Seemned ja pähklid on teatavasti head energiaallikad, sisaldavad kasulikke õlisid, vitamiine, mineraale, kiudaineid jt toitaineid. Sel samal põhjusel on need nn energiabatoonikesed saanud nüüd meie suurteks sõpradeks veidi teistsugustel teekondadel – nädalavahetuse matkadel, kus energiat kulub küll palju, kuid seljakoti tahaks siiski võimalikud kergena hoida. Kaubanduses on müsli- ja energiabatoonikesi saadaval küll väga laias valikus, aga värskelt postkasti potsatanud ajakirja Bon Appétit uue aasta esimene number innustas mind sellest hoolimata kohe ka kodus olemasolevast materjalist retsepti ja tehnoloogiat järgi proovima.

Kahjuks oli mul kinoa just eelmisel päeval otsa saanud (just sellega katsetamine oleks olnud põnev), kuid selle asemel otsustasin ära kasutada kapis leiduvaid eri seemnekotikeste lõppe. Parasjagu oli mul lõppenud ka üks magus sõbrapäevateemaline pildistamine, millelt oli üle jäänud ports sulatatud tumedat šokolaadi, niisiis läks ka see käiku. Just reeglipäratus ja mängulisus ongi vast taoliste retseptide juures võluv faktor, mis näpud sügelema ja fantaasia lendama paneb. Vähemalt minul.

Retsept õnnestus super hästi ning tekkis üsna kiiresti vaimustus – nüüd neid ainult ise teengi! Kui pressitud ja ahjus kuivanud mass maha jahtus, sain batoonid lahti lõigata ja kilesse mässida ning mõnus näks oligi eesootavale matka- ja kalastusnädalavahetusele olemas!

Kirjutan siia üles mõlemad retseptid, nii originaali kui enda mugandatud variandi, et järgmisel korral kinoagagi proovida.

1) Rohkete seemnetega kirsi-kinoabatoonike – Bon Appétit 2015. aasta jaanuarinumbri originaalretsept,
2) Seemne-kirsibatoonikesed tumeda šokolaadiga (pildil) – minul olemasolevatest toorainetest valminud sama retsepti mugandatud variant 

1) Rohkete seemnetega kirsi-kinoabatoonike

Allikas: Bon Appétit, jaanuar 2015

12 tk

a) Vooderda 20 x 20 cm suurune küpsetusvorm küpsetuspaberiga nii, et küpsetuspaber jääks mõlemast äärest u 10 cm üle.

b) Kuumuta ahi 180 kraadini ja rösti 240 ml hakitud mandleid, 120 ml loputatud (toorest) kinoad, 60 ml kõrvitsaseemneid ja 60 ml päevalilleseemneid ahjuplaadil, aeg-ajalt segades, u 10-12 minutit või kuni need on kuldpruunid. Lase jahtuda.

c) Alanda ahju kuumust 95 kraadini.

d) Purusta (miniköögikombainis, kannmikseris või saumikseri abil) 240 ml kuivatatud hapusid kirsse, 2 sl pruuni riisi siirupit, ¾ tl soola ja 2 sl vett ühtlaseks massiks.

e) Sega saadud mass röstitud pähkli-seemneseguga, kalla see ettevalmistatud küpsetusvormi ja vajuta supilusika seljaga enam-vähem ühtlaseks kihiks. Et batoonikesed hiljem hästi vormi hoiaks, tuleb mass korralikult kokku pressida. Selleks keera üle äärte ulatuvad küpsetuspaberi otsad massi peale ja kasuta pressimiseks mõnd lamedapõhjalist topsi või kaussi. Eemalda küpsetuspaberi ribad, kontrolli, et pind oleks ühtlane, vajadusel pressi veel.

f) Küpseta 20-25 minutit või kuni mass ei ole enam kleepuv.

g) Lase jahtuda, seejärel lõika kangideks.

