Turul värske kraami riiulilt torkasid tuttavad rohelised lehed silma. Hõõrusin kohe kiiresti silmi ja lugesin igaks juhuks ka juurde pandud silti. See ütles wild ramps ja selle juures ülivõrdes tutvustus, millega tegu. Jah, kõlab üsna õigesti. Kilohinnaks arvutasin kiirelt hirmuäratava 40 dollarit, aga õnneks see ju väga palju ei kaalu (huvitav, mis Eestis turul hind on?). Nägu läks mul igatahes naerule nagu kommipoodi sattunud lapsel ja turukotti rändas väike punt seda metsikut küüslauku, jäädes ootama nädalavahetusel tekkivat vaba momenti, mil see pestoks suristada.

Tegelikult võib mu blogist juba 3 aasta tagant ühe karulaugupesto leida, aga heast lapsest võib ju ikka mitu postitust kirjutada. Pealegi olen vahepealse ajaga erinevaid pestoretsepte proovides-lugedes leidnud, et mulle meeldib pesto, mis on purustatud sellises järekorras, nagu Nami-Nami Pille seda teeb – purustades esmalt pähklid ja juustu. Nii saan valida pähklite ja juustu jämeduse (mulle meeldib need jätta üsna jämedaks), ning seejärel lisada nii palju rohelist, kui tahan. Samas ei ole pesto tegemisel mingit reeglit ja ka kogused lubavad väga loominguliselt läheneda, nii et õigupoolest ongi see üks suur maitse asi.

Meeldetuletuseks neile, kes plaanivad sellele ise metsa järgi minna – karulauk on Eestis looduskaitse all, kuuludes kolmandasse kaitsekategooriasse, mis tähendab, et seda võib korjata vaid oma tarbeks, võttes igalt taimelt vaid 1 lehe. Nii ei saa taim kahjustada.

Karulauk kasvab aga edukalt ka koduaias! Kes on suur karulaugu fänn ja kellel on isekasvatamise võimalus käepärast, tasub seda kindlasti teha, sest nii ei ohusta sa metsikult kasvavaid taimi. Kõige lihtsam on taim oma aeda tuua kellegi tuttava koduaiast või aiandist, kuigi ka seemnetest külvamine on võimalik. Külva seemned (müüakse aianduspoodides) hästi õhukese mullakihi alla augustis. Karulaugule meeldib kasvada poolvarjulises ja niiskes kohas (nt mõne põõsa all). Pärast külvamist tärkavad esimesel kevadel aprillis ehk üksikud lehed, kuid kui olla kannatlik, on karulauguvaip paari aasta pärast isekülvi ja sibulatega paljunemise tulemusena kenasti edasi arenenud. Karulaugu lehti korjates jäta igale taimele kindlasti paar lehte alles ning ära kunagi niida lehti või õisi maha – nii võimaldad taimel edasi elada ja paljuneda.

Lihtne karulaugupesto (oi kui hea)
u 250 ml pestot

1 väike peotäis metsapähkleid (võid asendada nt seedermänniseemnete, mandlite või Kreeka pähklitega või ka kõrvitsa- või päevalilleseemnetega)
1 väike peotäis jämedalt riivitud parmesani
1 suur peotäis karulauku (võib panna ka basiilikulehtedega pooleks)
extra virgin oliiviõli
näpuotsatäis soola-pipart

Pese ja kuivata karulauk. Pane minikombaini (väiksesse purustajasse, mis saumikseriga enamasti kaasa tuleb) pähklid ja jämedalt riivitud juust. Surista ühtlaseks teraliseks massiks (ise saad valida, kas meeldib jämedam või peeneteralisem). Lisa peenemaks hakitud või rebitud karulauk (kasuta ka varsi ja kui soovid ka basiilikulehti). Nirista peale veidi oliiviõli ja surista ühtlaseks teraliseks massiks, valides jälle endale meeldiva teralisuse (mulle meeldib robustsem ja jämedate teradega pesto, nii et suristan üsna vähe). Lisa sool ja värskelt jahvatatud must pipar ning vähehaaval veel oliiviõli, kuni saavutad endale meeldiva konsistentsi.

