Ameeriklased armastavad väljas söömist. Kui uskuda 2011. a uuringut, einestab keskmine ameeriklane väljaspool kodu 4-5 korral nädalas. Lõunal käiakse keskmiselt 2 korral nädalas, kusjuures igal korral kulutatakse einele keskmiselt $10, aastas niisiis ligi $1000 pelgalt lõunale. Aga see on keskmine. Need näitajad kõiguvad palju ja sõltuvad kindlasti oluliselt ka sellest, millises USA otsas ja kus täpselt elada. Mul küll kindlad andmed puuduvad, aga kõhutunne ütleb, et Silicon Valley ja San Francisco piirkonnas on need numbrid keskmisest suuremad – kiire elurütm, suur hulk tehnoloogiainimesi, kellest suur osa sisserännanuid, samas ka traditsioon, et sõprade-tuttavatega kohtutakse ikka kuskil väljas, mitte ei käida külas, söögikohtade ja coffee shop‘ide sabad, mis alustavad juba hommikusöögi ajal jne.

Aga nagu minu puhul ikka, et rääkida aiast, tuleb kõigepealt rääkida aiaaugust. Sel korral ei tahtnud ma kirjutada otseselt toidust, vaid toidukohtade majandamise juurde käivast organisatoorsest poolest. N-ö inimesele tänavalt võivad need tähelepanekud – kes ja millal sulle menüü või arve lauda toob – tunduda ehk pisiasjana, aga kunagi teenindaja ja teenindusjuhina töötanuna võin öelda, et tegelikult mängivad need just olulist rolli, nii teenindava personali kui ka üldise hea elamuse saamise jaoks. Ja mulle tundub, et just taoliste pisiasjade kokkumäng aitabki tagada kvaliteetse teeninduse ja hoida seda ühtlasemal tasemel. Milliseid mõtteid need tähelepanekud aga Eesti restoranide eestvedajate, teenindajate, teenindusjuhtide ja restoranikülastajate seas tekitavad? Kas siit oleks Eesti toidukohtadel midagi õppida?

1. Palun oota, sind juhatatakse lauda

2. Vesi on A ja O

3. Kuidas maitseb, mitte maitses?

4. Arvete klaarimine kiire ja lihtne

5. Tip – kohustuslik ja alati võimalik

Kui tihti sina või su pere väljas einestab? Mis sa arvad, kui tihti teeb seda keskmine eestlane? Kas Eesti restoranidel oleks sellest nimekirjast sinu meelest midagi üle võtta? Kas sul on endal mingeid kogemusi või mõtteid seoses sellega, mis restoranide teeninduses võiks olla teistmoodi? Või oled kuskil mujal reisides märganud mingeid muid huvitavaid-kasulikke nippe? Kõiksugu kogemused-mõtted on oodatud!

Vahel tuleb tunne, et on vaja minna veidi eemale ja näha asju teise nurga alt. Ja siis on hea avastada, et selleks ei peagi üldse mitte kaugele minema. Nii veetsimegi eelmise laupäeva Helsingis. Peamiseks reisijuhiks oli Design District, aga külastamata ei jäänud ka juba vanad lemmikuid.

1. Turgudel

Kuna olime sel korral tulnud katamaraaniga (sõidab kõigest 1,5 h), siis selle maabumiskohast on turule vaid paar minutit, et mitte öelda 2 sammu. Kell oli pea 10, päike taevasse tõusnud ja vaatasime turul ringi. Paljud olid tulnud sinna hommikust sööma, istudes mummulise vakstuga ümmarguse laua taga, juues kohvi ja süües värsket pirukat.

Olin juba varem lugenud, et Helsingis toimub sel ajal ka räimelaat. Pean ütlema, et mul on nõrkus kõikide asjade vastu, mis sisaldavad sinepit ja selle alla kuuluvad ilmselgelt ka Põhjamaade kuulsad magusad marinaadid heeringale või räimele. Ostsime veel kerge suitsumekiga rukkileiba – sinepises marinaadis räim ja leib kokku maitsesid oivaliselt. Inspiratsioonireis läks kohe käima! Juba sel nädalavahetusel ongi mul just plaanis sääraste magusate sinepimarinaadidega katsetama asuda.

Helsingis on Helsingi hinnad.

2. Raamatupoes

Raamatupood Akateeminen Kirjakauppa (Keskuskatu 1) on koht, mille külastamiseta ei toimu vist ühtegi mu käiku Helsingisse. See on hiiglaslik raamatupood, mis asub mitmel korrusel ja kus on eriti mahlakas valik kokandusega seotud raamatuid (peamiselt inglise, soome ja rootsi keeles), veidi väiksem, aga siiski hea valik ka ajakirjade osas. Lihtsalt väga palju mõnusat ja huvitavat, mida vaadata ja nautida. Sinna võib ennast väga pikaks ajaks ära unustada.

PS! Selgus, et ka raamatupoes on Helsingi hinnad – nt üht Eesti kokaraamatut müüdi seal 10€ kallimalt kui Eestis.

3. Design district

Design District on piirkond Helsingis, kus asuvad paljud ettevõtted, galeriid, poed jms, mis pakuvad kohalikku disaini. Ma ei olnud selles piirkonnas varem käinud, aga nii kui ma nende kodulehele sattusin ja sealt erinevate teemade kaupa teejuhid (kaardina) leidsin, teadsin, et see saabki meie peamiseks teejuhiks, põiked aeg-ajalt siia sinna. Ja nii oligi. Väga mõnus piirkond, kus jalutada, aeg-ajalt siia-sinna sisse hüpata ja nii päev mööda saata.

4. Kohv, röstikojad…

Soomlased on maailmas nr 1 kohvijooja rahvas ja seda võib märgata mitut moodi. Näiteks pea igas poekeses, olgu see suuremat sorti kodusisustuspood või tilluke disainigalerii võib kindel olla, et neist saab alati ka kohvi! Ise ma ei saa kohvi kahjuks väga tihti juua, aga selle lõhnast ei saa vist kunagi küll. Värskelt jahvatatud kohvi lõhnaga, eriti hommikuti, on raske võistelda. Õnneks on Elar suur kohvisõber, nii et siis on ka kohvikohtade külastamine igati õigustatud.

Üks kohviröstikodasid on Helsingis Kaffa Roastery (Pursimiehenkatu 29), mis jääb ka Design Destricti. Selle röstikoja kohvi pakutakse La Torrefaziones, mis asub kohe kesklinnas (Aleksanterinkatu 50). Seal on mõnus hommikust süüa, kui aga ruumi ei ole, saab enne või pärast raamatupoodi lähedalt topsi mõnusalt kaasa haarata. Kes kohvisõbrad ei ole, soovitan proovida Milk Oolongit – väga huvitava maitse ja lõhnaga tee.

Olen kuulnud, et üheks parimaks kohvikohaks peetakse Helsingis kohta nimega Good Life Coffee (Kolmas linja 17), aga see jäi sel korral kahjuks trajektoorilt liiga kõrvale. Plaanis järgmisel korral.

Design Districti äärealale jääb ka pood Kaffecentralen, kust leiab vahendeid kõikvõimalikel meetoditel kohvi valmistamiseks.

5. Kodusisustus- ja köögikaup

Design District peitis endas ka palju kodusisustuspoode, mille vastu on mul raskekujuline nõrkus. Lemmikuks sai Moko Market (Perämiehenkatu 10) – suuremat sorti sisustuspood koos kohvikuga, mille kõrval asub ka eelpool nimetatud kohvik-röstikoda Kaffa Roastery. Mõnus atmosfäär ja palju vintage stiilis asju.

Kui hakkaksin Eestis kodu ehitama, ostaksin Peroba (Fredrikinkatu 33) poest kohe kera värvilisi juhtmeid, mille külge saab ühendada eri tüüpi vanemas stiilis sokleid, lambipirne ja lampe – just selline komplekteerimisvõimalus oli seal poes olemas (vt ka pilti ülevalt poolt). Tee peale jäid ka mõned antiigipoed, kuhu ma lihtsalt huvi pärast nina sisse pistsin – seda on turvaline teha, kui tead, et midagi nagunii ostma ei hakka.

Umbes samasugune pood, nagu on Helsingi raamatupood on ka Chez Marius (Fredrikinkatu 26). Ainult et see sisaldab raamatute asemel kõiksugu põnevaid vidianaid ja tarvikuid, mida köögis kasutada. Kokkajate taevas.

6. Söögikohad

Helsingis ma ei ole väga palju söömas käinud, kuid sel korral avastasin tänu Design Districti plaanile päris mitu mõnusat kohta. Esiteks hubane pood-kohvik Sis. Deli + Cafe (Kalevankatu 4), kus pakutakse hommikusöögiks müslit, värkseid saiakesi, Kaffa Roastery kohvi ja müüakse moose, teesid, šokolaadi jms.

Üks hästi armas ja väike koht oli ka Fleuriste (Uudenmaankatu 13), mis on tegelikult tilluke lillepoeke, mille küljes ka tiba suurem kohvik. Huvi pärast käisime ära ka Brooklyn Cafe‘s (Fredrikinkatu 19), mida kohalikud ise hirmsasti soovitasid. Tegemist on imepisikese toakesega, kus on mõned lauad ja lett, mille tagant müüakse ehtsaid New York’i bagel sandwich‘e. Oli ehe tunne küll. Eelkõige muhe suhtumine ameeriklasest omanikult, kes leti taga kohvi ja võileibu valmistas.

Nii nagu üks Design Destricti kaart ka soovitas, lõpetasime oma päeva kohas nimega Lungi (Korkeavuorenkatu 2), mis on veidi suurem koht ja mille menüüs on ka isukamatele midagi. Kuulsad on nad oma burgerite poolest. See asub sadama lähedal. Pärast õhtusööki jalutuskäik sadama juures asuva mäe otsa parki ja 1,5 tunnine tagasisõit Tallinnasse hoopis värskema vaimuga võiski jälle alata.

Kas sul on ka Helsingis oma lemmikkohad? Kui raatsid neid jagada, olen rõõmus! :)

Üks tõsiselt hea jäätisekohvik asub Missioni linnaosas – Bi-Rite Creamery (Mission on üldse üks ägedate poodide-kohvikute-söögikohtade-toidupoodide pesa, aga sellest pean teinekord veel pikemalt kirjutama). Bi-Rite’i kuulus salted caramel oli tõeliselt mõnus maius. Ja kuigi kõikidel jäätisekohvikutel on oma stiil ja oma lugu, ühendab neid kõiki kaks asja: mahe tooraine ja koostöö nn naabritega. Igal kohvikul on oma kindel talu, kellelt saadakse mahepiima, mune jne. Eri maitsete väljatöötamisel vaadatakse eelkõige hooaega (nt aprillis rabarber, mais maasikad, juunis lavendel, juulis nektariinid…), aga ka lähedal asuvaid fanatte. Näiteks kohvi- ja šokolaadikultuur on siin samuti väga au sees, nii kasutataksegi jäätisekohvikus oma jäätisemaitsete loomisel nt naabertänavas asuva kohvik-kohvipoe kohvi ja šokolaadimeistrite šokolaadi.

Üleeile käisin aga esimest korda täiesti teistsuguses jäätisekohvikus – Smitten Ice cream. Eriliseks teeb selle jäätisekoha see, et seal tehakse jäätist tellimise peale nullist! 60 sekundiga saab piimast, koorest ja näiteks maasikatest värske jäätis, mis kahe pallina (siinne väike ports) topsi või kohapeal valmistatud vahvli sisse rändab.

