Sellele algusele tagasi vaadates mõistan täna, et kuigi sel hetkel tundus tulevik üsna lahtine ja siduvate lubaduste jagamine vast mitte kõige mõistlikum, oli kuskil ometi see miski, mis ei lubanud ka niisama lihtsalt sellest ideest lahti lasta. See tunne ei ole mulle veel kunagi valetanud ja selgi korral pean olema tänulik, et tema vastu ei talitanud. Järgneva 6 kuu jooksul loksus kõik täpselt nii paika, nagu loodetud, ja raamatutegu sai Eestimaal veedetud kolme suvekuu jooksul omasoodu mõnusas tempos väldata.

Nüüd tundub isegi veidi müstiline mõelda tagasi sellele veidrale suvele. Juunikuu, mis oli külmem kui eelmise aasta detsember – külm, hall, vihm, ühel päeval isegi lumesadu. Kuigi rannailmaks ei sobinud, mõjusid ilmaolud küpsetamismeeleolule kindlasti toniseerivalt. Seejärel kuumarekorditega juuli- ja augustipäevad, mil temperatuur Angeelika päiksepoolses köögis oli ilma kuuma ahjutagi üle 30… Need põnevad katsetused haputainaleiva juuretise ja erinevate küptsetamismeetoditega, ja see peaaegu nähtamatu jahuloor, mis päeva lõpuks köögi horisontaalseid pindu ühtlaselt kattis…

Seda tunnet, kui ma lõpuks esimesel advendil(!) raamatut esimest korda käes sain hoida, on raske kirjeldada. See on segu ärevusest, rõõmust, tänutundest… See on alati eriline. Hetk, mil üks ring saabki lõplikult täis.

Siis algab raamatul aga teine ning palju magusam eluring – sinna kogutud tarkuste kasutamine. Esimeseks katsetuseks valisin kohe ühed lemmikmaiuseid sellest raamatust – mustika-vaarika friand‘id (lk 98). Nagu Angeelika raamatus kirjutab, on need väikesed mandikeeksikesed, millele annab eriliselt hõrgu maitse nn pähklivõi – väikeses kastrulis sulatatud ja pruuniks keedetud või. Ja tal on tuline õigus!

Mustika-vaarika friand‘id

12 tk

75 g jahu 
240 g tuhksuhkrut
125 g jahvatatud mandleid (mandlijahu)
240 g munavalgeid, kergelt lahtiklopitult
150 g võid – pruunistatud, kurnatud ja jahutatud
100 g vaarikaid ja mustikaid vm hapusid marju (värskeid või külmutatud)

Sõelu kaussi jahu ja tuhksuhkur. Lisa mandlid, kergelt vispeldatud munavalged ja pruunistatud, jahutatud ning kurnatud või.

Tõsta tainas silikoonist vormidesse (mina kasutasin muffinipanni), täites vormid vaid poolest saadik, ja kata 2 vaarika ja 4 mustikaga.

Küpseta 180kraadises ahjus 25 minutit.

Võin küll heldimusega mõelda ka kõikide nende imeliste küpsetiste peale, mis Angeelika mulle iga pildistamispäeva lõpus kaasa pakkis… Nagu ka nendele 30+ kraadistele päevadele, millest kangetena läbi tulime… Aga kõige eredamana jääb sellest raamatust mulle meelde just see, kui oluline on elus oskus ja julgus teha ja pühenduda jäägitult sellele, mida armastad. Ja anda endast seda tehes alati parim. Nii võib tõesti imesid juhtuda…

Minu südamlik tänu ja kummardus ühe tõelise unistusteprojekti meeskonnale:

Retseptid: Angeelika Kang
Projektijuht: Lia Virkus
Kujundaja: Einike Soosaar
Lood: Tiina Kruus
Fotograaf: Virge Viertek (fotod autorist)
Stilist: Merit Boeijkens (fotod autorist)

***

Kohad, kus saab Angeelika Kangi hõrgutisi maitsta käsi jahuseks tegemata ja koduahju sisse lülitamata:

Katharinethal
Katharinenthal II – makroonikohvik Kadrioru Kunstimuuseumis
More
Cakery Levier

