Kommentaarid Kuidas ma avastasin jooksmise kohta

Kirjutas Katz

Katz — Sun, 16 Mar 2014 17:18:37 +0000

Ma täna proovisin. Pulsikellaga, üritasin hoida stabiilsel tasemel. Jooks oli nii aeglane, et imelik oli. Aga jube mönus oli ka :) Me peame ikka kohtuma, et seda üle päka ja üle kanna värki arutada :)

Kirjutas Ivo

Ivo — Wed, 18 Sep 2013 09:31:36 +0000

Iga nädal peaks oma loomult veidi erinev olema (varieerid pikkuse, aja ja intensiivsusega), aga samale nädalapäevale sokutad sarnase tegevuse – nii tekib harjumus ja rütm. Oluline on, et see mainit 4. va puhkenädal tuleks lõpetada võistlusega või siis kui sellist meelepärast pole võtta, siis lähed ise metsa/teele karmimat tempokat tegema. Vahemaad ja see tempo tule eelneva treeningu pealt, aga su enese mõistes on tegemist pingutusega, mitte niisama vantsimisega – muidu arengut lihtsalt ei tule ning jäädki samasse mugavustsooni tiksutama.

Kirjutas Koopatibi

Koopatibi — Fri, 23 Aug 2013 09:49:57 +0000

Marju! Sa ikka päriselt ka saad aru, kui suur mõju Su postitustel blogi fännidele on? Jooksin viimati 14 aastat tagasi gümnaasiumis ja olin siiani kindel, et mulle jooksmine lihtsalt ei sobi. Alati hakkab pistma ja pikka maad nagunii ei jõua. Nüüd proovisin uuesti ja kibelen iga päev jooksma. Ainult natuke on veel puudu pulsikella ostmisest! Aitäh!

Kirjutas Katariina

Katariina — Wed, 17 Jul 2013 07:16:59 +0000

Ma olen ka, alustamisest peale, olnud päkajooksu-usku ning kunagi, kui käisime diagnostikas töökaaslastega, siis ekspert ütles, et päkajooks on üldiselt kehale ka mõnevõrra pingutavam, ehk et vähema vaevaga rohkem trenni nagu sipsti tehtud :)
Ma ei tea, kui õige see küll on, aga minu kogemuse järgi ei pea kõigis asjades – k.a. jooksmine – kogu aeg uusi kõrgusi vallutama. Ehk et pigem on oluline järjepidevus. Söögiga ju ka ei ole nii, et alguses sööd natuke, ja kui oled juba harjunud, siis aina rohkem ja rohkem. Minu loogika ütleb, et mingil hetkel tuleb ju siis ka lagi.. Aga noh, see sobib mulle. Teiste kohta ma ei tea :)

Kirjutas edith

edith — Tue, 02 Jul 2013 13:36:53 +0000

seda kooli ja veremaitse suus teemat mäletan väga hästi. olen ka ise viimastel aastatel mõtlema hakanud, et äkki.. aga tegudeni pole veel jõudnud. teooriaga olen ka tutuvnud ja need viievarbalised peaks ja väidetavalt seda kanna asja aitama. maratonidest rääkides on Murakamil lahe raamat sellest kuidas ta maratone jookseb “What I Talk About When I Talk About Running”. igati mõnus lugemine.

Kirjutas Ege

Ege — Tue, 02 Jul 2013 06:48:15 +0000

äh. Ma KA! Mõnus ja hea on. Ja kool nägi tohutult vaeva 12 AASTAT, et ma jumala eest seda ei avastaks! Aga nüüd ma olen suurem ja targem.

Kirjutas Liinzu

Liinzu — Tue, 02 Jul 2013 05:53:45 +0000

Olen ise 17 ning käin keskkoolis. Spordis pole iialgi tegija olnud. Mäletan siiani kehalise tunde mis algklassides ja põhikooli alguses olid … jubee, mu esimesed 3 -d tunnistusel . Vihkasin täiega kehalisi, olin raudkindel, et spordis valitsebki ainult must-valge maailm: suudad norme täita – oled tubli, ei suuda- sõimatakse nägu täis. (nüüd on olen ise parem ja õpetaja on vahetunud, mul on praegu väga hea ja normaalne õpetaja, kes jälgib ka inimese enda arengut mitte ainult norme)

Kõik muutus, kui tädi suutis minu, kui tol hetkel vägagi pontsaka tüdruku, spordiklubisse vedada. Elus esimest korda kogesin suhtumist: püüa, kui ei jaksa pole hullu, ära üle pinguta, oled väga tubli. See suhtumine pani pingutama oma võimete piires, pani sporti armastama.