Et jäätist nii lühikese ajaga valmistada, tuleb kasutada vedelat lämmastikku (mis iseenesest ei ole jäätise- või toidumaailmas uus asi), aga tellimise peale nullist valmistatud jäätist pakkuv kohvik juba on. Vedela lämmastiku kasutamine võimaldab jäätiseks vajaminevaid toiduained (piim, koor, maasikad jne) ülikiiresti külmutada, sest selle keemistemperatuur on -196 kraadi. Tänu ülimadalale temperatuurile on tekkinud jääkristallid jäätises väga väikesed, mis tähendab jäätisesööjale eriliselt mõnusat pehmet tekstuuri. Mmm – järele proovitud!

Aga nii lihtsalt, sõrmenipsuga see jäätisekohvik siiski ei sündinud. Üks huvitav asi on selle jäätise valmistamistehnoloogia. Kuna vedela lämmastiku kasutamine nõuab ka erilist ettevaatlikkust, kulus ühe sellise masina ehitamiseks idee autoril ja punti võetud endisel NASA inseneril 2 aastat. Aga teine ja ehk veelgi inspireerivam on lugu selle jäätise sündimise taga.

Robyn Sue Fisher, Smitten Ice Creami looja, ütleb, et ta on väiksest peale uskunud, et tal on 2 kõhtu – 1 neist puhtalt jäätise jaoks. Niisiis tundub jäätiseäri üsna loogiline ettevõtmine, eks. Ainult et loomulikult pidi see olema maailma parima tekstuuriga, värskest maitsvast toorainest, sisaldamata ülearust kahtlast kraami. Robyn oli õppinud ülikoolis psühholoogiat, aga teadmata, mida täpselt oma eluga peale hakata, otsustas minna edasi õppima. Sel korral ettevõtlust Palo Altosse Stanfordi. Äriplaani kirjutamise ja tootedisainimisega saigi jäätisemasina loomine kaudselt hoo sisse. Aga protsess venis pikaks ja nagu arvata võib, ei ole ühegi eduloo tee üleliia sirge. Nii oli Robynil vahepeal juba laual tööpakkumine FBI-lt, mille ta siiski oma jäätiseäri ehitamiseks ära ütles.

Leidnud lõpuks endale inseneri, kes oli valmis ilma rahata (sest seda tal äsja ülikooli lõpetajana just ülearu ei olnud) selle masinavärgi ehitamiseks appi tulema. Prototüüp valmis 2 aastat hiljem. Aasta oli siis 2009. Nimeks sai masin Kelvin (muuseas, alles hiljuti korraldas Smitten masinavärgile uue nimekonkursi, sest Electrolux keelas Kelvini nime kasutamise, viidates oma tootesarjale Kelvinator – nii sai Kelvinist Brr ja Brriga jäätist valmistavatest teenindajatest Brr-istad).

Prototüübi valmimise ajaks olid aga kõik rahad viimseni masina arendusse pandud ning Robyn oli taas teelahkmel, mida edasi teha – kas minna mõnesse firmasse n-ö valmis töökohale raha teenima või panustada siiski oma asja. Otsustanud, et pigem kogeb ta selle põrumist, kui jääb igaveseks mõtlema: “Aga mis oleks olnud, kui…”, hakkas ta julgustavate ja kaasaelavate sõprade-tuttavate toel tegutsema.

2009. aastal olid food truck‘id San Franciscos üsna uued asjad. Neid oli siin alles käputäis, peamiselt kokkade ja immigrantide omad, kes nn ratastel toidukohtadega tänavanurkadel ja parkide ääres peatudes inimestele toitu pakkusid. Robyn läks kampa ja hakkas infot oma liikuva müügipunkti kohta Twitteri ja Facebooki vahendusel jagama. Nii tekkisid esimesed Smitteni jäätise fännid. 2011. aastal avati Smitteni jäätisevagun San Francisco piirkonnas Hayes Valley. Vagun sellepärast, et jäätisekohvik ehitati merekonteinerisse, mis jäätisekohaks ümber disainiti (pilt allpool). Praeguseks on jäätisevagun 2 aastat töötanud, ennast tõestanud ning nüüd otsitakse päris paika, kuhu juba suurem jäätisekohvik sisse seada.

Mis mulle nende puhul lisaks loole ja maitsetele veel meeldib – lühike jäätisemenüü (siin kõikide võimaluste maal olen piiratud valikuid eriti armastama hakanud). Alati on klassikalist vanillijäätist ja šokolaadijäätist, iga kuu lisanduvad hooajalised jäätised, maikuus nt maasika-palsamiäädikajäätis või piparmündijäätis šokolaaditükkidega. Aga ülejäänud kuudel ootavad ees veel oliiviõli, maisi, lavendli, veriapelsini, pirni, rabarberi… ja paljude teiste maitsetega jäätised. Millised jäätised ja millised maitsed teie lemmikuteks saanud on? 

Sellised lood on inspireerivad, kas pole? Tahakski kohe meie oma LaMuu tegijaid tervitada ja neile indu soovida!

Kel tekkis põhjalikum huvi Smitteni ja selle looja vastu, soovitan vaadata seda põhjalikku Tech Crunchi intervjuud. Selle loo kokkuvõtteks aga mõned mõtted, mis kipuvad suures saginas meelest minema ja mida on vaja aeg-ajalt endale ikka ja jälle meelde tuletada:

• tegele sellega, mis sind põlema paneb (ükskõik kui lihtne see asi võib tunduda)
• tegele sellega, mida sa juba oskad ja mille vastu sul on huvi (oma tugevuste arendamisega, mitte nõrkuste likvideerimisega)
• tugigrupp, community ja sinu ala kontaktid on üliolulised
• mistahes protsessi läbitegemine nullist annab rohkem kui mistahes loeng ülikoolis (ehk olulisem on tahe kui kraad)
• usalda oma sisetunnet (ja mõtle vähem rahale)
• usu endasse
• söö head jäätist! :)

Vaata lühemaid videosid Smittenist. Näiteks kuidas tehakse maasikajäätist:

Ja seda 12 minutilist intervjuud Smitteni loojaga Smitteni jäätisevagunis:

PS! Smitteni jäätist peetakse ka üheks 9 toidust, mille pärast tasub San Franciscosse sõita!

Kunagi keegi kuskil soovitas, et iga kord kui poest midagi uut koju tood, pead kodust 2 asja ära viima (nt uuskasutusse) või ära viskama (mis eeldaks, et see asi on ribadeks kantud-kasutatud). Kui kumbagi ei taha teha, siis justkui ei oleks seda uut asja vaja. Säärane 1:2 valem peaks aitama korda majas hoida. Ja enamasti see mul õnnestunub ka, kuigi suuresti tõenäoliselt tänu sellele, et olen viimase 6 aastaga 6 korda kolinud – see tähendab, et enne uue julla soetamist mõtlen juba eos palehigis kolmiskastide tassimisele. Toimib ka!

Aga ometi on üks valdkond, kus need reeglid ei kehti ja mõistus on kui peast pühitud. Ja need on kodu- ja sisustuspoed! Seal kaotan täielikult pea ja tahaks otsekohe poodi sisse kolida! Ja siis on kastide tassimiseks rammu küll ja veel, eks. :) Patjadest ja linikutest, vaaside, klaaside, taldrikute ja kapinuppudeni välja. Kõike tahaks! Igasuguseid nõusid olen ma kogu oma iseseisva elu varunud, lihtsalt varem, mil ma veel pildistamisega ei tegelenud, ei olnud mul selleks päris 100% töötavat õigustust. Nüüd on see õnneks olemas. Ja kuidas veel! :)

Üks mu lemmikuid nn kodu asjade poode on Homeart. Kui ma selle aasta alguses juhtusin kuulma, et nad on jälle avatud (vanasti asus nende pood Rotermanni kvartalis), tormasin kohe kohale, sest teadsin juba ette, et kui mitte ostmiseks, siis inspiratsiooni saamiseks läheb seal nagunii! Ja tihti sellest tegelikult ju piisabki :)

Nii ma siis käisingi seal jälle iga natukese aja tagant luurel. Tunne oli justkui oleksin kuhugile Rootsi minipuhkusele sattunud. Puhas ja helge Skandinaavia stiil. Siis saingi poe perenaise Kairitiga jutule ja luba üheks päevaks sisse kolida oligi märkamatult sülle sadanud! Ja seda ei saanud rasiku lasta! :) Sandra küpsetas taas ühe imelise, kõrge ja kihilise sõbrapäevateemalise tordi (märksõnadeks vaarikad, šokolaad, toorjuust ja biskviit) ja meisterdas trühvleid (nende retseptid leiate Sandra blogist). Nagu oleks paradiisi sattunud. Mõnus atmosfäär – soe ja kodune, südamlik vastuvõtt. Aitäh selle eest sulle, Kairit! Ja aitäh magusa eest, Sandra! :)

Loodan, et minu kaaskannatajatest kodunänni armastajad saavad siit inspiratsiooni ja kosutust. Mõnusat sõbrapäeva! :)

Kuna tegu on kirjastuse Pegasus välja antud raamatuga ja olen nendega varemgi koostööd teinud, oleks loogiline eeldada, et see projekt jõudis minuni kuidagi kirjastuse kaudu. Aga ei. See toimus hoopis teistsuguse ringiga. Asi oli nii, et olime veebruaris parasjagu hakanud pildistama taimetoiduraamatut “Toidud ainult taimedest” (mille esimene trükk on muide minu teada juba läbi müüdud!), kui märtsis laekus mu postkasti kiireloomuline e-kiri seoses ühe kokaraamatu pildistamisega kelleltki härra James Ramsdenilt.

Esiteks oli veider see, et hiljuti ühtesid tekste toimetades olin ise just Drink Barist (mille eestvedajana James ennast tutvustas) esimest korda lugenud (nende Inglise hommikusöök olla paremgi kui Inglismaal (!), nii et olin just võtnud plaani seda kohta mõne nädalavahetuse hommikul külastada). Ja nüüd kirjutaski sama koha pidaja mulle. Ma alati mõtlen, et sellised asjad ei ole päris juhuslikud kokkusattumused.

Teiseks oli naljakas see, et guugeldamine andis päris aukartustäratavaid tulemusi. Selgus, et James Ramsdenil on huvitaval kombel toidublogi, ta on kirjutanud toidust kuulsatele väljaannetele nagu The Times, The Guardian jt ning ühtlasi on (juba) ka ühe kokaraamatu autor. Mõtlesin, et mmhhh… mida-mida? Päriselt? Õnneks ei läinud kaua, kuni sain aru, et tegu on Jamesi nimekaimuga. :) Õige James elab ja toimetab ikkagi siinsamas Eestis, peab hoopis õlleblogi That English guy livin in Estonia who talks about beer ja Tallinna vanalinnas ehtsat Briti pubi nimega Drink Bar&Grill. Nii et ega see nimekiri ei olnud teps mitte vähem aukartustäratav.

Kui ma veel samal õhtul Jamesiga kokku sain (sest nagu ma ütlesin, oli asjaga tuli takus – raamat pidi esialgse plaani järgi ilmuma enne suve), küsisin suurest huvist kohe ka seda, kust ta mu kontakti sai. Ja mis selgus – James küsis oma Facebooki lehel, kas keegi teab mõnd toidufotograafi. Sellele küsimusele vastanud kümmekonna kommentaari seas oli 2 minu jaoks täiesti võõrast inimest, kes soovitasid just mind. See on siiani kahtlemata üks paremaid tundeid üldse – avastada, et keegi, keda sa isegi ei tunne, teab sind, sinu tööd ja julgeb sind ka teistele soovitada. Suured tänud teile selle eest, Anu ja Elen, see tähendas/tähendab siiani mulle väga palju! :)

Edasi läks asi töiseks. Pildistama hakkasime Köögis, kus lisaks Jamesile aitas kokata ja toitusid mulle n-ö ette sööta Köögi peakokk Tim Bramich. Päevad olid nii pikad kui märtsis-aprillis valgust jagus. Vahepeal pildistasime ka Drink Baris õllevalikut (Drink Baris on minu teada kõige pikem õllemenüü Eestis – nende õllede või siidrite nimed ei öelnud mulle alguses midagi, sest ühtegi Eesti oma nende seas ei ole, aga nüüdseks on mõned juba suurteks lemmikuteks saanud, nagu näiteks Westonsi siider Old Rosie, peale mille kohtamist on mu usk siidritesse jälle taastunud, või nagu see õlu, mille pudeli mulle James ühel järjekordsel pildistamisel kaasa pakkis – BrewDogi Punk IPA – saab ikka kohe aru, millest õlu tehtud on – humalast!)

