfilinnakestega… Sellele paigale maamunal on antud. Kamaluga.

Ürgsele ja müstilisele loodusele võlgnengi tagasi vaadates tõenäoliselt tänu selle eest, et ta mind kõige uue, kohanemis- ja vanast lahti rebimisraskuste taustal turvaliselt ikka edasi aitas. Mägedes looklevate matkaradade, ürgmetsas maha vantsitud miilide, uutmoodi taimekeste, imeliste päikesetõusude ja -loojangute vahendusel aitas loodus leida sel muutusterikkal ajal tasakaalu, pakkus kuulumis- ja turvatunnet ning oli toetajaks, et oma sisemistessegi orgudesse järjest sügavamale laskuksin ja seal leiduvat avastada julgeksin.

Ühtäkki leidsin ennast eemal kõigest, mis mind seni oli aktiivselt mõjutanud, oma kütkeis hoidnud ning defineerinud – vanadest suhetest, rollidest, hoiakutest, käitumis- ja mõttemustritest… Rändamine võõrasse keskkonda toob ühest küljest kõik tahumata nurgad, aga ka väga sissetallatud rajad rohkem päevavalgesse, teisest küljest pakub turvalist ja (kriitika)vaba keskkonda, et neid hinnangute, filtrite ja maskideta, nende täies loomulikkuses ja ehtsas olekus vaadelda. Hakkasin nägema, mis vajab minus aktsepteerimist, rohkem arendamist ja aktiivselt tähelepanu ning mis omakorda just lahti laskmist.

Taipasin, et praegune ei olnud mu hinge juba pikemat aega rahuldanud, kuid samal ajal puudus ka täpne ettekujutus, mis on see, mis võiks tulla ja mida ise täpsemalt tahan. Õnneks käis teadmatuse ja sisemise segadusega kaasas ka piisavalt vaba aega, et lõpuks ometi lugeda – süüvida teemadesse, mis mu hinge sügavamalt paelusid, usaldada oma huvisid ja neile lihtsalt järgneda, sest just nii olin 3–4 aastat tagasi leidnud tihnikus ekseldes uue teeotsa.

Kahe aastaga jõudis elukorraldus Räniorus heas mõttes rutiinsesse ja ootuspärasesse rütmi loksuda, aga siis saatus kordus — tuli ettepanek kolida NYCsse. Sisimas küll juba vist mõlemad teadsime rääkimatagi, et Californias enda tulevikku pikas perspektiivis ei näe, kuid nii ootamatult uutest sõpradest, äsja paika loksunud elukorraldusest ja sellega kaasnenud turvatundest taas lahti öelda ning seda kõike taas otsast ehitama hakata… Ja sel korral juba teades, mida see tegelikult tähendas… Kas oleme selleks taas valmis? Seedisime mõtet ja paar kuud hiljem kolisimegi sügisesse New Yorki.

***

Jah, New Yorgis leidub igaühele midagi ja kirjeldused sellest kohast ei ole liialdatud — see eriline energia, huvitavad inimesed, äge džässiskeene, kõik need galeriid, muuseumid, restoranid, raamatuesitlused-vestlusõhtud maailmakuulsate autorite, kunstnike, fotograafidega, katusefarmid ja -aiad, igavene rahvastepaabel, 24/7 ühistranspordisüsteem… aga ka loodusest äralõigatus, pidev taustamüra, mustus, vaesus… On küllus ja on vaesus. Mõlemad poolused on võimendatult intensiivsed.

Kas õppida selle kõigega igapäevaselt elama või seda piisavas koguses kogeda ja seejärel edasi liikuda? Kui San Francisco kliima kohta öeldakse, et ühes päevas võib olla neli aastaaega, siis NYCga on paljudel püsielanikelgi armastan-vihkan suhe. Need tormilised tunded võivad vahelduda ühes päevas sama tihti ja ootamatult nagu SFis ilm. Kui linnakärast saab villand, saab kosutust nädalavahetuse väljasõitudelt loodusesse ja mägistele matkaradadele, armsatesse väikelinnadesse ja farmidesse, kus elu kulgeb hoopis loomulikumas tempos.

Nii väga kui ma seda viimast osa ka ei nautinud, teadsin ka, et suurem osa minu elust toimub siiski väljaspool nädalavahetust ja need olid minu jaoks vaid ajutised kiirlahendused. Minus oli kerkinud jõuliselt esile vajadus vaikuse, rahu ja loodusega loodava püsiühenduse järele – vajasin seda kõike igapäevaselt, et luua ja elada. Ühel hommikul ärkasingi selge taipamisega – õppetunnid ja õppimised, mis mulle Eestist eemalolekuga ette nähtud olid, olin nüüd kätte saanud ja läbi teinud.

Olin San Francisco idufirmade- ja tehnoloogiakesksele mullile tasakaaluks kogenud kunstnike ja teiste loovhingedest kubisevat NYC keskkonda, tutvunud nii paljude toredate, huvitavate ja inspireerivate inimestega, kogenud mõlemas kohas igapäevast töökeskkonda ja elukorraldust, saanud nii siit kui sealt inspiratsiooni ja julgustust; näinud väga eriilmelist loodust ühel ja teisel rannikul; kogenud teise rahva sees elamist, kultuuri, kombeid, näinud nende maailmavaadet… Olin saanud eemal olles vaadata endale sügavamalt otsa, teha endaga sisemiselt tööd. Ning kõige selle kaudu suuremas plaanis taibanud, mis on minu enda jaoks, mis töötab ja mis mitte. Olin õppinud oma sisemist häält paremini kuulama ja nüüd see ütles, et lumetorm klaaskuulis on vaibumas, on aeg liikuda edasi ning tegutseda, minna uuele vastu. Olin valmis, et teha järgmine samm — sel korral suunaga tagasi kodumaale.

Kuigi sellest räägivad paljud, on siiski raske kirjeldada, kuidas kodust eemalolek suudab kiindumust oma kodumaasse võimendada ja süvendada. See rahu, vaikus, looduslähedus, loomulikkus ja puutumatus, mis meil Eestis veel on – milline luksus! Ja milline õnn, et meil üldse on oma armas Eesti, mille poole igatseda, unistada ja tagasi pöörduda. Ahh!

***

Naasmine saab kindlasti olema huvitav! Tunne on tugev ja elev ning ootus suur! Ning üks uudis mul juba on ka, mis on tasahilju küpsenud ja oma aega oodanud – viimased 3–4 kuud olen nokitsenud ühe minu uue ettevõtmise kallal – see on uus ajakiri Hingele Pai, mille esimene number ilmub juba õige pea, märtsis 2017!

Ajakiri Hingele Pai hakkab ilmuma neli korda aastas, on mõnusalt mahukas, südamega tehtud, sisukas ja kvaliteetne nii sisult kui vormilt. See on ehedama ja täisväärtuslikuma elu poole pürgijale mõeldud teadliku elustiili ajakiri. Ja seda kõike reklaamivabalt. Teeme Hingele Pai ajakirja ideeautori ja asutaja Merit Rajuga ning kujundaja Teele Straussiga. Just Meritilt potsataski mu meilile toreda sünkroonsusena kiri oma ideega alustada uut ajakirja – sain tema kirja järgmisel hommikul pärast meie NYCst kodumaale kolimise otsuse langetamist. Ja mida rohkem asja arutasime, seda suurem paistis meie ühisosa ning eesmärk – mõlemad väärtustame sisemist rahu, loomist ja loovuse julget arendamist ja ellurakendamist, armastame kirjutamist ja pildistamist, ilu, lihtsust ja loomulikkust, elu olulistesse teemadesse süüvimist ning kvaliteeti. Soovime, et meie ajakirjast peegelduks rõõm ehedast elust.

Viimased kuud ongi kulgenud tihedas töötuhinas, mina ühel pool, Merit ja Teele teisel pool maakera – kolmekesi ühes suures sünergiapilves, mis on olnud üks tõeliselt hindamatu kogemus omaette! Nüüd aga ongi kätte jõudmas aeg, mil see kõik ei ole vaid unistus ega tühipaljas jutt, vaid varsti ka reaalsus. See on taas põnev aeg, samal ajal ka veidi hirmutav. Aga üldiselt oleme ikka väga rõõmsad, et meie ettevõtmine on soojalt vastu võetud – loodame südamest, et meie unistus hinge paitavast ajakirjast hakkab juba õige pea tegema pai ka teistele inimestele Eesti kodudes!

Loe põhjalikumalt saab lugeda Hingele Pai kohta meie veebilehelt www.hingelepai.ee. Hoia meie ja ajakirja tegemistel pilk peal ka Hingele Pai Facebooki lehe ja Instagrami postituste vahendusel. Vaata kindlasti ka minu ja Meriti videopöördumist Hooandjas – sealt saab juba natukene piiluda ka ajakirja kaante vahele!

• Teemad ajakirjas: meelerahu, tervis, ilu, kodu, suhted, lapsed, loodus, eneseteostus.
• 100% originaallooming
• Kirjutavad ja teevad kaasa erilised inimesed nagu Hedvig Hanson, Valdur Mikita ja Mari Jürjens tuntumatest. Ja muidugi kirjutame-pildistame-intervjueerime meiegi ohtralt, nii Eestis kui NYCs.
• 132 lehekülge puhast sisu – teadlikust ja loomulikust eluviisist läbi lihtsa ning kauni vormi
• Seda kõike reklaamivabalt (kindlasti asjakohaste tarbimissoovitustega, aga sõltumatult).
• Astume kaante vahelt ka päris ellu, seda nii kaasaegsete interaktiivsete osade kui kogukonnaüritustega
• Ajakirja aastatellimuse (4 numbrit) hind on 33€ (püsimaksega 2.75€/kuu).

Kui meie idee ajakirjast Hingele Pai sind kõnetas ja soovid meie ettevõtmist toetada ja sellele omalt pooltki hoogu anda, loodame, et leiad Hooandjast endalegi sobiva viisi meie ajakirja esmatrükki toetada ja ajakirja tellimus vormistada – nii oled juba veebruari lõpus kindlasti esimeste seas, kelle koju trükisoe ajakiri jõuab! Kui oled seda juba teinud, meie suurimad tänud!

***

Viimaste aastate seiklused on olnud ütlemata erilised. Ilma nende aastate kogemusteta ei oleks ma see, kes ma täna olen. Ja ma olen selle kõige eest ülimalt tänulik. Eile, neljapäeval oli mu viimane päev NYCs. Täna õhtul olen juba tagasi Eestis, et alustada uut peatükki – nimega Eesti. Jään ootama, milliseid seiklusi see endaga toob.

Ajakirja kaanefoto: Ruudu Rahumaru Art

Seista korvis, lõõmavad propaanpõletid pea kohal viimaseid tuure kogumas. Iga sekund on start, kindla jalgealuse maha jätmine. Sees on ärevus, käed klammerdunud korvireelingu külge. Tõus. Ja juba paari sekundi pärast ongi toimunud metamorfoos, on vaikus. Vaikus väljas – tuul kannab palli ja reisijaid endaga samas tempos – ja sees – enesele õieti teadvustamatagi on ühtäkki kõik rahulik ja üdini loomulik. Teadmatusest uue ja hirmust kontrollimatu vastu sai avaliolek ja kulgemine, täis usaldust ja ootusärevust.

Õhupallilt on palju õppida.

12. august 2015, 6:47 hommikul, Napa oru kohal.

See oli üks eriline päev, tavapärase päikeselise ja kuiva California kohta – õhus oli täna värskust! Niiske, isegi rõske õhk, mida tahad automaatselt kopsud sügavalt täis tõmmata, sest on tunne, nagu see teeks seestpoolt pai. Mäenõlvalt alla udupiirile vaadates tundusid põõsatupsudki täna eriliselt lopsakad ja rohetavad, hoopis vastupidiselt kuldpruunidele sametikarva mäenõlvadele, mida südasuvisel ajal olin siin harjunud nägema.

Otsustasime lasta udusel laupäeval dikteerida, ning lihtsalt kaasa kulgeda. Udu juhatas meid Santa Monica mägedesse, kus sattusime lõpuks juhuslikult ühe matkaraja peale ning otsustasime vaadata, kuhu see meid viib. Mitte väga palju hiljem jõudismegi tiheda salveipõõsastiku vahel kulgevat kitsast rada pidi kurvini, kus tervitas meid juba trobikond eelnevalt tuttavaks saanud tõrvikuid.

Peade kohal üle mägede tuhisev uduloor ning hiiglaslikud helekollased tõrvikud olid justkui maagilisest muinasjutumetsast välja karanud – või õigemini olime ise sattunud tõelisele võlumaale, tundes, kuidas korraga miniatuurseteks muinasjututegelasteks muundusime.

Alles paar õhtut hiljem õnnestus mul tuvastada, et meil oli au kohtuda kiirekasvulise jumalaküünlaga (lad k hesperoyucca whipplei), ühe California lõunaosa põlistaimega, mida siinsed põlisrahvad on juba aastasadu oma igapäeva elus väga mitmel moel kasutada osanud. Näiteks toiduks tarvitati noori õisi nii toorelt kui keedetult – need pidavat maitsema magusalt ja pähkliselt. Samuti tarvitati ka taime vilju ning seemneid röstiti ja jahvatati ka jahuks. Söödav on ka õie vars, mis on keskelt õõnes, täis vett, sisaldades ka palju suhkrut. Juurtes leidub aga ohtralt saponiini, mis suures koguses võib olla inimesele toksiline, mistõttu olla mõned indiaanihõimud valmistanud sellest muuseas ka mürginooli, näiteks chumashi hõim kasutas aga juurt tampides sealt eraldunud ekstrakti peamiselt loodusliku pesuvahendina juustele ja kehale, ravides sellega ka kõõma, juuste väljalangemist ja mitmeid nahahaigusi. Vastupidavatest lehtedest punuti aga sandaale, korve, lehtede tugevaid kiude kasutati kalastamiseks ja neist valmistati köit, kangast ning lehtede teravaid otsi kasutati õmblemisel nõeltena.

Oma üleva nime on taim saanud oma küünlaleeki meenutava hiiglasliku õisiku järgi – inglise keeles kutsutaksegi teda Meie Issanda küünlaks (Our Lord’s candle, ka chaparral yucca). Mida põhjalikumalt ma selle põneva avastatud taime loosse kaevusin, seda sügavamale enda lummusesse see imetabane looduse looming ming haaras. Oma eestikeelse nime esimese osa poolest on see taim ära märgitud ka Guinnessi rekordite raamatus kui kõige kiiremini kasvav õistaim – rekordi omanikul, isendil 1978. aastast mõõdeti Inglismaal 14 päeva peale kasvu 4 meetrit ehk ligi 30 cm päevas. Kuid see oli kiirusrekord, sõltuvalt taimest ja soodsatest keskkonnatingimustest, võib tema õievars kasvada kuni 6 meetri kõrguseks.

Lisaks tabavale jumaliku küünla kujundile käib temaga kaasas veel hüüdnimesid, nagu Hispaania tääk (Spanish bayonet), mille nimi tuleneb taime maapinnal kasvavast rosetist, mille moodustavad sajad igavesti sitked rohekas-hallid lehed, mille otstes nõelterav pruunikas astel. Kuivpruuni maapinna ja maastiku taustal on viimast lihtne mitte märgata ja eneselegi ootamatult nõelata saada.

Just neid lehekodarikke Santa Monica mägede maastikul alguses kohtasimegi, ilma igasuguse vihjeta, et tegu on sama taimega, mille üksikuid tõrvikulaadseid õisi olime mägitee ääres varem imetlenud. Alles tiheda põõsastiku vahel kulgeval matkarajal ühtäkki õitsevate tõrvikute pereni jõudes taipasime, et neid taimi on siin tihedas põõsastikus kõikjal, kuid enamus neist ilmselt alles loovad oma küünlaid. Hiljem selgus täpsustus, et see võib võtta sõltuvalt taimest 5-20 aastat(!), kasvatades endale varre ja õie just täpselt siis, kui taim on õitsemiseks tõeliselt küps. Arvatakse, et mida kauem taim küpseb, seda võimsam saab olema tema õis ja õitseng. Imeline! Kuid olles lummatud jumalaküünlast nii väljas udustel mäenõlvadel kulgedes kui ka hiljem kodus uurimistööd tehes, hakkas paralleelselt hargnema minu mõtetes üks teine ja justkui veidi maisem liin.

—

Maailm meie ümber on muutunud üha kiiremaks, koos sellega on kasvanud ka kärsitus. Saada ja saavutada, kõike ja kohe praegu või vähemalt mida rohkem ja mida kiiremini, seda parem. Ja vahel tundub, et asja sisu, mida saada või saavutada, iseenesest ei omagi enam suurt tähtsust. Tabangi end hirmutavalt mõttelt, et kas see ongi juba uus norm? See võib kehtida ja end õigustada ehk mõne väikse grupi inimeste puhul, kuid muutudes kollektiivseks normiks tundub see triivivat üha kaugemale mõttest, mis justkui võiks olla inimkonna põlisem tarkus – tark ei torma. Et kõik juhtub just siis, kui tingimused on soodsad, kui aeg on selleks küps.

Ehk siin on puntki A ja punkti B vahel olulisel kohal ka sinna jõudmise protsess ja progress. Siinkohal ei pea ma silmas seda, et asjad peaksid justkui ise juhtuma, sõltumata inimesest endast, vaid seda, et kui valida mängimiseks teised reeglid, kui võiduks ei peetaks pelgalt enam seda, kui keegi kiiresti sihtpunkti pärale jõuab, vaid vähemalt samaväärsena hinnataks seda, kuivõrd sisukalt ja oskuslikult iseenda potentsiaali rakendades ta seda teeb. See aga tähendaks tähelepanu pööramist hoopis teisele muutujale võrrandis. Sarnaselt tetrise mängule, alustades mängu esmakordselt kohe kõige kiiremalt tasemelt, on kiire põrumine üsna kindlalt ette määratud, kui just üksikud reeglit kinnitavad imelapsed välja arvata. Samas on iga inimene võimeline sellele kiirele tasemele jõudma, liikudes sinna järk-järgult, alustades aeglasematest tasanditest ja andes harjutamiseks aega. Kui aga aeglasemad mängutasemed üleüldse mängust eemaldatakse ja kehtestatakse uued mängureeglid – võitja on see, kes suudab kohe kõige kiiremal tasemel kõige kauem vastu pidada -, tekitab see tõenäoliselt suures enamuses tunnet, et see mäng ei ole neile, vaid ainult üksikute väljavalitute jaoks, kuna nad ju põrusid valusalt juba esimesel katsel. Inimene tahab loomupäraselt vältida haiget saamist, mistõttu on mängimisest loobumine selleks kõige efektiivsem vahend. See olukord loob aga ideaalse pinnase, et vohada saaksid tunded mitte piisavaks olemisest ja iseendasse mitte uskumine. Mängureeglid ei soosi neid, kes mängu kohe läbi ei hammusta.

Kui aga minna vanade reeglite juurde tagasi, selgub, et igaühes eksisteerib potentsiaal võita ehk õitseda, juhul kui muutuja nimega kiirus on võrrandist eemaldatud. Kiirus või aeg ei seo endaga võrrandis ainult ebakindlust ja iseendasse mitte uskumist, vaid seab ka piirangud loovusele (mis nõuab aega, pühendumist ja vahel ka nn tühja ruumi tekkimist, logelemist) ja võimesse üksteisest hoolida (mis nõuab mitte konkureerimist vaid üksteise toetamist). Kas selle võrrandi ümberkirjutamine võiks pakkuda laiemas mõttes vabanemist ja lahendusi?