Säilitamiseks pane pesto õhukindlalt suletavasse väikesesse purki, vala peale õhuke kiht oliiviõli ja hoia külmkapis. Säilib paar nädalat.

Millega ja kuidas pestot süüa?
Pesto sobib ideaalselt lihtsalt niisama ciabatta või mõne muu saialisega söömiseks, tomativõileivale või -salatisse, sellest saab hea ja kiire pasta (keeda pasta, kurna ja sega pesto lihtsalt pasta hulka) ning see sobib hästi ka omleti või muu munaroaga söömiseks… Võimalusi on õigupoolest lõputult, aga üks on kindel – külmkapis ootav pestopurk on igati kuldaväärt! 

Näiteks siin San Mateo lähedal, Stanfordi ülikooli linnas (või kes sarnaselt minuga oma teismeeas vaatas sarja Felicity, siis nende jaoks ka Felicity kodulinnas) Palo Altos asub isegi üks spetsiaalne hummusekoht, Oren’s hummus shop. Selle omanik on start-up ettevõtja Oren Dobronsky, kes on oma muudele start-up‘idele Räniorus lisanud vürtsi just hummuseäriga. Ei oska öelda, kas sellest on alguse saanud siinne hummusehullus või oskas ta lihtsalt õigel ajal oma niši ära tabada… Igaljuhul saadab hummusekohvikut silmanähtavalt edu, sest jutt liigub ja mõlemal korral, kui olen sellest mööda jalutama sattunud, on see olnud puupüsti täis. Järgmine kord laud kinni!

Teine populaarne määre on guacamole (see küpsetest avokaadodest, sibulast, tomatist, tšillist ja koriandrist valmistatud vaese mehe või). Avokaadod on siin kodumaised ja väga-väga head. Sööme neid ikka hommikuks röstitud (täistera)leiva peal – tambime kahvliga veidi puruks ja raputame veidi soola peale… mmm.

Ja kolmas määre-dipp, mida siin palju müüakse-süüakse, on salsa (sõna pärineb algselt hispaania keelest ja tähendab kastet), üks populaarsemaid on salsa mangost. Ja üht mangosalsa retsepti tahtsingi täna jagada, kuna tegu on väga lihtsa ja väga hea kraamiga! Leidsin selle retsepti kohalikust toidupoest ja kohandasin seda veidi, kuigi salsaretsepte on lõputult ja salsaks võiks nimetada põhimõtteliselt kõiki salati moodi segusid, kus on peenelt hakitud (punane) sibul, ürt (nt koriander, petersell või basiilik), midagi teravat (nt hakitud jalapeno või tšillipulber), sidruni- või laimimahl ja siis peeneks hakitud põhikomponent (mango, tomat, kurk, maasikad…).

Salsat süüakse nt tortiljakrõpsudega või lihtsalt nn maitsekastmena liha-kala kõrvale (eriti Mehhiko köögis), aga mulle meeldib konkreetselt seda mangosalsat süüa värske kohaliku leivaga – nn sourdough ehk levain-tüüpi juuretisega valmistatud leivaga. Soovi korral see röstida, katta õhukese kihi toorjuustuga ja seejärel rohke salsaga.

Mango-avokaadosalsa

1 küps mango
1 küps avokaado
1/4-1/2 punast sibulat
1-2 jalapenot
peotäis hakitud koriandrit
1/2-1 laimi mahl
soola

Poolita avokaado ja eemalda ettevaatlikult seeme. Lõika mango ühelt küljelt mööda seemneserva üks pool ära, seejärel teine pool, nii et alles jääb seemnega keskmine osa. Seejärel lõika ka seemne ümbert viljaliha lahti. Edasi lõika nii mango kui avokaado poolikud koore sees kuubikuteks (vaata videot, kuidas seda väga lihtsalt teha!). Kui mango on nii küps, et kuubikud kalduvad vormi mitte hoidma, siis sellest ei ole mitte midagi. Haki peeneks ka sibul ja seemnetest puhastatud jalapeno.