Aga tahtsingi pikemalt kirjutada tegelikult Augustiunetusest. Üldises plaanis oli see ikka sama tore, nagu eelnevatel kordadelgi – jällegi edasi arenenud ja laienenud. Väga lahe oli veel öötundidel näha Supeluse tänaval laia massi muusika saatel õõtsumas ja olemist nautimas. Nagu eelmiselgi suvel, oli ka sel aastal blogijatele mõeldud väike kiirmüügitelk Rannapargis ehk et müük kestab nii kaua, kuni asjad otsas. Kahjuks juhtus nii, et viimasel hetkel ei saanud mõned teised blogijad siiski üritusel osaleda ja lõpuks olime telgi all vaid kolmekesi – Augustiunetuse enda poolt organiseeritud joogi-koogipunkt, Andra ja mina. Mis pani kohe mõtlema, kuidas seda asja veel paremini teha saaks, aga eks seedime, arutame suurte korraldajatega ja kui hästi läheb, siis oleme järgmisel aastal veidi teise kontseptsiooniga esindatud. Eks paistab…

Hästi suured tänud kõigile, kes te saite mahti läbi astuda ja ampse proovida. Nii tore oli jälle blogilugejatega silmast-silma kohtuda ja veidi juttu ajada. Juba sellepärast tasub see üritus ennast ära! Aga ka Pärnu patrioodina ei saa ma seal osalemist lihtsalt ära jätta.

Kui mina väikse hilinemisega müügiplatsile jõudsin, oli Andra oma koogikeste ja võikudega juba usinasti kauplemas. Sättisin ka ennast paika – pakkusin üht teravamat tomatisalatit krõbeda ciabatta‘ga ja õllemuffineid! Jah, nagu arvata võib, läksid need viimased nii mõnelegi härrasmehele pärast esimese sõnapoole kuulmist väga hästi peale. Aga õnneks mitte ainult meestele! Ja kuna väga mitmed küsisid ka retsepti ja lubasin selle blogisse panna, siis siit ta tuleb! :)

Nende muffinitega seoses pean kohe ka nende taustaloo otsast peale ausalt ära rääkima. Juba tükk aega tagasi käisid meil sõbrad külas ja tõid meile muffineid, mis olid tehtud tumedast õllest. Ja need olid tõsiselt väga head! Selle kinnituseks pean jällegi taustaks ütlema, et ma ei ole väga suur magusafänn ja eriti vähe fännan ma kuivi kooke. Ja just seda (kahjuks) väga paljud muffinid tihti on. Seega olen ma alati nende suhtes juba väga skeptiliselt häälestatud. Ehk siis kui ma ütlen, et need oli superhead, siis…! :)

Loomulikult küsisin külalistelt retsepti ja selgus, et nad olid muffinid teinud  retsepti järgi, mille leidsid blogist “Zoozi tegemisted” (ja mis täpsemal uurimisel pärines The Hummingbird Bakery raamatust “Cakes Days”). Originaalis tehakse seda kooki Guinnessi õllega ja küpsetatakse suures lahtikäivas koogivormis suure koogina. See on ka kindlasti väga hea. Aga mina olen neid korduvalt ja korduvalt teinud just muffinitena. Ja kuna just selliste maitsvate leidude jaoks ma ju 1,5 a tagasi blogi tegingi, siis ongi juba pikemat aega olnud plaan see retsept ka siia kirja panna. Loodan, et muffinisõbrad katsetavad ja kiidavad heaks! :)

Paar nädalat tagasi, kui rabarberi master plan kohustluslikus korras kõikide toidufanattide peadesse istutati, otsisin minagi internetist head ja usaldusväärset rabarberimuffinite retsepti. Midagi sellist mõnusat, mis oleks mahlane ja mitte liiga magus… Ja mis võiks olla siis veel parem leid kui muffinid pealkirjaga “Maailma parimad rabarbrimuffinid”? Mitu blogijat kiitis neid pehmelt öeldes taevani ja olgem ausad – nimi ise on juba nii enesekindlalt väljakutsuv, et lausa sundis proovima, kas ikka on maailma parimad.