Alles hiljuti pidin tegema oma elus ühe sisemise suure otsuse ja olles seda vaaginud juba nädalaid nii ühest kui teisest nurgast, jõudis minuni ühtäkki mõte sellest samast kärsitusest, mis meie ümber valitseb ja võimutseb. Vaatasin oma valikutele uuesti otsa ja jätsin kõrvale kõik argumendid, mis põhinesid minu kärsitusel. Ühtäkki loksus kogu pilt justkui nipsust paika ja ma teadsin, milline on õige valik. Vahest ongi hea, kui kõik ei juhtu kohe, isegi kui seda väga tahaksid või kui on tunne, et nüüd norm justkui dikteerib, mis millal juhtuma peaks. Kui ühiskond meie ümber aktsepteeriks rohkem kiiresti ja kaugele meetodi kõrval ka pikaldasemat ja võib-olla käänulisemat katsetamist (sh põrumist) sisaldavat teekonda, süvenemist, pühendumist ja selleks aja võtmist, siis kas see aitaks seda võrrandit vähehaaval muuta?

Inglise keeles kasutatakse tabavalt väljendit late bloomers ehk hilised õitsejad inimeste kohta, kes puhkevad õide ehk avastavad oma tõelise kutsumuse alles oma hilisemas elus.

“For example, we sometimes think of late bloomers as late starters. They don’t realize they’re good at something until they’re fifty, so of course they achieve late in life. But that’s not quite right. Cézanne was painting almost as early as Picasso was. We also sometimes think of them as artists who are discovered late; the world is just slow to appreciate their gifts. In both cases, the assumption is that the prodigy and the late bloomer are fundamentally the same, and that late blooming is simply genius under conditions of market failure. What Galenson’s argument suggests is something else—that late bloomers bloom late because they simply aren’t much good until late in their careers.”

–

“Näiteks, me tihti mõtleme hilistest õitsejatest kui hilistest alustajatest. Nad ei taipa, et nad on millesti andekad enne kui on viiskümmend, niisiis saavutavad nad edu tõesti alles hilisemas elus. Kuid see ei ole päris täpne. Cézanne maalis juba peaaegu sama noorelt kui Picasso. Samuti mõtleme vahel neist kui kunstnikest, kes on avastatud hilja; maailm on lihtsalt liiga aeglane, et nende andeid hinnata. Mõlemal puhul eeldame, et imelaps ja hiline õitseja on fundamentaalselt sarnased, ning et hiline õitseja on lihtsalt geenius, kellele ei olnud vastavat turgu. Galensoni argument ütleb aga hoopis muud – et hilised õitsejad õitsevad hilja, sest nad lihtsalt ei olegi nii head, enne kui alles hiljem oma karjääris.”

Nii nagu võeti kokku ka tsiteeritud artikliski, ei ole hiliste õitsejate geniaalsus (julgen siin selle samastada inimese õitsenguga ehk sellega, kui ta saab end teostada olles kooskõlas oma loomupärase olemuse ja laiema eesmärgiga elus) mitte midagi esoteerilist, vaid lihtsalt miski, mis ajapikku kiht kihi haaval näiteks 20 aastat tehtud töö tulemusena päevavalgele koorub. Mõni on juba väga noorena oma kutsumusest teadlik, kuid enamus vajab selle lahti riietamiseks rohkem aega. Et selleni jõuda, on vaja tahet ja huvi otsida, ebamäärast või alateadlikku ideed, mille poole intuitsioonist püüelda, usku iseendasse ja aega. Ja võimalik, et midagi veel. Kui aga norm väärtustab vaid eksimatust ja kõik käib kiiruse peale, on lihtne see suurest valust niigi värisevasse kätte haaratud peen portselantass veel ka põrandale kildudeks pillata. Ja pigem üldse mitte proovidagi.

Kui palju aega, sõltub inimesest. Valemit, mis kõigi peal töötaks ei ole olemas, kuid ma usun, et absoluutselt kindlasti eksisteerib igaühes meist potentsiaal õitseda! Nagu järeldati ka late bloomer’ite kohta viidatud New Yorkeri artiklis, sõltub nende punkti B jõudmine ehk õitseng väga palju ka teistest inimestest nende ümber – me igaüks saame valida, kas nende otsinguid pimesi toetada ja julgustada või hoopis nende niigi vaevu kostev sisemine hääl ja õhkõrn usk iseendasse ühe liigutusega purustada.

—

Huvitaval kombel ei ole aga isegi nii üleva nimega taim nagu jumalaküünal nii eriline, et suudaks vaid iseendale toetudes õitseda, elada, olla jätkusuutlik. Ta võib-olla kasvutingimuste suhtes väga paindlik, kuid tema võime jätkata elu taandub vaid ühele pisikesele aga määrava tähtusega ööliblikale –  yucca koile (ingl k yucca moth), kes öö varjus jumalaküünla õisi erilisel kombel tolmeldada aitab ning nii ööd Santa Monica mägedes sõna otseses mõttes magusamaks muudab.

Yucca koi muneb oma munad teadlikult jumalaküünla õiesügavusse, sulgedes pisikese avause hiljem teiselt jumalaküünlalt korjatud õietolmupallikesega. Just nõnda spetsiifiliselt tegutsedes aitab ta kaasa selle taime risttolmlemisele, sest teiste putukate pealiskaudsetest kiirvisiitidest sellele taimele ellujäämiseks lihtsalt ei piisa. Tänu sellele ööliblikale valmivad taimel viljad ja elujõulised seemned, andes võimaluse jumalaküünlale oma sugu edasi viia, sest jumalaküünla esimene õitsemine, olgu sees siis mõne aasta või paari aastakümne vanuselt, jääb tema ainsaks.

Milline võiks olla maailm meie ümber, kui valiksime teadlikult vajutada korraks pidurit ja anda endale ja teistele rohkem aega. Kui valiksime uskuda iseendasse ja usaldada oma sisetunnet, isegi kui pole garantiisid. Uskuda samamoodi teistesse ja neid toetada, isegi kui pole garantiisid. Iga jumalaküünal on loodud ühel päeval õitsema, võtku see siis pikalt tahes. Õitsemine loob võimaluse uueks eluks ja mitte kunagi ei või ette teada, kes teine veel sellest ärgata võib. Sest samamoodi nagu jumalaküünal vajab oma liigi jätkamiseks ööliblikat, ei saa sündida ka ilma jumalaküünla õiteta uusi ööliblikaid.

Tuur algas juba hommikul kell 10. Kergelt karges hommikus anti esmalt kiire ülevaade rantšo saamisloost. Rantšo rajanud naine Nan McEvoy oli ise kasvanud üles maal ning saanud nüüd isegi vanaemaks, hakkas ta otsima ilusat maakohta, kus ka tema lastelastel oleks võimalik vabalt ringi joosta ja loodusega käsikäes üles kasvada. Tema nooruspõlvest ja ka hilisemast elust jutustatud lood lõid naisest väga sümpaatse, sihikindla ja pioneerliku kuvandi (juba vanaisa rajas muide omal ajal San Francisco Chronicle’i, nii et tõenäoliselt jookseb viimane omadus neil veres). Nan McEvoy leidiski suurte küngaste vahelt orust 550 aakril laiutava imeilusa maatüki, kuid sellel maatükil oli nõutud ka mingis vormis põllumajandusega tegelemine. Enne teda, oli seal piimafarm. Naine otsustas sinna rajada aga hoopis oliivipuuistanduse ja hakata tootma oliiviõli. Nagu ta ise on selgitanud, ei soovinud ta loomadega eriti tegemist teha ning viinamarjad ja vein olid Californias juba eilne päev. Tehtud. Ta tahtis sisse tallata raja, kus keegi teine ei olnud varem käinud.

Ta on ka kirglik toidu inimene ja osalenud Itaalias kokkamistundides, tassides sealt alati galloniteviisi Toskaana oliiviõli koju kaasa. Nüüd tahtis ta kodu lähedal seda ise tootma hakata, kuid siin oli üks aga. Kõik kohalikud teadjad väitsid, et oliivipuid ei ole nendes tingimustes lihtsalt võimalik kasvatada. Kangust täis naine seda aga uskuma ei jäänud ja alustas koostööd itaalia oliiviõli spetsialistiga, kes tuli kohale, võttis mullaproove ja leidis, et tingimused on – üllatus-üllatus – igati sobivad. Kogu istanduse ja oliiviõli tootmise aitaski itaallane Maurizio Castelli püsti panna, regulaarne koostöö käib temaga siiani.

Nii istutatigi 1991. aastal rantšosse esimene oliivipuu. Aga ka see ei läinud viperusteta. 3000 esimest oliivipuu istikut saabusid Itaaliast Californiasse, kõik liikide kaupa eraldi kastides. Kui ametnikud teostasid kontrolli kinnitamaks, et taimed ei too endaga haigusi või putukaid kaasa, õnnestus neil kõik taimed kastides segi ajada (liiginimi oli ainult kastil, mitte igal taimel eraldi). Nii saidki esimesed 3000 pisikest oliivipuud maha teadmata, millise liigiga täpselt tegu (rantšos kasvatavatest erinevatest oliivipuu liikidest on kodulehel ka ülevaade). 1999. aastaks oli rantšo läbi teinud ka 3-aastase protsessi, et saada endale mahetootmise tunnustust ja 90ndate lõpus hakkaski Toskaana stiilis extra virgin oliiviõli tootmine vaikselt pihta.

Edasi viis jalutuskäik meid juba puude vahele. Euroopa päritolu farmer (pildil), kes on selles rantšos juba üle 10 a töötanud, jutustas oliivipuudest juba lähemalt. Tänaseks on  rantšo kogu 80 aakri (32 ha) suurune ala, kus oliivipuid võimalik kasvatada on, neid ka täis. Sellise maa-ala paraja tihedusega oliivipuudega katmiseks kulub umbes 18 000 puud. Kasvatatakse liike Frantoio, Leccino, Pendolino, Maurino, Coratina, Leccio del Corno ning õli valmistataksegi nende kõigi segust.

Toskaana tüüpi oliiviõli valmistamine Californias tähendab seda, et oliivid korjatakse puudelt enne, kui viljad päris küpseks saavad. Just nagu seda tehakse Toskaanas, kus öökülmad on varajased külalised. Seda poolküpset staadiumit nimetatakse oliividel ka blushing (ehk punastav). Mine tea, kas peaksin seda nüüd isegi tegema, sest seal kuulsin küll alles esimest korda, et ei olegi olemas värvi mõttes erinevaid (rohelisi ja musti) oliive, vaid et kõik oliivid küpsevad mustaks. Küpsed oliivid sisaldavad küll oluliselt rohkem õli kui pooltoored (vaid 12%), kuid siin ongi asja konks. Just pooltoorena korjatud oliivid, millel kergelt lillakas pune palgeil, annavad Toskaana oliiviõlile iseloomulikud maitseomadused (pooltooretest oliividest tuleb mõrkjama, küpsetest võisema maitsega õli) ja ka tervisele oluliselt rohkem kasulikku.

Oliivipuud õitsevad mais – meie nägime seega vaid pisikesi õienuppe, mis asuvad vaid iga oksa otsas! Seepärast ongi oliiviistandused enamasti kitsede eest aiaga piiratud, sest ka nemad teavad, mis on hea. Kui hävitataks okste otsad, jääks saak olemata. Oliivipuud ei ole nagu mandlipuud, mis vajavad tolmlemiseks mesilasi, oliivipuud tolmnevad tuule abil. Meie seltskonda kuulusid ka kaks meest Liibanonist, samuti oliiviistanduse pidajad ja õlitootjad. Nemad juba oskasid küsimusi küsida ja see oli omamoodi lõbus vaatepilt, mis tegi kogu vestluse vaid huvitavamaks. Nad olid hämmeldunud, et alates maist hakatakse siin oliivipuid regulaarselt kastma. Liibanonis oliivipuid ei kasteta, kuid siinsed puud pidid nii jällegi paremini vilja kandma. Iga puu saab nädalas u 15 gallonit (57 liitrit) vett, kuid viljeledes jätkusuutlikku elamist ja tootmist igal sammul, saadakse ka see vesi oma kogutud vihmaveehoidlast. Nagu poole kogu rantšo tööks vajalikust elektrist toodab muuseas nende enda tuulegeneraatorgi.

Oliivide korjamine toimub rantšos enamasti novembrikuus, mil palgatakse korraga 60-80 lisatöötajat, kellega kulub kogu saagi koristamiseks 2-3 nädalat (eelmise aasta oliivisaak oli 174 tonni). Korduvalt rõhutati meile, et päeva esimeses pooles, ajavahemikus 6.00-14.00 korjatakse oliive ja neid vaid nii palju, kui samal päeval õliks töödelda jõuatakse. Sest juba korjatud oliivide ja oliiviõli kolm vaenlast on valgus, soojus ja hapnik.

Eelmisel aastal valmis McEvoy rantšos muide ka esimene vein. Viinamarjad on neil aga üsna noored ja nad alles avastavad seda maailma. Vanematel põldudel istutatud oliivipuude vahele, seda pigem ruumi ärakasutamise mõttes, mitte viljakuse tõstmiseks. Lisaks viinamarjadele on neil ka köögiviljaaed (mida meile küll ei näidatud), kust saadakse toit oma töötajate toitlustamiseks. Saagist, mis  sellest vajadusest üle jääb, toodetakse müügiks ka moose ja teisi hoidiseid.

Pärast jalutuskäiku põldude vahel suundusime tagasi majade vahele – tootmishoonesse.

Oliividest oliiviõli saamise põhimõte on lihtne:

a) kui juhtub olema vihmane periood ja oliivid on saanud mudaseks, siis neid pestakse, aga üldjuhul siiski mitte,
b) terved oliivid purustatakse pastaks,
c) pastast eraldatakse õli,
d) jäägid töödeldakse kompostiks.

Pasta tegemiseks kasutavad nad 2 meetodit:

a) kiviveski (ingl k stone mill, pildil) – vana meetod, mille kasutamisel võtab ühe portsu oliivide pastaks purustamine u 20 minutit aega ja kuna see protsess toimub lahtiselt, puutub õli ka valguse, soojuse ja hapnikuga kokku. Seda veskit kasutatakse 5% toodangu valmistamiseks – peamiselt iga-aastaste special blend‘ide tegemiseks.

b) teraveski (ingl k blade mill) – kaasaegne kinnine süsteem, kus pasta saadake loetud sekunditega. Seda kasutatakse 95% toodangu puhul.

PS! Kui mõelda, et ka eesti keeles kasutatakse tavaliselt oliiviõli puhul ikka sõna külmpressiõli, viidatakse vanemale pressimismeetodile, mida moodsamas tootmises tihti ei kasutata.

Seejärel eraldatakse purustatud pastast spetsiaalsetes masinates kiiresti õli, õlist eraldatakse tsentrifugaaljõu põhimõttel töötava masinaga ka jäägid-setted. Seejärel pannakse õli suurtesse roostevabadesse tsisternidesse, kuhu see jääb  õhukindlalt jahedasse ja pimedasse paariks kuuks seisma.

Oliiviõli pudelitesse panemine, siltide kleepimine, korkimine, korgi sidumine ja vahatamine toimub kõik käsitsi ning värske oliiviõli tulebki  müüki tavaliselt veebruaris. Kuna oliiviõli  on vastupidiselt veinile parem-kasulikum just võimalikult värskena, siis on see ka parim aeg aastas selle soetamiseks.

Tootmishoonest paistiski läbi klaasseina juba maitsmisruum. Extra virgin oliiviõli kvaliteeti hinnatakse kahel moel – keemilise ja maitsetestiga. Keemilise testiga veendutakse, kas õli kvaliteet lubab seda ikka  extra virgin oliiviõliks nimetada ning maitsetestiga tehakse kindlaks, et sellel ei ole defekte.

Oliiviõli testimiseks valatakse väike tilk õli topsi, mis tuleks võtta peopesasse ja katta teise peopesaga, topsi samal ajal peos liigutades ja õli soojendades. N-ö vaatleva osa ehk õli värvuse põhjal ei tohiks kvaliteedi osas järeldusi teha (sellepärast testitakse extra virgin oliiviõli tihti just sinisest klaasist topsidest). Seejärel võtta käsi topsilt ära ja nuusutada õli kiirelt ja sügavalt paar korda. Seejärel kallata õlitilk topsist suhu, teha suu seest õliga üleni kokku ja hingata 3 korda tugevalt läbi hammaste õhku peale. Soojuse ja hapniku mõjul avalduvad hästi oliiviõli head kui halvad maitsed ja omadused.

McEvoy extra virgin oliiviõli maitse oli üsna robustne, mõrkjas ja piprane, selgelt võis eristada noote sellerist, rohelisest õunast, kaneelist ja laimist, osavamad tundsid selles ära ka artišoki. Hiljem pakuti degusteerimiseks veel värsket saia ja kokk oli valmistnud oma aia salatilehtedele ka mõnusa vinegreti. Kõik oli kokku lihtsalt ütlemata põnev ja maitsev. Kaks tundi oli möödunud nagu silmapilk. Edasi tuli vaba aeg, kus saime tutvuda väikese poekesega ja meelepärast kaasa osta – müüdi loomulikult oliiviõli, aga ka veini, hoidiseid, nende enda aiamaalt pärit seemneid (veel üks nõrkus), oliiviteemalisi raamatuid ja erinevaid oliiviõli kehahooldustooteid jms nipet-näpet. Tore on veel aga see, et nad ei nokitse kuskil kaugel omaette, vaid nende õli müüakse Californias üsna paljudes suurtes kaubanduskettides (Whole Foods, Willimas-Sonoma jt) ning neil on ka oma väike poeke San Francisco kesklinnas Ferry Buildingus.

Ja kordamine on tarkuse ema. Extra virgin oliiviõli tuleks säilitada pimedas ja jahedas kohas (parim oleks selleks jahe sahver, mitte külmkapp) ning lahtine pudel tarvitada ära vähemalt 6 kuu jooksul. Seda ei tohiks kuumutada (vajadusel lisada  toitudele pärast kuumutamist). Minu nõrkus hea oliiviõli kõrvaseks on kahtlemata värske rosmariinine focaccia või ka ciabatta, kuigi nagu ameeriklastele kohane, soovitasid nii rantšo inimesed kui grupis olnud külastajad seda valada või asemel ka plaksumaisile ja vanillijäätisele!

Ameeriklased armastavad väljas söömist. Kui uskuda 2011. a uuringut, einestab keskmine ameeriklane väljaspool kodu 4-5 korral nädalas. Lõunal käiakse keskmiselt 2 korral nädalas, kusjuures igal korral kulutatakse einele keskmiselt $10, aastas niisiis ligi $1000 pelgalt lõunale. Aga see on keskmine. Need näitajad kõiguvad palju ja sõltuvad kindlasti oluliselt ka sellest, millises USA otsas ja kus täpselt elada. Mul küll kindlad andmed puuduvad, aga kõhutunne ütleb, et Silicon Valley ja San Francisco piirkonnas on need numbrid keskmisest suuremad – kiire elurütm, suur hulk tehnoloogiainimesi, kellest suur osa sisserännanuid, samas ka traditsioon, et sõprade-tuttavatega kohtutakse ikka kuskil väljas, mitte ei käida külas, söögikohtade ja coffee shop‘ide sabad, mis alustavad juba hommikusöögi ajal jne.