Sega kõik ained kaanega suletavas karbis kokku, kata kaanega ja jäta vähemalt 10 minutiks kuni 1 päevaks külmkappi maitseid koguma. Enne serveerimist maitse, vajadusel lisa laimimahla ja/või soola.

***

Recipe in English:

Mango and avocado salsa

1 ripe mango
1 ripe avocado
1/4-1/2 red onion
1-2 jalapeños
1 handful of chopped cilantro
juice of 1/2-1 lime
salt

Split the avocado and carefully remove the seed. Cut the mango in 3 – one cheek on one side of the seed and the other on the other side of the seed. Remove the flesh from the seed. Dice the avocado and mango in their skins (take a look at this video on how to do that very easily!). Don’t freak out when the mango doesn’t want to hold its shape – that’s OK (salsa means ‘ sauce’ in Spanish after all!). Dice the onion and jalapeño. In a bowl, mix all the ingredients, cover and let set in a refrigerator for 10 minutes up to 1 day.

Before serving have a taste and if necessary, add some salt and/or lime juice. You can serve it as a dip with tortilla chips, a condiment to Mexican food or as I like it – on top of a toasted slice of sourdough bread and thin layer of cream cheese.

1) röstisin sidruneid puupliidi ahjus, kus ühtäkki läks kuumus liiga suureks ja tegi sidrunid alt ühe hetkega liiga küpseks (no vähemalt see pidi olema hetk, sest ega ma seal elutoas kauem raudselt ei jutustanud ju!) Sellepärst sai möks kahvatu ja pigem helepruun kui särav sidrunikollane – allika järgi oleks pidanud see viimane variant tulema.
2) ülehindasin oma lembust sidrunikoore suhtes (ehk et asi sai ikka üsna kibe, hoolimata mee lisamisest ja eks osaliselt ka tänu kergele kõrbemisele).

Päris nurka ma seda retsepti siiski ei ole visanud, kindlasti teen ma seda tavalises ahjus ilma riskimata ühel päeval uuesti. Vähemalt millegipärast on mul tunne, et see asi võib väga maitsev olla… Seni aga kasutasin oma fantaasiat hoopis röstitud porgandite peal!

Igasugused röstimised on oma robustse tulemusega mu nõrk koht. Muidugi kokanduslikus mõttes, aga ka pildistamise mõttes. Või peaks ütlema võib-olla vastupidi, sest minu jaoks pole palju ahvatlevamaid toiduaineid, kui köögiviljad, mis mulle ahjust tullest röstimispannil rõõmsalt justkui hüüatavad: “Väsinud, aga niiii õnnelikud!” Ja porgandid ei ole röstimise suhtes absoluutselt mingid erandid (kui siinkohal peaks tekkima paralleel ühtede inimeste suurima hirmu, keeduporgandiga, siis teadke, et selleks on täpselt 0 alust) – pealt on küll veidi krimpsus, aga sisemine ilu nõuabki väikest ohverdust välimuses!

Porgandid kerkisid teemaks aga tänu Porgandimaffiale, mille tegijatele ma selle postitusega tahaks toetust avaldada. Jah, kes ei ole kuulnud, siis see ei ole mingi naljanimi, selline ühendus on päriselt ka olemas (vt Carrotmob ja Porgandimaffia FB leht). Tegemist on rahvusvahelise ettevõtmisega, mille eesmärk on “tarbida selleks, et aidata äridel teha sotsiaalselt vastutustundlikumaid otsuseid” ehk “tarbida nii, et võidaksid ettevõtted, mis teevad sotsiaalselt kõige vastutustundlikumaid otsuseid.”

