Möödunud pühapäevahommikul helises mu telefon. Kõne oli Oregoni suunakoodiga ja kui vastu võtsin, kõlas teiselt poolt tuttav hääl – mu sõbra ema A, keda olin paar nädalat tagasi enda juures majutanud, kui ta San Franciscot külastas. 45 minuti jooksul jõudsime rääkida paljudest maailma asjadest, aga tegelikult oli tema kõne mõte lihtne – jagada nii armsalt oma siirast suurt rõõmu ja vaimustust siit SFi Chinatownist kaasa ostetud… bambusaurutist!

Eks see on ikka nii, et kui keegi meil külas on, läheb jutt varem või hiljem toidule ja toitumisele. Siis on tõenäoliselt kaks võimalust – kas kellelgi on pärast 5 minutit surmigav või just vastupidi. Õnneks oli A toiduteemadest huvitatud ja juttu jätkus. Kes seda enam teab, millest see konkreetne jutt pihta hakkas, igal juhul jõudsime välja köögiviljade aurutamiseni. Näitasin enda bambusaurutit (mis oli üks esimesi asju, mis ma enda tühja kööki Californiasse kolides ostsin) ja lisasin, et oma vanematele hiljuti kingitud auruti on samuti tihedalt kasutuses. Nüüd, mil ta paar nädalat hiljem mulle helistas, sain aru, et aurutijutt oli läinud väga õigele inimesele – ta kasutab seda nüüd igapäevaselt ja naudib naturaalseid maitseid (ja tõenäoliselt sööb ka rohkem köögivilju kui varem). Ja mis tegelikult peamine – ta oli selle üle nii õnnelik! Loomulikult ei ole asi paljas bambusaurutis, vaid palju laiemas mõttes toitumises ja oma harjumustes (ja nende muutmises). Selle kõne emotsioone on aga raske sõnadesse panna – see on see ütlemata hea tunne, kui saad aru, et sinu tegemised ja jutt on tegelikult ka kellelgi korda läinud, oled kedagi inspireerinud ja sõna otseses mõttes kellegi elu muutnud.

See kõne tekitas mus kuhjaga häid emotsioone ja ma kohe tundsin, et pean selle endast välja paiskama. Kõigepealt külvasin muidugi Elari üle, kes seepeale käis välja, et äkki ma peaksin sellest ka blogis kirjutama. Ja siin ma nüüd olengi.

Köögiviljade aurutamine on tegelikult väga lihtne ja kindlasti väga paljud juba teevad seda. Ja kindlasti on paljudel ka kodudes bambusaurutid (või muud aurutid). Nii et ma ei jaga siin tegelikult mitte midagi uudset, iga uus on ju hästi unustatud vana. Kui juhtub, et keegi saab sellest postitusest natukenegi innustust, siis on see igati asja ette läinud!

Miks aurutada?

Aurutamine on kõige tervislikum viis toidu valmistamiseks. Seda mitte ainult põhjusel, et aurutamisel ei kasutata õli või muud rasvainet (nagu nt praadimisel või röstimisel, kuigi olgu selguse huvides mainitud, et siinjuures ei pea ma silmas seda, et rasvainete kasutamine toiduvalmistamisel oleks totaalselt ebatervislik või mitte vajalik – vastupidi, paljude toitainete omastamiseks värskest kraamist on just vaja rasvaineid, lihtsalt on vahe, kuidas ja milliseid rasvained toiduvalmistamisel kasutada), aga ka selle poolest, et nii säilitavad toorained ka nendes sisalduvad kasulikud ained. Ilmestamiseks võib tuua näite keetmisest, mille puhul läheb enamus kasulikest ainetest värsketest viljadest keeduvette – tulemuseks see, et kasulikum oleks tihti tarbida hoopis keeduvett, mitte aga enam keedetud vilju endid (supi tegemisel seda muret ei ole, kuna sööd nagunii kogu kraami ära).

Aurutamine säästab aega ehk on väga kiire viis toidu valmistamiseks. Kuuma auru käes valmivad köögiviljad minutitega – kõvemad juurviljad (nt porgand, kaalikas, naeris, kartul) valmivad u 8-10 minutiga, rohelised oad, spargel, rooskapsad, brokoli vaid mõne minutiga. Mõtle porgandi või kartuli keetmise peale, palju selleks tavaliselt kulub?

Ja vähetähtis ei ole toidu puhul ka selle maitse! :) Aurutatud köögiviljadel on n-ö “mitte lahjendamisest” ja “mitte maitsestamisest” tulenevalt ka puhtam ja tugevam naturaalne maitse.

Kuidas bambusaurutiga aurutada?

Klassikaliselt käib bambusauruti vokkpanni sisse, aga võib kasutada ka sobivas suuruses potti (jälgi, et auruti ja pott oleksid sarnases suuruses ja auruti istuks hästi ja kindlalt poti peale).