Aga nagu minu puhul ikka, et rääkida aiast, tuleb kõigepealt rääkida aiaaugust. Sel korral ei tahtnud ma kirjutada otseselt toidust, vaid toidukohtade majandamise juurde käivast organisatoorsest poolest. N-ö inimesele tänavalt võivad need tähelepanekud – kes ja millal sulle menüü või arve lauda toob – tunduda ehk pisiasjana, aga kunagi teenindaja ja teenindusjuhina töötanuna võin öelda, et tegelikult mängivad need just olulist rolli, nii teenindava personali kui ka üldise hea elamuse saamise jaoks. Ja mulle tundub, et just taoliste pisiasjade kokkumäng aitabki tagada kvaliteetse teeninduse ja hoida seda ühtlasemal tasemel. Milliseid mõtteid need tähelepanekud aga Eesti restoranide eestvedajate, teenindajate, teenindusjuhtide ja restoranikülastajate seas tekitavad? Kas siit oleks Eesti toidukohtadel midagi õppida?

1. Palun oota, sind juhatatakse lauda

2. Vesi on A ja O

3. Kuidas maitseb, mitte maitses?

4. Arvete klaarimine kiire ja lihtne

5. Tip – kohustuslik ja alati võimalik

Kui tihti sina või su pere väljas einestab? Mis sa arvad, kui tihti teeb seda keskmine eestlane? Kas Eesti restoranidel oleks sellest nimekirjast sinu meelest midagi üle võtta? Kas sul on endal mingeid kogemusi või mõtteid seoses sellega, mis restoranide teeninduses võiks olla teistmoodi? Või oled kuskil mujal reisides märganud mingeid muid huvitavaid-kasulikke nippe? Kõiksugu kogemused-mõtted on oodatud!

Möödunud nädalavahetusel võtsime ette 4-tunnise sõidu Tahoe järve äärde. Tahoe on looduslikult imeilusa asukohaga Põhja-Ameerika suurim alpijärv. Seda ümbritsevad mäed, mille vahel peidvad ennast teised pisemad alpijärved. Tahoe vesi on väga puhas, see on ühtlasi ka üks sügavamaid järvi USAs. Veel enne minekut võrdlesin seda meie oma suurima veekoguga – Peipsi-Pihkva järvega. Üllatuseks selgus, et selle pindala on Tahoe omast 7 korda suurem! Konks on aga sügavuses – Peipsi suurim sügavus on ligi 15 m, Tahoel 501 m, veemaht vastavalt 25 km³ ja 150 km³.

Talvehooajal on see tavaliselt väga populaarne sihtkoht talispordi armastajatele – mägedes asuvad erinevad suusakeskused, mööda mägesid jooksevad gondliliinid… Suvel on tegevused koondunud rohkem järvele, kus saab proovida erinevaid veespordialasid (nt ootan juba suvist aega, et paddleboard’iga järvel kulgeda). Sel talvel on Californias aga sademetega väga kehvad lood – novembrist märtsini peaks siin olema vihmaperiood, aga viimase 3 kuu jooksul on meil siin sadanud kolmel päeval ja seegi on öeldud ülespoole ümardades. Ja ka Tahoe ääres on tulnud väga vähe lund.

Meile aga sobiski tegelikult nii hästi, peamiselt kahel põhjusel – esiteks oli algusest peale plaan pigem matkata ja teiseks ei olnud ma lumekettidega sõitmisest just eriti vaimustatud. Eriti mägedes. Matkarada Cascade Falls (veidi üle 3 km üks ots) ei olnud raske, aga see-eest tõeliselt kaunite vaadetega Cascade järvele, lumistele mägedele, Tahoele. Emerald Bay ja selle keskel asuv saar Fannette (esimesel fotol) on üks kuulsamaid vaateid Tahoe ääres. Kaldusime algsest plaanist – 15 km pika matkaga Mount Tallac vallutada – kõrvale (peamiselt jäise matkaraja tõttu – otsustasime selle siiski suviseks matkaks jätta) ja läksime hoopis tervele järvele tiiru peale tegema.

Kahetsema ei pidanud – avastasime erinevaid randu ja vaateid, vahele lühemad matkad. Päevased rännakud looduses olid täpselt nagu Eesti kevad –  lumekuhilad olid veel metsa all, aga päike juba soojendas, linnud laulsid ja ojad vulisesid. Hommikul ärgates ja järve äärde päikesetõusu vaatama minnes oli väljas mõnus karge õhk ja -10 °C. Liivgi oli härmas ja tundus astudes kergelt krõbe. Veider oli mõelda, et oleme endiselt Californias!? Hommikusöök ehtsas diner‘is tõi aga reaalsusesse tagasi – kohvitassid, mis täitusid nagu filmilinal – iga kord, mil teenindaja mööda tuhises – ja pontsakad hapupiimapannkoogid banaani, mandlite, vahtrasiirupi ja võiga.

Kas oled Tahoe ääres käinud? Mida seal teinud oled ja kuidas muljed?

On pühapäeva varahommik, kell näitab 6.30 ja veidi peale. Olen sokiväel terrassil, söön karges hommikuõhus müslit ja tervitan ärkavat päikest. Aega jokutamiseks pole, pärast hommikusööki pakime asjad kokku ja jätame oma Airbnb peatuspaigaga hüvasti. Start on kell 7. Ees ootab matk Yosemite National Park’i ühel raskeimal rajal – Nelja miili rajal (Four Mile Trail) Glacier Pointi (see selgub alles koha peal, et tegelikult on see rada pea 5 miili pikk – üks ots). Muretsen veidi oma põlve pärast, mis eelmise päeva palju lühemal ja kergemal matkal Vernal Fallsi juurde juba õrnalt tunda hakkas andma. Eilne matk oli edasi-tagasi 3 miili (ligi 5 km) ja 300 m üsna järsku tõusu. Nüüd ootas ees edasi-tagasi 10 miili (pea 16 km) ja 1000 m tõusu mööda mäe külge tippu, kust peaks avanema imeline vaade Yosemite orule ja ühele sealsele kõige kuulsamale graniidimürakale – Half Dome‘ile.

Teel Yosemite orgu põikame kiirelt sisse ka Mariposa Grove’i, kus saab lühikese jalutuskäigu jooksul näha hiidsekvoiasid. Autost välja astudes on õhk ootamatult külm. Auto termomeeter näitab 40°F ehk vaevalt plussis, 4 kraadi Celsiuse järgi. Tõmbame kindad kätte ja kapuutsid pähe, paratamatult meenub Eesti, kus olla just eelmisel päeval esimene lumi maha sadanud. Üks siinne suurim puu, Grizzly Giant, arvatakse olevat 1800 a vanune. Siin on veel palju suuri ja jämedaid puid. Nii suuri, et ühe tüvesse tehti näiteks 1895. aastal veel tunnelgi, et sealt pääseks hobuse ja kaarikuga läbi sõitma.

Kiirustame matkarajale. Selle tutvustuses on öeldud, et raja ühe otsa läbimiseks kulub 3-4 tundi. Ja kui päike loojub viiest, peaks hiljemalt ühest tipus olema. Jõuame 10ks rajale, niisiis oleme enam-vähem graafikus. Alustame Yosemite orust, kus õhk on veel jahedam kui sekvoiade juures. Päike paistab, aga kuna oleme orus suurte mägede vahel, teda eriti ei näe. Tõotab tulla ilus ilm. Parkimistaskus on vaid paar autot lisaks meie omale. Võrdluseks eilse päeva matka start, mille parkimisplats meenutas pigem Pärnu Endla esist parklat. Ajal, mil etendus käib. Täna tõotas tulla palju rahulikum matk. Pakime banaanid, vee ja paar energiabatooni kaasa ja hakkame sammuma.

Alustuseks tuleb tihe siksakkide jada. Mõtlen põlvele kergendusega – tõus polegi nii järsk kui eile, vaid kulgeb pigem ühtlasemalt. Usun, et üles saan ikka, küsimus on ainult – millise ajaga. Peatume iga natukese aja tagant, et ilusate vaadete ettekäändel hinge tõmmata. Möödub tund. Alla vaadates tundub, et oleme juba üsna kõrgel. Jõuame 2/3 peal asuvasse punkti ja see maitseb juba peaaegu nagu lõpusirge. Vastu tulevad mees ja naine, kes julgustavad aga edasi tõttama, sest üleval olla nii ilus! Sööme banaani ja joome vett ja sammume aga edasi. Lõpp läheb kiirelt. Varjuliste külgede peal tatsame paaris kohas isegi mööda lumist rada. Siiani mäe serval ja tihti siksakina kulgev rada viib lõpuks metsa sisse, kus on erkrohelise samblaga kaetud puud. See on nagu soojendusauhind…

… millele järgneb trofee. Päike paistab siin üleval nii mõnusalt ja soojalt. Teeme tunniajase pausi, enne kui tagasi suundume. Sööme viinamarju ja šokolaadi, teeme pilte, lihtsalt oleme ja naudime võimast vaadet. Mõtlen, et ei olnudki nii raske, olin valmistunud hullemaks (ikkagi mu esimene selline mäkke ronimine, ei tea, mida oodata). Allaminnes panen telefonis Endomondo tööle, et huvi pärast teekond üle mõõta. Hiljem all näen, et puhtalt allaminekuga kulus üle 750 kcal ja see oli tõusmise kõrval ikka lapsemäng.

Kui alates stardist 6 h möödudes tagasi auto juurde jõuame, lähebki parasjagu pimedaks. Mõtleme kerge hirmuga neile, kes meile alla tulles alles vastu tulid ja ülesse teel olid. Ja kõikidele karudele, kes siin elavad.

Säärelihased on allatulemisest nõrgad ja puusaliigesed tahaksid õlitamist. Aga käidud! Tehtud! Istumine pole juba ammu nii mõnus olnud. Rahulolevatena võtame suuna orust välja, koduteele jäävasse linnakesse nimega Mariposa. Valime seal suvaliselt ühe söögikoha – Savoury’s -, mis osutub väga heaks kohaks ja tähistame oma väikest võidukat nädalavahetust maitsva õhtusöögiga. Edasi algab uus teekond – 3-tunnine sõit tagasi koju, Redwood Citysse. Väsinud, aga õnnelik!

Vahel tuleb tunne, et on vaja minna veidi eemale ja näha asju teise nurga alt. Ja siis on hea avastada, et selleks ei peagi üldse mitte kaugele minema. Nii veetsimegi eelmise laupäeva Helsingis. Peamiseks reisijuhiks oli Design District, aga külastamata ei jäänud ka juba vanad lemmikuid.

1. Turgudel

Kuna olime sel korral tulnud katamaraaniga (sõidab kõigest 1,5 h), siis selle maabumiskohast on turule vaid paar minutit, et mitte öelda 2 sammu. Kell oli pea 10, päike taevasse tõusnud ja vaatasime turul ringi. Paljud olid tulnud sinna hommikust sööma, istudes mummulise vakstuga ümmarguse laua taga, juues kohvi ja süües värsket pirukat.

Olin juba varem lugenud, et Helsingis toimub sel ajal ka räimelaat. Pean ütlema, et mul on nõrkus kõikide asjade vastu, mis sisaldavad sinepit ja selle alla kuuluvad ilmselgelt ka Põhjamaade kuulsad magusad marinaadid heeringale või räimele. Ostsime veel kerge suitsumekiga rukkileiba – sinepises marinaadis räim ja leib kokku maitsesid oivaliselt. Inspiratsioonireis läks kohe käima! Juba sel nädalavahetusel ongi mul just plaanis sääraste magusate sinepimarinaadidega katsetama asuda.

Helsingis on Helsingi hinnad.

2. Raamatupoes

Raamatupood Akateeminen Kirjakauppa (Keskuskatu 1) on koht, mille külastamiseta ei toimu vist ühtegi mu käiku Helsingisse. See on hiiglaslik raamatupood, mis asub mitmel korrusel ja kus on eriti mahlakas valik kokandusega seotud raamatuid (peamiselt inglise, soome ja rootsi keeles), veidi väiksem, aga siiski hea valik ka ajakirjade osas. Lihtsalt väga palju mõnusat ja huvitavat, mida vaadata ja nautida. Sinna võib ennast väga pikaks ajaks ära unustada.

PS! Selgus, et ka raamatupoes on Helsingi hinnad – nt üht Eesti kokaraamatut müüdi seal 10€ kallimalt kui Eestis.

3. Design district

Design District on piirkond Helsingis, kus asuvad paljud ettevõtted, galeriid, poed jms, mis pakuvad kohalikku disaini. Ma ei olnud selles piirkonnas varem käinud, aga nii kui ma nende kodulehele sattusin ja sealt erinevate teemade kaupa teejuhid (kaardina) leidsin, teadsin, et see saabki meie peamiseks teejuhiks, põiked aeg-ajalt siia sinna. Ja nii oligi. Väga mõnus piirkond, kus jalutada, aeg-ajalt siia-sinna sisse hüpata ja nii päev mööda saata.

4. Kohv, röstikojad…

Soomlased on maailmas nr 1 kohvijooja rahvas ja seda võib märgata mitut moodi. Näiteks pea igas poekeses, olgu see suuremat sorti kodusisustuspood või tilluke disainigalerii võib kindel olla, et neist saab alati ka kohvi! Ise ma ei saa kohvi kahjuks väga tihti juua, aga selle lõhnast ei saa vist kunagi küll. Värskelt jahvatatud kohvi lõhnaga, eriti hommikuti, on raske võistelda. Õnneks on Elar suur kohvisõber, nii et siis on ka kohvikohtade külastamine igati õigustatud.

Üks kohviröstikodasid on Helsingis Kaffa Roastery (Pursimiehenkatu 29), mis jääb ka Design Destricti. Selle röstikoja kohvi pakutakse La Torrefaziones, mis asub kohe kesklinnas (Aleksanterinkatu 50). Seal on mõnus hommikust süüa, kui aga ruumi ei ole, saab enne või pärast raamatupoodi lähedalt topsi mõnusalt kaasa haarata. Kes kohvisõbrad ei ole, soovitan proovida Milk Oolongit – väga huvitava maitse ja lõhnaga tee.

Olen kuulnud, et üheks parimaks kohvikohaks peetakse Helsingis kohta nimega Good Life Coffee (Kolmas linja 17), aga see jäi sel korral kahjuks trajektoorilt liiga kõrvale. Plaanis järgmisel korral.

Design Districti äärealale jääb ka pood Kaffecentralen, kust leiab vahendeid kõikvõimalikel meetoditel kohvi valmistamiseks.

5. Kodusisustus- ja köögikaup

Design District peitis endas ka palju kodusisustuspoode, mille vastu on mul raskekujuline nõrkus. Lemmikuks sai Moko Market (Perämiehenkatu 10) – suuremat sorti sisustuspood koos kohvikuga, mille kõrval asub ka eelpool nimetatud kohvik-röstikoda Kaffa Roastery. Mõnus atmosfäär ja palju vintage stiilis asju.

Kui hakkaksin Eestis kodu ehitama, ostaksin Peroba (Fredrikinkatu 33) poest kohe kera värvilisi juhtmeid, mille külge saab ühendada eri tüüpi vanemas stiilis sokleid, lambipirne ja lampe – just selline komplekteerimisvõimalus oli seal poes olemas (vt ka pilti ülevalt poolt). Tee peale jäid ka mõned antiigipoed, kuhu ma lihtsalt huvi pärast nina sisse pistsin – seda on turvaline teha, kui tead, et midagi nagunii ostma ei hakka.

Umbes samasugune pood, nagu on Helsingi raamatupood on ka Chez Marius (Fredrikinkatu 26). Ainult et see sisaldab raamatute asemel kõiksugu põnevaid vidianaid ja tarvikuid, mida köögis kasutada. Kokkajate taevas.

6. Söögikohad

Helsingis ma ei ole väga palju söömas käinud, kuid sel korral avastasin tänu Design Districti plaanile päris mitu mõnusat kohta. Esiteks hubane pood-kohvik Sis. Deli + Cafe (Kalevankatu 4), kus pakutakse hommikusöögiks müslit, värkseid saiakesi, Kaffa Roastery kohvi ja müüakse moose, teesid, šokolaadi jms.

Üks hästi armas ja väike koht oli ka Fleuriste (Uudenmaankatu 13), mis on tegelikult tilluke lillepoeke, mille küljes ka tiba suurem kohvik. Huvi pärast käisime ära ka Brooklyn Cafe‘s (Fredrikinkatu 19), mida kohalikud ise hirmsasti soovitasid. Tegemist on imepisikese toakesega, kus on mõned lauad ja lett, mille tagant müüakse ehtsaid New York’i bagel sandwich‘e. Oli ehe tunne küll. Eelkõige muhe suhtumine ameeriklasest omanikult, kes leti taga kohvi ja võileibu valmistas.

Nii nagu üks Design Destricti kaart ka soovitas, lõpetasime oma päeva kohas nimega Lungi (Korkeavuorenkatu 2), mis on veidi suurem koht ja mille menüüs on ka isukamatele midagi. Kuulsad on nad oma burgerite poolest. See asub sadama lähedal. Pärast õhtusööki jalutuskäik sadama juures asuva mäe otsa parki ja 1,5 tunnine tagasisõit Tallinnasse hoopis värskema vaimuga võiski jälle alata.

Kas sul on ka Helsingis oma lemmikkohad? Kui raatsid neid jagada, olen rõõmus! :)

Paljud lemmikud on pärit nn varasemast Pärnu perioodist, mil ma gümnaasiumi lõpuni Pärnus Endla teatri kõrval elasin. Näiteks see sama nostalgiline Sõõrikukohvik, kus me vanasti emaga värskeid tuhksuhkruga üle puistatud pontšikuid söömas käisime ja kust saab lihtsalt maailma parimaid lihapirukaid! Aga õnneks ei ole Pärnu elu sinna samasse perioodi tammuma jäänud ja iga aastaga tuleb uusi kohti üha enam juurde. Ja mõnest neist on saanud ka uued lemmikud!

Loodan, et see kaart ja nimekiri (allpool) on abiks ja inspiratsiooniks, sest külastades San Francsicot, olid sellised kohalike tehtud blogipostitused minu jaoks alati targa mehe eest taskus! Need kohad on siia valitud puhtalt minu isikliku arvamuse põhjal, aga kindlasti on Pärnus teisigi kohti, kuhu ma veel jõudnud ei ole (või kuhu peaksin uuesti minema), nii et ma loodangi, et ka teie ei ole kadedad ning huvitavate ja lemmikute paikade nimekiri saab kommentaariumis täiendust! Ning et ka uued kogemused soovitatud paikadest saavad siia jäetud! Igal juhul jõudsat suve nautimist – Pärnus on mõnus! :)

Kaardi vaatamiseks kliki kaardil või siin: Lemmikkohad Pärnus

Söögikohad

• Papli kohvik: Üsna uus avastus (minu jaoks), kuigi ise polegi nii uus. Üks parima toiduga söögikohti Pärnus. Eelistan külastada suvel, sest siis on mõnus terrassil istuda (sisemine interjöör vajaks tiba värskendust). Viimane eriti mõnus amps oli roogade kõrvale tulnud värske mooniseemnesepik! Hea koht, sest asub turistide põhitrajektoorist eemal, nii saavad pärnakad isegi pika järjekorrata hästi söönuks.
• Lime Lounge: Hea söögi ja teenindusega koht, kus ma alati hea meelega istun. Kena terrass. Päevasel ajal rahulikum, sobib ka töö tegemiseks.
• Wine Piccadilly: Vinoteek, kus pakutakse hääd veini ja linna parimaid trühvleid! Suvehooajal ka toidumenüü, talvel tasub ürituste lehel silm peal hoida, sest toimub ka kõiksugu veinikoolitusi.
• Mama Toni’s Gelato: Kõige ahvatlevama valikuga jäätisekohvik Pärnus (või ka kogu Eestis?) – lemmikud on sidrunisorbett ja pistaatsiagelato!
• Asian Village: Parim (ja suhteliselt ainuke) variant Pärnus Aasia köögi austajatele.
• Sõõrikukohvik: Nostalgiakohvik soojade äsja valminud pontšikute, parimate lihapirukate ja retrosisustusega. Alati hommikul kell 7.30 juba avatud!
• Supelsaksad: Imeilusa ja stiilse interjööriga kohvik, kus sõbrannaga kokku saada, kohvi-teed juua ja värskeid saiakesi süüa. Päevasel ajal (vähemalt talvel) ideaalne koht ka töö tegemiseks.