Idee on lihtne – piitsa asemel antakse präänikut. Kui see kõlab veel veidi segaselt, siis selle pooleteise minutiga teeb asja algataja kogu iva selgeks:

Lisaks mõned näited sellest, mida Porgandimaffia on välismaal teinud. Näiteks Bangkokis ei müü ega jaga Villa Market enam kunagi kilekotte ja Antwerpenis pani 565-liikmeline maffia püsti Turga Marketis keskkonnasäästliku valgustus- ja jahutussüsteemi… Eesti esimene Porgandimaffia toimub 16. märtsil Tornimäe Mamos! 

Keda hakkas see väikestviisi maailma muutmise teema huvitama, uurige lähemalt ja osalege – s.t lõunatage, õhtustage või ostke 16. märtsil lihtsalt järgmise päeva hommikuks maitsvaid muffineid Tornimäe Mamost. Mina hoian igatahes pöidlaid, et Porgandimaffia tõmbaks asja kenasti käima ja et peagi saaks juba ka järgmistest huvitavatest aktsioonidest kuulda :)

Jooga ajal läks väljas märkamatult valgeks. Liikusin värske sammu ja enesetundega kodu poole. Kuulasin jälle seda Gotye lugu (nüüd juba u 354. korda, ilus, kurb, hea video – see on ka hea versioon samast loost), pea mõtteid täis. Jõudsin lifti, sõitsin juba 12. korrusele, kui meenus, et “Ahh, sa vana nuga, täna pidi ju see Naisteleht ilmuma!” Vajutasin nupu numbriga 1 uuesti roheliseks ja sõitsin alla tagasi. Lippasin bensukasse, värske ajakiri näppu ja koju tagasi.

Lehitsesin ajakirja ja leidsin oma foto ja retsepti teiste blogijate omade seast üles. Jee! Nii põnev oli vaadata, mis retsepte teised tegid. Aga no olgem ausad, ma teadsin, et koos nende retseptidega peaks ilmuma ajakirjas ka Perenaine.ee poolt juba 3. korda kokku pandud Eesti toidublogide TOP.

(See foto ja retsept ilmus ka tänases Naistelehes – minu väike soolane soovitus sõbrapäeva hommikuks)

Mäletan väga hästi, kui see toidublogide top eelmisel aastal välja kuulutati – siis olin teiste toidublogijate seas veel ju eriti noor, loll ja roheline ja ma vist isegi ei teadnud, et selline top olemas on. Aga see kõik tundus muidugi põnev. Elevusmeeter oli laes, kui minu nii noor blogi seal teiste, vanade tegijate seas, mis sest, et lihtsalt niisama ära mainiti! Sellest piisas, et naeratus terveks päevaks suule kleepida :)

2010. a parima toidublogi pidaja oli Mari-Liis Ilover (Siit nurgast ja sealt nurgast). Ja selles osas 2011. a tuuled suunda ei muutnud – ka 2011. a parim toidublogija on Mari-Liis oma üliasjaliku ja põhjaliku blogiga! Ma ikka mõtlen aeg-ajalt, kuidas see naine jõuab nii palju, nii asjalikult ja olla kõige selle juures veel 4 lapse ema ja vana rahu ise?! Kuigi tegelikult ma ju tean. Ta teeb lihtsalt õiget asja! :) Imetlusväärne ja igati tunnustust väärt!

Ja nüüd 2. koha juurde, kus platseerus minu blogikene! Olen veidi eestlaslikult sõnatu, kohmetu ja ei oska seda komplimenti nagu hästi vastu võtta. Kui TOPi koostamisest rääkima hakati, lootsin küll, et ehk sel aastal pääsen n-ö joone alt joone peale, aga nii kõrget kohta… ma isegi ei julgenud endale tahta! Aga loomulikult, olen väga-väga õnnelik ja rahul, et mind on märgatud ja et ka teised leiavad mu mõtete ja tegemistega paralleele! Südamest aitäh!