 * * *

Seemne-kirsibatoonikesed tumeda šokolaadiga (pildil)
Mugandatud ajakirjast Bon Appétit, jaanuar 2015 

12 tk

a) Vooderda 20 x 20 cm suurune küpsetusvorm küpsetuspaberiga nii, et küpsetuspaber jääks mõlemast äärest u 10 cm üle.

b) Kuumuta ahi 180 kraadini ja rösti 240 ml hakitud mandleid, 120 ml päevalilleseemneid, 120 ml kõrvitsaseemneid ja 2 sl seesamiseemneid ahjuplaadil, aeg-ajalt segades, u 10-12 minutit või kuni need on kuldpruunid. Lase jahtuda.

c) Alanda ahju kuumust 95 kraadini.

d) Purusta saumikseri abil 240 ml kuivatatud hapusid kirsse, 2 sl mett, ¾ tl soola ja 4 sl vett ühtlaseks massiks.  

e) Sega saadud mass röstitud pähkli-seemneseguga, lisa ka 2 sl chia-seemneid.

f) Sulata veevannil või paksupõhjalise poti põhjas, pidevalt puulusikaga segades 200 g tumedat šokolaadi ja määri see ühtlase kihina ettevalmistatud vormi põhja (soovi korral võid selle sammu ka vahele jätta).

g) Kalla pähkli-seemnesegu enam-vähem ühtlase kihina šokolaadikihile ja vajuta supilusika seljaga ühtlasemaks. Et batoonikesed hiljem hästi vormi hoiaks, pressi mass võimalikult tihkelt kokku. Selleks keera üle äärte ulatuvad küpsetuspaberi otsad massi peale ja kasuta pressimisel abilisena mõnd siledapõhjalist topsi või kaussi. Eemalda küpsetuspaberi ribad, kontrolli, et pind oleks ühtlane, vajadusel pressi veel.

 h) Küpseta 20-25 minutit või kuni mass ei ole enam kleepuv.

i) Lase jahtuda, seejärel lõika kangideks.

Turul värske kraami riiulilt torkasid tuttavad rohelised lehed silma. Hõõrusin kohe kiiresti silmi ja lugesin igaks juhuks ka juurde pandud silti. See ütles wild ramps ja selle juures ülivõrdes tutvustus, millega tegu. Jah, kõlab üsna õigesti. Kilohinnaks arvutasin kiirelt hirmuäratava 40 dollarit, aga õnneks see ju väga palju ei kaalu (huvitav, mis Eestis turul hind on?). Nägu läks mul igatahes naerule nagu kommipoodi sattunud lapsel ja turukotti rändas väike punt seda metsikut küüslauku, jäädes ootama nädalavahetusel tekkivat vaba momenti, mil see pestoks suristada.

Tegelikult võib mu blogist juba 3 aasta tagant ühe karulaugupesto leida, aga heast lapsest võib ju ikka mitu postitust kirjutada. Pealegi olen vahepealse ajaga erinevaid pestoretsepte proovides-lugedes leidnud, et mulle meeldib pesto, mis on purustatud sellises järekorras, nagu Nami-Nami Pille seda teeb – purustades esmalt pähklid ja juustu. Nii saan valida pähklite ja juustu jämeduse (mulle meeldib need jätta üsna jämedaks), ning seejärel lisada nii palju rohelist, kui tahan. Samas ei ole pesto tegemisel mingit reeglit ja ka kogused lubavad väga loominguliselt läheneda, nii et õigupoolest ongi see üks suur maitse asi.

Meeldetuletuseks neile, kes plaanivad sellele ise metsa järgi minna – karulauk on Eestis looduskaitse all, kuuludes kolmandasse kaitsekategooriasse, mis tähendab, et seda võib korjata vaid oma tarbeks, võttes igalt taimelt vaid 1 lehe. Nii ei saa taim kahjustada.

Karulauk kasvab aga edukalt ka koduaias! Kes on suur karulaugu fänn ja kellel on isekasvatamise võimalus käepärast, tasub seda kindlasti teha, sest nii ei ohusta sa metsikult kasvavaid taimi. Kõige lihtsam on taim oma aeda tuua kellegi tuttava koduaiast või aiandist, kuigi ka seemnetest külvamine on võimalik. Külva seemned (müüakse aianduspoodides) hästi õhukese mullakihi alla augustis. Karulaugule meeldib kasvada poolvarjulises ja niiskes kohas (nt mõne põõsa all). Pärast külvamist tärkavad esimesel kevadel aprillis ehk üksikud lehed, kuid kui olla kannatlik, on karulauguvaip paari aasta pärast isekülvi ja sibulatega paljunemise tulemusena kenasti edasi arenenud. Karulaugu lehti korjates jäta igale taimele kindlasti paar lehte alles ning ära kunagi niida lehti või õisi maha – nii võimaldad taimel edasi elada ja paljuneda.