Turud

• Pärnu Vana Turg: Suvisel ajal sumiseb seal nagu mesitarus – värske soolakurk, till, mustasõstralehed… tomatid ja maasikad, oad ja murakad. Parim värske ja kohalik kraam! Kevadel müüakse ka taimi.
• Lilleturg: Nostalgiline väike turuke, mis on avatud 24/7. Aitas vanasti alati hädast välja, kui öösel tuli meelde, et homme on ju emadepäev!
• Pärnu Kirbuturg: Maire Aunaste algatatud kirbuturg, igal laupäeval ja pühapäeval kuni augusti lõpuni.

Poed

• Juustukuningad: Juustusõprade meelispaik. Lisaks suurtele juustukeradele, millest kõigist soovi korral tüki maitsta saab, saab soetada ka muud juustukõrvast (moose, veini, õlut jms) ja ka kvaliteetseid juustunuge.
• Shalomi kauplus: Taaskasutuskauplus, kus müüakse peamiselt nõusid ja rõivaid. Kaup uueneb kiiresti!
• Shalomi Mööblikauplus: Taaskasutuskauplus, kus müüakse suures valikus mööblit.
• Taaskasutuspood Mauri Tehnokülas: Taaskasutuskauplus, kus müüakse suures valikus nõusid, riideid ja mööblit.
• Maxxxima: Leian sealt aeg-ajalt hea hinna ja ägeda välimusega nõusid, purke jms kraami.

Huvitavad asutused

• Pärnu Keskraamatukogu: Viimastel gümnaasiumiaastatel oli uus raamatukogu juba avatud, nii et unustasin ennast sinna tihti tundideks. Nüüd on seal ka head näitused ja aeg-ajalt korraldatakse ka muid toredaid üritusi.
• Pärnu Muuseum (ja kohvik): Uus ja väga vinge muuseum Pärnu ajaloo kohta.
• Uue Kunsti Muuseum: Näitused, kunst, Pärnu Dokfilmifestivali filmide vaatamine.
• Maarja-Magdaleena Gild: Huvitavat ja omapärast kohalikku kunsti ja käsitööd. Ka pood ja aeg-ajalt korraldatakse ka laatasid ja koolitusi.

Festivalid, üritused, muusika

• Augustiunetus: Üks parimatest Pärnu festivalidest. Tänavafestival, kus suur roll on tänavakohvikutel, aga ka filmidel, kontserditel, piknikul jm suvisel ja lõbusal tegevusel, mida saab ühiselt linna peal kogu päeva ja pool ööd koos teha.
• Pärnu rahvusvaheline dokumentaal- ja antropoloogiafilmide festival: Huvitavaid dokfilme näidatakse Pärnu eri saalides, aga juba aastaid ka ETVs.
• Hansapäevad: Suur laat, kõikse ehedaga, tikanditest suitsulihani.
• Kabli Päikeseloojangu Festival: Kontserdid ilusas Kabli rannas, päikeseloojangu saatel.

Ilusad kohad, jalutamine

• Pärnu muul: Kes pole Pärnu muuli lõpus käinud, pole õige pärnakas! Päikseline matk sellel 1,8 km pikkusel muulil kaasa pakitud teki ja piknikukorviga on suvel üks parimaid jalutuskäike Pärnus – soovitan!
• Pärnu Rannapromenaad: Mõnus paik õhtuseks jalutuskäiguks.
• Pärnu rand: Rahvarohkete randade armastajatele hea koht päevasel ajal peesitamiseks, muidu mõnusalt pikk rannariba ka jooksmiseks või niisama õhtuseks jalutuskäiguks. Eraldi ka naisterand!
• Pärnu Jahisadam: Sadade jahtide vahel ja kai otsas istumine ja jalgade jõe kohal kõlgutamine on õhtupäikse käes väga mõnus! Talvel toimuvad jahtklubis õdusad salongiõhtud.
• Valgerand: Rand pärnakatele või neile, kellele ei meeldi väga rahvarohketes kohtades peesitada. Ainuke miinus – kivine.
• Kabli rand: Rand nendele pärnakatele, kelle arust on ka Valgerannas juba liiga palju inimesi. Ilusad päikeseloojangud.
• Tamme talu ürdiaed (Audru vallas Pärnumaal): Mõnus ja inspireeriv aed ürtide, maitsetaimede ja üldse aiandushuvilistele. Perenaisega saab leppida kokku tuure gruppidele, kevadel ka taimemüük.

Sportlik ajaviide

• Raeküla metsarajad: Parim paik Pärnus jooksmiseks (sobib ka rattasõiduks). Mõnusad pehmed rajad keset mustikametsa – 3, 5, 7 ja 10 km. Talvel suusarajad.
• Lastestaadioni liuväli (talvel): Talvine parim sportlik meelelahutus Pärnus nii suurtele kui väikestele. Liuväli, uisulaenutus ja jõulumuusika :)
• Valgeranna Seikluspark: Proovilepanek Valgeranna tuule käes õõtsuvate mändide otsas.

Kunagi, umbes 15 a tagasi kirjutasin ma oma “Minu sõpradesse” (oli selline ankeedi vormis märkmik, kuhu lasid sõpradel kirjutada nende vanuse, loetleda üles nende lemmikloomad, ja avaldada nende parima sõbra nime jms), et tahan saada sekretäriks (ja et mu lemmikjook on Kelluke viinaga, aga niipalju siis nendest vana-aastaõhtutest vanatädi juures). Mul oli oma portfell (emalt saadud suur tühi söögiriistade karp) ja selle sees pliiatsid-pastakad, käärid, auguraud ja siis need vanad pruunid, aukudega ääristatud kartoteegipaberid. Ja neid võisin ma tundide kaupa organiseerida ja süstematiseerida, unistades ja mõeldes lootusrikkalt päris sekretäritööle, mis mind tulevikus ees ootab…

Ajani, mil me nüüd USAs käies Palo Alto kirbuturule jõudsime, olid need süstematiseerimis- ja sildistamisgeenid vaka all vaikselt hõõgunud. Ja nende taasavaldumiseks piisas vähesest – oli vaja komistada ühe huvitava leiu otsa. Aga sellest õige pea. Esmalt oli vaja kirbukal kogu see hoopis teistsugune kohalik vana kraam järgi vaadata. Ja katsu siis pead mitte kaotada! Ahvatlusi oli igast eluvaldkonnast – alates vanast fototehnikast, mööblist, köögitarvikute ja müntideni välja. Üsna lõpu poole, kui olime juba enamus laudu läbi käinud ja mõne kaalult kergema meene kaasa soetanud, sattusin laua juurde, kus üks rõõmus hallipäine tädike müüs oma lillevaase ja muud kraami. Silma hakkas üks valge karp, mis oli täitsa laua serva peal. Seal oli midagi huvitavat. Võtsin kätte ja näppisin paar sekundit seda imeasja, kuni minus tõusis tuhast see sama vana sildistaja. Selle karbi sees oli ju sildistamismasin, kuhu sai tähthaaval trükkida mistahes teksti! Koos kleepuvate sildilindi rullidega! Mis olid veel ka eri värvi! Täielik lotovõit!

Mõni aeg ja tuhanded lennumiilid hiljem näitasin kirbukasaaki vanematelegi. Olles ise uhke nagu kass, kes hommikul, lind hambus, trepi peale vastu tuleb. E oli USAs mu sildistaja vaimustuse üle mitmel korral naernud, aga vanemate puhul teadsin, et nad mõistavad. Sest nemad olidki need, kes süstematiseerisid oma keldririiuleid ja dokumendisahtleid! Nii et –  see on mul päriselt geenides! Emal läksid silmad särama ja ma võisin näha, kuidas ta peas genereerusid mõtted, kus kõikjal seda sildistajat ju kasutada saaks (silme eest vuhisesid kindlasti läbi süstematiseeritud aiatööriistadega kuur, köögis ilusti reas kuiv- ja maitseainetopsid…). Või, hea küll, võib-olla olin see genereerija rohkem siiski mina… aga vähemalt oli mul mõttekaaslasi, kellega koos ühest lihtsast asjast rõõmu tunda! Ja aeg-ajalt ei ole midagi paremat, kui avastada jälle mõni uus/vana lihtne ja väike asi, mis sind inspireerib ning uusi ideid ja mõtteid sünnitab!

See ürtide foto on mind selle sildistaja saamise hetkest vaimusilmas kummitanud. Nüüd ma siis püüdsin ta lõpuks ometi kinni!

Müüdid, mis said ümber lükatud ja mis muutsid jooksmise mõnusaks:

• jooksmisel on oluline kiirus jooksu kestus
• jooksu vahepeal ei ole hea võib vabalt ka kõndida
• joosta tuleb nii, et on vere maitse suus või et on lihtsalt raske mõnus
• jooksutreeningud peavad olema koguaeg ühesugused erinevad

Kuidas joosta?

Kes seda siis ei oskaks, elementaarne, eks?! Pärast seda, kui ma olin kuu aega treeninud ja seejärel nädal aega kodus istunud (sest pärast 7 km jalutuskäiku asfaldi ja tänapäeva kaun-kingade koosmõjust tingituna jäid mu jalalabad kanna seest valusaks), hakkasin asja uurima. Mida ma valesti teen? Konsulteerisin tuttavaga (suur aitäh sulle K!), kes on jooksmisega tõsisemalt tegelenud ja mu ees avanes uks uude maailma – jooksmine üle päka! Olin sinnani jooksnud üle kanna (mitte, et ma oleks seda siis teadnud, see oli lihtsalt tavaline viis jooksmiseks) ega olnud poole sõnagagi kuulnud üle päka jooksmisest.

Pildil on näidatud, kuidas jookseb inimene, kes on harjunud kandma jalanõusid (vasakul) ja inimene, kes pole kunagi jalanõusid kandnud (paremal). Lihtsalt öeldes tähendab see aga seda, et kui inimeselt võtta ära tema jalanõud (mis on tänapäeval disainitud kanda toetama), ei jookseks inimene üle kanna (st kand ei läheks joostes esimesena maha), kuna see on lihtsalt ebamugav, valus ja põrutab tegelikult kogu luustikku (sealt ka põlve, selja jms hädad). Selle asemel kasutab inimene n-ö loomulikku pehmendussüsteemi, joostes üle päka (ehk maandudes esmalt päkale ja seejäral ülejäänud jalalabale).

Alguses on üle päka jooksmine kindlasti väga harjumatu. Soovitan alustada kindlasti väikeste distantsidega ja enne alustamist teemaga lähemalt tutvuda ja videosid vaadata, et suuremaid vigu ja vigastusi vältida. Olles seda aga tasapisi harjutanud, tuleb see juba loomulikult. Keda see teema huvitab, siis üks hea eestikeelne kirjutis sellel samal teemal on veel siin, aga inglise keeles on ilmunud ka raamat “Born to run”.

Nüüd on mu pahameel veidi lahtuda jõudnud ja on arusaadav, et kõikide laste varustamine koolis pulsikellaga on utoopia ja isegi mitte tulevik. Ja ega see ei olekski lahendus, piisaks tegelikult ju palju vähemast. Mis oleks, kui kehalise kasvatuse tunnid lähtuksid igaühe individuaalsetest võimetest ja saavutustest, selle asemel, et kõiki ühe puuga mõõta? Selle asemel, et panna lapsi võistlema aja peale, suunata neid märkama oma isiklikke edusamme ja juhendada neid tegema täpselt nii palju ja sel viisil, kui temale vajalik? Ma olen täiesti kindel, et see ei harjuta lapsi mitte ainult sporti tegema ja oma kehalise vormi eest hoolitsema, vaid ka hoopis sügavamal tasandil endasse uskuma ja saavutama.

Võimalik, et tänaseks on see olukord koolides juba muutunud.  Vähemalt nii tahaks väga loota, sest järjest rohkem ja järjest varem kolib meie elu arvutitesse-internetti (loe: passiivsusesse) ning seda raskem on hiljem aktiivsusesse tagasi pöörduda.

 ***

Aga et meie suvi on parim aeg alustamiseks ja pisiku sisse saamiseks, siis…

…mõned nõuanded, mida võib alustades (ja ka edasipidi treenides) vaja minna:

Õhtul, öösel või varahommikul on rabas eriti eriline tunne olla – loomade-lindude hääled, õhk ja valgus, kõik on iga kord omamoodi ja igaühel on mängida oma mäng. Millegipärast mekivad ka need kodus valmistatud ja kaasapakitud võileivad hommikustel tundidel seal lauka kõrval istudes veel eriti hästi. Termosest õhkav kohvilõhn jääb värskes hommikuõhus ja esimestes päikesekiirtes meelde veel pikaks ajaks.

Ja üldse, kui oleks minu teha, oleks rabas päikeseloojangu ja -tõusu vaatamine kõigile kohustuslik nagu koolis tähestik või Dostojevski. Kuigi tegelikult ma ei taha öelda kohustuslik, sest see mõjub veidi negatiivselt. Pigem sooviks, et iga inimene oleks seda elus kogenud, sest selles lihtsalt on midagi sõnulseletamatut. Need, kes on käinud, need kindlasti teavad, millest ma räägin, aga kes veel ei ole, siis siit ehk üks mõte eesolevaks suveks? Rabas on äge.

San Franciscost autoga tunnike aga põhja poole jääb Napa org, mis on kuulus veinipiirkond ja nagu nimigi ütleb, asub see orus, mägede vahel ja tänu sellele on ka seal palju soojem kliima kui SFis. Seal oli tõenäoliselt ka meie reisi üks kuumemaid ilmasid, autotermomeeter ronis siis 90°F ligi, kuigi kõige kuumema osa päevast veetsime tõenäoliselt mõnusalt jahedas veinikeldris.

Napa org on tegelikult üsna väike piirkond, 30 miili pikk ja vaid mõned miilid lai, meenutades kõrgemalt vaadates pastelsetes toonides triibulist-ruudulist lapitekki. Meie külastasime sealsete paljude mõisate seast Artesa veinimõisa, mis kuulub hispaania perele, kes juhatab Codorníu Group’i, kellel on 9 veinimõisa Hispaanias, 1 Argentiinas ja nüüd ka 1 Californias. Nad on tegelenud veiniga juba 16. sajandist ja nende kuulsaim toode oli/on cava. Kui nad aga Ameerikasse laieneda plaanisid, selgus, et vahuvein ei ole siinsete veinisõprade seas nii populaarne kui Hispaanias ja Euroopas üldisemalt ning nii panid nad rõhku rohkem Pinot Noir’ile ja Chardonnay’le, mis pidavat nende maalappide jaoks kõige paremad viinamarjasordid olema.

Tegime veinikeldrituuri ja pärast ka loomulikult degusteerimise. Algselt nägi kava ette 3 veini, aga meie giid-sommeljee Diego sattus miskipärast väga hoogu ja juba (jälle) ta kadus kuskile lausega: “We have another very good one… you should try it!”. Proovisime kõiki Diego lemmikuid, kuni i sai täpi nende kuulsa vahuveiniga. Punkt Diegole! Pärast kõiki neid veine (siiski üsna tühjale kõhule) suundusime Napasse sööma. Istusime terrassil, nautisime sooja ilma ja kohalikke häädusi (mm, need kammkarbid!). Oli mõnus õhtu, mis just praeguse Eesti kuumusega väga ehedalt meenub. Kel võimalust, soovitan seda kanti igal juhul külastada!

Ahjaa, Napast tagasi sõites juhtus nii, et jäime autoga tee äärde seisma (selleks ettenähtud kohta) ja läksime üle tee neid samu viinamarjaistandusi pildistama. Me polnud veel jõudnud õieti alustadagi, kui järsku läbi kaamerasilma märkasin, et meie auto taha on seisma jäänud politseiauto. Kerge ärevus tuli sisse: “Kas siin ei tohi peatuda? Kas nüüd pannakse joont mööda kõndima? Ikkagi veinipiirkond ju…” Politseinik väljus autost, ületas tee ja jalutas meie suunas. Naeratas ja küsis, mis me teeme, kust me tuleme ja selgus, et kuna see tee on üsna tiheda liiklusega, siis ta tuli turvama, et me ikka saame ilusti üle tee auto juurde tagasi. :) Väga muhe politseinik oli! Ja nii ta siis ootas, kuni me pildistasime ja kõik koos üle tee tagasi auto juurde läksime ja teekonda jätkasime. Punkt politseinikule!

PS! Matemaatikaülesanne veinisõpradele: Mitmeks peoks jätkuks Artesa veinikeldris veini, kui seal on 5000 vaati ja igas vaadis 300 pudeli jagu veini?

Luban, et kui lennutrall möödas, jätkan lugude jutustamist!

PS! Järgmisel teisipäeval, 28. mail toimub 2 uue kokaraamatu esitlus, kus oleks tore kõikide huvitatutega trehvata! Täpsem info Facebookis.

Üks tõsiselt hea jäätisekohvik asub Missioni linnaosas – Bi-Rite Creamery (Mission on üldse üks ägedate poodide-kohvikute-söögikohtade-toidupoodide pesa, aga sellest pean teinekord veel pikemalt kirjutama). Bi-Rite’i kuulus salted caramel oli tõeliselt mõnus maius. Ja kuigi kõikidel jäätisekohvikutel on oma stiil ja oma lugu, ühendab neid kõiki kaks asja: mahe tooraine ja koostöö nn naabritega. Igal kohvikul on oma kindel talu, kellelt saadakse mahepiima, mune jne. Eri maitsete väljatöötamisel vaadatakse eelkõige hooaega (nt aprillis rabarber, mais maasikad, juunis lavendel, juulis nektariinid…), aga ka lähedal asuvaid fanatte. Näiteks kohvi- ja šokolaadikultuur on siin samuti väga au sees, nii kasutataksegi jäätisekohvikus oma jäätisemaitsete loomisel nt naabertänavas asuva kohvik-kohvipoe kohvi ja šokolaadimeistrite šokolaadi.

Üleeile käisin aga esimest korda täiesti teistsuguses jäätisekohvikus – Smitten Ice cream. Eriliseks teeb selle jäätisekoha see, et seal tehakse jäätist tellimise peale nullist! 60 sekundiga saab piimast, koorest ja näiteks maasikatest värske jäätis, mis kahe pallina (siinne väike ports) topsi või kohapeal valmistatud vahvli sisse rändab.

Et jäätist nii lühikese ajaga valmistada, tuleb kasutada vedelat lämmastikku (mis iseenesest ei ole jäätise- või toidumaailmas uus asi), aga tellimise peale nullist valmistatud jäätist pakkuv kohvik juba on. Vedela lämmastiku kasutamine võimaldab jäätiseks vajaminevaid toiduained (piim, koor, maasikad jne) ülikiiresti külmutada, sest selle keemistemperatuur on -196 kraadi. Tänu ülimadalale temperatuurile on tekkinud jääkristallid jäätises väga väikesed, mis tähendab jäätisesööjale eriliselt mõnusat pehmet tekstuuri. Mmm – järele proovitud!