2011. a parimad toidublogid

1. Siit nurgast ja sealt nurgast – Mari-Liis
2. Tassike elu topelt koorega – mina :)
3.-4. Sööme silmadega (Dagris) ja Kokkama Ragnega
5. Hea toit, parem elu (Merit)
6. Puhas rõõm (Piret)
7. Liisi blogi
8.-9. What a wonderful world (Juta) ja Mitmekesi köögis korraga (Kärt)
10.-11. Ise tehtud. Hästi tehtud. (Tuuli) ja Tiramisust ja Fata Morganast (Ülle).

Kuigi nimekiri on küll 1.-11., siis tegelikult oli tegu üliväikeste punktivahedega (1. ja 11. koha punktid jäid 129 ja 141 vahele), nii et ses mõttes on kõik ikka suhteliselt võrdselt tublid mu meelest. Sellest, mida žürii täpsemalt hindas, kes žüriis olid ja mida veel blogide kohta kommentaariks öeldi (seda oli veel eriti põnev lugeda!), lugege Perenaine.ee 2011. a toidublogide TOPi lehelt!

Imeline päeva algus! Aitäh žüriile, Perenaine.ee tegijatele ja ka teile, armsad kaasblogijad ja lugejad! Süda on soe :)

See nimekiri on aga väikese pundi hinnang meie toidublogimaastikule. Mina oleksin soovinud näha esikümnes veel üht väga sisukat ja asjalikku blogi – Jagatud rõõm (seda peab Silja). Nii et ärge olge ka kadedad ja laske tulla, missugused oleksid olnud teie 2011. a (toidu)blogide TOPid? Või lihtsalt kõige-kõige lemmikumad blogid?

Teismelisena proovisin ära hobi, mida paljud eakaaslastest tüdrukud harrastasid – süüa võileiba ilma võita. Me ei sobinud kohe algusest peale. Olgem ausad, juba selle idee väljaütlemisel tuleb ju väike error sisse – võileib ilma võita. Kui keegi veel mõtleb, et kuidas see on, siis ei ole see ikka kellegi võileib.

Ja nüüd… on meie suhted võiga endiselt väga head! On kujunenud traditsiooniks, et enne mu Pärnust lahkumist teen aias ühe hoola korilusringi: ürdipeenrast pune, salvei, iisop, meliss, majoraan… Kasvuhoonetagusest uuest peenrast piparmünt (sain muide 2 uut sel aastal juurde – üks on šokolaadipiparmünt, päris huvitava maitse ja lõhnaga!), kasvuhoonest till ja igasugused salatilised… Mmmm, see ongi see – suve kõige parem osa.

Ja edasi… pole midagi paremat kui ampsata õhtu- või lõunaooteks värsket saia-leiba ürdivõiga! Ürdivõi on üks nendest asjadest, mille puhul on võimalused lõputud… ürdivõid saab teha käepärastest asjadest, mõnest üksikust maitsetaimest, erinevate ürtide seguga, ka pähklitega… siis tulevad aiamaalt kaasakorjatud maitsed mitmekordselt kasuks. Viimati tegin ma üht oma lemmikut – ürdivõid salveiga. Erinevaid maitseid aegamööda katsetades on see lihtsuse võluna jälle pinnale kerkinud. Väga lihtne, puhta maitse ja suvise mekiga või, mis teeb võileivad kohe nii paaalju paremaks :)

Vaja läheb:

150 g võid, toatemperatuuril
6-7 salveilehte (või mingi muud maitsetaime omi)
näpuotsatäis soola
1/4 laimi mahl

Pane või kaussi, lisa peeneks hakitud salvei, sool ja laimimahl. Sega kõik ühtlaseks massiks. Tõsta või mõne karbi sisse, keera küpsetuspaberisse või pane väikeste portsudena väikestele alustele (nii sulab või külmkapist võttes kiiremini) ja siis külmkappi. Enne serveerimist võta või aegsasti kapist välja ja lase veidi pehmeneda.