Esimesel korral tegin kõik täpselt nii, nagu retseptis kirjas oli, aga kuna ma ei ole suurem asi kaneelisõber, siis jätsin edaspidi selle välja ja lisasin hoopis väheke martsipani. Ja tõesti, nendest on saanud minu elu kõige paremad rabarberimuffinid! Mahlased, hästi rabarberised (nagu mulle meeldib), mõnusalt hapukad ja pehmed – ja kui tundub, et enam ei saagi paremaks minna, siis võib neid veel päeva-paar hoida ja muffinid lähevad siiski veel paremaks! :)

Minu lemmikud on need päevasel ajal kohvi kõrvale, õhtuti sobivad hästi ka piparmündi-melissi tee seltsi. Nüüd, mil 4. portsust viimane muffin nahka pistetud, unistan juba uuest laarist ja sellest, kuidas ma ühel päeval sama järepidevalt ja kiire tempoga trenni teen! ;)

Nami-nami “Maailma parimad rabarbrimuffinid” martsipaniga (ja ilma kaneelita):

2 muna
1,5 dl suhkrut
2,5 dl nisujahu
1 tl küpsetuspulbrit
2 tl vanillisuhkrut
150 g paksemat hapukoort
50 g sulatatud võid
300 g tükeldatud rabarberit (u 4-5 keskmist vart)
100 g martsipani

Sulata või ja sega kuivained (v.a suhkur) omavahel, riivi nende sekka ka martsipan. Vahusta munad suhkruga ning sega munavahu hulka vaheldumisi hapukoor, jahtunud sulavõi ja kuivained. Viimasena lisa rabarbritükid. Jaota tainas paberümbristega voodertatud vormidesse, pannes vormid ääreni täis. Küpseta 225kraadises ahjus umbes 17 minutit (minul läks 17, originaalretseptis 15 ehk vastavalt ahjule). Kui soovi on, kaunista jahtunud muffinid tuhksuhkru või vahukooremütsikesega.

Tammistes on meil maja vanas suvilarajoonis ja ise ma mõtlen, et seal ei tohiks ju naadiga probleeme olla, eksistentsi mõttes. Sõltub, kust otsast vaadata. Vähemalt mina olen meie aia taganurgas neid väiksest peale mäletanud – vanaema ja ema, kõik on nende üle nurisenud nii mis hirmus. Aga nagu Murphy juba kord ette näeb, kui mina neid aianurgast otsima läksin – ei ühtki. Selgus, et naaditõrje on lihtsalt nii eeskujulikult läbi viidud. Õnneks naabrid nii tublid ei olnud. Ja vaid tänu sellele said naadimuffinid juustude ja Kreeka pähklitega üldse sündida. Aitäh, naabrid! :)

12 naadimuffini tegemiseks läheb vaja:

2 suurt peotäit noori naate, hakituna
4 dl jahu
1,5 tl küpsetuspulbrit
1 tl suhrut
näpu otsaga soola
100 g mozzarella‘t, riivitult*
50 g sinihallitusjuustu, riivitult
100 g Kreeka pähkleid, väiksemaks tükeldatult
100 g hapukoort
2 muna
4 sl piima

*Juustud võib asendada 150g tavalisega, mul oli lihtsalt mõlemast juustust jupid üle.

Sega kuivained ühe kausis, lisa juustud ja pähklid. Teises kausis sega sulatatud või, munad, hapukoor ja piim. Sega mõlema kausi sisud kokku ja lisa lõpuks hakitud naat. Kuumuta ahi 180 kraadini, jaga tainas 12 muffinivormi vahel (soovitavalt ilma paberita ja silikonvormi) ning küpseta ahjus u 20 minutit või kuni pealt kuldsed. Retsept pärineb veidi mugandatud kujul Ragne blogist.

Pean lisama juurde, et nende valmistamine on ülilihtne ja kiire – u 20 min ettevalmistust ja 20 min ahjus. Maitsesid mahlaselt ja pähkliselt. Naat ei domineerinud, nii et oleks võinud ehk veidi isegi rohkem panna.

Ja veel üks asi, eile osalesin Türil toimunud Eesti esimesel toidufotokoolitusel, mille korraldasid koostöös Grillfest ja Nikon School. Sellest põnevast ja motiveerivast päevast piltide ja pikema jutuga juba lähipäevil! ;)

Ei tulnud mitu korda mõelda – õhk oli mõttest ühiselt kokata-pildistada juba iseenesest paks. Mõne päeva pärast, ühel nädalavahetusel Tallinnas, pärast õnneliku lõpuga pastinaagijahti (aitäh Lavkale, jälle!), maja ümbruses parkimisnippide jagamist, uue fotoka edukat näppimist ja kokkamis-pildistamistavaariga ühisesse pessa kolimist (kusjuures päris lahe oli taldrikud, maitseroheline, soolaveski jms näpuotsas maja peal ringi tatsata) – igatahes pärast kõike seda alustasime 2 käigu ettevalmistuste ja fotosalvestusega. Ragne määris käsi ja tegeles kokkamisega, mina kostitan nüüd fotodega.