Kui kohtad inimest, kes on mingil teemal väga kirglik, siis see automaatselt müüb. Heas mõttes. Ja nakatab. James on oma elus töötanud Inglismaal suuruselt maailma neljandas õlletehases, kus toodeti Suurbritannia olulisemaid õllemarke. Kuna tal on taskus ka pruulija diplom, töötas ta seal väikeses pruulikojas, kus aitas pruulida muu hulgas ka auhindu pälvinud ale-tüüpi õllesid. Varem on ta töötanud erinevates köökides chef’ina, mis annab talle päris hea aluse selleks, kuidas õlut ja toitu omavahel sobitada.

See, kuidas ta õlledest räägib, avas (ja raamatut lugedes avab edasi) mu silmi, umbes nii nagu kunagi restorani tööle minnes veinikoolitustel sommeljeed veinidegagi. Või kui Eestis hakkas arenema kohvikultuur ja baristanduse huvilisena sai käidud kohvidegusteerimistel ehk cupping‘utel erinevaid nüansse nii lõhnas, värvis kui maitses otsimas. Varem ei olnud nendest asjadest aimugi, nüüd ei kujutaks paljud inimesed elu ilma kvaliteetse veini või korraliku espressota Eestis tõenäoliselt ettegi. Ometi ei ole sellest nii palju möödas, kui asjad olid hoopis teisiti. Ja just samasugune muutus toimub mu arust hetkel ka õllede maailmas. Õllekultuuri tutvustasimega James Eestis tegelebki, sobitab neid toitudega ja juba päris paljud tuntud söögikohad müüvad just Jamesi soovitatud ja maale toodud õllesid. Kogu selle õllenduse juures ei saa mööda ka sellest, et igale õllele on loomulikult ka oma klaas, mis selle nautimiskogemuse hoopis teiseks muudab (juba pildistamisel võis näha, kui teadlikult James erinevate õllede kõrvale kindlaid klaase valas).

Samamoodi nagu koduveini tegemine, on tuure kogumas ka oma õlle pruulimine. Kes tagasihoidlikumalt kodus väikse ankruga enda tarbeks, aga järjest rohkem kuulen siit-sealt, et keegi on saanud ettevõtlustoetust oma pruulikoja rajamiseks… Nii et ma usun, et õllede teemast me veel kuuleme, sest nagu on nt Itaalia veinide või USA õlledega, just väiketootjate pudelid on eriti atraktiivsed ja hinnas.

Raamatu tegemise osas võin öelda, et meie koostöö sujus väga mõnusalt ja tunne oli jälle täiesti omamoodi. Kui mina pildistamisega tegelesin ning James ja Tim samal ajal veidi eemal köögis omavahel kokkasid ja naljatlesid, tabasin ennast mitu korda mõttelt nagu töötaksin praegu väljamaal. Seda tunnet süvendasid kindlasti ka turistidehordid, kes mu akna tagant mööda jalutasid ning siis tagurdasid, et tulla vaatama-pildistama, mida ma seal akna taga nii hoolega nokitsen. Ükskord õnnestus mul üks neist ka kinni püüda. :)

Kuna raamatuga varasuveks ikkagi valmis ei saanud, võtsime tempot veidi maha ja pildistasime veel ka suvel, nii et purki sai raamat alles augustis. Septembri lõpuks jõudis peale kujundamist (Jan Garshnek), tõlkimist (Ingrid Selg), toimetamist (René Tendermann) trükki ja võib vist öelda küll, et nii see kaua tehtud kaunikene oktoobris ilmuski. Meeskonnatöö, nagu see raamatu väljaandmine on, tahangi öelda aitäh kõikidele tegijatele. Minu jaoks oli see väga suur väljakutse ja mul on hea meel, et sain selles projektis osaline olla.

Ühest küljest on muidugi hea, kui saad raamatuga nii pikalt tegeleda, kui meie saime, sest siis saab teha asju rahulikult ja keskendudes. Tuleb veel mõtteid ja saab asju seedida ja vajadusel muuta. Teisest küljest on nt 6 kuud üsna pikk aeg, selle ajaga jõuan ma nii palju edasi arenenda, et kui praegu satuksin sama projekti algusesse, pildistaksin mõnda asja juba võib-olla teisiti. Aga see ongi kogemus ja peamine ongi, et see areng toimuks. Ja see on minu jaoks peamine, et selliseid võimalusi mulle antakse. Nii et suur aitäh!

Siin üks näide selle retseptiküljest (klõpsates näeb suuremalt ka ja pikemat näidist raamatust näeb siit):

Kuna ma tean, et mu isa mu blogi ise lugemas ei käi, küll aga teeb seda ema, siis ema, ära palun isale ütle, aga ma kavasten selle raamatu talle isadepäevaks kinkida! Sest lugeda ja süüa meeldib talle teha ning õlut juua ka. Ja mulle meeldib ikka mõelda, et kui juua, siis vähemalt kultuurselt ja teadlikult, eks :) Ja just seda see raamat annab – teadmisi eri tüüpi õlledest, pubide ajaloost, pubiroogade saamislugudest ja traditsioonidest… Ja kõik see on veel ka väga muhedalt ja humoorikalt kirja pandud, nii et raamatu lugemine on tõsiselt huvitav ja nauditav. Nii et siit ka väike vihje, kuidas mehi väheke rohkem köögi poole meelitada (vähemalt mul on see plaan), sest lisaks erinevate õlletüüpide tutvustamisele annab James raamatus ka kõikide roogade kõrvale õllesoovituse (just nii ja mitte vastupidi!) ja nende seas on ka Eesti marke.

Eriliste õllede hankimiseks on Jamesil oma baari juures ka väike poeke – Drink Shop, aga kinnitan, et melu ja justkui väljamaal puhkuse oleku tunde pärast (baar on vist kodubaar pea kõigile Eestis elavatele välismaalastele) tasub mõni õhtu (eriti kui tegemist on stand up comedy õhtuga) ka Drink Barist läbi astuda!

Kui kellegi tekkis isu see raamat endale või mõnele oma lähedasele, sõbrale-tuttavale kinkida, siis annan ühe koopia järgmisel esmaspäeval ära ka. Nagu James oma raamatu alguses kuninganna Elizabeth I tsiteerib: “A meal of bread, cheese and beer constitutes the perfect food.”, ootan soovijatelt siia kommentaaridesse oma elus olulisel kohal olevaid tsitaate, kuigi loomulikult on ka muud mõtted alati teretulnud. Selle, kes õlut ja toitu klapitama saab hakata, selgitame mõnel erapooletul viisil välja nädala pärast esmaspäeval! :)

***

Suur aitäh kõikidele tsitaatide jagajatele – nii palju häid mõtteid, et sellest pean ma ühel heal päeval kohe pikemalt kirjutama – mul on tsitaatidega oma lugu :) Nüüd aga loos. Kes saab siis selle raamatu endale, mille vastu tundis huvi lausa 57 lugejat? Lugesin tsitaatide jätjad kokku (kui keegi tegi 2 kommentaari, siis ikkagi 1 nimi läks kirja). Niisiis… õnnelik on… (eriti hästi näeb, kui muuta video kvaliteet HD peale):

Palju õnne sulle, Katrin, kes sa kommenteerisid Anu järel ja enne Pillet! Võtan sinuga ühendust! :)

Edasi oli plaanis võtta suund mööda Peipsit üles ja tiirutada ka Ida-Virumaal. Viimase külastamisel tuli plaane veidi muuta, aga paaris kohas sai seal siiski käidud. Nüüd aga kõigest lähemalt.

Värskast Peipsiveerele suunda võttes jäi teele Taevaskoda ja ööbimine Ahja jõe ääres. Olen kunagi väiksena Taevaskojas ühe korra varem käinud, aga sellest on mul väga vähe meeles, peamiselt ainult see, et isa sai sealt mingisuguse kahtlase seljavalu. Niisiis olin ma seal justkui esimest korda ja vaatepildid, mis seal avanesid olid ikka väga võimsad – Eestimaa üllatab mind ikka ja jälle. Mõnus päikeseline jalutuskäik viis läbi metsaserva, imetledes teele jäävaid liivakivipaljandeid. Oli vist selle reisi esimene soe hommik, nii et jope sai käevangu võtta ja sooja kivi peal istudes loodust ja päikest nautida.

Ahja jõe ääres ööbisime nn meie pere salakohas, kus mu vanemad ja vend olid käinud, mina veel mitte. Isa rääkis, et selle koha avastas tema sõber millalgi 90ndatel, kui ta läks Lõuna-Eestisse puhkama ja olla siis Põlva poe ees istunud vanamehelt palunud neile üks kohalik hea telkimiskoht ette näidata. Loomulikult õllepudeli eest. Kui mees neid kohale juhatas, olla isa sõber andnud mehele hoopis 2 pudelit, sest see oli lihtsalt nii hea koht!

Hakkasime õiget kohta peamiselt isa mälu järgi otsima. Kirjeldused olid stiilis: “Ja siis oli seal kuskil mingi laut ja pärast seda varsti vist läks tee vasakule ja sealt veel päris pikalt edasi”. Niisiis  võib ette kujutada, et ekslesime päris tükk aega, sest tol ajal ei saanud ju telefoniga oma koordinaate kõigile jagada :) Mul oli aga silme ees üks foto sellest, kuidas ema seal samas kohas Ahja jões ujumas käis ja missugune oli sealne taust – kõrge liivakivipaljandiga koht. Niisiis otsisime justkui seda killukest fotost. See otsimine oli päris põnev ja kandis ka vilja – lõpuks leidsime täpselt õige koha ülesse! Nii lahe!

Veidi eemal, jõe äärt mööda edasi jalutades märkasime veel rummipudeli seltsis kalastavaid naisi ja hiljem läksid meie lähistelt kummipaadiga jõele veel seltskond meesterahvaid, nii et tundus, et nii salajane see koht enam vist ei olnudki, aga see ei lugenud. Panime oma telgi sinna metssea tuhnimisjälgede kõrvale püsti, tegime jõe äärde lõkke ja nautisime Noprist kaasa toodud tooteid. Natukene oli kõhe ka, sest öösel oli seal ikkagi täiesti vaikne, siin-seal kostus loomahääli.

Peipsiveerel

Peipsi ääres alustasime Alatskivi lossist, sõime seal samas lossikompleksi ühes väiksemas hoones asuvas Apollo Belvederes.

Toit oli kohalik ja aus. Perenaine oli väga lahke ja meeldejääv, magusat otsustasime minna proovima Alatskivi lossi restorani, et ka sellest saaks aimu. Viimane meeldis mulle isiklikult rohkem sisutuse kui magustoitude poolest. Suundusime edasi Pauli sibulatallu.