Saaremaal. Tegime M-Lga saare kõige mandripoolsema poolsaare tippu (seda saime muidugi alles pärast teada) väikse väljasõidu. Eesmärk oli jäädvustada tee peale jäävat loodust. Ja tõesti, oli täitsa üllatus, mis see, esialgu täiesti umbropsu valitud suund, meile ette söötis. Esiteks oli mere ääres lihtsalt mõnus vaikus. Kõrvades hakkas korraks isegi nagu imelik, aga ei, ikka mõnus oli. Pardid kogunesid ühte lahesoppi prääksutama, seal samas silmapiiril olid hobused (mina oma linnasilmadega arvasin muidugi esimese hooga, et mõned inimkujud) oma kõhtu täis nosimas.

Hiljem kui me hobustest mööda sõitsime, nägime, kuidas (tõenäoliselt kohalikust koolist) tuli grupp noori õpetajaga hobuste juurde – oli reede ja arvasime, et noortel vist bioloogiatund. See mõte, et on reede (tööpäev ju) ja ise oled just mööda kruusateed sõitnud kuskile vaikusesse ja tatsad seal fotokaga ringi – ikka väga mõnus tunne!

Teiseks nägime vähemalt paarisajapealist lagleparve põllu peal istumas, väga tegusaid ja julgeid luikesid (neid on meil plaanis veel luurama minna), rohekaks värvuvat alleed jne jne.

Igatahes tahtsin jõuda selleni, et kui olime tagasiteel, tegime metsa all peatuse, et kollaseid ja valgeid ülaseid pildistada. Ja mis ma näen – metsaalune paksult karulauguvaibaga kaetud. Ja kuigi Pärnus on mul jälle tubli vanaema omal ajal selle aeda kasvama pannud, siis Saaremaal ei ole ma seda “rohtu” veel taluhoovi või selle lähedusest leidnud. Igatahes kasutasin võimalust ja korjasin seda vähe kaasa, et mõni hommik siis leiva peale pestot teha. Ja nii ta siis tuligi :) Kusjuures jah, karulauk on küll looduskaitseall, aga kolmas aste, nii et korjata võib oma tarbeks ja igalt taimelt vaid 1 lehekese kaupa.

Pesto tegemise juures on lisaks lihtsusele ja kiirusele veel üks hea asi – kogused on pigem katsetamiseks. Nii et minulgi siin on lihtsalt üks variant, aga katsetada võib julgelt ja teha just oma maitse järgi pesto, mida saiale-leivale, pastakastme või miks mitte ka värske salati sisse panna.

Sellise tassitäie karulaugupesto jaoks läheb vaja:

20 karulaugulehte
1 küüslauguküüs (ei ole kohustuslik)
50 g kõva juustu (kasutasin Valio Fortet)
50 g Kreeka pähkleid
2-3 sl oliiviõli
soola

Pese ja kuivata kaurulauk, rebi väiksemateks tükkideks. Tükelda küüslauk ja pähklid veidi väiksemaks (lihtsalt, et purustamisele vähe kaasa aidata) ja riivi juust. Pane anumasse kõik komponendid poole oliiviõli kogusega kokku ja purusta saumikseriga. Meelepärase konsistentsi saamiseks mängi õliga ja lase veel paar surtsu läbi (mulle meeldib selline paksemat sorti, mitte väga vedel).

Kui ma nüüd paar päeva hiljem seda postitust siin Tallinna kodus kirjutan, siis muidugi tuleb jube kange pestokastmega pasta isu peale. Pean vist sammud turule sättima ja ühe tiiru veel tegema! :)

Möödunud aasta sügis nendega just kitsi ei olnud, nii et ka meie pere kõik generatsioonid käisid erinevates Eestimaa metsatukkades kaua oodatud saadusi korjamas ja hiljem telefoneerisid võidu, kes, kust ja kui palju sai – see on vist eestlaste omamoodi rahvusspordiala :) Mäletan, et männiriisikaid saime Kuusalu kandist, kuhu olekski võinud neid korjama jääda (täiesti umbropsu tehtud esimesest peatusest saime isu täis). Õnneks olen ma piisavalt laisk, et mitte terve päeva seeni metsaprahist pintsliga puhastada, nii et ahvatlus “mets tühjaks korjata” ei olnudki nii suur.