Ragne kokku pandud kava nägi õhtuks välja järgnev:

1. Muffin-saiakesed siiruviirulise võitäidise ja päikesekuivatatud tomatitega
2. Pastinaagi supp väikese sibula, kõrvitsa ja kitsejuustuga
3. Kergem vastupanutee Napoleoni koogile – kihi-kook šokolaadipudinguga

Ma ei hakka Ragne toitude ja retseptide kiitmisega aega üldse viitmagi (ma naudin alati külas käies teiste valmistatud toite 120%). Aga ütlen ainult seda, et mis sest, et väljas on viimasel ajal olnud päike ja kevad (jalutas ju siiski esimene neiu ribadeks lõigutud teksades tänaval vastu, külmast punased reied nende vahel välkumas) – 4 kraadi poeb üsna kiirelt naha vahele ja siis on ainult rõõm, et menüüs on ootamas soe supp, kõrvaseks ahjusoojad (nii mõnusalt pehmed ja ürdilõhnased!) kuklid. Mmm. Kes julgeb, proovib järgi:

1. Muffin-saiakesed siiruviirulise võitäidise ja päikesekuivatatud tomatitega

25 g pärmi
3 dl käesooja vett
8-9 dl jahu
2 tl soola
2 tl suhkrut
3 sl õli
125 g võid, toasooja
2 sl oreganot
meresoola
4 päikesekuivatatud tomatit

Murenda pärm ning sega sooja veega kuni lahustumiseni. Lisa ca 3 dl jahu ning jäta pooleks tunniks sooja kohta seisma (selle ajaga hakkab taigen kerkima). Seejärel lisa ülejäänud jahu, sool, suhkur, sõtku korralikult. Lisa õli ning sõtku tainas ilusaks läikivaks pallikeseks. Pane sooja kohta rätiku alla kerkima ca 30 minutiks.

Sega või, oregano ning maitsesta soolaga. Purusta saumikeriga tomatid ning sõtku sisse kerkinud tainale. Seejärel rulli tainas jahusel pinnad 1-2cm paksuseks ristkülikuks. Määri peale või-segu ning keera tainas pikemast servast rulli. Lõika rullist ca 3 cm viilud ning suru need peopesade vahel pallikeseks. Aseta pallid võiga määritud muffinipanni avavustesse. Küpseta 180 kraadi juures ca 25 minutit.

2. Pastinaagi supp väikese sibula, kõrvitsa ja kitsejuustuga
neljale-viiele

2 sibulat
400 g pastinaaki
400 g kõrvitsat
5 dl köögiviljapuljongit
5 dl piima
100 g Merevaigu sulatatud juustu maitserohelisega
kitsejuustuw
soola

Puhasta ja koori juur- ja köögiviljad. Haki sibul ning tükelda pastinaak ja kõrvits. Prae sibul potis kergelt õliga piserdatud pannil klaasjaks. Lisa köögiviljapuljong ning kõrvitsa-ja pastinaagikuubikud. Kui pastinaak on pehmeks läinud, lisa piim. Kuumuta kuni keemiseni. Seejärel püreesta ning sega sisse sulatatud juust, vajadusel maitsesta soolaga. Serveeri suppi kitsejuustukettaga.