Aga nii lihtsalt, sõrmenipsuga see jäätisekohvik siiski ei sündinud. Üks huvitav asi on selle jäätise valmistamistehnoloogia. Kuna vedela lämmastiku kasutamine nõuab ka erilist ettevaatlikkust, kulus ühe sellise masina ehitamiseks idee autoril ja punti võetud endisel NASA inseneril 2 aastat. Aga teine ja ehk veelgi inspireerivam on lugu selle jäätise sündimise taga.

Robyn Sue Fisher, Smitten Ice Creami looja, ütleb, et ta on väiksest peale uskunud, et tal on 2 kõhtu – 1 neist puhtalt jäätise jaoks. Niisiis tundub jäätiseäri üsna loogiline ettevõtmine, eks. Ainult et loomulikult pidi see olema maailma parima tekstuuriga, värskest maitsvast toorainest, sisaldamata ülearust kahtlast kraami. Robyn oli õppinud ülikoolis psühholoogiat, aga teadmata, mida täpselt oma eluga peale hakata, otsustas minna edasi õppima. Sel korral ettevõtlust Palo Altosse Stanfordi. Äriplaani kirjutamise ja tootedisainimisega saigi jäätisemasina loomine kaudselt hoo sisse. Aga protsess venis pikaks ja nagu arvata võib, ei ole ühegi eduloo tee üleliia sirge. Nii oli Robynil vahepeal juba laual tööpakkumine FBI-lt, mille ta siiski oma jäätiseäri ehitamiseks ära ütles.

Leidnud lõpuks endale inseneri, kes oli valmis ilma rahata (sest seda tal äsja ülikooli lõpetajana just ülearu ei olnud) selle masinavärgi ehitamiseks appi tulema. Prototüüp valmis 2 aastat hiljem. Aasta oli siis 2009. Nimeks sai masin Kelvin (muuseas, alles hiljuti korraldas Smitten masinavärgile uue nimekonkursi, sest Electrolux keelas Kelvini nime kasutamise, viidates oma tootesarjale Kelvinator – nii sai Kelvinist Brr ja Brriga jäätist valmistavatest teenindajatest Brr-istad).

Prototüübi valmimise ajaks olid aga kõik rahad viimseni masina arendusse pandud ning Robyn oli taas teelahkmel, mida edasi teha – kas minna mõnesse firmasse n-ö valmis töökohale raha teenima või panustada siiski oma asja. Otsustanud, et pigem kogeb ta selle põrumist, kui jääb igaveseks mõtlema: “Aga mis oleks olnud, kui…”, hakkas ta julgustavate ja kaasaelavate sõprade-tuttavate toel tegutsema.

2009. aastal olid food truck‘id San Franciscos üsna uued asjad. Neid oli siin alles käputäis, peamiselt kokkade ja immigrantide omad, kes nn ratastel toidukohtadega tänavanurkadel ja parkide ääres peatudes inimestele toitu pakkusid. Robyn läks kampa ja hakkas infot oma liikuva müügipunkti kohta Twitteri ja Facebooki vahendusel jagama. Nii tekkisid esimesed Smitteni jäätise fännid. 2011. aastal avati Smitteni jäätisevagun San Francisco piirkonnas Hayes Valley. Vagun sellepärast, et jäätisekohvik ehitati merekonteinerisse, mis jäätisekohaks ümber disainiti (pilt allpool). Praeguseks on jäätisevagun 2 aastat töötanud, ennast tõestanud ning nüüd otsitakse päris paika, kuhu juba suurem jäätisekohvik sisse seada.

Mis mulle nende puhul lisaks loole ja maitsetele veel meeldib – lühike jäätisemenüü (siin kõikide võimaluste maal olen piiratud valikuid eriti armastama hakanud). Alati on klassikalist vanillijäätist ja šokolaadijäätist, iga kuu lisanduvad hooajalised jäätised, maikuus nt maasika-palsamiäädikajäätis või piparmündijäätis šokolaaditükkidega. Aga ülejäänud kuudel ootavad ees veel oliiviõli, maisi, lavendli, veriapelsini, pirni, rabarberi… ja paljude teiste maitsetega jäätised. Millised jäätised ja millised maitsed teie lemmikuteks saanud on? 

Sellised lood on inspireerivad, kas pole? Tahakski kohe meie oma LaMuu tegijaid tervitada ja neile indu soovida!

Kel tekkis põhjalikum huvi Smitteni ja selle looja vastu, soovitan vaadata seda põhjalikku Tech Crunchi intervjuud. Selle loo kokkuvõtteks aga mõned mõtted, mis kipuvad suures saginas meelest minema ja mida on vaja aeg-ajalt endale ikka ja jälle meelde tuletada:

• tegele sellega, mis sind põlema paneb (ükskõik kui lihtne see asi võib tunduda)
• tegele sellega, mida sa juba oskad ja mille vastu sul on huvi (oma tugevuste arendamisega, mitte nõrkuste likvideerimisega)
• tugigrupp, community ja sinu ala kontaktid on üliolulised
• mistahes protsessi läbitegemine nullist annab rohkem kui mistahes loeng ülikoolis (ehk olulisem on tahe kui kraad)
• usalda oma sisetunnet (ja mõtle vähem rahale)
• usu endasse
• söö head jäätist! :)

Vaata lühemaid videosid Smittenist. Näiteks kuidas tehakse maasikajäätist:

Ja seda 12 minutilist intervjuud Smitteni loojaga Smitteni jäätisevagunis:

PS! Smitteni jäätist peetakse ka üheks 9 toidust, mille pärast tasub San Franciscosse sõita!

Arvake, kes kurvastavad selle juures, et mind sel aastal aprillis ja mais Eestis ei ole, kõige rohkem? Mu rohelised näpud. Enne kui Eestist lendu tõusin, lootsin salamisi, et kevad tuleb sel aastal varem ja jõuan veel oma kõrgpeenrakaste Saaremaale tervitama minna. Aga ei. Suurema ahastamise möödudes jõudsin lohutuseni, et hea küll, eks neid aastaid ole ju ühel 25aastasel veel päris mitu ees. Üks siis ees või taga.

Aga et sügelevaid näppe mõistusega täielikult välja ei ravi (eriti siit-sealt jälle kuuldes, kes millega seal Eestis oma aias toimetab), püüan endiselt mõelda, et nii must-valged need lood siiski ei ole. Kui ma mai lõpus Saaremaale jõuan, pole salatiliste jms külvamiseks veel lootusetult hilja. Vähemalt eelmisel aastal õnnestus hiline külv edukalt, miks siis sel aastal ei peaks?

Seni rahuldan oma aiandusisusid siin Calofornias community garden‘eid ehk ühiskondliku kasutusega aedu pidi ringi luusides. Ja ega see pole ka vähem huvitav viis selle haiguse raviks! See aed, mis siin piltidel on, asub Palo Altos ja on selle linna kolmest ühisaiast kõige suurem.

Mäletan väga hästi, kui ma juba 2 a tagasi gerilja-aiandusest vaimustunult blogisin. Siis ei teadnud ma taolistest linnaaiandusaktsioonidest veel suurt midagi. Nüüd olen ma aga siin, jalutan linnas, aga samas ka maisi-, artišoki- ja viinamarjapeenarde keskel. Peaaegu nagu tellitult.

Neid aedu on siin tegelikult igasuguseid – osa neist väiksed ja taraga piiratud ning väravad tabaga lukustatud. See sama aed Palo Altos on aga kõikidele avatud ja see on siiani suurim, mis ma siit leidnud olen. Rajatud on see aed tegelikult juba ammu – 1970. aastal. Siis sai see näidisaiaks, kus saaks kohalikele demonstreerida, mida tähendab ja kuidas käib mahepõllundus.

View Larger Map

Nüüdseks on kogukonnaaiandus juba tavaline. Tegelikult mitte tavaline, vaid väga populaarne! Üldiselt on ühisaedades nii (aga ma võin ka praegu liialt üldistada, see kehtib vähemalt Palo Alto aedade kohta), et maa on jaotatud väikesteks eri mõõdus peenardeks. Kui linnaelanik tahab seal endale midagi kasvatada, peab ta ennast peenra(oote)nimekirja panema (jah, enamasti just ootenimekirja, sest vabu peenraid enamasti ei ole), maksma linnale mõningast tasu ja seejärel on tal voli oma aiamaakest harimas käia ja kasvatada seal mida iganes (legaalset). Nii nägingi seal puhevil roosipõõsaid kõrvuti põldoapeenraga, punaseid maasikaid porgandipeenras, lillherneid, salatipäid, (põõsastunud) sparglit, sõstrapõõsaid, valmivaid põldmarju, kummelit, piparmünti ja teisi ürte, herneid, paprikaid, tomateid… ja ohtralt artišokki – see on siin põllumajanduses ikka tõeline hitt. Ühel päeval lõuna pool maanteel vurades leidsime ennast ühtäkki suurte põldude vahel sõitmas, umbes nagu meil rapsi- või kartulipõllud, ainult et siin oli artišokk.

San Franciscos ja ka väiksemates linnades, nagu Palo Altogi, on linnaplaneerija olnud enamasti väga reeglipärased (tänu millelel on siin üsna lihtne liigelda), linnaaednik on teinud samuti head tööd – peaaegu kõik näeb viks ja viisakas välja. Kui vaadata taimi, kumab läbi, et need on just sinna hoolikalt planeeritud. Aga ühisaedadel on just vastupidine võlu – need on mõnusalt lohakad ja kaootilised kohad. Ei ole konkreetset blokisüsteemi, vaid iga peenar on just täpselt nii pikk ja lai kui tarvis, eri sorti ääristustega. Igaüks kasvatab just seda, mida ise tahab, ja kaunistab oma peenraümbrust oma tunde järgi.

Selline mõnus flower power, nii et peenravahedes kastmisvoolikute vahel kekseldes tuleb meelde vana suvilarajoon Pärnu külje all, kuhu me vanaisa-vanaemaga nende žigulliga sõitsime. Ka seal tuli voolikust vesi, täpsemini Pärnu jõe vesi, nii et kui oli palavam ilm, kastsime ka seal ennast… Aga nostalgiast ärkamine käib kähku – loojunud päiksega saabub jahedus ja sääsed! Liigume edasi ja viskame veel ühe peenra kohal lehvivale Soome lipule sooja pilgu :)

PS! Raamatuloosi tulemusi vaata eelmisest postitusest!

Olles nende sündmustega samal mandril, olgugi, et tuhandete kilomeetrite kaugusel sündmuspaigast, on sellistel uudistel hoopis teine mõju. Olen olnud siin 2 nädalat, aga selle ajaga on pommid plahvatanud Bostonis, mille järel viidi läbi kontrollreid ka San Francisco rahvarohkemates kohtades. Texase väetisetehases toimus suur plahvatus, eile või üleeile õhtul toimus siin samas San Franciscos tulistamine ja kuuldavasti olla alles hiljuti siin ka keegi metroos 2 inimest tulistanud. Kõige selle taustal tekib paratamatult küsimus, kuhu ma küll sattunud olen? Kas see kõik toimub päriselt?

Õnneks ei ole need siiski mu ainsad kogemused siit maalt, kuigi kas saab olla midagi, mis nende uudiste valguses ei paistaks tühisena? Võtan ennast kokku ja teen väikese vahekokkuvõtte meie käikudest Castrosse ja Santa Cruzi.

Corona Heights Park Castros

Ühel õhtul enne päikeseloojangut ronisime selle mäe tippu. See asub Castro linnajaos, mis on üks vanim ja ka suurim geide kogukond USAs. Castrosse jõudmist on võimatu mitte märgata – tänavatel lehvivad suured vikerkaarelipud, jalutajate seas on tugevas ülekaalus igas vanuses meespaarid ja elu keeb – kohvikute-baaride terrassidelt kostub tänavatele jutusuminat ja naerulaginat, nii nädala sees kui vahetusel (siinsed kokteilibaarid avatakse muide oluliselt varem, kui mujal San Francsicos). Siin on tunda sellist mõnusat hipilikku vabadust ja flower power’it, mida õhkavad ka imeilusate värviliste fassaadidega majad – siiani minu jaoks SFi ilusamad tänavad.

Corona Heightsist avaneb merepinnalt 158 m kõrguselt vähemalt 180-kraadine vaade San Franciscole. Plaanisime saabuda veidi enne päikeseloojangut ja oodata ära pimeduse saabumise. Enne veel aga tegime ühed dringid kohalikus populaarses baaris Cafe Flore ja haarasime turult kaasa värskeid saiakesi. Jumal tänatud, et E oli sundinud mind kaasa “tassima” lisadressika, sest mida kõrgemale mäkke jõudsime, seda järjekindlamalt tahtis tuul meid seal tagurpidi tagasi alla kupatada. See on üks veidramaid asju siin – meie juures, San Mateos, võib olla 26 kraadi ja soe tuulevaikne suveõhtu, samal ajal kui SFis on jäiselt külm ja tuul puhanguti 60 km/h (seal tipus kindlasti rohkemgi veel).

Ronisime üles, sättisime ennast kõige tipus asuvate kivimürakate, mis veidigi tuulevarju pakkusid, vahele ja lihtsalt vaatasime. Ookeani poolt hiilis ligi paks pilvemass, varsti päike loojus ja iga minutiga süttis all linnas järjest rohkem tulesid, alustades peatänavast ehk Market Streetist, kuni kogu SF oli tuledesäras ja siin samas, peo peal. See oli tõeliselt võimas vaatepilt! Kui sõrmed ei oleks tuule ja pildistamisjanu koosmõjust külmunud, oleks võinud sinna istuma jäädagi.

Suvitama Santa Cruzi

Nädalavahetusel sõitsime mööda idarannikut kulgevat teed Santa Cruzi. Võib vist öelda küll, et see on üks USA Pärnutest – väikene suvituslinn ranniku ääres, kus surfarid püüavad laineid, kohalikud kala. Turistid imetlevad pika kai alla puhkama tulnud merilõvisid ja viskavad siis liivale puhkama.

Santa Cruzis võis märgata ka keskmisest uhkemaid maju – mitmekordsed, nikerduste, sopistuste, ja tornidega, mõned meenutasid pigem Santorinit või muud sarnast valgete lamekatusega majadega paika. Aiad ja taimed on neil siin USAs pea kõigil, ka lihtsamate majade ees, väga uhked – kaunilt pügatud igas kujus hekid ja puud, erilised pinnakattetaimed, värvikirevad põõsad, palmidest ja apelsinipuudest koduaias rääkimata. See on üks esimesi asju, mis tekitab siin vast sellise vau-efekti – tänavapilt on justkui ajakirjast –  tänu ilusatele (ja enamasti aiaga piiramata) eesaedadele värviline ja hoolitsetud. Olingi juba ahhetamas nagu laps kommipoes, et kas tõesti on igas USA peres vähemalt üks botaanik-aednik? Hiljuti aga Epp Petrone “Minu Ameerika, 3″ lugedes selgus, et aiatööd ei tee majaomanikud tavaliselt ise, selleks on enamasti mehhiklased, kes ühel vabal hetkel tulevad ja aia jälle korda teevad. Nojah, nii palju siis sellest. Aga üks hea asi on neil siin (linna)aiandussüsteemis küll – automaatsed kastmissüsteemis, igal pool – aedades, kõnnitee äärtes, parkides. Õhtuti, kui päike on juba loojunud, saavad kõnniteid ääristavad lavendlipuhmad, kandiliseks pügatud rosmariini- ja langev tüümianihekk ööks kosutust.

Santa Cruzis asub muide ka üks eestikeelse nimega restoran – Süda! Verivorsti ega hapukapsast seal ei pakuta (ja õnneks ma nendest veel ka puudust ei tunne), küll aga sai koduigatsus rahuldatud, kui salatist mõruda kurgiratta leidsin. See oli nii mõnusalt kodune, ilma igasuguse irooniata! Toorainele pööratakse Südames oluliselt tähelepanu (nagu siin pea igal pool) –  mahe, kohalik, värske ja hooajaline. Millegipärast tekkis tunne, et kui ma peaksin siin Californias oma sünnipäeva pidama, teeksin seda just seal, Südames.

Suvituslinnas ringi jalutades tekkis mõte, et siinset kliimat arvesse võttes on siin Californias näha nii vähe päikesepaneelidega varustatud maju (kahe nädala jooksul olen näinud kõigest kolme). Kas elekter on siin nende jaoks nii odav, et paneelidega lihtsalt ei viitsita jamada? See tundub küll kuidagi raiskamisena. Aga võib-olla on asi minus ja hääles, mis ütleb mulle kui põhjamaalasele – püüa, võta ja pane tallele, sest päikest ja soojust ei ole kunagi liiga palju!

On teisipäev, pilvitus sinises taevas säras täna jälle päike ja kraade on veel õhtutunnilgi väljas 20 ringi. Täna on senistest päevadest olnud kõige soojem, kuigi pean kohe ütlema, et viimasel 2 päeval on siin olnud tugev tuul (7 m/s, puhanguti isegi 11 m/s), mis on veel kevadiselt jahe ja tõenäoliselt ka väga salakaval. See seletab, miks peamine nõuanne, millest igas kohas SFi ja selle lähiümbrusesse reisimise kohta kirjutas, oli, et riietuma peab n-ö kihiliselt! ;)

Samas vaadates kohalikke, on täiesti tavaline, et trammis seisavad kõrvuti paksu tutimütsi kandev ja ka igas muus mõttes sissepakitud must noormees ja tema kõrval plätude ja õhukese suvekleidiga jaapanlanna, kusjuures tundub, et kummalgi neist ei ole vähimaidki kaebusi. Tänavapilt on väga kirju igas mõttes, kuigi riietumisstiili poolest päris karnevaliks ma seda siiski ei nimetaks, nagu üks lugemine mind hoiatas. Inimesed on inimesed, nagu ikka, ainult et kohe torkab silma, kui rõõmsad ja rahulolevad ja avatud nad siin on. Jooksmas käies vastutulijad tervitavad ja naeratavad, kuskil järjekorras seistes võid kindel olla, et naaber hakkab sinuga varem või hiljem millegi üle nalja viskama ning kingapoes kingi jalga proovides ütles üks mööduv ema, laps kaenlas, vaimustunult: “These look really cute on you!” ja astus järgmisesse riiulivahesse edasi. Loodan, et ma talle  päris jahmunud ja totakat muljet ei jätnud :) Poemüüjatest või muudest teenindavatest ametitest ei tasu üldse rääkida, võõrastega jutu tegemine on siin väga tavaline.

Selle kõige taustal olin aga positiivselt üllatunud, et turgudel ei suru müüjad absoluutselt ennast peale, mida oleks justkui võinud oodata. Ja nüüd ma jõuangi sinnani, millest ma tahan sel korral blogis kirjutada – San Francisco turud ja Whole Foods toidupood!

Turgudest rääkides – San Francisco on muide turgude ja elanike arvu suhtes esimene linn USAs. Üheks kõige suuremaks vaatamisväärsuseks ja vähemalt foodie‘de lemmikpaigaks peetakse Ferry Buildingut, mis asub kohe kesklinnas San Francisco lahe ääres.

Ferry Building farmers market

Ferry Building on pikk hoone, kus pesitsevad aastaringselt erinevat söögikohad, kauplused ja farmerid, kes müüvad oma tooteid, alates juustutoodetest, seentest ja krabidest köögitarvikuteni välja. Kolmel päeval nädalas (teisipäeval, neljapäeval ning laupäeval) toimub seal suurem turg ja kauplemine – siis on hoone ümbruse vallutanud telgid, kus müüakse värkset kraami aga ka toitu kõiksuguste rahvaste köökidest.