Nüüd aga täiendasid riisikad oma sügisel läbitud Kuusalu-Tallinn reisuteekonda liinil sügavkülmik-kauss-rukkileib. Üks nii mõnusalt lihtne ja soolane õhtuamps, eriti kui seened on omast käest võtta ja vajavad maitsvat realiseerimist.

Seenesalat:

u 2 tassitäit metsaseeni (mul olid männiriisikad)
1 punane sibul
50 g suitsutatud sea välisfileed
100 g musti oliive (kivideta)
rohelist sibulat
soola-pipart
1/4 sidruni mahla
hapukoort

Haki oliivid, liha ja seened mitte väga väikesteks tükkideks (kui seeni ei ole varem nii nt juba sügavkülma pandud). Punane sibul haki hästi peeneks, roheline sibul lõika kääridega samuti väikesteks tükkideks (noaga lõikamine nüsib sibula minu meelest kuidagi mahlast tühjaks ja sibul närtsib kiiresti ka ära). Jäta veidi rohelist sibulat võileiva peale raputamiseks. Pane kõik tükeldatud ained ühte kaussi, maitsesta soola-pipra ja sidrunimahlaga ning sega kõik läbi. Hapukoor lisa kõige lõpus ja vähehaaval, kuni tekib soovitud konsistents. Serveeri rukkileivaga ja kaunista värske rohelise sibulaga!

Nosisin ühes oma lemmikkohvik-poes NOPis pärast edukalt läinud tähtsat etteastet kõhu rõõmsal meelel täis ja haarasin sealt ka koju kaasa paar koogilõiku, kohvitopsi, suitsujuustu ja ühe oliivipikukese. Ikka selleks, et kodus rahulolevalt üks pärastlõunane ja pidupäevaselt pidulik kook-ja-kohvi teha. Ja ka õhtu peale ei jäänud mõtlemata.

Et viimase nädala olen ma palavikus ja hirrrrrrrmsas köhas olnud (õnneks oli täna vist kaitsmise puhul esimene palavikuvaba päev), siis väga palju jaksu kokkamiseks pole just olnud. Küüslaugune suitsujuustu võileivakate tundus oliivi baguette‘i peale aga väga priima ja jõukohane. Ja ehk aitab ka haigust eemale peletada!? Igaljuhul lihtne ja ülimõnus küüslaugufänni õhtuoode :)

Tegemiseks:

280g suitsujuustu
6 küüslaugu küünt
majoneesi
soola

Riivi suitsujuust ja pressi küüslauguküüned, sega omavahel ning lisa vähehaaval majoneesi, kuni tekib määrdelaadne konsistents. Maitsesta soolaga ja head isu! :)

Tänu sellele lõhnale on kasvuhoone (ehk see roheline maja) ka mu lemmikohti aias. Minu jaoks on tomatid ja basiilik nagu kuuseriisikad ja kuused – alati koos ja üksteisele vajalikud. Tomat ja basiilik on seda samuti juba kasvatamisest peale: olen kuulnud, et kui kasvatada basiilikuid tomatitaimede vahel, siis aitab see tomatitel teatud haiguseid ennetada. Ja saia vahel “töötavad” nad koos sama hästi, rääkimata lõhnast.

Basiiliku lõhn on heas mõttes kõige hullem apetiidi tekitaja – pole vahet, kas poes, kodus või autos sõites, kui basiiliku lõhn juba kord ninna saab, hakkavad süljenäärmed tööle ja kõht läheb iseenesest tühjaks. Ja mis puutub tomatite lõhna, siis poes saab just lõhna järgi parimad tomatid valida – kui tomatit nuusutades tulvab vastu samasugune “kasvuhoone” lõhn, siis on õige tomat. Talvisel ajal kahjuks nii head tomatit poest loomulikult ei saa kui suvel enda kasvuhoonest. Talvel tasub aga proovida tomatid korraks ahju panna ja nii neid “edasi küpsetada”, siis saab tomat ka õige, maguse ja mahlase meki juurde!