3. Kergem vastupanutee Napoleoni koogile – kihi-kook šokolaadipudinguga

500 g lehttainast
500 g šokolaadipudingut
2 dl rõõska koort (35%)
4 sl brändit (alati võib seda kogust meelepärasemalt suuremaks muuta:))

Laota lehttainas laiale ning jaota viieks võrdseks ning üheks väiksemaks ristkülikuks. Rulli plaadid õhukeseks ja aseta ahjuplaadile. Tee kahvliga plaatidele peale kahvlitorked ning küpseta 200 kraadi juures seni kuni tainaplaadid omandavad kuldpruuni jume. Vahepeal vahusta rõõsk koor tugevaks vahuks, sega juurde puding ning brändi. Ehita kook valmis: tainaplaat-kreem-tainaplaat jne. Viimane kiht kata kreemiga. Purusta väiksem valmisküpsetatud plaat puruks ning raputa kõige peale. Enne serveerimist hoia vähemalt üleöö külmas. PS! Seistes muutub aina paremaks

Paarsada kaadrit ja head kõhutäied hiljem istusime lõpuks isegi rõõmsal meelel rahulolevalt muiates vahepeal täiesti segipööratud köögis, järel veel vaid veidi jahune köögilaud ja tühjad supitaldrikud. Sellistel hetkedel öeldakse vist, et oeh kui väsinud, aga niiiii õnnelik. :)

Positiivsuse doos oli selleks (ja tegelikult ka veel paariks järgnevaks) päevaks edukalt kätte võidetud.  Nüüd võisin rahulikult oma 18 asja kokku pakkida ja teise majaotsa kõmpida. Oli üks heas mõttes väsitav päev. :)

Ja kui nii maitsev laupäevak veedetud, ei saa ju ka see pühapäev (püha päev!) alla jääda. Järgmine hommik algaski ööläbi “tõmmanud” ja mõnusalt mahlaseks muutunud kihi-koogiga.

Nii möödus siis üks põnev nädalavahetus, mis jääb kauaks meelde. Sellised ettevõtmised rändavad küll otsejoones eluköögi vürtsiriiulile. :)

Kõik retseptid leiab ka autor Ragne Värk’i blogist Kokkama Ragnega.

Sõitsin nädalavahetusel bussis, riidest turukotis olid Tagurpidi Lavkalt hangitud maapirnid, pastinaak, peediväänikud ja trobikond talumune. Ja kõige selle kodumaise hea kraami peal ilutses plastmassist karp Hispaania maasikatega. Ehh.. huvitav kooslus. Istusin bussis, naabriks u 50-aastane daam. Meid lahutas vaid kott, millest õhkas maasikalõhna (kui maasikamüügiletist mööduda, siis on samasugune pahmakas õhus). Meil oli seal oma minipahvakas. Daam küll ei jõllitanud mu kotti, kuid ma olen täiesti kindel, et ta haistis ja mis veel kindlamast-kindlam, nüüd ajasin ka talle maasikaisu peale! Ihih.

Et aga maasikalõhnaga suudan mina küll seostada ainult head, siis olin omaette rahul, et olin saanud kellegi päeva veel vähe rõõmsamaks teha – võib olla meenus talle mõni 1980ndate sume suveõhtu, heinapallid ja kõrre otsa aetud maasikad? Ehh, igatahes oleks nii ilus mõelda, kuigi reaalsem oleks vahest pilt mõnest Tallinna magalast ja selle naksuva vakstuga ühisköögi lauast, millel paberiga vooderdatud maasikakorv? Ei tea. Igatahes oli see minipahvakas seal omal kohal ja pisi-Pavlovate ideega tundus hästi klappivat!

Retsepti osas toetusin juba vilunud Pavlova “tootjale” Mari-Liisile. Aitäh, eriti detailsete instruksioonide eest! :)

Põhi:

2 munavalget, toasooja
näpuotsatäis soola
100g suhkrut (125 ml)
2 tl vaniljesuhkrut
0,5 tl maisitärklist
0,5 tl valge veini äädikat

Kate:

100 g maitsestamata toorjuustu, toasooja
100 ml vahukoort
1/2 sp tuhksuhkrut
maasikaid

Vahusta munavalged soolaga valgeks kohevaks vahuks nii, et vahutipud juba tekivad, kuid veel ei “tardu”, vaid vajuvad ära. Jaota suhkur mõtteliselt kolmeks osaks ja lisa ükshaaval vahule. Pärast iga osa lisamist vahusta u 2 min. Kolmandale suhkru satsile lisa juurde ka vaniljesuhkur. Nüüd vahusta seni, kuni vaht saab kõva ja läikiv (võta vahustamiseks kohe julgelt u 10 min). Kõige lõpuks lisa vahule tärklis ja äädikas. Lase veel paar tiiru vahustada, et need seguneksid massiga.