Pauli sibulatalu

Pauli sibulatalu asub Kolkjas ja seal asjatab Kostja, kes tegi meile lahkelt oma sibulaaias eksursiooni ja jutustas, kuidas saab sibulalt seemet, kuidas seemnest saab 1. aastal tippsibul, 2. aastal meile tuttav n-ö tavaline sibul ja kuidas siis alles 3. aastal saab sellest jälle seemet (all vasakpoolsel pildil). Neil seal Peipsi ääres on ju oma stiil peenarde harimiseks – peenarde vahele on kaevatud u 50 cm sügav vahekäik, kuhu visatakse kogu umbrohi. Järgmisel kevadel aetakse vahekäigud mulda täis ja tekitatakse eelmise aasta vahekäigu kohale uus peenar. Põnev ja väga loogiline tegelikult, aga samas ikkagi väga harjumatu hoopis teist süsteemi näha :)

Naljakas oli see, et kui ma Kostjale helistasin, et kas tohime tulla, küsis ta kohe, kui palju meid on. Oli kuidagi veidi kõhkleva moega. Kui aga kuulis, et ainult kahekesi, siis oli nõus meid siiski vastu võtma. Kohale jõudes tuli välja, et tal oli just paar bussitäit inimesi käinud ja mees sellest üsna väsinud. Seda armsam oli, et ta meile oma aeda ikkagi näidata ja sibulakasvatusest rääkida viitsis. Kohe alguses imestas ta suurte silmadega, et miks ikkagi 2 nii noort inimest sibula kasvatamisest nii huvitatud on, mis oli parajalt naljakas, sest oli ilmselge, et tema arvates oli meil midagi viga :)

Kostja pakkus meile veel otse ahjust tulnud sibulapirukaid ja kuna ta naine oli tulnud just mustikalt, pakkis ka neid meile lahkelt kaasa. Nii et käik Pauli sibulatallu oli tõeliselt armas! “Oleks vaid noori sibulakasvatajaid seal rohkem,” nagu Kostja ohkas.

Sibulatalust mitte kaugel asub ka Kolkja vanausuliste muuseum, kuhu soovitan ka kindlasti sisse astuda ja ka ekskursioon võtta. Tädi oskab ülihuvitavalt rääkida!

Peipsi ääres oli esimene öö, mida ei veetnud telgis, vaid hoopis sugulaste juures piki Peipsit kulgevas tänavkülas Kasepääl. Käisime öösel kambakesi Peipsis ujumas (tõsiselt soe ja ilus õhtu oli, aitäh pererahvale!). Ja loomulikult ostsime Peipsi äärest ka suitsukala! :) Peale latika eriti midagi muud ei pakutud. Ühe suure võtsime ka vanaemale külakostiks kaasa, kellele me Kohtla-Nõmmele edasi külla sõitsime. Vanaema näitas uhkusega oma aiamaad, mis on tema elu A ja O. Ühtegi liblet lillepeenardes ei olnud ning kartul ja porgand vohas head saaki lubades. Jah, kõik oli nii, nagu olema pidi.

Valgus tunneli lõpus – Kohtla Kaevanduspark

Põhimõtteliselt vanaema kõrvaltänavas asus ka Kaevanduspark, kus saime ka napilt ära käidud, sest jõudsime kohale, kui päeva viimasele grupile tehti juba sissejuhatavat juttu. Raudselt väga äge koht, kuhu minna! Kiiver pähe ja päris kaevuri jakk üll ja nii me seal maa all niiskes kambakesi tuiasime. Masinad, mille korrasolekut meile meie eksursioonijuht uhkusega demonstreeris (sest ta ise oli nende masinatega töötanud ja neid ümber ehitanud), tegid täiesti hullu häält, aga minu üllatuseks oli kogu ventilatsioon maa all nii hea, et tekkis tunne, et nii värsket õhku ei ole isegi maa peal. Pärast saime “kaevuritetaksoga”, millega kaevurid igal hommikul nt 40 minutit kaevamispaika sõitsid, jupikese sõita. Väga lahe koht oli. Eriti teades, et mu üks vanaisa, keda ma kunagi ei näinudki, töötas ka kaevurina.

Kuigi käik oli lahe, ei kujutaks ikkagi ette, kui peaks iga päev ise sellistes tingimustes töötama. Vanasti, kui seal ei olnud veel masinaid, siis töötasid seal ka muide naised. Aga selle eest, et kaevurid seal üldse tööl käiksid, maksti neile ka head palka –  vene ajal nii umbes 7 korda rohkem kui õpetajatele.                                                                 

Kuremäe klooster

Ida-Virumaal külastasime ka Kuremäe kloostrit, kus ma polnud ka varem käinud. Jälle müstika, et Eestis selline koht asub. Alustasime sissejuhatuseks sellest, et käisime Peipsi äärest meiega ühinenud K-ga ennast pühas allikas üleni kastmas. Huvitav kogemus, külm vesi ja päris pikk järjekord inimesi, kes kõik seda teha tahtsid. Peamiselt mitte eesti keelt kõnelevad naised ja vähemalt 1 mees. Edasi jalutasime juba kloostri enda territooriumil, kus pildistamine ei olnud lubatud, nii et olin eeskujulik, kuigi näha oli, et paljud sellest keelust palju ei pidanud.

Klooster on seal täiesti omaette toimiv üksus. Kõik eluks vajalik kasvatatakse või tehakse ise. Nii võiski seal näha mesitarusid, viljapuuaeda, ilupeenraid… Nagu omaette eksisteeriv minimaailm ühel väga väiksel maalapikesel. Ja sinna juurde kuuluvad väikesed majakesed, kus kloostrielanikud elasid – territooriumil ringi jalutades oli tunne, nagu oled sattunud mõnda filmi või muinasjuttu. Nii teistmoodi oli kõik. Jällegi väärt koht Eestimaal, mida külastada.

3 punkti ehk 3 viimast mõisa

Edasi läksime õhtust sööma Saka mõisa, mis oli väga kauniks tehtud. Restoran oli üsna klassikaline, E-le väga meeldis, toit oli hea, teenindus super, aga mulle meeldiks rohkem mingi kiiksuga või rohkem isikupärasem koht. Jalutasime veel pargis ja käisime ka merd vaatamas lähedal asuvast tornist. Võimas vaade oli.

Edasi suundusime järgmiste sugulaste juurde – Habajale. Siis oli juttu juba reisist nii palju, et muljetasime seal öötundideni. Järgmisel hommikul astusime läbi kohalikult kirbukalt ja võtsime suuna meie reisi lõpp-punkti – Põhjaka mõisa. Tee peale jäi aga veel Kõue-Triigi mõis, millest nüüdseks juba nii palju räägitud. Nii mõisa enda, toidu kui topiste osas. :)

Kuna ma ei teadnud eriti midagi oodata, peale selle, et seal on äge, oli see, mis meid ees ootas, ikkagi üllatuseks. Interjöör oli mõisal väga äge, värviline, luksuslik ja julge. Kahjuks oli restoran veel suletud, kui meie sinna sattusime, aga sellegipoolest lubati meil lahkelt terrassil üks kosutav hommikukohv teha. E-l siis. Kindlasti tahaks sinna ka ühel õhtul sööma minna.

Edasi suundusimegi Põhjaka mõisasse, kus meil oli targasti juba laud lõunasöögiks kinni pandud, sest kui kohale jõudsime, ei olnud ühtegi lauda vaba. Niisiis lubasime endale ühe hea lõunasöögi ehedas Põhjaka stiilis ja suundusime läbi Pärnu Saaremaale tagasi. Oli mõnus, Eestimaa, aitäh ja järgmise reisuni! :)

Aga see selleks. Nagu ikka, alustan rääkimist aiaaugust. :) Tegelikult tahtsin kirjutada suvepuhkusest. Ja kuna eile algas sügis, siis olekski igati paslik see suvi kuidagi kokku võtta. Ehk lühidalt öeldes: juuli lõpp, 6 võõrsil veedetud ööd, 7 arvutita päeva, 2000 kilomeetrit ja 0 puuki – käisime ammu igatsetud Eesti ringreisil!

Saaremaa -> Haapsalu -> Pärnu -> Viljandi -> Võrtsjärv -> Otepää -> Lõuna-Eesti -> Värska -> Taevaskoda -> Peipsi äär -> Kuremäe -> Kohtla-Nõmme -> Habaja -> Pärnu -> Saaremaa.

Lõuna-Eesti reisi mõte oli mul peas idanemas juba ammu, aga idanemine võtabki ju veidi aega :) Ühesõnaga kunagi 90ndatel, kui ma veel väike olin, tegime perega reisi Lõuna-Eestisse. See oli jaanipäeva ajal, mis tähendas, et kõik väiksed künkad, mille vahel vurasime, olid paksult värvilisi õisi täis. Korjasime sealt suurte kimpude viisi lillasid, roosasid, valgeid lupiine ja karikaraid, rullisime ennast küngastelt niisama lõbu pärast alla, punusime lillepärgasid ja kiikusime meie helesinise Opel Recordi vaba käiguga küngaste vahel üles-alla… Sõnaga, toredad mälestused ja pole siis ime, et tahtsin suurena järgi teha. Ainult et Lõuna-Eesti sai täiendust Peipsiveere ja veidikese Ida-Virumaaga.

See suvi oli sooja mõttes, nagu ta oli, niiet pakkisime ikkagi talvejoped jms kaasa, sest plaanis oli enamik öödest telgis veeta. Sain telkimisega kenasti hakkama, kuigi ma ei ole just selle kõige suurem fänn. Aga kuna E just on, siis pakkisime madratsid, lisatekid, kirve, kuivad ajalehed ja kõik vajaliku matkavarustuse kaasa. Ja tagantjärele mõeldes oli väga mõnus. Vaheldus. Aga hakkan pihta.

Haapsalu

Alustasime sõiduga Haapsallu, sest maakad, nagu me Saaremaal olime, oli tore vahelduseks linna sattuda ja teisi inimesi ka näha :) Kuigi lubas tohutu vihmaga ilma, säras meie reisu ilusaks alguseks päike ja vähemalt hetkeks sai jope autosse jätta ja oli tõesti suvine tunne. Jalutasime promenaadil ja kulgesime niisama majade vahel, võtsime vabalt ja plaanideta, pildistasime (E võttis kaasa mu vanaisa Canon A1), sõime Müüriääres lõunat ja pärast Epp Maria galerii Anni kohvikus kohvi-kooki. Sissejuhatus reisile sai tuttav, umbes nagu ikka Haapsalus :)

Edasi võtsime suuna Pärnu peale, käisime külas minu armsal pinginaabril, kes muidu elab Norras, ja mekkisime tema ema valmistatud veine – rabarberist, võilillest ja punasest sõstrast. Kõik olid väga hästi õnnestunud, aga eriti meeldis mulle rabarberi oma. Päris uskumatu, kuidas see võis minu meelest olla nagu mistahes kuiv valge vein, mis poest ostetud (ainult natuke kangem)! Õnneks on mul veel üks pudel sünnipäevakingiks saadud veini alles ;)

Viljandi

Viljandis ei olnud ma väga ammu käinud (häbi mõeldagi, aga viimati äkki keskkooli ajal sai seal teatris käidud?) ja kuigi ilm oli tõsiselt jube tuuline ja vihmane, jalutasime sellest hoolimata linna peal ringi. Ma ei tea, kas võiks öelda, et ma just armusin sellesse pisikesse linna, aga arusaam sellest linnast mu peas muutus 100%.

Jalutasime linnas, lossivaremete ümbruses, järve ääres, imetlesime järvevaadetega villasid ja mõtisklesime, kui mõni õnnetum neist oleks enda oma, mida kõike siis teha võiks. Aga vahel ongi hea, kui asjad jäävad unistuste tasandile, sest ükskõik kui ahvatlev visioon mul ühest skandinaavia stiilis villakohvikust peas ka ei oleks, sisimas tean, kui suurt tööd see kõik tähendab ja et see ei ole ikka päris minule. :)

Naljakas, et oli pühapäev ja mitte ühtegi inimest polnud järve ääres. Bangalo oli maha jäetud, tuul möllas ja kõik see kokku meenutas pigem septembrit-oktoobrit (et mitte öelda maailma lõppu) kui südasuve, aga siiski oli see kõik kuidagi omamoodi väga ilus. Nagu väljamaal, mõnes Rootsi või Soome väikelinnas.