Lihtne karulaugupesto (oi kui hea)
u 250 ml pestot

1 väike peotäis metsapähkleid (võid asendada nt seedermänniseemnete, mandlite või Kreeka pähklitega või ka kõrvitsa- või päevalilleseemnetega)
1 väike peotäis jämedalt riivitud parmesani
1 suur peotäis karulauku (võib panna ka basiilikulehtedega pooleks)
extra virgin oliiviõli
näpuotsatäis soola-pipart

Pese ja kuivata karulauk. Pane minikombaini (väiksesse purustajasse, mis saumikseriga enamasti kaasa tuleb) pähklid ja jämedalt riivitud juust. Surista ühtlaseks teraliseks massiks (ise saad valida, kas meeldib jämedam või peeneteralisem). Lisa peenemaks hakitud või rebitud karulauk (kasuta ka varsi ja kui soovid ka basiilikulehti). Nirista peale veidi oliiviõli ja surista ühtlaseks teraliseks massiks, valides jälle endale meeldiva teralisuse (mulle meeldib robustsem ja jämedate teradega pesto, nii et suristan üsna vähe). Lisa sool ja värskelt jahvatatud must pipar ning vähehaaval veel oliiviõli, kuni saavutad endale meeldiva konsistentsi.

Säilitamiseks pane pesto õhukindlalt suletavasse väikesesse purki, vala peale õhuke kiht oliiviõli ja hoia külmkapis. Säilib paar nädalat.

Millega ja kuidas pestot süüa?
Pesto sobib ideaalselt lihtsalt niisama ciabatta või mõne muu saialisega söömiseks, tomativõileivale või -salatisse, sellest saab hea ja kiire pasta (keeda pasta, kurna ja sega pesto lihtsalt pasta hulka) ning see sobib hästi ka omleti või muu munaroaga söömiseks… Võimalusi on õigupoolest lõputult, aga üks on kindel – külmkapis ootav pestopurk on igati kuldaväärt! 

Oli neljapäeva hommik ja olin just kuulnud raadios Savisaart ette lugemas uhket nimekirja, mis kõik 20. augustil Tallinnas pidustuste raames toimumas on. Olin vaevalt jõudnud mõelda, et minulgi on see päev ju sisustamata, kui helises telefon ja toru teiselt poolt kõlas kutse väikestviisi kohvikut pidama tulla. No ja kuna olen terve suve ja kevade sellistest blogijate ühisettevõtmistest eemal olnud, siis võtsin kutse heal meelel vastu ja lõpetasingi selle nädala teisipäeval Tahkurannas, Pärnumaal, kus peeti 4. aastat Hapukurgifestivali.

Mind kaasati D-kokaraamatu väiksesse kohvikusse suupisteid pakkuma. Minuga koos pidasid kohvikut Piret Hanson (heeringamarja amps), Ülle Jukk (soolakalavõileib) ja Liisi Laanemäe (kihiline peedi-juustusalat) – kusjuures kõikide ampsude retseptid leiab lähipäevil ka D-kokaraamatust.

Hapukurgifestival on pühendatud KKK-le ehk Kurgile, Kalale ja Käsitööle ja seda kõike seal ka pakuti. Lisaks aga veel koduveini ja -õlut, suitsuliha, käsitsi valmistatud jäätist, igat sorti hoidiseid jne. Koduveinivalikust jäi silma huvitav kooslus – kõrvitsa-sidruni koduvein. Selle toorainega ei tohiks küll probleeme tulla! :)

Kohal oli ka Rootsi toidusaate meeskond, kes tegi seal pilootsaadet Eestis tehtavatest kõiksugu hapendatud toitudest. Kas ja millal see ka Rootsi teleekraanile jõuab, seda näitab aeg.

Mina pakkusin suupistet kukeseenepasteedi ja värske soolakurgiga. Pasteet sisaldas tsipake ka puravikke, mis andsid kukeseenele täiendavat tummist seenemekki. Kusjuures kuivatatud puravikud sain ma Lõuna-Eestis pildistamas käies kohalikult perelt, kurtes, et Pärnu toidupoes ei olnud müüjad nendest kuulnudki. Minu õnn, sest neil oli roheline padjapüür neid pooleldi täis!