Auruti resti võib enne köögiviljade laotamist ka vooderdada (kuigi see ei ole kohustuslik ja mina seda ei tee), et hiljem pesemist vähem oleks (aga seda ei ole tavaliselt niigi palju). Selleks kasutatakse Aasias nt banaanilehti või Hiina kapsa lehti. Müüakse ka spetsiaalseid ümmargusi augustatud küpsetuspaberilehti, mida võib lihtsa vaevaga muidugi ka ise kodus teha. Erinevalt taimsetest vooderajatest ei anna küpsetuspaber ülejäänud toidule lisamaitset.

a) Pane panni või poti põhja u 5 cm vett – jälgi et vesi ei ulatuks aurutini, kui auruti vokkpanni sisse toetad.
b) Lase vesi suurel kuumusel keema.
c) Laota köögiviljad ühe korrusena ja suhteliselt hõredalt (kindlasti mitte nii tihedalt üksteise kõrvale surutult nagu siin illustreerivatel fotodel! :)) aurutirestile, pane kaas peale (jälgi, et köögivilju ei oleks liiga palju ja et kaas saaks vabalt sulguda).
d) Kui vesi on täies hoos keema läinud, tõsta auruti pannile.
e) Aurutamise ajal lase veel täiel kuumusel keeda (jälgi, et vesi panni põhjast otsa ei saaks – vajadusel lisa vett) ja püüa iga natukese aja tagant kaane alla mitte piiluda (alguses peab kogemuste saamiseks seda muidugi tegema). Aurutamise aeg sõltub sellest, kui kõva ja kui suur köögivili on.
f) Kui köögiviljad on valmis, eemalda auruti ettevaatlikult panni pealt, eemalda kaas (et vältida edasiküpsemist) ja asu võimalikult kiiresti sööma.
g) Kui soovid, võid värskelt aurutatud köögivilju maitsestada veidikese extra virgin oliiviõli, soola-pipra ja/või peenelt riivitud Parmesaniga.

Milliseid vilju aurutada?

Bambusauruti on pärit Aasiast, kus peale värske taimse kraami aurutatakse selles ka mereande, liha ja erinevaid tainasse mässitud pelmeenilaadseid roogasid (dim sum jt). Toon siin ära nimekirja köögi- ja juurviljadest, mis on aurutades eriti head, kuigi aurutada võib põhimõtteliselt kõike, mis hamba all ei karju!

Juurikad: porgand, pastinaak, juurseller, peet, kaalikas, naeris, kartul, bataat (maguskartul), maapirn

Kapsalised: brokoli (ehk spargelkapsas), lillkapsas, rooskapsas, nuikapsas

Muud: igasugused sibulad, spargel, rohelised oad, herned

Nipid-nõuanded-tähelepanekud:

– kui kasutad mitme korrusega aurutit, arvesta, et alumine korrus saab suuremat kuuma kui ülemine ehk alumisele asetada need viljad, mis nõuavad pikemat kuumutamist ja ülemisele need, mis vähem; samuti võid teisi korruseid koos kiiremini valmivate viljadega jooksvalt aurutamise ajal “vahele” lisada;

– mida vähem on aurutis asju, seda kiiremini nad valmis saavad;

– “maitsesta” restile pandud köögivilju teiste saadustega – nt küüslauguga, sibulaga (viimane on aurutatult isegi väga maitsev), ürtide vms;

– kui oled esteet, auruta peeti tervelt (nii kulub küll rohkem aega, aga peet ei määri aurutajat ära);

– aurutamisel võid vee asemel vastavalt soovile ja katsetamisisule kasutada muid vedelikke, nt puljongit, teed, õlut, veini, mõnd mahla või maitsestada vett nt ingveriviilude, apelsinirataste või muuga, mis pähe tuleb ja tundub, et võiks maitsva nüansi anda;

– aja kokkuhoiuks pese, koori ja tükelda köögivilju samal ajal, kui kuumutad vett;

– kui soovid, võid värskelt aurutatud köögivilju maitsestada veidikese extra virgin oliiviõli, soola-pipra ja/või peenelt riivitud Parmesaniga, aga võid aurutatud köögivilju kasutada ka salatiteks, püreedeks jne;

– pärast kasutamist pese auruti sooja vee ja harjaga puhtaks ja enne kappi panemist lase täielikult kuivada;

– bambusaurutil on ka teisi lõbusaid otstarbeid – köögis saad seda kasutada nt sõela või puuviljakausina, aga see on ka põnev “kingipakend” – ülejäänud kingi osised võid pista aurutisse, kaane peale panna ja soovi korral auruti paelaga lihtsalt kinni siduda.