Söömas käisime seal Aiakohikus Basiilik (mis nüüdseks on küll kolinud ja linki otsides, tekkis väike segadus, sest tundub, et koos asukohaga muutus vist ka kohviku nimi ja nüüd on tegemist kohvikuga Harmoonia?). Igasugused BBQ-road olid seal küll tõesti head – suitsused ja pehmed ja mõnusa mustasõstrakastmega – ja aed, kus istutakse, ka väga värviline, armas ja lilleline, nii et suvisel ajal seal olemist nautida ei oleks mingi probleem. Ja veel milliste hindadega – kogu menüü hinnad olid vahemikus 2-6.50€! :) Uues kohas pole ma käinud, aga loodetavasti on nende uued siseruumid paremad (just siseruumid ja kohv olid ainukesed asjad, mis ei olnud päris need, aga arusaadav, sest teenindajal oli 1. tööpäev, nii et kohvi osas ikka juhtub). Kahjuks ei teadnud ma sel ajal veel midagi Rohelisest Majast, millest me reisul hiljem soovitajatelt kuulsime, aga nüüd ongi põhjust jälle sügis-talve perioodil Viljandisse tagasi minna! :) Nüüd aga esimene telgiöö Võrtsjärve ääres.

Võrtsjärv

Terve puhkuse nädala jooksul oli ilm tegelikult üsna nii ja naa. Iga päev, kui sõitsime punktist A järgmistesse, kostitasid meid pidevalt kõvad hoovihmad. Kui aga telgi püsti paneku aeg käes, oli jälle suvi. Selles suhtes oli hästi planeeritud. Võrtsjärve ääres oli mõnus – panime telgi püsti, katsime kerge piknikulaua, järvelt (mis on ikkagi nii suur, et seda võiks vabalt pidada ka mereks) loksusid lained pidevalt randa ja aeg-ajalt potsatas meie peade kohalt mõni männikäbi siia-sinna. Lõkkeplatsil praksus tuli ja nõnda, ilma ühegi kohustuse või mõtteta üle tüki aja lihtsalt niisama loodusliku taustamuusikaga üht kaasa haaratud kriminulli lugeda oli ikka väga hea! Või lihtsalt öösel värskes ja karges õhus ärgata, külge keerata ja lainete loksumise saatel uuesti uinuda. Oi jah, oli mõnus! :)

Väike kõrvalepõige – loodushäältest kirjutades tuli mulle meelde üks tööriist, mida mulle vahel Tallinnas meeldis kuulata – Nature Sounds Mixer. Seal saab ka loksuvaid laineid, kajakaid, vihma ja mida kõike veel omavahel ise miksida. Aga nüüd edasi…

Võrtsjärve ööbimiskoha (Vehendi puhkeala) kõrval oli kohe hiiglama suur hernepõld. Mina polnud sellist veel varem näinud. Igatahes läksin kohe uudistama ja tõin pusa kõhutasku täie nosimist telki kaasa. Värske hernes – mis sa ütled – väga hea ikkagi! :) Võrtsjärve ääres käisime veel looduses veidi ringi vaatamas, edasi suundusime Otepääle.

Otepää

Käisime seikluspargis, sest E on jällegi nende suur fänn. Kuna mina olin vähem kui nädal tagasi oma hüppeliigese välja väänanud, julgesin oma osaluses kahelda, aga lõpuks tegin kõik rajad ikkagi ära. Nii mõnegi takistusega tuli ennast ületada ja sai põlved-käed värisema (nt kui pead nagu Tarzan ühe puu küljest rippuva köie külge hüppama ja siis umbes 5 m kõrgusel selle köiega ennast rippuva võrgu sisse lennutama, sellest õigel ajal kinni haarama ja seda mööda uuele platvormile ronima…). Lõpus oli aga eriti tore 300 m laskumine Lõuna-Eesti kuplite vahel, sinna ja tagasi. Puhtalt nende laskumist pärast tasuks seal ära käia :)

Söömas käisime L.U.M.I.-s, kus ma polnud ka varem käinud – toidud (koorene mereannipasta ja lõhepüreesupp) olid maitsvad ja jäime rahule, aga jällegi, naljakas, et oli ju iseenesest südasuvi, Otepää ja ikka tundus koht kuidagi nukker ja väljasurnud olevat…

Nüüd mu mälu juba veidi petab, mis järjekorras me Lõuna-Eestis neid kohti külastasime, aga see ei olegi oluline. Käisime Taagepera lossis, Suurel munamäel, Rõuges, Võrus, korraks Lätis, aga üks reisi ägedamaid külastusi oli Misso valda, Nopri talumeiereisse!

Nopri talumeierei

Ütlen kohe ära, et selle külastamiseks peaks kindlasti 3-4 päeva varem telefoni teel pererahvaga aja kokku leppima. Ja kui see tehtud, tasub varuda kannatust, sest päralejõudmine mööda Lõuna-Eesti küngaste vahel kulgevat kitsast kruusateed võtab ka veidi aega. Ja tähelepanelik tuleb seal olla küll, sest kui tagasi sõitsime, oli selle sama tee peal just üks rekka tee kõrvale ennast kummuli kraavi keeranud.

Meie helistasime päeva ette ja vedas, et järgmisel meid vastu võeti – peremees ja perenaine olid läinud puhkusele Saaremaale (!) ja meid kostitasid hoopis perelapsed. Tutvustati kogu tootmisprotsessi algusest lõpuni ehk laudast piimapudelile korgi peale keeramiseni välja.

Tootmises oli ikka väga põnev ringi vaadata, eriti kui mina kui tavatarbija olen siiski harjunud nägema pisitillukesi portse kogu massist, mis seal nähtaval – riiulitel laiutavad kümned juustukerad, meeter korda meeter suurused sõiratükid, basseinitäis kohupiima, mida ämbritega tõstetakse jne. Ja siis need toredad tädid, kes seal piimapudeleid täitsid ja käsitsi korke peale keerasid.

Muide see sama pastöriseerimata toorpiim (4,5%) ongi Nopri kõige populaarsem toode. Kaubalaadung saadetakse nädalas 2 korda Tallinnasse ja sealt veetakse kaup juba üle Eesti laiali (mis tähendab irooniliselt ka seda, et Tallinna poest saab igal juhul värskema kauba kui sealt samast Nopri külje alt Võrust, sest kõigepealt sõidab kaup Tallinnasse ja siis vaadatakse alles edasi, kuhu see tagasi viia :)). Aga õnneks on talumeiereis ka oma väike pood, kust saab kohe värsket kraami, nii et ka meie seal viibimise paari tunni jooksul käis seal poes mitu perekonda oma nädala varusid täiendamas.

Poes pakkus peretütar erinevaid tooteid maitsta, nii et ostime endalegi õhtuks portsu asju kaasa. Üks populaarne toode on neil ka koorekaramell (nagu vedel lehmakomm), millest mina varem ei olnud midagi kuulnud, sest suur magusasõber ma ei ole, aga seda mekkides tuli küll lapsepõlv meelde!

Ahjaa, ja kui keegi peaks tahtma seal näiteks tööd saada või perega Misso valda elama asuda, siis tasub kaaluda seda Misso valla pakkumist! ;)

Piusa kohvik

Juba teel Piusasse võis siin-seal männimetsa ääres märgata autosid ja metsast naasvaid inimesi, kes ämbritega kukeseeni ja mustikaid metsast sõna otseses mõttes välja tassisid. Käisime paaris kohas isegi metsa all vaatamas, aga töö oli korralik, nii et meile jäid vaid tühjad pihud. Aga ajas isu peale küll! Õnneks ei tulnud kaua kannatada, sest Piusa kohviku, kus sellest suvest alates  toimetavad suveperioodil Kolm Sõsarat, menüü oli igati hooajaline ja kohalikust toorainest inspireeritud. Nii et värske kartul, kukeseened, krõmpsuv oma aia salat, mustikakook enda tehtud jäätisega… kõik oli väga aus ja ehe ning viis keele alla! Pärast ühines meiega veel Kerti, üks sõsaratest, kellelt saingi kinnitust, et see salat oli neil jah oma peenralt pärit. Eriti krõmps ja värske ja segu sellistest salatilistest, mida poes ei näe, vaid ainult oma peenral. Väga hea söögielamus. Ajasime niisama mõnusalt päikese käes juttu ja pärast isetehtud jäätisega söödud mustikakooki ainult mõmisesin. Jalutasime veidi seal kandis ringi ja lasime liivaste luidede vahel istudes leiba luusse. Kohvik oli meile piisav atraktsioon, nii et pileti eest koobastesse ei läinudki :)

Sangaste loss

Tõsiselt huvitava ajalooga koht. Käisime ka Taagepera lossis, aga kuna seal olid just ühed pulmad lõppemas, siis sisse meid ei lastudki. Sangastes oli see-eest väga lahe lossis sees ringi tuiata. Ma ei olnud seal kunagi veel käinud, aga kuna lubati uhket lossi ja restorani, siis igal juhul tuli minna. Restoran oli muidugi kerge pettumus. Võtsime seal kaks viineripirukat, et õhtusöögini ikka välja veaks. Aga lossis ringi jalutades võis nautida loodusfotonäitust, tutvuda kunagiste omanike käekäiguga ja töödega, millega lossi üleval peeti ja kui uhke see kõik oli. Infotahvlitel oli kirjas pikk ajalugu, mis kõlas nagu muinasjutt.

Krahv Friedrich Georg Magnus von Berg, kes oli Sangaste viimane mõisahärra, mõtles pärast oma isa surma, et võiks ehitada lossi. Ta oli töötanud ja õppinud Inglismaal ja Prantsusmaal, naasnud Eestisse mõtleski, et ehitaks endale õige ühe lossi, mille eeskuju võtaks Inglise lossidelt. See kõik oli 1870ndatel. Lossis tohtis olla siis 99 tuba, sest 100 võis olla ainult tsaaril.

Sangastes tegeleti aktiivselt põllumajandusega, sest seda oli F.G.M. von Berg välismaal õppinud – aretati kartuleid ja vilja, eriti kuulus oli rukkiaretus. Sellest sai krahv endale ka hüüdnime Rukkikrahv Berg, sest Sangaste rukkiga käidi konkursitel üle maailma ja saadi sealt erinevaid tunnustusi. Kõik see kõlab natuke nagu muinasjutt, eriti kui arvestada aastanumbreid. Sangaste mõisas oli kasutusel näiteks oma aja uusim tehnika, näiteks esimene viljapeksumasin ja auto Eestis. Ühesõnaga väga uhke mulje ja missugune elu võis seal kunagi olla! Krahvist, tema populaarsusest ja tema sajast tegemisest võiks lugeda küll ja veel.

Ööbimistega oli meil põhimõte, et telk peaks jääma mõne veekogu äärde. Nii ööbisime ka Lõuna-Eestis Inni järve kõrgel kaldal ja Värskas järve ääres, kus sai ka esimest korda ujumas käia, sest siis enam nii külm ei olnud :) Värskast edasi hakkasime suunda vaikselt Peipsit pidi üles sättima – tee peale jäid veel Taevaskoda ja ööbimine Ahja jõe ääres, aga sellest juba järgmises osas, sest muidu hakkavad need maailma kõige pikemad blogipostitused mul siia juba liiga tihti siginema :)

Tere tulemast Põhjakale! Kes veel ei ole kuulnud, siis terve suvi on olnud Põhjaka mõisas tegutseva restorani ja toidublogijate vahel käimas üks põnev ühisprojekt – igal esmaspäeval kokkab nende köögis üks uus blogija. Ta valmistab ühe soolase ja ühe magusa roa, chef’id maitsevad ja pakuvad mõlemaid roogasid ülejäänud nädala oma menüüs. Päris lahe idee, eks? :) Eile oli minu ja ühtlasi ka viimase blogija kord.