Kukeseente järele ei pidanud samuti turule minema, need õnnestus korjata sealt samast metsast, paar sammu peatuspaigast eemalt. Kui oleks rohkem aega olnud, oleks olnud võimalik ka ohtralt pohli ja viimaseid, neid näpuotsasuuruseks paisunud mustikaid kaasa noppida. Aga sel korral haukasin neid niisama väikeste peotäitega koriluse vahepeale.

Seenepasteedi retsept, mis mulle ühes kokaraamatus silma jäi, ahvatles esmalt oma lihtsusega (seened tuleb paari lisandiga praadida, jahutada ja veel mõne lisandiga lihtsalt ühtlaseks massiks suristada). Lisaks on see hea võimalus kukeseeni hoopis teisel kujul serveerida ja mekkida. Jäin katsetusega väga rahule ja loodan, et praegu veel kestval seenehooajal saab see teistelegi inspiratsiooniks.

Postituse fotode eest tänud Lauri Laanele!

Kukeseenepasteet väikese puravikuga
Retsept mugandatud raamatust “A Country Cook’s Kitchen”, autor Alison Walker, fotod Tara Fisher

u 50 suupistet
Ettevalmistamine: 15 min (+ seente leotamine 30 min)
Valmistamine: 15 min

10 g kuivatatud puravikke
30 g võid (soolata)
50 g sibulat (u 4 šalottsibulat või 1 tavaline), peeneks hakitud
400 g värskeid kukeseeni, tükeldatud
1/2 tl soola
1 tl värskeid tüümianilehti
2 sl mascarpone‘t
paar tilka Tabasco kastet
2 tl värskelt pressitud sidrunimahla
Serveerimiseks küpsiseid, mascarpone’t ja värkset soolakurki.

1. Lase väikses potis 100 ml vett keema, võta tulelt, lisa kuivatatud puravikud ja leota seeni vähemalt 30 minutit.

2. Kuumuta suur pann, sulata või ja kuumuta sibulat, kuni see on pehme (u 5 min). Tõsta kuumust ja lisa väiksemaks tükeldatud kukeseened. Sega seeni pidevalt, kuni need hakkavad vedelikku välja andma. Lisa puravikud ja leotusvesi, sool ja tüümian ning kuumuta, aeg-ajalt segades, kuni kogu vedelik on täielikult aurustunud ja mass üleni kuiv.

3. Jahuta seenemass täielikult maha. Seejärel töötle köögikombainis mascarpone, Tabasco ja sidrunimahlaga ühtlaseks teraliseks massiks. Maitse, vajadusel lisa soola, Tabascot või sidrunimahla.

4. Serveeri väikese (soolata) küpsise pealt, määri küpsisele väheke mascarpone‘t, veidi rohkem pasteeti ja kõige peale pane soolakurgi või soolase juustu (nt Forte) õhukesed viilud.

See värskelt marineeritud kurkide retsept ja valmistamise moodus jõudis meie perre juba siis, kui ma väike olin. Eeliseks on kiiresti valmimine (kuna peale valatakse kuum marinaad), nii et sõltuvalt maitse-eelistustest hakkab nende krõmpsutamine juba 12 h pärast valmistamist pihta. Teeme neid suve jooksul iga natukese aja tagant (sest nende tegemine on pealegi imelihtne ka ju veel!) – need ongi mõeldud söömiseks poollollina (nii me neid nimetame) ehk mitte veel päris marineerununa, vaid nii 1-2 päeva jooksul, mil kurgil on veel värske kurgi mekk ja värv pooleldi alles. Nii et kurgifännid, on aeg kapist välja ronida ja jaanipäevaks suur purgi- või ämbritäis kurki marineeruma panna!

Poollollid kurgid* (värsked marineeritud kurgid, mida saab süüa juba 12-24 h pärast)

Vaja läheb:

värskeid väikseid kurke

5 l vett
7 sl soola
9 sl suhkrut
8 sl söögiäädikat
tillivarsi ja õisikuid
küüslauguküüsi

Keeda veest, soolast-suhkrust ja äädikast marinaad (vajadusel vähenda marinaadi kogust nt poole võrra). Lao pestud kurgid koos tillivarte, -õisikute ja poolitatud küüslauguküüntega suurde purki või nõusse. Kalla kuum marinaad peale. Jäta toasooja marineeruma. Poollollid kurgid on mõeldud söömiseks järgmisel-ülejärgmisel päeval, kuigi loomulikult võib neid ka kauem marinaadis hoida. Kui kurgid on meelepärases marineerumisstaadiumis, hoia neid koos anumaga külmkapis.