Kas sul on bambusauruti (või mõni muu auruti)? Kas kasutad seda tihti? Mis on sinu lemmiktoidud-toorained, mida aurutades valmistada?

Kunagi, umbes 15 a tagasi kirjutasin ma oma “Minu sõpradesse” (oli selline ankeedi vormis märkmik, kuhu lasid sõpradel kirjutada nende vanuse, loetleda üles nende lemmikloomad, ja avaldada nende parima sõbra nime jms), et tahan saada sekretäriks (ja et mu lemmikjook on Kelluke viinaga, aga niipalju siis nendest vana-aastaõhtutest vanatädi juures). Mul oli oma portfell (emalt saadud suur tühi söögiriistade karp) ja selle sees pliiatsid-pastakad, käärid, auguraud ja siis need vanad pruunid, aukudega ääristatud kartoteegipaberid. Ja neid võisin ma tundide kaupa organiseerida ja süstematiseerida, unistades ja mõeldes lootusrikkalt päris sekretäritööle, mis mind tulevikus ees ootab…

Ajani, mil me nüüd USAs käies Palo Alto kirbuturule jõudsime, olid need süstematiseerimis- ja sildistamisgeenid vaka all vaikselt hõõgunud. Ja nende taasavaldumiseks piisas vähesest – oli vaja komistada ühe huvitava leiu otsa. Aga sellest õige pea. Esmalt oli vaja kirbukal kogu see hoopis teistsugune kohalik vana kraam järgi vaadata. Ja katsu siis pead mitte kaotada! Ahvatlusi oli igast eluvaldkonnast – alates vanast fototehnikast, mööblist, köögitarvikute ja müntideni välja. Üsna lõpu poole, kui olime juba enamus laudu läbi käinud ja mõne kaalult kergema meene kaasa soetanud, sattusin laua juurde, kus üks rõõmus hallipäine tädike müüs oma lillevaase ja muud kraami. Silma hakkas üks valge karp, mis oli täitsa laua serva peal. Seal oli midagi huvitavat. Võtsin kätte ja näppisin paar sekundit seda imeasja, kuni minus tõusis tuhast see sama vana sildistaja. Selle karbi sees oli ju sildistamismasin, kuhu sai tähthaaval trükkida mistahes teksti! Koos kleepuvate sildilindi rullidega! Mis olid veel ka eri värvi! Täielik lotovõit!

Mõni aeg ja tuhanded lennumiilid hiljem näitasin kirbukasaaki vanematelegi. Olles ise uhke nagu kass, kes hommikul, lind hambus, trepi peale vastu tuleb. E oli USAs mu sildistaja vaimustuse üle mitmel korral naernud, aga vanemate puhul teadsin, et nad mõistavad. Sest nemad olidki need, kes süstematiseerisid oma keldririiuleid ja dokumendisahtleid! Nii et –  see on mul päriselt geenides! Emal läksid silmad särama ja ma võisin näha, kuidas ta peas genereerusid mõtted, kus kõikjal seda sildistajat ju kasutada saaks (silme eest vuhisesid kindlasti läbi süstematiseeritud aiatööriistadega kuur, köögis ilusti reas kuiv- ja maitseainetopsid…). Või, hea küll, võib-olla olin see genereerija rohkem siiski mina… aga vähemalt oli mul mõttekaaslasi, kellega koos ühest lihtsast asjast rõõmu tunda! Ja aeg-ajalt ei ole midagi paremat, kui avastada jälle mõni uus/vana lihtne ja väike asi, mis sind inspireerib ning uusi ideid ja mõtteid sünnitab!

See ürtide foto on mind selle sildistaja saamise hetkest vaimusilmas kummitanud. Nüüd ma siis püüdsin ta lõpuks ometi kinni!

Meie peres on alati tehtud moosi ise, nii et moosipurgi eest pole veel pidanud krabisevat (tänapäeva mõistes kõlisevat) välja käima. Pigem tuleb purgikaaned veel ka keldritolmust ja ämblikuvõrkudest puhtaks pühkida (mis oli lapsepõlves kõige hullem horror üldse, no peale seda, kui sinna pimedasse, rõskesse ja raudselt kolle täis keldrisse üldse sisse olid julgenud astuda).

Aga miskipärast on mulle seoses isetehtud moosidega jäänud meelde üks seik. Umbes 5-6 aastat tagasi, kui moositegemine ei olnud ei enam ega veel nii populaarne, siis ütles üks mu tuttav jutu käigus kuidagi eriti iseenesestmõistetava (ja olgem ausad, üsna üleoleva) tooniga sellise lause: “Ähh, tänapäeval ei tee keegi enam ise moosi!”