Esiteks on Põhjakal eelmise suvega võrreldes palju muutunud – mõisa kõrval olevad müürid on saanud endale katuse, kus all on mõnus ka vihmasel suvepäeval istuda ja olemist nautida. Teiseks on eelmise suvega kõvasti edasi arenenud ka nende aiamaa. Kasvuhoone eri sorti basiilikute, tšillide ja füüsalitega… pikad peenravaod koriandrit, aedruutu, fenkolit, tilli, peterselli, ülipalju rabarberit, kõrvitsalisi… ja loomulikult kanala! Aga nendest ägedustest veidi lõpu poole veel :)

Mina läksin sinna tegema 2 asja – õunakrõbedikku ja kõrvitsasuppi (mhm, palju sinna sügiseni ikka siis jäänud on, eks?!). “Kondiitriosakond” oli selline mõnus rahulik nurgake (vähemalt sel ajal, kui mina seal olin), kus toimetas põhiliselt üksi Triin. Nagu allolevalt pildilt näha, on kuulsa Napoleoni koogi ühed komponendid ilusti valmis ja ootavad serveerimist. Vasemal istub aukohal, nagu kord ja kohus, foto meie esileedist.

Tegime Triinuga minu magustoidu valmis ja pistsime ahju küpsema. Samal ajal puhastasime pihlakaid ja ajasime niisama juttu. Nii huvitav on kuulda erinevate inimeste lugusid, kuidas nad just sinna on sattunud, kus nad just parasjagu oma elus on. Ja need lood seal köögis ei olnud üldse mitte nii sirgjoonelised, et üldhariduskool-kokakool-köök. Kaugel sellest. Päeva lõpuks oli raskem leida neid, kellel üldse kokakool seljataga. Kes õpib arstiks, kes õppis filosoofiat, kes tegeleb oma kommunikatsiooniäriga… kirju! Aga seda põnevam! Aeg-ajalt tulid kondiitrisse jälle saalist tellimused Napoleoni, eelmise nädala blogija Marju tehtud õunakoogi (mis oli superhea karamelline õunakook pähklitega!) ja rukkijahuvahu järele. Tegevust ja silmailu jagus :)

Üleüldse on Põhjakal praegu kibe hoidistamise aeg – nii nagu meie puhastasime Triinuga kondiitris pihlakaid, marineeris eile Ann seeni (mis tulid ka väga head, võin öelda!). Üleüldse võis Põhjakal siit-sealt leida hoidisepurke, aukartustäratavast keldrist rääkimata – purgid suvikõrvitsaviilude, kurkide, ubade ja mille kõigega veel…

Soolase köögis oli elu vilkam. Igaühel oli oma rada – kes oli määratud sooja toidu, kes külma peale. Kurikuulus Põhjaka puupliit nõudis pidevalt uut halgu, nagu teenindajad kokkadelt tellitud roogasid. Kuigi siiski positiivses võtmes :) Ma ei tea täpselt kraadi pealt, kui soe seal köögis oli, aga ikkagi väga soe, kuigi mitmed kokad kinnitasid mulle, et eile oli ikka köki-möki selle kõrval, mis seal “parematel” päevadel on. Püüan ette kujutada, aga igatahes sain pliidi ääres kõrvitsasuppi (all kollaažil üleval kõige parempoolne pilt) keetes otsaesise ja selja märjaks, nii et mulle piisas maitseks ka sellest. :)

Minu magustoidu (üleval kollaažil keskemine pilt) ja supi kiitis chef Ott heaks, nii et tänasest alates on need ka menüüs! Olete oodatud mekkima :) Õunakrõbedik on inspireeritud minu vanaema retseptist. See oli sügiseti meil kogu pere lemmikmagustoit. Tegelikult vist on siiani! Kollaaži kõige alumisel vasakpoolsel pildil on keedetud kartulid, mida hoidsid kokad vee-või segus soojas ja ma lihtsalt pean ütlema, et need olid vist küll mu elu siiani kõige paremad keedetud kartulid. Ja no kukeseenekaste oli nende kõrvale veel täpp i-le (justnimelt, ja mitte vastupidi)!

Seltskond oli köögis tore ja ma arvan, et see ongi köögis töötamise üks põhilisi eeldusi – mõnus õhkkond. Nagu ülalt näha, kui kellelgi hakkas igav, oli Annil kohe oma muppet show varnast võtta – peaosas vutt! :)

Kui lõunapaus oli ära olnud ja terve karjaga õues katuse all einestatud, “tegi Ann mulle aias lahkelt tuuri”. :)) Uus avastus oli spinat, mida nad seal kasvatasid  – Uus-Meremaa oma (all paremal), kui ma õigesti mäletan. Hästi mahlakate ja paksude lehtedega, hoopis teistsugune, kui need sordid, mis mul siiani on olnud.

Kanad on neil noored ja seepärast väga palju mune (veel) ei anna, kuigi need 5 tükki, mis päevas tulevad, pidid ikka hirmus kvaliteetsed ja kollased olema :) Pole ime, sest kanad saavad vabalt ringi joosta ja ka söögiülejäägid saavad nad endale, nii et kehv elu neil seal ei ole. Meilgi siin Saaremaal on käidud külas ja imestatud: “Miks see omlett nii kollane on?”, nii et sain aru küll, mida nad selle all mõtlesid. Kiideti ka kanala peal asuvat magalat – kahjuks endal järele proovida ei õnnestunud, aga idee on hea – värske õhk ja äratust ei ole ka vaja panna (kukk oli ka).

Veel kiitis Ann aias tuuritades, et neil kõigil on seal köögis nüüd uus lemmik – kevadeti fännavad nad linavõrseid (lina praeguses kasvufaasis all pildid). Minu jaoks oli see uudis, nii et kikitasin kohe kõrvu, sest iga kevad tahaks ju isegi midagi uut ja põnevat jälle avastada. Eks paistab, eksperimenteerida ju võib :)

Igal juhul suured-suured tänud kogu Põhjaka perele, et te mind vastu võtsite ja iga küsimuse peale (kust ma tšillit, blendrit, kaussi või konserviavajat saan) vastamast ja nii lahkelt aitamast! Ja ka Siljale, kes oli selle idee sündimise juures kindlasti oluliseks lüliks. Minul oli väga tore, kodune ja igas mõttes soe tunne seal igatahes olla. Loodan, et seda kodusoojust saate ka teie tunda, kui sinna külla lähete! :) PS. Ja kui lähete (või olete juba käinud), oleks väga tore teada, kuidas meeldis! :)

Reisimenüü:

• külaskäik Rootsi toiduajakirja Gourmet toimetusse
• kohtumine kohalike spetsialstidega – (toidu)fotograafi Stefan Wettaineniga ja kokk-toidukirjutaja Jens Linderiga
• lõunasöök Gastrologic/Speceriet’s Ami Hovstadiusega (organisatsioonist Visit Sweden)
• õhtusöök 1 Michelini tärniga restoranis Matbaren (Food Bar)
• jalutuskäik Södermalmil
• õhtusöök Rootsi toiduajakirjanikega Ami kodus

Ajakiri Gourmet

Kui talvisel Soome toidureisil külastasime ühe Soome toiduajakirja Maku toimetust, siis Rootsis viis meie tee ka ühe kohaliku toiduajakirja toimetusse – Gourmet. Kohtusime seal ajakirja peatoimetaja Pia Bendeliga, kes tutvustas meile nende ajakirjatoimetuse elu ja olu. Gourmet väljaandja on Plaza Publishing Group, mis annab lisaks Gourmet’le välja veel 14 ajakirja. Gourmet’d antakse välja juba väga pikka aega –  alates 1980ndatest, igal aastal 10 numbrit. 80ndatest pärit numbreid tänapäevastega võrrelda on ikka välja huvitav ja koomiline ühteaegu :)

Huvitav oli teada saada, et sarnaselt meie oludele siin Eestis, on ka neil seal toimetuses tööl tegelikult vaid 3 inimest, ülejäänud autorid on kõik freelancer’id. Ja neid tundub jaguvat (nagu Pia ütles, potsatab iga päev ta postkasti 10kond sooviavaldust nendega koostööd teha). Ja nende freelancer‘ite tase tundub ka väga ühtlaselt kõrge olevat – ajakirja lapates on nii mõnusalt terviku tunne, et tahaks ajakirja ära sulada. :) Ainult üks inimene on selline, kes teeb neile kaastööd väljastpoolt Rootsit – Prantsusmaalt. Ja ma ei mäleta, kas ka tema oli see sama inimene, kes kõik ajakirja retseptid läbi testis… Hmm, tõenäoliselt siiski mitte, aga igatahes on neil selleks ka inimene täiesti olemas.

Gastro Logic ja Speceriet

Meie kohtusime seal Ami Hovstadiusega, kes töötab organisatsioonis Visit Sweden ja on projekti “Sweden – the new culinary nation” kommunikatsioonijuht. Ami rääkis meile oma tööst ja Rootsi toidumaailma olukorrast. Nagu ma aru sain, on tegemist riikliku projektiga, mille raames tegeletakse toiduteemaga Rootsis nii põhjalikult ja sellisel tasemel esimest korda – nii põllumeeste elu kergendamise, Rootsi kui kulinaarse reisisihtmärgi tutvustamise kui ka laste toidu vallas harimisega – viimastele on korraldatud juba mitu aastat kokkamisvõistlusi. Kui Ami nendest rääkis, kõlasid need küll kuidagi väga skandinaavialikult loovalt ja vabalt. Oeh.. :)

Fotograaf Stefan ja toidu(aja)kirjanik Jens

Pildistamise koha pealt oli huvitavat nii mõndagi:

a) Stefan pildistab 99% ajast loomuliku valgusega – seda oli nii-hirmus-jube-tore nii pika kogemusega fotograafi suust kuulda ja ka tema piltidelt näha – asi töötab!
b) toitu pildistades ei vali ta kunagi ühtegi konkreetset ava, vaid teeb pea kõikide avadega eraldi pildi ja alles hiljem suure monitori pealt vaadates valib selle õige välja
c) ta ei pildista kaamerast otse arvutisse (sest juhtmed on tüütud, ilmselgelt :))
d) ta kasutab toidu puhul täiskaadri ees enamasti 50mm makroobjektiivi

Jens Linder on oma elust 15 aastat töötanud kokana. Olnud ka see n-ö triibu ja täpi mees. Nüüdseks on talle rohkem meelt mööda toidust kirjutamine – nii teeb ta kaastööd ajakirjadele ja ajalehtedele, on välja andnud erinevaid kokaraamatuid. Meie külastuse ajal oli tal parasjagu pooleli Aasia reisilt kaasa ostetud erinevate sojakastmete proovimine. Testisime neid soolaga veidi aega seisnud ja seejärel kergelt praetud kammkarpidega. See stiil ongi nüüd Jensile palju südamelähedasem – lihtsad ja puhtad maitsed. Ei midagi väga keerulist, romantilist, pigem üllatavalt lihtsat ja heas mõttes robustset.

Sama kehtib ka nende koostöö kohta Stefaniga. Stefan näitas meile praegu veel poolelioleva, aga sügisel ilmuva raamatu kujundusi, kus neil olla pidevalt palutud “veidi romantilisemad olla”. Nemad siis olid – panid toidu kõrvale laiutama tulbid. Loomulikult närtsinud. :))

Mathias Dahlgren Matbaren (Food Bar)

Pärast fotostuudiot saime väikse hingetõmbeaja, riideid vahetada ja ennast veidi värskendada. Edasi läksime õhtust sööma 1 Michelini tärni omavasse kohta – Mathias Dahlgreni Matbarenisse. Vaatasin, et Tripadvisoriski on nad 6. Stockholmi söögikoht (kommentaare ja kogemusi). Tegelikult on Mathias Dahlgrenil Grand Hotelis koguni 2 söögikohta – nn food bar ehk Matbaren ja restoran Matsalen, mis on lausa 2 Michelini tärni omanik.