*Retsept ilmus ka ajakirjas “Kevad koduaias”.

Mõnusat jaani!

Näiteks siin San Mateo lähedal, Stanfordi ülikooli linnas (või kes sarnaselt minuga oma teismeeas vaatas sarja Felicity, siis nende jaoks ka Felicity kodulinnas) Palo Altos asub isegi üks spetsiaalne hummusekoht, Oren’s hummus shop. Selle omanik on start-up ettevõtja Oren Dobronsky, kes on oma muudele start-up‘idele Räniorus lisanud vürtsi just hummuseäriga. Ei oska öelda, kas sellest on alguse saanud siinne hummusehullus või oskas ta lihtsalt õigel ajal oma niši ära tabada… Igaljuhul saadab hummusekohvikut silmanähtavalt edu, sest jutt liigub ja mõlemal korral, kui olen sellest mööda jalutama sattunud, on see olnud puupüsti täis. Järgmine kord laud kinni!

Teine populaarne määre on guacamole (see küpsetest avokaadodest, sibulast, tomatist, tšillist ja koriandrist valmistatud vaese mehe või). Avokaadod on siin kodumaised ja väga-väga head. Sööme neid ikka hommikuks röstitud (täistera)leiva peal – tambime kahvliga veidi puruks ja raputame veidi soola peale… mmm.

Ja kolmas määre-dipp, mida siin palju müüakse-süüakse, on salsa (sõna pärineb algselt hispaania keelest ja tähendab kastet), üks populaarsemaid on salsa mangost. Ja üht mangosalsa retsepti tahtsingi täna jagada, kuna tegu on väga lihtsa ja väga hea kraamiga! Leidsin selle retsepti kohalikust toidupoest ja kohandasin seda veidi, kuigi salsaretsepte on lõputult ja salsaks võiks nimetada põhimõtteliselt kõiki salati moodi segusid, kus on peenelt hakitud (punane) sibul, ürt (nt koriander, petersell või basiilik), midagi teravat (nt hakitud jalapeno või tšillipulber), sidruni- või laimimahl ja siis peeneks hakitud põhikomponent (mango, tomat, kurk, maasikad…).

Salsat süüakse nt tortiljakrõpsudega või lihtsalt nn maitsekastmena liha-kala kõrvale (eriti Mehhiko köögis), aga mulle meeldib konkreetselt seda mangosalsat süüa värske kohaliku leivaga – nn sourdough ehk levain-tüüpi juuretisega valmistatud leivaga. Soovi korral see röstida, katta õhukese kihi toorjuustuga ja seejärel rohke salsaga.

Mango-avokaadosalsa

1 küps mango
1 küps avokaado
1/4-1/2 punast sibulat
1-2 jalapenot
peotäis hakitud koriandrit
1/2-1 laimi mahl
soola

Poolita avokaado ja eemalda ettevaatlikult seeme. Lõika mango ühelt küljelt mööda seemneserva üks pool ära, seejärel teine pool, nii et alles jääb seemnega keskmine osa. Seejärel lõika ka seemne ümbert viljaliha lahti. Edasi lõika nii mango kui avokaado poolikud koore sees kuubikuteks (vaata videot, kuidas seda väga lihtsalt teha!). Kui mango on nii küps, et kuubikud kalduvad vormi mitte hoidma, siis sellest ei ole mitte midagi. Haki peeneks ka sibul ja seemnetest puhastatud jalapeno.

Sega kõik ained kaanega suletavas karbis kokku, kata kaanega ja jäta vähemalt 10 minutiks kuni 1 päevaks külmkappi maitseid koguma. Enne serveerimist maitse, vajadusel lisa laimimahla ja/või soola.

***

Recipe in English:

Mango and avocado salsa

1 ripe mango
1 ripe avocado
1/4-1/2 red onion
1-2 jalapeños
1 handful of chopped cilantro
juice of 1/2-1 lime
salt

Split the avocado and carefully remove the seed. Cut the mango in 3 – one cheek on one side of the seed and the other on the other side of the seed. Remove the flesh from the seed. Dice the avocado and mango in their skins (take a look at this video on how to do that very easily!). Don’t freak out when the mango doesn’t want to hold its shape – that’s OK (salsa means ‘ sauce’ in Spanish after all!). Dice the onion and jalapeño. In a bowl, mix all the ingredients, cover and let set in a refrigerator for 10 minutes up to 1 day.