“Ah?!” olin mina selle peale jahmunud ega osanudki kohe midagi kosta. Meie olime küll neid alati teinud ja selline suhtumine pani mind (hetkeks) tundma, nagu meie perel oleks midagi viga. Aga uhh.. nagu öeldud, õnneks loksus mu pähkel üsna pea õigesse asendisse tagasi ja mõistsin: “It’s not me, it’s YOU!” Tema julges arvata, et omatehtud moosist võib poe oma parem olla… (oli ikka põmmpea). Ärge saage valesti aru, ma olen küll saanud poe moose ja mõnel neist ei olegi häda midagi (enamasti on need küll liiga magusad), aga kui sa tead, et su moosipurgi sisu on su oma aiast korjatud, kokku keedetud, purki pistetud ja mütsikeste-sildikestega kaunistatud, siis… see on SEE. Poest seda lihtsalt ei saa.

Sellel aastal olen katsetanud moose erinevate maitsetaimede ja ürtidega. Selleks andis inspiratsiooni augustis külastatud ja sügava mulje jätnud Tamme talu ürdiaed (nende tootevalikus on palju erinevaid moose ja hoidiseid, kus on ürte väga põnevalt ära kasutatud). Enda tehtud purkidest on lemmikuks saanud väga lihtne õunamoos tüümianiga (kuigi ka piparmündiga mustasõstramoos sai mõnusalt värskendav). Õunamoos on tegelikult tavalisel moel tehtud moos “Valgest klaarist”, millele lisatud väheke tüümiani (täpne tegemise kirjeldus postituse lõpus).

Sisemisest ilust juba veidi rääkisime, nii et nüüd kord välimise käes. Ei saa ka mooside puhul sellest üle ega ümber… Ma olen lihtsalt selline lootusetu perfektsionist (see on tegelikult rohkem haigus, mitte midagi, mille üle uhke olla…). Kõik peab olema terviklik, täiuslik, detailid peavad kokku sobima ja üldse peab kõik olema nii, et peale vaadates silm puhkab. Muidu on hirmus rahutus ja rahulolematus. Niisiis tegin enda hoidistele ka need sildid. Aga mõtlesin ka lugejate-vaatajate peale! :)

Nii et minu poolt ka väike sügis-Überraschung – kui tahate ka oma riiulitel ilutsevad või sõpradele-tuttavatele kingitavad moosipurgid samasuguste armsate siltidega kaunistada, siis prinditava PDFi jaoks lihtsalt klikkige järgmisel pildil:

Kui aga minu siltide valikust peaks midagi klappima teie tehtud hoidistega (nt maasikamoos, mustikamoos, letšo vms), siis saab alla laadida ka minu valmistrükitud sildid.

Kui sildid välja prinditud (mina printisin paksemale ja mitte just kriitvalgele matile paberile), siis jääb üle vaid need ka välja lõigata, jämedamat sorti nõelaga riputuskohta auk torgata (jääb ilus ümmargune), moosi (või muu hoidise) nimi sildile kirjutada ja siis silt purgi külge siduda.

Loodan, et teile meeldivad ja ka sõprade-tuttavate silmad lähevad särama, kui neid mõne sellise nämma isetehtud purgiga üllatate! ;)

Kuidas teha tüümianiga õunamoosi?

Vaja läheb:

u 3 l poti täis õunatükke (soovitavalt Valge Klaar)
1 dl vett
400 ml suhkrut (soovitavalt lisada osade kaupa, sest magusus sõltub õuntest ja nii saab paraja magususega)
2 tl täit tüümianilehti (kui kasutada kuivatatud, siis 1 tk)

Õunad tuleb lõigata veeranditeks, puhastada südamikust (soovi korral ka koorida – mina seda ei tee), lõigata veel veidi väiksemaks ja pista potti. Jätkata tegevust kuni pott on täis. Lisada 1 dl vett ja kuumutada õunatükid pehmeks (u 7-10 min – mina ei keeda ega purusta õunu kunagi ühtlaseks massiks, vaid jätan suured tükid sisse, lihtsalt meeldib nii). Seejärel tuleb lisada suhkur (mina tulimagusat ei armasta), tüümian ja kuumutada veel madalal tulel u 10 min. Seejärel pista kohe kuumalt keeva veega loputatud purkidesse ja sulgeda läbikeedetud kaantega.

* Postituse esimesel pildil olev ploomimoos vanilliga on tehtud Nami-nami retsepti järgi.

Mu uus sõel hakkab kindlasti palju vatti saama pasta kurnamisel, köögiviljade pesemisel ja kindlasti veel mingis väga ootamatus rollis.

Ideaalne taldrik mozzarella-kirsstomati-basiiliku-pesto suupistete, oliivide ja kindlasti palju muu jaoks, mida hetkel ei oska veel täpselt ette näha.

Armas kaaslane kohvi ja küpsiste kõrvale! :) Aitäh!