Leidsin Matbareni tutvustuseks ühe päris mõnusa video ka:

Kuigi oma videos mainivad nad seda, et nende juurde saab iga kell tulla, siis meie reisijuht Aivar (Flavours of Estonia) oli Matbarenisse kohad juba varakult kinni pannud ja kui me oleksime sinna tahtnud minna samal õhtul, oleks see 100% võimatuks osutunud – koht oli juba sisseastumise hetkest melu ja suminat täis. Mina olin reisu ettevalmistamisel veidi laisk ja lohakas ega märganud õigel ajal õigetele e-kirjadele vastata – nii jäin alguses oma kohast Matbarenis ilma. Aga kui võtsime riski ja söögikoha vastuvõtus küsisime, kas meie muidu 8 kinni pandud kohast saaks tekitada 9, ei tehtud sellest üldsegi mitte suurt probleemi, pigem muretseti sellepärast, kas meil liiga kitsaks ei lähe, sest nagunii olla meie 8 kohtagi tegelikult 6 inimese lauda mahutatud. Aga ei. Ei olnud kitsas ega midagi, foodie‘sid mahub ühe laua taha alati palju :)

Meie Matbarenisse mineku elevust oli üles krutitud terve päeva, sest nii kui Pia, Ami või Jens küsisid, kuhu me õhtustama läheme, ja meie siis vastasime, et Matbarenisse, olid nad kõik valikuga silmanähtavalt väga rahul. Põnevust lisas muidugi ka see, et vist kõik nendest mainisid Matbareni erilist atmosfääri – ei ole liigset pidulikkust, valgeid linu jms. Ja neil oli täiesti õigus. Seal valitsevat atmosfääri on raske kirjeldada, aga see oli kõik väga vaba ja loomulik. Naturaalsed puidust ja tihedalt asetsevad lauad, kivid, millelt serveeriti võid, paberkotist leitud leivavalik, puust stiilsel kandikulaadsed söögialused, alusel asetsev ühekordne menüüleht, sumisev söögisaal…

Menüüst rääkides ei olnudki see üldse mitte pikk. Kõik soolased toidud olid mõeldud nn poolikute portsudena, et inimesed saaksid rohkem erinevaid asju proovida. Mina võtsin heeringa, mida serveeriti sarapuupähklite, kollase peedi, muna, hapukoore ja murulauguga. Magustoiduks võtsin Tonka ubadest tehtud pudingu, mida serveeriti kaerahelveste, kirsside ja vahukoorega. Ei oska kuidagi kriitiline olla, kõik mida ise sõin ja mida teistelt proovida sain, oli väga hea ja kõht sai ääreni, ja rohkemgi veel, täis. Tonka oad oli raudselt üks pikk ja populaarne teema – nendest täiesti omapärase maitsega ubadest, mida kasutatakse paljudes magustoitudes, on pikemalt kirjutanud oma blogis Silja.

Hoolimata sellest, et Matbaren on ikkagi keskmisest väiksem söögikoht ja et see oli reedesel õhtul täiesti täis, oli teenindus küll ülihea. Esiteks oli teenindaja inglise keel väga meeldivalt hea, teiseks oli kogu meeskond väga kiire (toidud saabusid lauda väga kiirelt ja kuna me istusime väljapaneku laua lähistel, võisime oma silmaga kinnitada, et terve õhtu jooksul ei seisnud valmis saanud road seal laual sekundidki). Kogu süsteem tundus toimivat kui kellavärk ja seda oli lausa lust vaadata!

Pärast õhtusööki jagunesime kahte lehte. Kell näitas siis juba kesköö kanti. Ühed läksid hotelli tagasi metrooga, teised jala (viimased jõudsid kiiremini muide :)). Aga ma polegi jõudnud veel rääkida sellest, et miks osad metrooga läksid – kui me 1.-3. juunini Stockholmis olime, olid seal külmemad ilmad, kui jõulude ajal. Selline artikkel olla sel ajal isegi Eesti ajakirjanduses ilmunud. Tuul, vihm, olematu päike ja 6 kraadi. Vat selline suvine reis, aga ega see tegelikult midagi ära ei rikkunud. Ja õnneks olin ma riietuse mõttes enne ka kohalikku ilmateadet vaadanud. :)

Jalutuskäik Södermalmil

Teine päev algas sõiduga Stockholmi piirkonda Södermalm, kus Jens ja toidkirjutaja John meile ringkäigu tegid.  See on ligi 100 000 elanikuga piirkond, mis on väidetavalt ka üks tihedama asustusega piirkondi kogu Skandinaavias. Omal ajal olla see olnud selline boheemlaste kogukond ja pigem vaene piirkond, nüüd pidid seal elama ikka pigem kõrgema sissetulekuga inimesed. Tegu on kivimajade vahel jooksvate väikeste tänavatega, kus iga nurga peal asub mõni äge pood-kohvik. Meie olimegi läinud sinna erinevate kauplustega tutvuma.

Esimene koht, kuhu sisse astusime oli Urban Deli. Meie mõistes midagi sarnast NOPile, kus koha ühes otsas on kohvik, teises pood. No see viimane oli muidugi selline, et võiks sinna oma pea kaotada. Nii palju ägedaid purgikesi, pudelikesi, head disaini, värske kraami küllusest rääkimata… Taltsutasin ennast ja võtsin reisu puhul ja niiske ilma trotsimiseks sealt hoopis ühe sooja kohvitopsi kaasa.

Edasi liikusime ühte pagaritoodeteärisse, kus müüdi leivategemiseks vajalikku kraami. Järgmiseks tuli üks teine toidupoe moodi asutus, kus sai kaalukaubana suure kasti seest endale nt karulauku kaasa osta. :)

Siis hüppasime sisse ajakirjaputkasse, kus tekkis korralik ummistus selle toiduajakirjade riiulite vahele, külastasime sealsamas asunud Rootsi disainerite poodi, niisama üht ägedate asjade poodi ja nii see käik seal mööda erinevaid väikseid poode kulges… Kindlasti on see selline mõnus piirkond, kuhu kaardiga jalutama ja mõne suvisema ilmaga veel ägedaid kohti avastama minna! 

Õhtusöök Rootsi toidukirjanikega Ami kodus

Laupäeva õhtul kogunesime kõik Stockholmi äärelinna, kus elas Ami, kellega olime varem juba Speceriet’s kohtunud. Tema juurde olid oma tehtud toitudega kogunenud juba ka Jens ja Stefan, John, lisaks Ami abikaasa ja veel 2 toidukirjutajat.

Jensi huulilt lipsanud lausest: “Akvavit – it’s discusting, but in a good way!” sai õhtu moto! :D Selgus, et ka rootslased on suur laulurahvas, niisiis lasid nemad akvavitipitside vahepeal oma traditsioonilised read kuuldavale ja ega meiegi siis ei saanud kehvemad olla. Ja sealt see õllepruulija siis kooris tuli ka :)

Toidulaud oli rikkalik – alates rääbisemarjast, 2 moel tehtud heeringast kuni klassikaliste Rootsi nn “heas mõttes nätskete” kookide ja mainitud akvavitini välja. Loodetavasti ütlevad fotod rohkem sõnu, kui ma oskan siin nende kohta kirjeldada. Jällegi, kogu kere oli emotsioone täis. Ma ei olnudki varem jalutanud Stockholmi sellises äärelinnas, kus on vaid väiksed tänavad ja eramajad. Uus ja huvitav. Ami kodu oli ka väga Skandinaavialik – valge, helge, avar ja minimalistlik. Ja niimoodi kellegi kodus nende endi valmistatud roogasid maitsta oli ka ikka täiesti omaette väärtus, mida mitte kuskilt mujalt ei saa.

Niisiis, oli väga tore reis! Hotelli hommikusöök oli ka väga mõnus (panen selle hotelli ka igaks juhuks kirja, sest teinekord võib seda veel vaja minna. Kesklinnas ja väga korralik hotell – Nordic Lights).

Ahjaa, pühapäeval lennujaamas juba Tallinna lennukis istudes selgus, et kokpitis oli tekkinud äsja mingi rike, nii et meie lend tühistati, meid kupatati lennujaama kõrvale hotelli hommikust lendu ootama. Lubati tasuta hotelli õhtu- ja hommikusööki. Õhtusöögiks oli kogu lennukirahvale ühesugune regular chicken – kanafilee, friikad ja roosa kaste. Täiesti kümnesse lõppvaatus ühele toidureisile! :)

PS! Rootsi reisist on kokkuvõtteid teinud veel Katrin Press oma blogis – lugu 1 ja lugu 2.

Eellugu

Esiteks hakkas kõik pihta juba 31. mail, kui saatsin Estraveli võistlusele oma suupiste retsepti ja foto (allolev foto… muide, kui see tuleb tuttav ette, on sul õigus mind kohates mulle õla peale patsutada ja üks koogiviil välja nõuda).  Kui selgus, et mind valiti 3 finalisti sekka, hakkas miski juba vaikselt närve kõditama. Hääletamiseks oli aega 3 päeva (oh kui pikk aeg see oli) ja selle ajaga meenus mulle liigagi hästi, kuidas gümnaasiumis eksamiteks ettevalmistuti ja siis klassiruumi ukse taga, kõhus keeramas, oma aega oodati. Niisiis küpsemine omas mahlas – tehtud!

Aga nagu postituse pealkirjast näha, lõppes kõik väga õnnelikult ning mind ja mu kaaslast ootas ees õhtusöök 50 m kõrgusel Tallinna kohal. Loomulikult tänu headele sõpradele-tuttavatele, kes lahkelt toetust avaldasid ja agaralt mitte ainult enda, vaid ka sõrpade pöidlaid mu foto all lehvitasid. Lõppseisus oli vist 321 häält. Aitäh teile veel kord! :)

Teiseks jägnes võistlusele punase telefoni, vilkuva Skype’i ja Facebooki-õnne sündroom, kus häid soove tuli nii palju, et pidin vahepeal järele vaatama, kas need ikka ära mahuvad. Mahtusid. Paar päeva ootasin veel igaks juhuks ka õnnitluspostkaarte, aga millegipärast ei ole ühtki tänaseni kohale jõudnud… Igaljuhul tundsid kõik huvi, et kuidas see restoran ikka sinna taeva alla saab, kas alla ei kuku ja mõni ütles pool naljaga (aga ma arvan, et ta mõtles seda tegelikult tõsiselt), et kui ta oleks teadnud, mis on auhind, poleks ta mulle häält andnudki. Minu õnn, et ta seda ei teadnud :) Ühesõnaga olid ka need päevad veel enne õhtusööki äärmiselt meeliülendavad, sest nägin kui palju oli mulle kaasaelajaid ja pöidlahoidjaid… mõnus!

Siis vahepeal oli see va 80minutiline õhtusöök ja kolmandaks on nüüd kätte jõudnud see osa, kus olen oma elamusi saanud telefoni otsas, juuksuritoolis, lõunalauas jne jagada. See jätkub veel kindlasti paar päeva, nii et sellepärast teengi siis blogis väikese mõtteharjutuse, kuidas oma muljeid paremini väljendada.

Tähtsast õhtust lähemalt

Pärast pikka vaagimist, mis selga panna, jõudsime Rotermanni väljakule. Valge telk, punane vaip ja lounge‘ilikud musta-punased diivanid ootasid külastajaid kogunema ja tervituseks Proseccot mekkima. Oodata ei tulnud kaua, sest tundus, et kõik osalised olid suures ärevuses (või vist pigem ikka mahajäämise hirmus) väga täpselt kohale tulnud. Nagu meiegi.