Before serving have a taste and if necessary, add some salt and/or lime juice. You can serve it as a dip with tortilla chips, a condiment to Mexican food or as I like it – on top of a toasted slice of sourdough bread and thin layer of cream cheese.

Salatsigur on omapärase maitsega – mõrkjas, magus, krõmps ja mõnusalt mahlane. Seda saab kasutada nii värskelt salatites, suppides või ka ahjus röstitult, vormiroogades jne. Lisaks paljudele kasutusvõimalustele säilib see külmkapis ka väga hästi (1 nädal kindlasti, võimalik, et ka kauem, mul on alati varem otsa saanud).

Ja sellel on ka huvitav lugu! Salatsigur on eriti populaarne Belgias, kus väidetavalt tarvitab iga inimene seda aastas 7 kg ja kus on olemas ka endiiviamuuseum! Miks see nii on? Nimelt kuulub selle köögivilja (kogemata) avastamise au 19. sajandil just belglastele – salatsiguri puhul on tegelikult tegu kohvi aseaine, siguri juurele pimedas, niiskes ja soojas ajatatud “salatipeaga” (mis juba iseenesest kõlab kõikidele rohenäppudele puhta väljakutsena, on ju?!). Ja nagu paljud avastused, selgus ka see tänu juhusele, kui üks talunik sigurijuurtele liiva peale raputas ja paar nädala pärast sealt valged pungad leidis. Belglased ise kutsuvad salatsigurit muuseas ka Brüsseli valgeks kullaks, sest 20. sajandil hakkasid ümberkaudsed talunikud seda kasvatama ja tõid nii rikkuse majja (kui läks põnevaks, loe veel salatsiguri avastamismüütidest ja ajaloost põhjalikumalt sellest Britt Roseni artiklist)!

Endiiviat müüakse poes värske kraami osakonnas, kus salatipea on tavaliselt tihedalt kilesse pakitud. Lehed on otstest kergelt kollakas-rohelised, kuid sellest ei tasu ennast heidutada lasta, sest endiiviat kasvatataksegi pimedas (sellega hoitakse ära nende roheliseks muutumine, millega kaasneks muidu ka liiga mõru maitse). Ehk mida heledam on endiivia värvus, seda mahedam see on. Keskmiselt kaalub üks endiivia 250 g. Viimati tuli sellise endiivia eest mul välja käia ligi 0,80€ (ehk kilohind on endiivial u 3,5€).

Möödunud nädalavahetusel tegime endiiviast külalistele suupisteid. Nii lihtne, samas nii hea! Sinihallitusjuust, Kreeka pähklid ja endiivia on üsna klassikaline kooslus, mida leiab tihti ka meie söögikohtade eelroogademenüüst. Sel korral tõukas mind aga tegudele Tuulilt laenuks saadud raamat “Plenty“, mis selle maitsva koosluse mulle meelde tuletas ja kust veidi mugandatuna see retsept pärit ongi.

Kui see mitme nimega hea laps ärgitas huvi, siis on siin veel terve rida retsepte, mida endiiviast valmistada! Lisaks sellele, et endiivial on palju nimesid, on sellel ka palju variatsioone. Siin veel ülevaade endiivia sortidest (mina pean selles postituses ja retseptis silmas seda, millele on viidatud nimega White Californian Endive, kuigi paljudes kohtades nimetatakse seda lihtsalt Belgia endiiviks).

Lihtne ja kiirelt valmiv maitsev suupiste, mida pakkuda külalistele tervitusampsuks!

Endiivia-sinihallitusjuustu ampsud
u 20-25 ampsu

2 endiiviat (sõltuvalt suurusest saab ühest u 10-15 nn korvikest)
50 g sinihallitusjuustu (nt Roquefort vms tugevamamaitselist sinihallitusjuustu)
150 g Kreeka jogurtit (vm paksemat jogurtit)
valget jahvatatud pipart
2 peotäit (hakitud) pähkleid (nt Kreeka pähklite ja seedermänniseemnete segu)
1 sl võid

Haki Kreeka pähklid veidi väiksemaks. Sulata pannil või ja rösti pähkleid ja seedermänniseemneid pannil kõrgel kuumusel, neid pidevalt liigutades (minul nähtavasti jäid nad ühele küljele veidi liiga kauaks). Kui pähklid on ühtlaselt kuldsed, eemalda pannilt ja jäta jahtuma.