Kuumuta ahi 160 kraadini, jaota vaht muffinipaberitega vooderatud muffinivormidesse (pallilaadse kujutisena) ja pista ahju. Alanda kohe kuumust 110 kraadini ja lase 30 min küpseda (NB! ära ahju ust vahepeal paota!). Kui 30 min täis, keera ahi välja ja lase kookidel veel jahtuvas ahjus 10 min seista. Seejärel tee ahjuuks paokile ja lase nii kookidel täiesti ära jahtuda.

Katte tegemiseks hõõru toorjuust ja tuhksuhkur ühtlaseks, vahusta koor ja lisa tõstes toorjuustule. Pese-kuivata maasikad ja lõika meelepärasteks kujunditeks-tükkideks. Kata iga pisi-Pavlova 2 teelusikatäie kreemi ja maasika(te)ga, aga alles siis, kui läheb maiustamiseks. ;)

Millegipärast on mul selgelt meelde jäänud, kus ja kuidas ma karaskit oma elus esimest korda üldse proovisin. See oli millalgi algklassides Kurgjal, klassiga Carl Robert Jakobsoni talumuuseumi külastades. Mäletan hästi, et väljas oli siis vastikult niiske ja külm ilm, aga maja, mis meie gruppi ootas, oli seest mõnusalt soe ja hubane. Seal võetigi ahjust välja üks imelik käkk ja kästi meil siis seda süüa (hea küll, võib olla siiski pakuti seda), samal ajal tutvustati meile muuseumi tööriistade ajaloolist tausta.

Olgem ausad – karask ei näe just maailma kõige ahvatlevama toidu moodi välja. Nii me siis kirtsutasime oma ninasid ja jõllitasime sooja käkki taldrikul algul veidi ohtlikult. Aga isegi sellest kurjakuulutavast algusest hoolimata, hakkas mulle soe karask sellest hetkest peale meeldima. Aeg-ajalt on see mõnus nosimine. Eriti veel viimastel külmadel nädalatel, kõrvaseks kannuga kodune piparmündi-vaarikalehe-mustsõstra-sidrunheina tee ja hinges soe kevadeootus. :)

Karaski retsepti laenasin blogist Aet köögis, lisasin veel vaid fariinsuhkrut, kohupiima ja koheva vahukooremütsikese.

24 koogikese tegemiseks läheb vaja:

1 suur muna
2 tl meresoola
4 tl pruuni suhkrut
2 tl fariinsuhkrut
1 dl õli
1 l keefiri
1 pk kohupiima
6 dl odrajahu
2 tl soodat
kaunistuseks kookoshelbeid

Ja ausalt öeldes vedas, et needki enne pessu minekut kätte sain. Täiesti uskumatult-uskumatult mahlased muffinid – minu elus pole  selliseid varem ette tulnud! Nii et ei saa kuidagi soojadest soovitustest mööda. Tasub proovida ja mugida! :)

Aga nüüd koogi juurde. Veel enne tegemist sattusin lugema porgandikoogi kohta ja sain teada, et eurooplased kasutasid porgandit oma magusates kookides ja teistes magusates söökides juba keskajal! Seda seetõttu, et teisi magusaineid oli sel ajal raske saada või olid need siis lihtsalt liiga kallid. Aga miks just porgand? Sest nii porgandid kui ka peedid sisaldavad tunduvalt rohkem suhkurt kui teised köögiviljad. Euroopast levis porgandikook ka USAsse, kus 1970ndatel võttis parajasti maad tõeline tervisliku toitumise hullustus. See aitas porgandikoogi populariseemisele ainult tublisti kaasa.

Aga sel ajal, 70ndate lõpus, sai USAs veel teisigi tervislikke toite paljude lemmikuteks, näiteks sushi. Kes on suurem sushi sõber, see teab kindlasti Calofiornia sushit. See sushi tüüp on just sellest ajast pärit ja selle mõtles välja üks sushikokk Los Angeleses, Californias – sealt ka sushi nimi. Kokk täheldas, et ameeriklastele tundub mõte toore kala söömisest vähe võõrastav, niisiis asendas ta toore kala krabipulga, avokaado ja kurgiga. Lisaks taipas kokk, et ka nori (tume vetikas sushi ümber) ei ole ameeriklastele just kõige ahvatlevam, mis sundis teda sushit hoopis teistpidi kokku rullima – riis väljaspool. Nori küll sushist kuskile ei kadunud, aga California sushi sai kiiresti USAs populaarseks ning tänapäeval on see sushi tüüp ka Euroopa sushirestoranide menüüs ja paljude lemmik.