Värske kraami ja eriliste sortide valikut peetakse Ferry Buildingu turul kõige paremaks – siin pidid käima staarkokad ja restorani inimesed tooraineid varumas ja seda õnnestus mul endalgi tunnistada, kui mitme suure kastitäiega üks noorhärra käruga teiste siblivate turuliste vahel sõita püüdis. Ja seda väga õigustatult, sest sealset valikut nähes on võimatu oma lõuga kolksuga vastu maad kukkumast hoida. Hüüatad mõtteis rahulolevalt: “I’m in heaven!” ja juba järgmisel hetkel oled masendunud, sest kõike ei saa ju koju tassida. Aga võiks ju?

Kõige rohkem ahhetasin rohelise kraami lettide ees – valikus on umbes nii palju erinevaid salateid, kui nimetada oskad ja siis veel 10 sorti selliseid rohelisi lehti, millest sa kunagi isegi kuulnudki ei ole. Ja samas on kõrgelt hinnas ja müügil ka sellised tavalised aiaasukad nagu võilillelehed, hapuoblikad, nõges, kurgirohi ja igasugused söödavad õied (saialille, redise, rukola, sinepitaime omad).

Ferry Buildingu turg on tuntud just selle poolest, et müüakse erilisi või vanaaegseid (nn heirloom) sorte ja kõik on organic – väga palju müüakse ja ostetakse siin igas vikerkaare värvis lehtpeeti (chard) nagu ka lehtkapsa eri sorte (kale, collard greens). Kuskilt ei puudu spinat, rukola, avokaado, spargel, artišokk ega tsiruselised. Viimased on siin eriliselt head ja tähelepanu pööratakse eri sortidele: klementiinid, tangeriinid, magusad apelsinid, hapud apelsinid, veriapelsinid…

Silma jäid veel valmis keedetud kanapuljongi potsikud, sõnajala krussis ja noored võrsed (fiddlehead firns – kasutatakse köögiviljana), valmis kasvatatud eri sorti idud, seened shiitake‘st mürklini. Ja kuna SF asub ookeani vahetus läheduses, on väga populaarsed kõiksugu kohalikud mereannid: krabid, langustid, kalmaarid, krevetid, kammkarbid…

Lisaks värskele toorainele saab sealt osta kümnetest erinevatest putkadest toitu, mis valmistati (vähemalt pooleldi) kohapeal. Alates võileibadest, mis on siin tänavatoiduna väga teema (leidub nii kahe paksu saia vahele topitud grillkanast võileibu kui ka nn open sandwich‘e kohaliku lõhega) kuni vegan-salatite ja smuutideni välja. Eriti lahe oli näha, et müüdi ka austreid, mida said nii kaasa osta, palve peale aga ka seal samas süüa – 2 dollarit/tk! Karbid tehti naks-naks meie silme all lahti ja ulatati taldrikul kätte. Soovijatele pakuti kõrvale maitseks sidrunit, koriandri-sibulavinegretti ja Tabasco kastet. Ja nii me neid siis papptaldriku pealt keset saginat täis turutänavat sõimegi. :)

Äge oli vaadata ka väiketootjate lette kõiksugu hoidistega – moosid, tarretised, mahlad, limonaadid… Ja kõik väga stiilses pakendis ja ägeda disainiga. Lühidalt öeldes – ühe toiduarmastaja lemmikkoht SFis! Esimesest korrast sain hamba korralikult verele ja kindlasti lähen teinekordki, siis juba konkreetsema plaaniga, mida nendest huvitavatest toorainetest tegema hakata!

Ferry Buildingust mööda lahe äärt edasi tulevad järgmised populaarsed vaatamisväärsused turistidele. Esiteks Pier 39 ehk kai, kus inimesed saavad paari(kümne) meetri kauguselt näha sinna puhkama tulnud merilõvisid ja imetleda taamal kuulsat Alcatrazi vanglasaart.

Teiseks on seal ka Fisherman’s wharf, mis on selline natuke turistilõksu meenutav koht – müüakse suveniire, tänavatel on muusikud ja muud etlejad, kai ääres on meremehed, kes kutsuvad kaatriga kruiisile ning kümnetes ja kümnetest putkades pakutakse kiirtoiduna krabi, mis on Fisherman’s wharfi sümboliks. Nime sai see koht endale juba ammu, kui seal käisid Itaalia immigrantidest kalurid kalastamas ning veel praegugi on see väga populaarne koht kala ja eelkõige krabi püüdmiseks.

Järgmisel päeval külastasime teist turgu, mida nimetatakse Heart of the city farmers market ning mis ei asu Ferry Buildingust just väga kaugel.

Heart of the city farmers market

See turg asub linna peatänava (Market street) ääres (Civic Center/UN Plaza), ning on avatud talvehooajal pühapäeviti, aga alates märtsist lisaks ka 2 korda nädala sees. Sealne turg oli vähem gourmet, organic ja ja rohkem kohalikele, nn päris inimestele mõeldud. Ei olnud nii palju erinevaid sorte (nt peeti ei olnudki kõigis vikerkaare värvides) ja väga palju oli Aasia kaldega rohelist – Hiina brokolit, paksoid (pak choi) 4-5 eri sordis, lehtsinepit (mustard greens), sidrunheina ja veel kraami, millega ma alles pean tutvust sobitama hakkama.

Hinna poolest oli ka turgudel üsna suur vahe, kui võtta, et nende asukohad on teineteisest kõigest paari kilomeetri kaugusel. Rangelt võttes olid Ferry Buildingu turu hinnad 2 korda kallimad kui Heart of the city turul. Viimases võis päris paljusid asju näha alla 1$/lb (lb = 1 pound = 0,454 kg) kohta, nt värske kapsahind oli 50 senti/lb ja Rooma salatil tk maksis 1$ (mis Ferry Buildingus oli enamasti 2$).

Veel plaanisime minna kolmandale turule – Castro farmers marketile, mis erinevalt eelnevatest avatakse alles õhtul kell 16, kuid segaduse tõttu läksime sinna valel päeval, nii et see jääb teiseks korraks.

Aga et meie elame hetkel San Franciscost väljas, väiksemas asulas nimega San Mateo, siis meie kodune toidupood on Whole Foods, mis asub meie korterikompleksist kohe üle tee.

Whole foods market

See on hindadelt võrredav Ferry Buildingu turuga, kuna vist pea kogu kaup on organic ja vilju on samuti väga laias valikus. Sellest külastusest sattusingi esimesel õhtul siin vaimustusse – sellist toidupoodi ei olnud ma veel kunagi mitte kusagil näinud! Nii korras, nii lopsakas, nii rikkalik ja lausa kutsus kõiki asju korvi kokku krabama! Müüdi nt värsket galangalit (galangal root), mida mul ei ole õnnestunud varem Eestist küll leida (vabandused juba ette, poe fotod on tehtud telefoniga).

Ostsin endale kohe paar mangot – nn tavalist sorti (Tommy Atkins) ja champagne ehk manila mangot ehk ataulfo‘t (vt fotot all vasakul). Viimane on veidi väiksem kui tavaline, küpsena tumekollase (ja veidi krimpsus) koorega, väiksema seemnega, selle viljaliha ei ole kiuline, nagu tavalisel mangol, vaid kreemjas ja maitseltki hoopis magusam, meenutades mulle esimesel maitsmisel oma magususega hoopis hurmaad. Mõnus on see, et siin saabki poest kohe küpse mango, küpse avokaado ja ka rohelisel kraamil ei tule kodus esimese asjana eluvaimu sisse puhuma hakata.

Eile proovisin elus esimest korda ka küpset värsket papaiat (üleval pildi paremal). Kirjanduses hoiatati ebameeldiva lõhna eest, mida ka kergelt kogesime, kuigi maitse oli mõnus ja vili ise ikkagi mõnusalt mahlane ja küps. Muuseas, sain teada, et papaia musti seemneid saab kasutada ka toiduvalmistamisel, nimelt alternatiivina mustale piprale.

———

Selline pikk lugu esimeseks korraks siit Californiast! Muidu on siin väga mõnus – soe ja roheline, sügavkülm teeb ise jääkuubikuid ja kui poest ostad (meie mõistes) tavalist rammusat piima, säästab poemüüja hoolitsedes sind järgmisel hommikul tabava “ehmatuse” eest, hoiatades, et sinu piimale võib hommikuks kerkida väike koorekihike! Nii see elu siin käib :) Loodan, et Eestis vahepeal jälle saabunud tali on otsa saamas ja laseb kevadel mühinaga tulla!

Tundub, et säärased tundmatus kohas vette hüppamised on mu uus lemmikasi. Nagu öeldakse – sa ei pea nägema tee lõppu, peaasi, et hakkad liikuma! Täna ongi minu viimane päev Eestis. 24 h pärast samal ajal olen juba lennukis ja teel Californiasse, kus veedan järgnevad 2 kuud. Tuleb tunnistada, et olen juba väga põnevil – kohver on pakitud (ja olgem ausad, ainuüksi see, et see ei sisalda talvesaapaid ega sulejopet, on juba üsna põnev!) ning mõtted on juba asjadel, millest siiani vaid interneti või raamatuvahendusel sealsest elust lugenud.

Kahtlemata on loodus California üks võimsamaid vaatamisväärsusi ning puhtalt sealsete vaadete pärast tasuks juba sinna minna. Aga minusugune ei saa mööda vaadata toidust – värvilistest lettidest farmer’s market‘il, kus on mulle lubatud aastaringselt lokkavat valikut kohalikust värskest kraamist, alates maasikatest kuni veini ja mereandideni… Ja loomulikult ei saa sissepõikamata mööduda kuulsatest kohvikutest, raamatupoodidest jms.

See ongi olnud põhjus, miks viimasel ajal ei ole blogimiseks aega jäänud. See-eest võiks aga viimaste nädalate, et mitte öelda kuude, toimetuste eest mulle ühe korraliku logistikudiplomi kätte suruda küll! Väga palju asju on korda aetud ja töid ette tehtud – minu äraoleku ajal peaks ilmuma lausa 3 raamatut! Aga nendest lähemalt juba tulevikus. See kõik oli kokku tegelikult magus valu. Ja selle käigus tuli taas tõdeda, et inimestel on kombeks oma võimeid alahinnata! Süda rahul, võin nüüd mai lõpuni Californias seigelda, patareisid laadida, inspireeruda ja siis värskete mõtete ja ideedega tagasi tegutsema tulla!

Loodan, et blogi vahendusel saavad minu lood ka kaasaelajatele põnevad olema – filmidest tuttav Golden Gate’i sild, hiinalinn, Napa veinimõisad, kohalikud pruulikojad, värvilised turud, ookean, rannad ja imeline loodus… siit ma tulen ja loodan, et kuuleme-näeme fotomaterjali vahendusel juba varsti! :)

PS! Kui teil on kogemusi, ilma mida nägemata-proovimata või kuskil käimata Californiast tagasi tulla ei tohi, olen ettepanekutele igati avatud ja põnevate soovituste eest väga tänulik!

Edasi oli plaanis võtta suund mööda Peipsit üles ja tiirutada ka Ida-Virumaal. Viimase külastamisel tuli plaane veidi muuta, aga paaris kohas sai seal siiski käidud. Nüüd aga kõigest lähemalt.

Värskast Peipsiveerele suunda võttes jäi teele Taevaskoda ja ööbimine Ahja jõe ääres. Olen kunagi väiksena Taevaskojas ühe korra varem käinud, aga sellest on mul väga vähe meeles, peamiselt ainult see, et isa sai sealt mingisuguse kahtlase seljavalu. Niisiis olin ma seal justkui esimest korda ja vaatepildid, mis seal avanesid olid ikka väga võimsad – Eestimaa üllatab mind ikka ja jälle. Mõnus päikeseline jalutuskäik viis läbi metsaserva, imetledes teele jäävaid liivakivipaljandeid. Oli vist selle reisi esimene soe hommik, nii et jope sai käevangu võtta ja sooja kivi peal istudes loodust ja päikest nautida.

Ahja jõe ääres ööbisime nn meie pere salakohas, kus mu vanemad ja vend olid käinud, mina veel mitte. Isa rääkis, et selle koha avastas tema sõber millalgi 90ndatel, kui ta läks Lõuna-Eestisse puhkama ja olla siis Põlva poe ees istunud vanamehelt palunud neile üks kohalik hea telkimiskoht ette näidata. Loomulikult õllepudeli eest. Kui mees neid kohale juhatas, olla isa sõber andnud mehele hoopis 2 pudelit, sest see oli lihtsalt nii hea koht!

Hakkasime õiget kohta peamiselt isa mälu järgi otsima. Kirjeldused olid stiilis: “Ja siis oli seal kuskil mingi laut ja pärast seda varsti vist läks tee vasakule ja sealt veel päris pikalt edasi”. Niisiis  võib ette kujutada, et ekslesime päris tükk aega, sest tol ajal ei saanud ju telefoniga oma koordinaate kõigile jagada :) Mul oli aga silme ees üks foto sellest, kuidas ema seal samas kohas Ahja jões ujumas käis ja missugune oli sealne taust – kõrge liivakivipaljandiga koht. Niisiis otsisime justkui seda killukest fotost. See otsimine oli päris põnev ja kandis ka vilja – lõpuks leidsime täpselt õige koha ülesse! Nii lahe!

Veidi eemal, jõe äärt mööda edasi jalutades märkasime veel rummipudeli seltsis kalastavaid naisi ja hiljem läksid meie lähistelt kummipaadiga jõele veel seltskond meesterahvaid, nii et tundus, et nii salajane see koht enam vist ei olnudki, aga see ei lugenud. Panime oma telgi sinna metssea tuhnimisjälgede kõrvale püsti, tegime jõe äärde lõkke ja nautisime Noprist kaasa toodud tooteid. Natukene oli kõhe ka, sest öösel oli seal ikkagi täiesti vaikne, siin-seal kostus loomahääli.

Peipsiveerel

Peipsi ääres alustasime Alatskivi lossist, sõime seal samas lossikompleksi ühes väiksemas hoones asuvas Apollo Belvederes.

Toit oli kohalik ja aus. Perenaine oli väga lahke ja meeldejääv, magusat otsustasime minna proovima Alatskivi lossi restorani, et ka sellest saaks aimu. Viimane meeldis mulle isiklikult rohkem sisutuse kui magustoitude poolest. Suundusime edasi Pauli sibulatallu.

Pauli sibulatalu

Pauli sibulatalu asub Kolkjas ja seal asjatab Kostja, kes tegi meile lahkelt oma sibulaaias eksursiooni ja jutustas, kuidas saab sibulalt seemet, kuidas seemnest saab 1. aastal tippsibul, 2. aastal meile tuttav n-ö tavaline sibul ja kuidas siis alles 3. aastal saab sellest jälle seemet (all vasakpoolsel pildil). Neil seal Peipsi ääres on ju oma stiil peenarde harimiseks – peenarde vahele on kaevatud u 50 cm sügav vahekäik, kuhu visatakse kogu umbrohi. Järgmisel kevadel aetakse vahekäigud mulda täis ja tekitatakse eelmise aasta vahekäigu kohale uus peenar. Põnev ja väga loogiline tegelikult, aga samas ikkagi väga harjumatu hoopis teist süsteemi näha :)

Naljakas oli see, et kui ma Kostjale helistasin, et kas tohime tulla, küsis ta kohe, kui palju meid on. Oli kuidagi veidi kõhkleva moega. Kui aga kuulis, et ainult kahekesi, siis oli nõus meid siiski vastu võtma. Kohale jõudes tuli välja, et tal oli just paar bussitäit inimesi käinud ja mees sellest üsna väsinud. Seda armsam oli, et ta meile oma aeda ikkagi näidata ja sibulakasvatusest rääkida viitsis. Kohe alguses imestas ta suurte silmadega, et miks ikkagi 2 nii noort inimest sibula kasvatamisest nii huvitatud on, mis oli parajalt naljakas, sest oli ilmselge, et tema arvates oli meil midagi viga :)

Kostja pakkus meile veel otse ahjust tulnud sibulapirukaid ja kuna ta naine oli tulnud just mustikalt, pakkis ka neid meile lahkelt kaasa. Nii et käik Pauli sibulatallu oli tõeliselt armas! “Oleks vaid noori sibulakasvatajaid seal rohkem,” nagu Kostja ohkas.

Sibulatalust mitte kaugel asub ka Kolkja vanausuliste muuseum, kuhu soovitan ka kindlasti sisse astuda ja ka ekskursioon võtta. Tädi oskab ülihuvitavalt rääkida!

Peipsi ääres oli esimene öö, mida ei veetnud telgis, vaid hoopis sugulaste juures piki Peipsit kulgevas tänavkülas Kasepääl. Käisime öösel kambakesi Peipsis ujumas (tõsiselt soe ja ilus õhtu oli, aitäh pererahvale!). Ja loomulikult ostsime Peipsi äärest ka suitsukala! :) Peale latika eriti midagi muud ei pakutud. Ühe suure võtsime ka vanaemale külakostiks kaasa, kellele me Kohtla-Nõmmele edasi külla sõitsime. Vanaema näitas uhkusega oma aiamaad, mis on tema elu A ja O. Ühtegi liblet lillepeenardes ei olnud ning kartul ja porgand vohas head saaki lubades. Jah, kõik oli nii, nagu olema pidi.

Valgus tunneli lõpus – Kohtla Kaevanduspark

Põhimõtteliselt vanaema kõrvaltänavas asus ka Kaevanduspark, kus saime ka napilt ära käidud, sest jõudsime kohale, kui päeva viimasele grupile tehti juba sissejuhatavat juttu. Raudselt väga äge koht, kuhu minna! Kiiver pähe ja päris kaevuri jakk üll ja nii me seal maa all niiskes kambakesi tuiasime. Masinad, mille korrasolekut meile meie eksursioonijuht uhkusega demonstreeris (sest ta ise oli nende masinatega töötanud ja neid ümber ehitanud), tegid täiesti hullu häält, aga minu üllatuseks oli kogu ventilatsioon maa all nii hea, et tekkis tunne, et nii värsket õhku ei ole isegi maa peal. Pärast saime “kaevuritetaksoga”, millega kaevurid igal hommikul nt 40 minutit kaevamispaika sõitsid, jupikese sõita. Väga lahe koht oli. Eriti teades, et mu üks vanaisa, keda ma kunagi ei näinudki, töötas ka kaevurina.

Kuigi käik oli lahe, ei kujutaks ikkagi ette, kui peaks iga päev ise sellistes tingimustes töötama. Vanasti, kui seal ei olnud veel masinaid, siis töötasid seal ka muide naised. Aga selle eest, et kaevurid seal üldse tööl käiksid, maksti neile ka head palka –  vene ajal nii umbes 7 korda rohkem kui õpetajatele.                                                                 

Kuremäe klooster

Ida-Virumaal külastasime ka Kuremäe kloostrit, kus ma polnud ka varem käinud. Jälle müstika, et Eestis selline koht asub. Alustasime sissejuhatuseks sellest, et käisime Peipsi äärest meiega ühinenud K-ga ennast pühas allikas üleni kastmas. Huvitav kogemus, külm vesi ja päris pikk järjekord inimesi, kes kõik seda teha tahtsid. Peamiselt mitte eesti keelt kõnelevad naised ja vähemalt 1 mees. Edasi jalutasime juba kloostri enda territooriumil, kus pildistamine ei olnud lubatud, nii et olin eeskujulik, kuigi näha oli, et paljud sellest keelust palju ei pidanud.