Tegin mida oskasin ja suutsin, muutusin iga päevaga aina paremaks ja enesekindlamaks, sain üle ka ette tulnud rasketest perioodidest, muutsin oma toitumist kuid eelkõige muutus mu suhtumine raskustesse ja kehalisse koormusesse. Ma hakkasin armastama asju mida ma kunagi nii väga vihkasin, ma julgesin proovida asju mis tundusid minu jaoks võimatud.

2 kuud tagasi otsustasin hetke ajendil liituda Sparta jooksugrupiga. Ma olen nõrgimas grupis kõige nõrgem kuid mind see ei häiri. Mul on olemas treeneri tugi, tema julgustavad ja korrale kutsuvad sõnad: ära üle pinguta, väga tubli oled ning ka trennikaaslaste poolehoid. Kõik see kokku on pannud mind armastama spordiala mida ma kunagi niiii väga vihkasin.

Kirjutas Katrin

Katrin — Sun, 30 Jun 2013 20:36:50 +0000

Jaaaaaaa!!
Mina ei olnud kooliajal just kõige suurem jooksuvihkaja, aga vere maitset mäletan sellegipoolest; samuti seda, kuidas igakevadine 3 km jooks tundus ulmeliselt pikk ning õpetajad, kes meid seda läbima panid, peast täitsa pöörased. Nüüd on sellest möödas mitu-mitu aastat ning minul selja taga kolm poolmaratoni ja uskumatult palju nauditavaid jooksukilomeetreid – aeglaselt ja oma keha kuulates. :)

Sellegipoolest hakkasid sügisel mind kimbutama mitmesugused valud, pinged jm hädad mõlemas sääres ja eriti ühes põlves. Üks tuttav, samuti “jooksmasündimise” usku, õpetas siis mindki üle päka jooksma. Ja nüüd juba tekib (kogemata) kannale maandudes iseenesest silme ette pilt, kuidas sellesama põrutuse toimel mu keha vaikselt puruneb. Päkkapidi on hea ja pehme, sest jälgid ennast palju rohkem. Nii et minu arust täitsa loogiline, et ma enam ei valuta. Nüüd, suvisel ajal, olen ka juba päris palju täitsa paljajalu kilomeetreid lipanud (viisvarvikuid – veel – ma ei oma) ning see tundub üha loomulikum. Kui oma köögist olen kõike ületöödeldut ja ebavajalikku üritanud juba mitmeid aastaid välja ajada, siis miks ma seda juba varem ka oma jooksuradadel teinud pole?

Mul on tõeliselt hea meel, et selle ootamatu postitusega mind täna oma blogis üllatasid! :) Imelisi jooksuelamusi Sulle, Marju!

Kirjutas Kristhel

Kristhel — Fri, 28 Jun 2013 18:25:30 +0000

Võrratu postitus! Meil koolis arvestati täpselt samamoodi, kõik peavad suutma. Reaalselt aga olin mina ja mõned tüdrukud veel ainsad, kes suutsid “vere maik suus” parimaid aegu joosta. Õnneks olin mina sportlane aga arvan, et 2 korda nädalas, kops koos kiiret aega välja pressida ei olnud teps mitte tervislik. Need õpilased, kes füüsiliselt ei jaksanud ei saanud unistadagi paremast hindest kui 3, sest kuigi nad lõpetasid oma jooksu kenasti ära, siis ajaliselt ei jõudnud see üle teatud normi. Mis normi? Meil puudus ju täielik võhm, oskus. Mille põhjal selliseid totakaid norme küll arvestatakse?

See päka asi on minu jaoks täielik üllatus, sest ka jalgpallitrennides ei õpetatud sellist asja. Ometigi jooksime meeletult. Võib olla jalgpalli mängitakse siis teistmoodi, kannaga?

Igatahes, olen motiveeritud!

Kirjutas Kati Orav

Kati Orav — Fri, 28 Jun 2013 11:10:40 +0000

Marju, see on nii vahva äratundmine sul ja vahva postitus. Mina olen olnud eluaeg jooksu usku ja hiljuti ka just seda sama üle pöia jooksu usku pööranud:) Sind võib huvitada ka see sisekanne;)
http://klaaskuulilood.ee/minust-sai-viisvarvik/