Eemalda endiivialt paar välimist koledat lehte. Lõika juurepoolsest otsast väike jupp ära, nii et suuremad lehed tuleksid peast lahti. Lõika veel veidi, kuni eemalduvad järgmised lehed, jätka, kuni kõik suuremad lehed on käes. Pese lehed ja kuivata korralikult köögipaberiga. Riivi jämeda riiviga sinihallitusjuust, sega jogurti ja valge pipraga hästi läbi, maitse, vajadusel lisa veel pipart.

Serveerimiseks määri igale endiiviakorvikesele 1 tl jogurti-sinihallitusjuustumääret ja puista üle pähkliseguga.

Ei, ma veel ei teadnud, mis ma selle 1€ ja sentide eest saadud 500 g kaaluva suure kilekotitäie lehtkapsaga teen (õigupoolest ei olnud ma seda veel kunagi söönudki, sest varem ei ole ma neid turu peal näinud ja katsetus neid ise kasvatada läks ka suvel aia taha). Aga nüüd olid need imekaunid nahkjad kobrutavad ja mürkrohelised lehed auto tagaistmel ja suundusin õndsa naeratusega kodu poole. Ainuüksi nende lehtede krudisev hääl, kui need autost kaenlasse haarasin, et tuppa suunduda, tõstis suunurgad kõrvuni, ajas käed sügelema ja hakkasin mõtlema, mida saagiga peale hakata.

Alustasin guugeldamisega ja sellega, et uurida, mida kodusolevad kokaraamatud lehtkapsa kohta räägivad. Algne idee oli teha salatit, aga kahtlesin, kas need lehed ikka nii toorelt süüa kõlbavad, sest nagu ütlesin, olid lehed ikka üsna nahkjad. Leidsin paar viidet, mis ütlesid, et kui lehed rootsudest puhastada ja väikseks tükeldada, saab need söödavaks, kui neid masseerida (!) marinaadiga (tegin kastme sidrunimahlast, oliiviõlist, mahedast sinepist, soolast, piprast) ja neil selles seista lasta (soovitavalt 5 minutit kuni öö läbi). Öö läbi ei kannatanud hoida, nii et käiku läks esimese hooga kiirvariant. Lisandiks said ahjus röstitud peediveerandid, õhukesed apelsinirattad, röstitud päevalilleseemned ja fetakuubikud (lihtsalt need juhtusid kodus olemas olema). Maitses täitsa hästi, kuigi esialgu selle toores maitse just ülisuurt vaimustust ei tekitanud, pigem oli hea tunne teadmisest, kuivõrd kasulik see söödud kraam oli.

Rääkideski viimsest, sain teada, et lehtkapsas on “kõige suurema toiteväärtusega kapsateisend. Võrreldes valge peakapsaga, on ta kalorisus ligi kolm korda suurem”. Sisaldab see väga palju erinevaid mineraale ja vitamiine, eriti suures koguses karotiini… ehk lugedes siit või sealt, igal juhul jäi mulje, et tegemist on väga kasuliku kraamiga (samas ega ükski asi liiga suures koguses ei ole just liiga hea). Kuskilt jäi meelde ka lõik, et eriti hinnas oli see sõdade ajal, mil muud kraami ei pruukinud nii vabalt kuskilt kätte saada. Lehtkapsast oli aga lihtne kasvatada ja see täitis hästi kõhtu. Ja päris paljudel rahvustel on selle toiduainega oma traditsiooniline söök ka täitsa olemas. Eesti köögi kohta mul info puudub, kuigi siin tasub seda kasvatada küll, sest just pärast öökülmi pidavat selle maitse eriti mõnusaks muutuma. Nii et tegemist on tõelise sügise- ja talvesöögiga, isekasvatades ehib kapsataim aeda veel ka külmadega ja laseb pikalt saaki koristada. Nagu rooskapsaski. Ja sellised iludused mulle meeldivad.