Klooster on seal täiesti omaette toimiv üksus. Kõik eluks vajalik kasvatatakse või tehakse ise. Nii võiski seal näha mesitarusid, viljapuuaeda, ilupeenraid… Nagu omaette eksisteeriv minimaailm ühel väga väiksel maalapikesel. Ja sinna juurde kuuluvad väikesed majakesed, kus kloostrielanikud elasid – territooriumil ringi jalutades oli tunne, nagu oled sattunud mõnda filmi või muinasjuttu. Nii teistmoodi oli kõik. Jällegi väärt koht Eestimaal, mida külastada.

3 punkti ehk 3 viimast mõisa

Edasi läksime õhtust sööma Saka mõisa, mis oli väga kauniks tehtud. Restoran oli üsna klassikaline, E-le väga meeldis, toit oli hea, teenindus super, aga mulle meeldiks rohkem mingi kiiksuga või rohkem isikupärasem koht. Jalutasime veel pargis ja käisime ka merd vaatamas lähedal asuvast tornist. Võimas vaade oli.

Edasi suundusime järgmiste sugulaste juurde – Habajale. Siis oli juttu juba reisist nii palju, et muljetasime seal öötundideni. Järgmisel hommikul astusime läbi kohalikult kirbukalt ja võtsime suuna meie reisi lõpp-punkti – Põhjaka mõisa. Tee peale jäi aga veel Kõue-Triigi mõis, millest nüüdseks juba nii palju räägitud. Nii mõisa enda, toidu kui topiste osas. :)

Kuna ma ei teadnud eriti midagi oodata, peale selle, et seal on äge, oli see, mis meid ees ootas, ikkagi üllatuseks. Interjöör oli mõisal väga äge, värviline, luksuslik ja julge. Kahjuks oli restoran veel suletud, kui meie sinna sattusime, aga sellegipoolest lubati meil lahkelt terrassil üks kosutav hommikukohv teha. E-l siis. Kindlasti tahaks sinna ka ühel õhtul sööma minna.

Edasi suundusimegi Põhjaka mõisasse, kus meil oli targasti juba laud lõunasöögiks kinni pandud, sest kui kohale jõudsime, ei olnud ühtegi lauda vaba. Niisiis lubasime endale ühe hea lõunasöögi ehedas Põhjaka stiilis ja suundusime läbi Pärnu Saaremaale tagasi. Oli mõnus, Eestimaa, aitäh ja järgmise reisuni! :)

Aga see selleks. Nagu ikka, alustan rääkimist aiaaugust. :) Tegelikult tahtsin kirjutada suvepuhkusest. Ja kuna eile algas sügis, siis olekski igati paslik see suvi kuidagi kokku võtta. Ehk lühidalt öeldes: juuli lõpp, 6 võõrsil veedetud ööd, 7 arvutita päeva, 2000 kilomeetrit ja 0 puuki – käisime ammu igatsetud Eesti ringreisil!

Saaremaa -> Haapsalu -> Pärnu -> Viljandi -> Võrtsjärv -> Otepää -> Lõuna-Eesti -> Värska -> Taevaskoda -> Peipsi äär -> Kuremäe -> Kohtla-Nõmme -> Habaja -> Pärnu -> Saaremaa.

Lõuna-Eesti reisi mõte oli mul peas idanemas juba ammu, aga idanemine võtabki ju veidi aega :) Ühesõnaga kunagi 90ndatel, kui ma veel väike olin, tegime perega reisi Lõuna-Eestisse. See oli jaanipäeva ajal, mis tähendas, et kõik väiksed künkad, mille vahel vurasime, olid paksult värvilisi õisi täis. Korjasime sealt suurte kimpude viisi lillasid, roosasid, valgeid lupiine ja karikaraid, rullisime ennast küngastelt niisama lõbu pärast alla, punusime lillepärgasid ja kiikusime meie helesinise Opel Recordi vaba käiguga küngaste vahel üles-alla… Sõnaga, toredad mälestused ja pole siis ime, et tahtsin suurena järgi teha. Ainult et Lõuna-Eesti sai täiendust Peipsiveere ja veidikese Ida-Virumaaga.

See suvi oli sooja mõttes, nagu ta oli, niiet pakkisime ikkagi talvejoped jms kaasa, sest plaanis oli enamik öödest telgis veeta. Sain telkimisega kenasti hakkama, kuigi ma ei ole just selle kõige suurem fänn. Aga kuna E just on, siis pakkisime madratsid, lisatekid, kirve, kuivad ajalehed ja kõik vajaliku matkavarustuse kaasa. Ja tagantjärele mõeldes oli väga mõnus. Vaheldus. Aga hakkan pihta.

Haapsalu

Alustasime sõiduga Haapsallu, sest maakad, nagu me Saaremaal olime, oli tore vahelduseks linna sattuda ja teisi inimesi ka näha :) Kuigi lubas tohutu vihmaga ilma, säras meie reisu ilusaks alguseks päike ja vähemalt hetkeks sai jope autosse jätta ja oli tõesti suvine tunne. Jalutasime promenaadil ja kulgesime niisama majade vahel, võtsime vabalt ja plaanideta, pildistasime (E võttis kaasa mu vanaisa Canon A1), sõime Müüriääres lõunat ja pärast Epp Maria galerii Anni kohvikus kohvi-kooki. Sissejuhatus reisile sai tuttav, umbes nagu ikka Haapsalus :)

Edasi võtsime suuna Pärnu peale, käisime külas minu armsal pinginaabril, kes muidu elab Norras, ja mekkisime tema ema valmistatud veine – rabarberist, võilillest ja punasest sõstrast. Kõik olid väga hästi õnnestunud, aga eriti meeldis mulle rabarberi oma. Päris uskumatu, kuidas see võis minu meelest olla nagu mistahes kuiv valge vein, mis poest ostetud (ainult natuke kangem)! Õnneks on mul veel üks pudel sünnipäevakingiks saadud veini alles ;)

Viljandi

Viljandis ei olnud ma väga ammu käinud (häbi mõeldagi, aga viimati äkki keskkooli ajal sai seal teatris käidud?) ja kuigi ilm oli tõsiselt jube tuuline ja vihmane, jalutasime sellest hoolimata linna peal ringi. Ma ei tea, kas võiks öelda, et ma just armusin sellesse pisikesse linna, aga arusaam sellest linnast mu peas muutus 100%.

Jalutasime linnas, lossivaremete ümbruses, järve ääres, imetlesime järvevaadetega villasid ja mõtisklesime, kui mõni õnnetum neist oleks enda oma, mida kõike siis teha võiks. Aga vahel ongi hea, kui asjad jäävad unistuste tasandile, sest ükskõik kui ahvatlev visioon mul ühest skandinaavia stiilis villakohvikust peas ka ei oleks, sisimas tean, kui suurt tööd see kõik tähendab ja et see ei ole ikka päris minule. :)

Naljakas, et oli pühapäev ja mitte ühtegi inimest polnud järve ääres. Bangalo oli maha jäetud, tuul möllas ja kõik see kokku meenutas pigem septembrit-oktoobrit (et mitte öelda maailma lõppu) kui südasuve, aga siiski oli see kõik kuidagi omamoodi väga ilus. Nagu väljamaal, mõnes Rootsi või Soome väikelinnas.

Söömas käisime seal Aiakohikus Basiilik (mis nüüdseks on küll kolinud ja linki otsides, tekkis väike segadus, sest tundub, et koos asukohaga muutus vist ka kohviku nimi ja nüüd on tegemist kohvikuga Harmoonia?). Igasugused BBQ-road olid seal küll tõesti head – suitsused ja pehmed ja mõnusa mustasõstrakastmega – ja aed, kus istutakse, ka väga värviline, armas ja lilleline, nii et suvisel ajal seal olemist nautida ei oleks mingi probleem. Ja veel milliste hindadega – kogu menüü hinnad olid vahemikus 2-6.50€! :) Uues kohas pole ma käinud, aga loodetavasti on nende uued siseruumid paremad (just siseruumid ja kohv olid ainukesed asjad, mis ei olnud päris need, aga arusaadav, sest teenindajal oli 1. tööpäev, nii et kohvi osas ikka juhtub). Kahjuks ei teadnud ma sel ajal veel midagi Rohelisest Majast, millest me reisul hiljem soovitajatelt kuulsime, aga nüüd ongi põhjust jälle sügis-talve perioodil Viljandisse tagasi minna! :) Nüüd aga esimene telgiöö Võrtsjärve ääres.

Võrtsjärv

Terve puhkuse nädala jooksul oli ilm tegelikult üsna nii ja naa. Iga päev, kui sõitsime punktist A järgmistesse, kostitasid meid pidevalt kõvad hoovihmad. Kui aga telgi püsti paneku aeg käes, oli jälle suvi. Selles suhtes oli hästi planeeritud. Võrtsjärve ääres oli mõnus – panime telgi püsti, katsime kerge piknikulaua, järvelt (mis on ikkagi nii suur, et seda võiks vabalt pidada ka mereks) loksusid lained pidevalt randa ja aeg-ajalt potsatas meie peade kohalt mõni männikäbi siia-sinna. Lõkkeplatsil praksus tuli ja nõnda, ilma ühegi kohustuse või mõtteta üle tüki aja lihtsalt niisama loodusliku taustamuusikaga üht kaasa haaratud kriminulli lugeda oli ikka väga hea! Või lihtsalt öösel värskes ja karges õhus ärgata, külge keerata ja lainete loksumise saatel uuesti uinuda. Oi jah, oli mõnus! :)

Väike kõrvalepõige – loodushäältest kirjutades tuli mulle meelde üks tööriist, mida mulle vahel Tallinnas meeldis kuulata – Nature Sounds Mixer. Seal saab ka loksuvaid laineid, kajakaid, vihma ja mida kõike veel omavahel ise miksida. Aga nüüd edasi…

Võrtsjärve ööbimiskoha (Vehendi puhkeala) kõrval oli kohe hiiglama suur hernepõld. Mina polnud sellist veel varem näinud. Igatahes läksin kohe uudistama ja tõin pusa kõhutasku täie nosimist telki kaasa. Värske hernes – mis sa ütled – väga hea ikkagi! :) Võrtsjärve ääres käisime veel looduses veidi ringi vaatamas, edasi suundusime Otepääle.

Otepää

Käisime seikluspargis, sest E on jällegi nende suur fänn. Kuna mina olin vähem kui nädal tagasi oma hüppeliigese välja väänanud, julgesin oma osaluses kahelda, aga lõpuks tegin kõik rajad ikkagi ära. Nii mõnegi takistusega tuli ennast ületada ja sai põlved-käed värisema (nt kui pead nagu Tarzan ühe puu küljest rippuva köie külge hüppama ja siis umbes 5 m kõrgusel selle köiega ennast rippuva võrgu sisse lennutama, sellest õigel ajal kinni haarama ja seda mööda uuele platvormile ronima…). Lõpus oli aga eriti tore 300 m laskumine Lõuna-Eesti kuplite vahel, sinna ja tagasi. Puhtalt nende laskumist pärast tasuks seal ära käia :)

Söömas käisime L.U.M.I.-s, kus ma polnud ka varem käinud – toidud (koorene mereannipasta ja lõhepüreesupp) olid maitsvad ja jäime rahule, aga jällegi, naljakas, et oli ju iseenesest südasuvi, Otepää ja ikka tundus koht kuidagi nukker ja väljasurnud olevat…

Nüüd mu mälu juba veidi petab, mis järjekorras me Lõuna-Eestis neid kohti külastasime, aga see ei olegi oluline. Käisime Taagepera lossis, Suurel munamäel, Rõuges, Võrus, korraks Lätis, aga üks reisi ägedamaid külastusi oli Misso valda, Nopri talumeiereisse!

Nopri talumeierei

Ütlen kohe ära, et selle külastamiseks peaks kindlasti 3-4 päeva varem telefoni teel pererahvaga aja kokku leppima. Ja kui see tehtud, tasub varuda kannatust, sest päralejõudmine mööda Lõuna-Eesti küngaste vahel kulgevat kitsast kruusateed võtab ka veidi aega. Ja tähelepanelik tuleb seal olla küll, sest kui tagasi sõitsime, oli selle sama tee peal just üks rekka tee kõrvale ennast kummuli kraavi keeranud.

Meie helistasime päeva ette ja vedas, et järgmisel meid vastu võeti – peremees ja perenaine olid läinud puhkusele Saaremaale (!) ja meid kostitasid hoopis perelapsed. Tutvustati kogu tootmisprotsessi algusest lõpuni ehk laudast piimapudelile korgi peale keeramiseni välja.

Tootmises oli ikka väga põnev ringi vaadata, eriti kui mina kui tavatarbija olen siiski harjunud nägema pisitillukesi portse kogu massist, mis seal nähtaval – riiulitel laiutavad kümned juustukerad, meeter korda meeter suurused sõiratükid, basseinitäis kohupiima, mida ämbritega tõstetakse jne. Ja siis need toredad tädid, kes seal piimapudeleid täitsid ja käsitsi korke peale keerasid.

Muide see sama pastöriseerimata toorpiim (4,5%) ongi Nopri kõige populaarsem toode. Kaubalaadung saadetakse nädalas 2 korda Tallinnasse ja sealt veetakse kaup juba üle Eesti laiali (mis tähendab irooniliselt ka seda, et Tallinna poest saab igal juhul värskema kauba kui sealt samast Nopri külje alt Võrust, sest kõigepealt sõidab kaup Tallinnasse ja siis vaadatakse alles edasi, kuhu see tagasi viia :)). Aga õnneks on talumeiereis ka oma väike pood, kust saab kohe värsket kraami, nii et ka meie seal viibimise paari tunni jooksul käis seal poes mitu perekonda oma nädala varusid täiendamas.

Poes pakkus peretütar erinevaid tooteid maitsta, nii et ostime endalegi õhtuks portsu asju kaasa. Üks populaarne toode on neil ka koorekaramell (nagu vedel lehmakomm), millest mina varem ei olnud midagi kuulnud, sest suur magusasõber ma ei ole, aga seda mekkides tuli küll lapsepõlv meelde!

Ahjaa, ja kui keegi peaks tahtma seal näiteks tööd saada või perega Misso valda elama asuda, siis tasub kaaluda seda Misso valla pakkumist! ;)

Piusa kohvik

Juba teel Piusasse võis siin-seal männimetsa ääres märgata autosid ja metsast naasvaid inimesi, kes ämbritega kukeseeni ja mustikaid metsast sõna otseses mõttes välja tassisid. Käisime paaris kohas isegi metsa all vaatamas, aga töö oli korralik, nii et meile jäid vaid tühjad pihud. Aga ajas isu peale küll! Õnneks ei tulnud kaua kannatada, sest Piusa kohviku, kus sellest suvest alates  toimetavad suveperioodil Kolm Sõsarat, menüü oli igati hooajaline ja kohalikust toorainest inspireeritud. Nii et värske kartul, kukeseened, krõmpsuv oma aia salat, mustikakook enda tehtud jäätisega… kõik oli väga aus ja ehe ning viis keele alla! Pärast ühines meiega veel Kerti, üks sõsaratest, kellelt saingi kinnitust, et see salat oli neil jah oma peenralt pärit. Eriti krõmps ja värske ja segu sellistest salatilistest, mida poes ei näe, vaid ainult oma peenral. Väga hea söögielamus. Ajasime niisama mõnusalt päikese käes juttu ja pärast isetehtud jäätisega söödud mustikakooki ainult mõmisesin. Jalutasime veidi seal kandis ringi ja lasime liivaste luidede vahel istudes leiba luusse. Kohvik oli meile piisav atraktsioon, nii et pileti eest koobastesse ei läinudki :)

Sangaste loss

Tõsiselt huvitava ajalooga koht. Käisime ka Taagepera lossis, aga kuna seal olid just ühed pulmad lõppemas, siis sisse meid ei lastudki. Sangastes oli see-eest väga lahe lossis sees ringi tuiata. Ma ei olnud seal kunagi veel käinud, aga kuna lubati uhket lossi ja restorani, siis igal juhul tuli minna. Restoran oli muidugi kerge pettumus. Võtsime seal kaks viineripirukat, et õhtusöögini ikka välja veaks. Aga lossis ringi jalutades võis nautida loodusfotonäitust, tutvuda kunagiste omanike käekäiguga ja töödega, millega lossi üleval peeti ja kui uhke see kõik oli. Infotahvlitel oli kirjas pikk ajalugu, mis kõlas nagu muinasjutt.

Krahv Friedrich Georg Magnus von Berg, kes oli Sangaste viimane mõisahärra, mõtles pärast oma isa surma, et võiks ehitada lossi. Ta oli töötanud ja õppinud Inglismaal ja Prantsusmaal, naasnud Eestisse mõtleski, et ehitaks endale õige ühe lossi, mille eeskuju võtaks Inglise lossidelt. See kõik oli 1870ndatel. Lossis tohtis olla siis 99 tuba, sest 100 võis olla ainult tsaaril.

Sangastes tegeleti aktiivselt põllumajandusega, sest seda oli F.G.M. von Berg välismaal õppinud – aretati kartuleid ja vilja, eriti kuulus oli rukkiaretus. Sellest sai krahv endale ka hüüdnime Rukkikrahv Berg, sest Sangaste rukkiga käidi konkursitel üle maailma ja saadi sealt erinevaid tunnustusi. Kõik see kõlab natuke nagu muinasjutt, eriti kui arvestada aastanumbreid. Sangaste mõisas oli kasutusel näiteks oma aja uusim tehnika, näiteks esimene viljapeksumasin ja auto Eestis. Ühesõnaga väga uhke mulje ja missugune elu võis seal kunagi olla! Krahvist, tema populaarsusest ja tema sajast tegemisest võiks lugeda küll ja veel.

Ööbimistega oli meil põhimõte, et telk peaks jääma mõne veekogu äärde. Nii ööbisime ka Lõuna-Eestis Inni järve kõrgel kaldal ja Värskas järve ääres, kus sai ka esimest korda ujumas käia, sest siis enam nii külm ei olnud :) Värskast edasi hakkasime suunda vaikselt Peipsit pidi üles sättima – tee peale jäid veel Taevaskoda ja ööbimine Ahja jõe ääres, aga sellest juba järgmises osas, sest muidu hakkavad need maailma kõige pikemad blogipostitused mul siia juba liiga tihti siginema :)

Tere tulemast Põhjakale! Kes veel ei ole kuulnud, siis terve suvi on olnud Põhjaka mõisas tegutseva restorani ja toidublogijate vahel käimas üks põnev ühisprojekt – igal esmaspäeval kokkab nende köögis üks uus blogija. Ta valmistab ühe soolase ja ühe magusa roa, chef’id maitsevad ja pakuvad mõlemaid roogasid ülejäänud nädala oma menüüs. Päris lahe idee, eks? :) Eile oli minu ja ühtlasi ka viimase blogija kord.

Esiteks on Põhjakal eelmise suvega võrreldes palju muutunud – mõisa kõrval olevad müürid on saanud endale katuse, kus all on mõnus ka vihmasel suvepäeval istuda ja olemist nautida. Teiseks on eelmise suvega kõvasti edasi arenenud ka nende aiamaa. Kasvuhoone eri sorti basiilikute, tšillide ja füüsalitega… pikad peenravaod koriandrit, aedruutu, fenkolit, tilli, peterselli, ülipalju rabarberit, kõrvitsalisi… ja loomulikult kanala! Aga nendest ägedustest veidi lõpu poole veel :)

Mina läksin sinna tegema 2 asja – õunakrõbedikku ja kõrvitsasuppi (mhm, palju sinna sügiseni ikka siis jäänud on, eks?!). “Kondiitriosakond” oli selline mõnus rahulik nurgake (vähemalt sel ajal, kui mina seal olin), kus toimetas põhiliselt üksi Triin. Nagu allolevalt pildilt näha, on kuulsa Napoleoni koogi ühed komponendid ilusti valmis ja ootavad serveerimist. Vasemal istub aukohal, nagu kord ja kohus, foto meie esileedist.