Minu meelest päris huvitav aeg. Seda porgandikoogi lugu ma ei teadnudki, aga sushi asi tuli kohe seda porgandikoogi artiklit lugedes meelde. Ja lihtsalt pidin ära rääkima. Aga nüüd porgandikoogi juurde tagasi.

Algne retsept on pärit Joy of Baking lehelt, kuid kohandasin seda vastavalt oma külmkapi ja köögisahtlite sisule. Huvitav on see, et või asemel on kasutatud õli ja et taigen sisaldab väga suures mahus porgandit, õuna, pähkleid ja marju. Sealt ka see mõnus mahlasus.

20 muffini jaoks läheb vaja:

480 ml nisujahu
1,5 tl soola
1,5 tl küpsetuspulbrit
1,5 tl kaneeli
4 suurt muna
240 ml suhkrut
180 ml õli (köögivilja või oliivõli)
480 ml porgandeid, riivitud (väike riiv)
240 ml õunu, riivitud (jäme riiv)
120 ml India pähkleid, tükeldatud
peotäis astelpajumarju (sügavkülmutatud)

Eelkuumuta ahi 180 kraadini. Sega omavahel kuivained (jahu, sool, küpsetuspulber ja kaneel). Suures kausis mikserda munad suhkru ja õliga. Tõsta ettevaatlikult taignasse kuivained ja porgand, õun, pähklid ja marjad. Jaga muffinivormidesse ja küpseta ahjus 20-25 minutit (tavaliselt küpsetan 18 min, aga kuna retseptis on või asemel kasutatud õli, siis küpsetusaeg pikeneb).

Minu soe kitsejuustusalat läätsede, hummuse (kikerhernepasta), grillitud paprika, ahjupeedi ja pestokastmega oli endiselt väga nämma (praegu sellele mõeldes läheb jälle kõht tühjaks) ja K eripakkumiste seast valitud võikala hiilgas samuti. Pärast paari kannutäit teed ja ettekandeid vahepealsest elust hakkas kohe kergem – jutud räägitud, head mõtted vahetatud ja nüüd võis mõnusa energiaga laetuna edasi tegutseda.

Teate ju küll seda tunnet, et viimati näiteks 1a tagasi nähtud sõbraga kokku saades tundub, nagu see oleks olnud hoopis eile? Kas just need hetked ei olegi need, mida tahaks kuskile mälusoppi salvestada nii, et need sealt kunagi ära ei kustuks ja et neid saaks vajadusel jälle sahtlist välja võtta…

Juba vähem kui nädala pärast on ka n-ö “päris” (ehk kommerts) sõbrapäev, aga mis sellest. Minu arust on iga päev sõbrapäev ja sõpru-lähedasi ei peaks meeles pidama kord aastas, vaid ikka siis, kui selleks õige tunne ja tahtmine tuleb. Et meil, kiirustamise ja kõrgemale-kaugemale pürgimise usku eestlastel see ikka meeles püsiks :)

Aitäh K-le mõnusa istumise, siiraste mõtete ja positiivse energialaengu eest! :)

Cupcake‘ide tegemiseks läheb vaja:

150g toasooja võid
150 ml suhkurt
175 ml jahu
1,5 tl küpsetuspulbrit
1 tl vaniljesuhkurt
1/2 tl soola
2 tl kakaod
3 toasooja muna
mustsõstraid
Kate (pärit Tartelette‘ist):
240 g toorjuustu, toatemperatuuril
4 tl (60ml) toasooja võid, soolata
120 ml tuhksuhkurt
šokolaadipuru vms, kaunistamiseks

Eelkuumuta ahi 180 kraadini. Klopi munad suures kausis kergelt lahti. Sega jahu ja küpsetuspulber eraldi anumas kokku, seejärel lisa kõik ained suurde kaussi munade juurde. Sega kõik läbi. Pane valmis 12 auguga muffinipann, muffinivormid vms, milles kavatsed küpsetada. Jaota tainas 12 vormi, pista iga koogikese peale 3-4 mustsõstart ning pista siis 18 minutiks ahju. Katte lisamiseks lase koogikestel enne täiesti maha jahtuda.