Kui mul oli salat tehtud, siis ma juba teadsin, mis on järgmine asi, mida ma tahan lehtkapsaga proovida – lehtkapsakrõpsud (kale chips), millest ma juba aastaid väljamaistest toidublogidest lugenud olin (nt siit). Jah, ka mind pani sellistest krõpsudest kuulmine esimesel korral kulmu kortsutama ja pigem olin skeptiline. Samas sattusid need ikka ja jälle mu teele ja paratamatult hakkad mõtlema, et kui nii paljud neid soovitavad, siis ju peab nendest midagi olema. Äkki on isegi head?! :)

Kuna ma olen püüdnud erinevaid köögiviljakrõpse korduvalt teha (peedist ja pastinaagist ja porgandist…), ei ole mul see nii hästi õnnestunud, kui tahaks. Alati jäävad keskelt nätskeks. Veel üks põhjus, miks nendessegi skeptiliselt suhtuda. Kuigi idee oli imelihtne (lehtkapsatükid oliiviõli-soolaga kokku ja ahju), ei tahtnud ma ootusi kõrgeks ajada.

Esialgu keskendusin sellele, mis mulle kindlalt rahuldust pakkus – nende imeliste lehtkapsaste pildistamisele. Seejärel valmistasin ka krõpsud ja… ei pidanudki pettuma! Nahkjast lehest oli 7 minutit ahjus teinud paberõhukese, kerge ja krõbeda lehekese, mis hamba all mõnusasti krõbises. Maitselt oli lehtkapsas nüüd hoopis midagi muud kui toorena – magusam ja meenutas rohkem kapsast, õigupoolest mu lemmikkapsalist, milleks on rooskapsas. Nii et maitse oli tuttav, aga see tekstuur ja kuju hoopis ainulaadsem kogemus. Aga tõesti, üllatusin, kui lihtsalt igas mõttes efektne (välimuselt, tekstuurilt, maitselt) suupiste valmis, nii et tahakski juba sõpru külla kutsuda, neile kausitäie rohelisi krõbedaid kapsalehti pakkuda ja nende nägusid näha :)

Hea, et ma pildistamisasju veel kokku ei korjanud – sain ka valmis krõpsud pideva nokkimise kõrvalt pildi peale. Tõenäoliselt on see nüüd mu blogi kõige lühem, lihtsam ja labasem retsept, aga tõesti, piisavalt omanäoline, et omal nahal järele proovida! Kui keegi siinsetest lugejatest on eriline lehtkapsa fänn ja teab häid retsepte-nõuandeid jagada, siis võtaksin need meeleldi vastu! :)

Lehtkapsakrõpsud
2 ahjuplaaditäit

u 15 lehtkapsalehte (tasub otsida turgudelt või Kadriorus asuvast kohvik-poest NOP)
u 1 sl õli (mina kasutasin küüslaugu ja tšilliga maitsestatud õli, aga sobib mistahes käepärane õli)
paar näpuotsatäit soola (ja soovi korral mistahes meelepäraseid maitseaineid – Cayenne’i pipart, tšillipulbrit, paprikapulbrit…)

Pane ahi 180 kraadi peale soojenema. Eemalda kapsalehtedelt jämedad varrerootsud ja viska ära. Lõika lehed suupärasteks tükkideks, pese hoolikalt ja kuivata hästi ära (mina kasutasin siin minu köögis täiesti asendamatuks saanud abimeest salativurri, kui seda aga ei ole, pese sõelal ja kuivata lihtsalt köögipaberiga). Pane lehtkapsas suurde kaussi, nirista peale õli ja sool. Sega käega hästi läbi, et kõik lehed saaksid õliga kokku, ja laota pooled lehtedest küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Jälgi, et lehed ei kattuks ja asetseksid plaadil ühe kihina. Küpseta krõpse ahjus ühe portsu kaupa u 7 minutit (ilma pöördõhuta programmi puhul) või kuni lehtkapsatükid hakkavad muutuma kergelt pruunikaks ja on käega katsudes hästi kerged ja krõbedad. Serveeri kohe. Soovi korral lisa veel soola ja paku kõrvale mõnd meelepärast kastet.

Suur tänu veel kord ka kõikidele Briti pubiroogade raamatu loosis osalejatele. Häid tsitaate ei ole kunagi liiga palju. Ja õigel hetkel on nad nagu head sõbrad. Kes aga siinses loosis raamatust ilma jäi, siis sellel on veel võimalus see raamat endale võita Perenaine.ee blogist!