Tegime Triinuga minu magustoidu valmis ja pistsime ahju küpsema. Samal ajal puhastasime pihlakaid ja ajasime niisama juttu. Nii huvitav on kuulda erinevate inimeste lugusid, kuidas nad just sinna on sattunud, kus nad just parasjagu oma elus on. Ja need lood seal köögis ei olnud üldse mitte nii sirgjoonelised, et üldhariduskool-kokakool-köök. Kaugel sellest. Päeva lõpuks oli raskem leida neid, kellel üldse kokakool seljataga. Kes õpib arstiks, kes õppis filosoofiat, kes tegeleb oma kommunikatsiooniäriga… kirju! Aga seda põnevam! Aeg-ajalt tulid kondiitrisse jälle saalist tellimused Napoleoni, eelmise nädala blogija Marju tehtud õunakoogi (mis oli superhea karamelline õunakook pähklitega!) ja rukkijahuvahu järele. Tegevust ja silmailu jagus :)

Üleüldse on Põhjakal praegu kibe hoidistamise aeg – nii nagu meie puhastasime Triinuga kondiitris pihlakaid, marineeris eile Ann seeni (mis tulid ka väga head, võin öelda!). Üleüldse võis Põhjakal siit-sealt leida hoidisepurke, aukartustäratavast keldrist rääkimata – purgid suvikõrvitsaviilude, kurkide, ubade ja mille kõigega veel…

Soolase köögis oli elu vilkam. Igaühel oli oma rada – kes oli määratud sooja toidu, kes külma peale. Kurikuulus Põhjaka puupliit nõudis pidevalt uut halgu, nagu teenindajad kokkadelt tellitud roogasid. Kuigi siiski positiivses võtmes :) Ma ei tea täpselt kraadi pealt, kui soe seal köögis oli, aga ikkagi väga soe, kuigi mitmed kokad kinnitasid mulle, et eile oli ikka köki-möki selle kõrval, mis seal “parematel” päevadel on. Püüan ette kujutada, aga igatahes sain pliidi ääres kõrvitsasuppi (all kollaažil üleval kõige parempoolne pilt) keetes otsaesise ja selja märjaks, nii et mulle piisas maitseks ka sellest. :)

Minu magustoidu (üleval kollaažil keskemine pilt) ja supi kiitis chef Ott heaks, nii et tänasest alates on need ka menüüs! Olete oodatud mekkima :) Õunakrõbedik on inspireeritud minu vanaema retseptist. See oli sügiseti meil kogu pere lemmikmagustoit. Tegelikult vist on siiani! Kollaaži kõige alumisel vasakpoolsel pildil on keedetud kartulid, mida hoidsid kokad vee-või segus soojas ja ma lihtsalt pean ütlema, et need olid vist küll mu elu siiani kõige paremad keedetud kartulid. Ja no kukeseenekaste oli nende kõrvale veel täpp i-le (justnimelt, ja mitte vastupidi)!

Seltskond oli köögis tore ja ma arvan, et see ongi köögis töötamise üks põhilisi eeldusi – mõnus õhkkond. Nagu ülalt näha, kui kellelgi hakkas igav, oli Annil kohe oma muppet show varnast võtta – peaosas vutt! :)

Kui lõunapaus oli ära olnud ja terve karjaga õues katuse all einestatud, “tegi Ann mulle aias lahkelt tuuri”. :)) Uus avastus oli spinat, mida nad seal kasvatasid  – Uus-Meremaa oma (all paremal), kui ma õigesti mäletan. Hästi mahlakate ja paksude lehtedega, hoopis teistsugune, kui need sordid, mis mul siiani on olnud.

Kanad on neil noored ja seepärast väga palju mune (veel) ei anna, kuigi need 5 tükki, mis päevas tulevad, pidid ikka hirmus kvaliteetsed ja kollased olema :) Pole ime, sest kanad saavad vabalt ringi joosta ja ka söögiülejäägid saavad nad endale, nii et kehv elu neil seal ei ole. Meilgi siin Saaremaal on käidud külas ja imestatud: “Miks see omlett nii kollane on?”, nii et sain aru küll, mida nad selle all mõtlesid. Kiideti ka kanala peal asuvat magalat – kahjuks endal järele proovida ei õnnestunud, aga idee on hea – värske õhk ja äratust ei ole ka vaja panna (kukk oli ka).

Veel kiitis Ann aias tuuritades, et neil kõigil on seal köögis nüüd uus lemmik – kevadeti fännavad nad linavõrseid (lina praeguses kasvufaasis all pildid). Minu jaoks oli see uudis, nii et kikitasin kohe kõrvu, sest iga kevad tahaks ju isegi midagi uut ja põnevat jälle avastada. Eks paistab, eksperimenteerida ju võib :)

Igal juhul suured-suured tänud kogu Põhjaka perele, et te mind vastu võtsite ja iga küsimuse peale (kust ma tšillit, blendrit, kaussi või konserviavajat saan) vastamast ja nii lahkelt aitamast! Ja ka Siljale, kes oli selle idee sündimise juures kindlasti oluliseks lüliks. Minul oli väga tore, kodune ja igas mõttes soe tunne seal igatahes olla. Loodan, et seda kodusoojust saate ka teie tunda, kui sinna külla lähete! :) PS. Ja kui lähete (või olete juba käinud), oleks väga tore teada, kuidas meeldis! :)

Reisimenüü:

• külaskäik Rootsi toiduajakirja Gourmet toimetusse
• kohtumine kohalike spetsialstidega – (toidu)fotograafi Stefan Wettaineniga ja kokk-toidukirjutaja Jens Linderiga
• lõunasöök Gastrologic/Speceriet’s Ami Hovstadiusega (organisatsioonist Visit Sweden)
• õhtusöök 1 Michelini tärniga restoranis Matbaren (Food Bar)
• jalutuskäik Södermalmil
• õhtusöök Rootsi toiduajakirjanikega Ami kodus

Ajakiri Gourmet

Kui talvisel Soome toidureisil külastasime ühe Soome toiduajakirja Maku toimetust, siis Rootsis viis meie tee ka ühe kohaliku toiduajakirja toimetusse – Gourmet. Kohtusime seal ajakirja peatoimetaja Pia Bendeliga, kes tutvustas meile nende ajakirjatoimetuse elu ja olu. Gourmet väljaandja on Plaza Publishing Group, mis annab lisaks Gourmet’le välja veel 14 ajakirja. Gourmet’d antakse välja juba väga pikka aega –  alates 1980ndatest, igal aastal 10 numbrit. 80ndatest pärit numbreid tänapäevastega võrrelda on ikka välja huvitav ja koomiline ühteaegu :)

Huvitav oli teada saada, et sarnaselt meie oludele siin Eestis, on ka neil seal toimetuses tööl tegelikult vaid 3 inimest, ülejäänud autorid on kõik freelancer’id. Ja neid tundub jaguvat (nagu Pia ütles, potsatab iga päev ta postkasti 10kond sooviavaldust nendega koostööd teha). Ja nende freelancer‘ite tase tundub ka väga ühtlaselt kõrge olevat – ajakirja lapates on nii mõnusalt terviku tunne, et tahaks ajakirja ära sulada. :) Ainult üks inimene on selline, kes teeb neile kaastööd väljastpoolt Rootsit – Prantsusmaalt. Ja ma ei mäleta, kas ka tema oli see sama inimene, kes kõik ajakirja retseptid läbi testis… Hmm, tõenäoliselt siiski mitte, aga igatahes on neil selleks ka inimene täiesti olemas.

Gastro Logic ja Speceriet

Meie kohtusime seal Ami Hovstadiusega, kes töötab organisatsioonis Visit Sweden ja on projekti “Sweden – the new culinary nation” kommunikatsioonijuht. Ami rääkis meile oma tööst ja Rootsi toidumaailma olukorrast. Nagu ma aru sain, on tegemist riikliku projektiga, mille raames tegeletakse toiduteemaga Rootsis nii põhjalikult ja sellisel tasemel esimest korda – nii põllumeeste elu kergendamise, Rootsi kui kulinaarse reisisihtmärgi tutvustamise kui ka laste toidu vallas harimisega – viimastele on korraldatud juba mitu aastat kokkamisvõistlusi. Kui Ami nendest rääkis, kõlasid need küll kuidagi väga skandinaavialikult loovalt ja vabalt. Oeh.. :)

Fotograaf Stefan ja toidu(aja)kirjanik Jens

Pildistamise koha pealt oli huvitavat nii mõndagi:

a) Stefan pildistab 99% ajast loomuliku valgusega – seda oli nii-hirmus-jube-tore nii pika kogemusega fotograafi suust kuulda ja ka tema piltidelt näha – asi töötab!
b) toitu pildistades ei vali ta kunagi ühtegi konkreetset ava, vaid teeb pea kõikide avadega eraldi pildi ja alles hiljem suure monitori pealt vaadates valib selle õige välja
c) ta ei pildista kaamerast otse arvutisse (sest juhtmed on tüütud, ilmselgelt :))
d) ta kasutab toidu puhul täiskaadri ees enamasti 50mm makroobjektiivi

Jens Linder on oma elust 15 aastat töötanud kokana. Olnud ka see n-ö triibu ja täpi mees. Nüüdseks on talle rohkem meelt mööda toidust kirjutamine – nii teeb ta kaastööd ajakirjadele ja ajalehtedele, on välja andnud erinevaid kokaraamatuid. Meie külastuse ajal oli tal parasjagu pooleli Aasia reisilt kaasa ostetud erinevate sojakastmete proovimine. Testisime neid soolaga veidi aega seisnud ja seejärel kergelt praetud kammkarpidega. See stiil ongi nüüd Jensile palju südamelähedasem – lihtsad ja puhtad maitsed. Ei midagi väga keerulist, romantilist, pigem üllatavalt lihtsat ja heas mõttes robustset.

Sama kehtib ka nende koostöö kohta Stefaniga. Stefan näitas meile praegu veel poolelioleva, aga sügisel ilmuva raamatu kujundusi, kus neil olla pidevalt palutud “veidi romantilisemad olla”. Nemad siis olid – panid toidu kõrvale laiutama tulbid. Loomulikult närtsinud. :))

Mathias Dahlgren Matbaren (Food Bar)

Pärast fotostuudiot saime väikse hingetõmbeaja, riideid vahetada ja ennast veidi värskendada. Edasi läksime õhtust sööma 1 Michelini tärni omavasse kohta – Mathias Dahlgreni Matbarenisse. Vaatasin, et Tripadvisoriski on nad 6. Stockholmi söögikoht (kommentaare ja kogemusi). Tegelikult on Mathias Dahlgrenil Grand Hotelis koguni 2 söögikohta – nn food bar ehk Matbaren ja restoran Matsalen, mis on lausa 2 Michelini tärni omanik.

Leidsin Matbareni tutvustuseks ühe päris mõnusa video ka:

Kuigi oma videos mainivad nad seda, et nende juurde saab iga kell tulla, siis meie reisijuht Aivar (Flavours of Estonia) oli Matbarenisse kohad juba varakult kinni pannud ja kui me oleksime sinna tahtnud minna samal õhtul, oleks see 100% võimatuks osutunud – koht oli juba sisseastumise hetkest melu ja suminat täis. Mina olin reisu ettevalmistamisel veidi laisk ja lohakas ega märganud õigel ajal õigetele e-kirjadele vastata – nii jäin alguses oma kohast Matbarenis ilma. Aga kui võtsime riski ja söögikoha vastuvõtus küsisime, kas meie muidu 8 kinni pandud kohast saaks tekitada 9, ei tehtud sellest üldsegi mitte suurt probleemi, pigem muretseti sellepärast, kas meil liiga kitsaks ei lähe, sest nagunii olla meie 8 kohtagi tegelikult 6 inimese lauda mahutatud. Aga ei. Ei olnud kitsas ega midagi, foodie‘sid mahub ühe laua taha alati palju :)

Meie Matbarenisse mineku elevust oli üles krutitud terve päeva, sest nii kui Pia, Ami või Jens küsisid, kuhu me õhtustama läheme, ja meie siis vastasime, et Matbarenisse, olid nad kõik valikuga silmanähtavalt väga rahul. Põnevust lisas muidugi ka see, et vist kõik nendest mainisid Matbareni erilist atmosfääri – ei ole liigset pidulikkust, valgeid linu jms. Ja neil oli täiesti õigus. Seal valitsevat atmosfääri on raske kirjeldada, aga see oli kõik väga vaba ja loomulik. Naturaalsed puidust ja tihedalt asetsevad lauad, kivid, millelt serveeriti võid, paberkotist leitud leivavalik, puust stiilsel kandikulaadsed söögialused, alusel asetsev ühekordne menüüleht, sumisev söögisaal…

Menüüst rääkides ei olnudki see üldse mitte pikk. Kõik soolased toidud olid mõeldud nn poolikute portsudena, et inimesed saaksid rohkem erinevaid asju proovida. Mina võtsin heeringa, mida serveeriti sarapuupähklite, kollase peedi, muna, hapukoore ja murulauguga. Magustoiduks võtsin Tonka ubadest tehtud pudingu, mida serveeriti kaerahelveste, kirsside ja vahukoorega. Ei oska kuidagi kriitiline olla, kõik mida ise sõin ja mida teistelt proovida sain, oli väga hea ja kõht sai ääreni, ja rohkemgi veel, täis. Tonka oad oli raudselt üks pikk ja populaarne teema – nendest täiesti omapärase maitsega ubadest, mida kasutatakse paljudes magustoitudes, on pikemalt kirjutanud oma blogis Silja.

Hoolimata sellest, et Matbaren on ikkagi keskmisest väiksem söögikoht ja et see oli reedesel õhtul täiesti täis, oli teenindus küll ülihea. Esiteks oli teenindaja inglise keel väga meeldivalt hea, teiseks oli kogu meeskond väga kiire (toidud saabusid lauda väga kiirelt ja kuna me istusime väljapaneku laua lähistel, võisime oma silmaga kinnitada, et terve õhtu jooksul ei seisnud valmis saanud road seal laual sekundidki). Kogu süsteem tundus toimivat kui kellavärk ja seda oli lausa lust vaadata!

Pärast õhtusööki jagunesime kahte lehte. Kell näitas siis juba kesköö kanti. Ühed läksid hotelli tagasi metrooga, teised jala (viimased jõudsid kiiremini muide :)). Aga ma polegi jõudnud veel rääkida sellest, et miks osad metrooga läksid – kui me 1.-3. juunini Stockholmis olime, olid seal külmemad ilmad, kui jõulude ajal. Selline artikkel olla sel ajal isegi Eesti ajakirjanduses ilmunud. Tuul, vihm, olematu päike ja 6 kraadi. Vat selline suvine reis, aga ega see tegelikult midagi ära ei rikkunud. Ja õnneks olin ma riietuse mõttes enne ka kohalikku ilmateadet vaadanud. :)

Jalutuskäik Södermalmil

Teine päev algas sõiduga Stockholmi piirkonda Södermalm, kus Jens ja toidkirjutaja John meile ringkäigu tegid.  See on ligi 100 000 elanikuga piirkond, mis on väidetavalt ka üks tihedama asustusega piirkondi kogu Skandinaavias. Omal ajal olla see olnud selline boheemlaste kogukond ja pigem vaene piirkond, nüüd pidid seal elama ikka pigem kõrgema sissetulekuga inimesed. Tegu on kivimajade vahel jooksvate väikeste tänavatega, kus iga nurga peal asub mõni äge pood-kohvik. Meie olimegi läinud sinna erinevate kauplustega tutvuma.

Esimene koht, kuhu sisse astusime oli Urban Deli. Meie mõistes midagi sarnast NOPile, kus koha ühes otsas on kohvik, teises pood. No see viimane oli muidugi selline, et võiks sinna oma pea kaotada. Nii palju ägedaid purgikesi, pudelikesi, head disaini, värske kraami küllusest rääkimata… Taltsutasin ennast ja võtsin reisu puhul ja niiske ilma trotsimiseks sealt hoopis ühe sooja kohvitopsi kaasa.

Edasi liikusime ühte pagaritoodeteärisse, kus müüdi leivategemiseks vajalikku kraami. Järgmiseks tuli üks teine toidupoe moodi asutus, kus sai kaalukaubana suure kasti seest endale nt karulauku kaasa osta. :)

Siis hüppasime sisse ajakirjaputkasse, kus tekkis korralik ummistus selle toiduajakirjade riiulite vahele, külastasime sealsamas asunud Rootsi disainerite poodi, niisama üht ägedate asjade poodi ja nii see käik seal mööda erinevaid väikseid poode kulges… Kindlasti on see selline mõnus piirkond, kuhu kaardiga jalutama ja mõne suvisema ilmaga veel ägedaid kohti avastama minna! 

Õhtusöök Rootsi toidukirjanikega Ami kodus

Laupäeva õhtul kogunesime kõik Stockholmi äärelinna, kus elas Ami, kellega olime varem juba Speceriet’s kohtunud. Tema juurde olid oma tehtud toitudega kogunenud juba ka Jens ja Stefan, John, lisaks Ami abikaasa ja veel 2 toidukirjutajat.

Jensi huulilt lipsanud lausest: “Akvavit – it’s discusting, but in a good way!” sai õhtu moto! :D Selgus, et ka rootslased on suur laulurahvas, niisiis lasid nemad akvavitipitside vahepeal oma traditsioonilised read kuuldavale ja ega meiegi siis ei saanud kehvemad olla. Ja sealt see õllepruulija siis kooris tuli ka :)

Toidulaud oli rikkalik – alates rääbisemarjast, 2 moel tehtud heeringast kuni klassikaliste Rootsi nn “heas mõttes nätskete” kookide ja mainitud akvavitini välja. Loodetavasti ütlevad fotod rohkem sõnu, kui ma oskan siin nende kohta kirjeldada. Jällegi, kogu kere oli emotsioone täis. Ma ei olnudki varem jalutanud Stockholmi sellises äärelinnas, kus on vaid väiksed tänavad ja eramajad. Uus ja huvitav. Ami kodu oli ka väga Skandinaavialik – valge, helge, avar ja minimalistlik. Ja niimoodi kellegi kodus nende endi valmistatud roogasid maitsta oli ka ikka täiesti omaette väärtus, mida mitte kuskilt mujalt ei saa.

Niisiis, oli väga tore reis! Hotelli hommikusöök oli ka väga mõnus (panen selle hotelli ka igaks juhuks kirja, sest teinekord võib seda veel vaja minna. Kesklinnas ja väga korralik hotell – Nordic Lights).

Ahjaa, pühapäeval lennujaamas juba Tallinna lennukis istudes selgus, et kokpitis oli tekkinud äsja mingi rike, nii et meie lend tühistati, meid kupatati lennujaama kõrvale hotelli hommikust lendu ootama. Lubati tasuta hotelli õhtu- ja hommikusööki. Õhtusöögiks oli kogu lennukirahvale ühesugune regular chicken – kanafilee, friikad ja roosa kaste. Täiesti kümnesse lõppvaatus ühele toidureisile! :)

PS! Rootsi reisist on kokkuvõtteid teinud veel Katrin Press oma blogis – lugu 1 ja lugu 2.