Katte jaoks sega kokku või ja toorjuust, kuni tekib ühtlane mass. Lisa vähehaaval sõelutud tuhksuhkur ja sega ühtlaseks massiks (minul jäi sellest kogusest tuhksuhkrust mass liiga vedel, nii et lisasin seni tuhksuhkurt, kuni sain soovitud paksuse). Kanna kate koogikeste peale nii, nagu parajasti ilus tundub ja raputa peale kaunistused.

Cupcake’id sobivad hästi pidulikuks sündmuseks kui ka ühel ilusal hommikul enda hellitamiseks, kõrvaseks klaas piima või kruus hommikukohviga. ;)

Ja üldse, mulle meeldib olla teadlik sellest, mida ma söön ja miks see kasulik (või kahjulik) on, kust see pärineb ja üldse, missugune on selle toiduaine “lugu” (hoiatus – kui toiduainete ajalooline taust ja sisaldus ei ole sinu jaoks, liigu kohe järgmise lõigu juurde! :)). Enda jaoks olen kõrvitsa kohta leidnud mõned huvitavad teadmised: esiteks see, et kõrvitsad on ühed vanemad kultuurtaimed, mida kasvatati Kesk- ja Lõuna-Ameerikas juba enne maisi. Mõnedel andmetel kasvatati neid Peruus juba koguni 7000 a tagasi. Euroopasse toodi kõrvits aga alles 16. sajandil, pärast Ameerika avastamist. Teiseks see, et kõrvits on oma omadustelt populaarne ja tuntud kui dieettoiduaine. Aga lisaks võib kõrvits olla abiks ka näiteks südame- ja veresoonkonna haiguste, rasvumise või kehvveresuse puhul. Mõned kõrvitsad võivad sisaldada isegi rohkem karotiini kui porgandid, lisaks sisaldavad nad veel kaaliumi, kaltsiumi, fosforit ja rauda. Kõrvitsaseemned sisaldavad rohkesti, kuni 50%, õli ja parandavad organismis neeru- ja põietalitust.

Niisis, üsna kasulik kraam. Miks mitte siis see mõnda mõnusasse vormi valada ja lasta hea maitsta? :)

Sel korral ei olnud mul muffinipanni käepärast võtta, niisiis kasutasin  väiksemat sorti brüleekreemi vorme. Oma soorituse eest saaksid nad koolis 5+ (või nagu tänapäeval kombeks, ühe eeskujuliku A).

Röstitud kõrvitsa muffinid:

150 gr toasooja võid
2 dl suhkrut
2 muna
4,5 dl jahu
1 dl mannat
1 tl küpsetuspulbrit
1 tl vaniljeekstrakti
2 dl röstitud kõrvitsa püreed
tiba soola

Glasuur:

100gr ekstra tumedat šokolaadi (Fazeri küpsetamisšokolaad)
50 ml vahukoort

Kõrvitsa röstimiseks koori ja tükelda kõrvits ning laota ühtlaselt ahjuvormi. Nirista peale veidi oliivõli, raputa ka tiba soola-pipart. Rösti kõrvitsakuubikuid 200°C eelkuumutatud ahjus u 30 min, kuni kõrvits on pehme. Seejärel püreesta saumiksriga.

Taigna jaoks vahusta või suhkruga, lisa ükshaaval munad. Sega omavahel kuivained ning lisa need siis vahule aetud võile, lisa kohe ka kõrvitsapüree. Sega (tõsta) õrnalt läbi, nii et ained oleksid enam-vähem omavahel segunenud. Eelkuumuta ahi 200°C. Jaota taigen võiga määritud ja mannaga vooderdatud vormidesse ja küpseta ahjus 15 min.

Enne glasuurimist lase muffinitel täielikult ära jahtuda. Tükelda šokolaad väikestest tükkideks ning kuumuta vahukoor keemiseni. Seejärel kalla koor šokolaaditükkidele ja lase šokolaadil sulama hakata. Vispelda segu ühtlaseks ja määri kohe muffinitele.

Mina sain sellest kogusest 24 väiksemat sorti muffinit, mõned jätsin ka glasuurimata, et saaks kohe ahjusoojalt neid mugida! :)

Head isu ja aitäh Kärdile hea mõtte ja retsepti eest! :)