Kui paluti lauda, siis ootas meid ees selline vaatepilt:

Jah, pole just kõige tavalisem õhtusöögilaud. Vähemalt mind ei ole enne õhtustamist keegi veel varem 3 turvavööga igast võimalikust suunast kinni sidunud ja siis veel 3 korda üle kontrollinud, kas ikka sai piisavalt kõvasti. Pean kohe ära ütlema, et mingit liikumisruumi seal endale tooli peal väga ei jäänud. Ainus võimalus oli keerutada tooli, nii et kaotasid ka viimsegi 20 x 20 cm suuruse jalgealuse. Viimased rihmapingutused… ja esimesed suupisted jõudsid veel enne õhku tõusmist lauda.

Pardal oli 22 sööjat, nende keskel askeldamas 3 kokka ja Kanal2 kaameramees, kes filmis samal õhtul eetrisse minevat Suvereporterit (saate klippe saab vaadata Kanal2 kodulehelt).

Tõus oli üllatavalt sujuv, nii et kui samal ajal ei oleks hakatud hooga Proseccot jagama, ega ei olekski aru saanud, et nüüd hakkas sõit pihta. Küsisin mõttes endalt, kas on hirmus ka? Ei, oli hoopis palju ägedam kui ma olin oodanud. Olin õnnelik. Vaatasin korra vasakule:

Ja paremale:

Ja selja taha ka:

Jah, seljatagune oli kindel. Nüüd võis sööma asuda. Esimene käik oli kohe alguses minu jaoks eriline, sest sellega koos serveeriti ka minu tehtud redise ja piprmündiga kitsejuustumäärde suupistet. Seekord restorani Mekk enda tehtud juuretisest küpsetatud leivaga. Taevase restorani peakokk Rene Uusmees selgitas esmalt kohe välja, kes on autor ja jagas omalt poolt ka häid sõnu, öeldes, et see suupiste sobib nende restorani (Mekk) põhimõtetega väga hästi kokku. Mina jälle õnnelik!

Aperatiiv: Zonin Prosecco Special Cuvee DOC, Itaalia

Isutekitaja

Õrnsuitsulõhe hapukoore-murulaugukastme ja õhukese köömneleivaga (+ minu retsepti järgi valmistatud redise ja piparmündi kitsejuustumääre Mekk’i enda juuretisest tehtud leival).

Siin ta siis on, minu oma ka, niiviisi vanalinna taustal. Peakoka enda pakutud suupiste oli samuti mõnusalt mahe ja eestimaise mekiga sissejuhatus õhtusöögile. Tegelikult aega uneleda väga palju ei olnud. Oli aru saada, et kokadki üritasid graafikus püsida (või võib-olla vahtisin lihtsalt mina endiselt ammulisui ringi) ja juba serveeriti hooga eelroog:

Eelroog
Suitsuangerjas kurgi-tilliželee, sibulakreemi ja mädarõikaga

Üllataja oli kindlasti suitsuangerja tükkide vahele peidetud kurgi-tilliželee – maitses mahedalt ja värskendavalt, mis sobis praeguste kuumade suveilmadega suurepäraselt. Mädarõikakreem oli ka mõnus, väga pehme maitsega (kirjutades ja pilte vaadates läheb kõht nüüd küll väga tühjaks… ).

Pearoog
Küpsetatud lihaveis, kevadiste aedviljade, lehtpeterselliõli ja maapirnikreemiga

Punane vein: Zonin Ripasso Valpolicella Superiore DOC/Veneto, Itaalia

Pearoaks oli veis, mis oli lihtsaslt suurepärane! Nii pehme ja väga õigete värskete kaaslaste seltsis – herned, redis, idud. Lisaks maapirnikreem ja mustsõstrakaste. Rääkisime sellest lihast kohe lähemalt, kuna see oli tõeliselt pehme ja väga mõnus. Selgus, et selle saladus oli liha laagerdumises, mil bakterid põhimõtteliselt selle liha pehmemaks muudavad ning see teeb ka selle küpsetamise omakorda lihtsamaks. Kuigi siiski võtab see  ikka mitu head tundi.

Minult on nüüd mitu korda juba jõutud küsida, et kas kokad teevad siis kõik need asjad tõesti seal üleval su silme all valmis? Tõsi on see, et suurem töö on ikka ettevalmistusköögis ära tehtud.  Nii nagu veis on mitu tundi ahjus küpsenud, nii on tehtud ka kõik muud ettevalmistused, et üles jääks vähe sebimist: serveerimine ning ehk ka kastmete ja soojade lisandite valmistamine. Igal juhul tuleb siin ka mainida teisi kokkasid, sest pardale mahtus küll vaid 3, aga ka peakokk ei võtnud kogu au endale, vaid viitas meie kahtlaselt rippuvat lauda alt pidevalt silmanud valgerüülaste rivile.

Magusroog
Maasikasalat toorjuustukoogi, õunavahu  ja soolase karamelliga
Konjak: Hennessy V.S.O.P

Ja niisama ruttu oligi käes magustoiduaeg. Ilmselgelt oli see kõik liiga kiiresti käinud. Aga nagu tihti juhtub, tuleb see täpp i-le just sealt, kust sa seda oodata ei oska. Nimelt serveeriti toorjuustukooki soolase karamelliga. Pildilt on isegi kaunistuses näha peale puistatud soolahelbeid. See oli väga huvitav kooslus ja tõesti, sobis väga hästi. Ka kõrval olnud õunavaht rosmariiniga oli mõnusalt kodune ja maasikad andsid kohe-kohe saabuvast maasikahooajast aimu.

Allasõit läks sama sujuvalt kui ülessegi, 80 minutit oli märkamatult mööda läinud ja juba olimegi tagasi maa peal.  Nagu silmapilk. Kuna teised kokad viidi kohe pärast meid üles uute tööoludega tutvuma, siis jõudsime selle ajaga minna Solarise katusele (ega enam ei kõlba siis ju madalates kohtades käia), teha veel paar Virgin Mojitot ja paar fotot – voh, sealt tundus see ettevõtmine alles tõeliselt hirmutav! Hea, et enne seda vaatepilti ära käisime :)

Oli super elamus – ilm oli ideaalne (üleval ei olnud eriti tuult ja kui oli, oli mõnus soe briis), toit-jook oli super, seltskond oli hea – kõik olid rõõmsad ja äravas meeleolus. Isegi istekoht sattus peakoka kõrvale, nii et kõik oli suurepärasest ehk veidikene isegi parem. Ahjaa, ainuke asi, mis mulle oleks veel meeldinud laua peal oleks mõni lilleline, olen näinud, et seda on mujal tehtud, aga see selleks. Nüüd jääb üle ainult kadestada neid, kes pääsevad samasugusele õhtusöögile aga mitu tundi hiljem, päid pööritama paneva päikeseloojangu taustal…

Veel pilte ja juba näidatud ka vähe suuremalt:

[nggallery id=3]

Tartu kohvikus läks selles mõttes palju paremini. No kohe nii palju paremini, et selleks ajaks, kui Tallinna blogijate turismigrupp u 1 h pärast kohviku avamist kohale jõudis, oli blogikohvikute müügirekord juba täiega purustatud: letid tühjad ja laudlinadki laudadelt kokku pakitud. Vähem kui tunniga müüdi kõigi 9 blogija 40 (ja mõnel rohkemgi) pala ära, uskumatu! Kahju ja rõõm korraga. Kahju, et ise melust ilma jäin, rõõm, et inimestele sellise ürituse vastu nii suurt huvi tunnevad.

Pean muidugi lisama, et õnneks ei olnud olukord minu jaoks täiesti lootusetu, sest mõned raasukesed olid Tartu blogijad meile siiski suure krabamise keskel leti alla peitnud ning saime neid hiljem koosolemisel mekkida. Pilte ei saanud ju ise kahjuks kohvikust teha, niisiis huvilistele link Liilia blogist, kes kõik pakutud palad tublisti ka jäädvustada jõudis. Tahaks ampsu, eks? :)

Õhtu veetsime Tallinna blogijatega Tammuri talus, kust ka järgnevad fotoampsud. Ma ei hakka pikka juttu tegema. Kõik oli lihtsalt väga meeliülendav – vaikne talukoht rohetavate ja künklike Lõuna-Eesti vormide keskel, külastajatele üles vuntsitud vana talu kõrvalhoone ja loomulikult ka pakutud toidud-joogid. Kogu selle kompoti põimis omakorda väga muhedalt kokku talu peremees-kokk-kelner-sommeljee Erki Saar. Oli lihtsalt väga ehe elamus – nautisin toitu-jooki-seltskonda ja jätsin toidu jäädvustamise ja sellest kirjutamise teadlikult teiste osalejate kanda. Enda jaoks püüdsin aga kinni ühe väga-väga mõnusa õhtu, mida kindlasti sel suvel veel korrata, siis juba perega.

Nagu näha, olid lahkujad rõõmsat tuju ja häid emotsioone täis. Jutuvadina ja päikeseloojangu saatel vurasime aga heatujuliselt tagasi Tallinnasse. Eestimaa suvi on ikka üle kõige, väikeseid aardeid täis. Tuleb nüüd neid pärleid ainult usinasti noppima hakata. :)

Veel kirjutavad Tartu blogikohvikust:

Ülle blogis Tiramisust ja Fata Morganast

Martiina blogis Tegemisi-toimetusi

Sille blogis Toidutegu

Elis blogis Elis köögis

Ragne blogis Kokkama Ragnega

Kaare blogis Koopatibi küpsetab…

Jaanika ja Signe blogis Maitse asi

Abikelner Hummer oma blogis

Liisi oma blogis

Mari-Liis blogis Siit nurgast ja sealt nurgast

Aet blogis Aet köögis

Ettevalmistused käisid nendeks kaheks päevaks juba kuid (nagu ma kuulsin) ja nüüd olid need 2 päeva kätte jõudnud. Olin juba põnevil ja endale mõlema päeva blogijate hõrgutised “menüüsse” arvestanud, kuid esimesel päeval ei läinud üldse nii, nagu plaanisime. Jõudsime kohale vaid 2,5 h pärast ürituse algust, aga ees ootas tühi kohvik, järel vaid valged laudlinad ja paar üksikut koogipuru. Iseenesest on see muidugi tore, et üritus nii menukaks osutus, aga… aga mina? :(

Õnneks oli teisel päeval tarkust rohkem – olin veidi peale avamist kohe platsis ja nii õnnestus kõike pakutavat ka endale kaasa haarata. Kuigi magusaid asju on tore küpsetada ja need juba ainuüksi näevad nii head välja, siis nende söömine suures koguses (eriti ühel päeval), ei ole üldse nii lihtne! Seetõttu eriline tänu Priidule, kes oma tagurpidi sibulapirukaga mul  magusa üledoosi vältida aitas. ;)

Koogid ja küpsetised olid muidugi kohviku A ja O, aga tegelikult oli minu jaoks veel toredam ka teisi toidublogijaid reaalses elus kohata! Näha seda, et ühe koogi (küpsise või piruka) tegemine paneb silmad särama. Näha, et on veel minusuguseid toiduhulle ja mõista, et rääkida oleks veel nii mõndagi :)

Suur-suur aitäh, Ragne, Elis, Priit, Katrin ja Kätrin ülimalt mõnusate hõrgutiste eest ja loodetavasti kohtume varsti jälle. Ja aitäh ka korraldajatele ja muidugi esimese päeva omadele kah – väga lahe ettevõtmine ja olite väga tublid (video salvestamine ei ole maailma kõige lihtsam ülesanne!). Ja loodetavasti saan ka teie küpsetisi millaski maitsta. Kui mitte varem, siis ehk ühel suvisel aiapeol toidublogijate seltsis?! Oleks põnev ;)