Hetkel on mul käsil päris mitu põnevat projekti, ikka toiduteemalisi. See tähendab seda, et tulen pildistamistelt tihtipeale väikese toidupaunaga koju ja suureks koduseks kokkamiseks otseselt vajadust (ja ausalt öeldes ka energiat) ei ole. Ja see, mõistagi, teeb omakorda blogimise raskeks. Sellistel hetkedel on aga hea toetuda juba varem valmis tehtud, kuid tegemise ajal veel mitte aktuaalsetele töödele, just nagu need vastlakuklidki! Neid õnnestus mul süüa juba eelmise aasta detsembris, kui Siljaga neid  ajakirja Toit&Trend jaanuari-veebruari numbri tarbeks pildistasime (tema küpsetas, mina jäädvustasin). Teisipäevase liulaskmiseni on veel vaid paar päeva, nii et võib mõtted valmis seada ja siis neid õigustatult mugima asuda. Kui need ainult ka mõttejõul valmiksid! :)

Jagan siin ka ülejäänud lehekülgi Silja pärmitaina küpsetiste teemalisest magusarubriigist. Mulle endale väga meeldis, kuidas need leheküljed ajakirjas minu fotodega kujundatud olid ja oleks kahju, kui need vaid ajakirja külgedele jääksid! Loodan, et inspireerib küpsetama :)

Kardemonised vastlakuklid
Retsepti autor Silja Luide
Ilmunud ajakirja “Toit&Trend” 2013. a jaanuari-veebruari numbris

Tainas: 
2½ dl käesooja piima 
25 g pärmi 
500 g nisujahu 
½ tl soola 
5 sl suhkrut 
1 muna 
80 g võid 
1 tl jahvatatud kardemoni 
1 muna (määrimiseks)

Lahusta pärm käesoojas piimas. Lisa 250 g sõelutud jahu, sega läbi, kata rätiga ja jäta soojemasse kohta umbes pooleks tunniks kerkima. Sulata või ja jäta jahtuma. Kui tainas hakkab pisut mullitama, siis sõtku eelkergitatud tainasse kergelt vahustatud muna, sulatatud või, ülejäänud 250 g sõelutud jahu, suhkur, sool ja kardemon. Sõtku tainast seni, kuni see on ühtlane, elastne ja kerge läikega ning hakkab kausi ja käte küljest lahti lööma. Samas ära üle sõtku, sest muidu muutub tainas kleepuvaks ja venivaks ning kaotab kohevuse. Sõelu tainale natuke jahu, kata kauss köögirätiga ja jäta veel umbes tunniks kerkima.

Vajuta tainast üleliigne õhk välja, aseta jahusele pinnale, vormi piklikuks ja lõika noaga 20–22 tükiks. Veereta käte vahel või jahuga kaetud pinnal ilusad ühtlased siledad pallid. Laota tainapallid küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, kata köögirätiga ja lase veel umbes pool tundi kerkida, kuni need muutuvad õhulisemaks. Seejärel pintseldada lahtiklopitud ja natukese veega segatud munaga ning küpseta ahjus 220 kraadi juures umbes 10 minutit, kuni kuklid on kuldpruunid.

Lase jahtuda ja lõika kuklilt „kaas” pealt ära. Vahusta vahukoor (tuhk)suhkru ja vanillisuhkruga. Tõsta kukli peale 1–2 teelusikatäit haput moosi ja seejärel meelepärane kogus vahukoort. Kõige peale aseta tainast „kaas” ning raputa läbi sõela soovi korral peale tuhksuhkrut.

Maasikad on mu suured lemmikud (samas, kellel poleks, eks?) ja selle kohta annab tõestust fakt, et kui punasesõstrapõõsas mind kohe üldse mitte korjama ei kutsu, siis juuni- ja juulikuu hommikutel on täitsa tavaline, et veel enne hambapesu võib mind sassis juustega maasikapeenra vahel kükitamas leida. Ja nii ei  olegi veel kunagi tekkinud vaidlust, kes viitsiks maasikaid korjama minna…

Ma ei tea, kuidas teistel on kasvuhoonega lood, aga meil on nii, et igal kevadel on üks esimestest vohajatest seal lehtsalat. Ja seda nii kaua, kui mina üleüldse mäletada suudan. Ilmselt tänu sellele teemegi juba 3 põlvkonda järjest seda lihtsat, aga ülimaitsvat salatit. Retsepti pole isegi vaja, tuleb lihtsalt salatilehed suurde kaussi tükkideks rebida, maasikad hulka poolitada, lisada paar supilusikatäit hapukoort, suhkrut ja tiba soola. Siis kõik ära segada ning mõnus, krõmpsuv ja oma aia salat ongi valmis. Sobib värskete kartulite või mistahes grill-liha kõrvale.

Selle aasta esimesed oma aia maasikad sain paar nädalat tagasi Saaremaal, kus nii varajase mammude valmimise saladus pidi olema kile, millega maasikapeenrad kaetud on. Võimalikku tõestust annab see, et Pärnu kodus said maasikad alles paar päeva tagasi valmis. Tekkis kohe mõte, et huvi pärast võiks ju proovida pooled peenrad kile alla panna, pooled ilma jätta, saaks saagi korjamist hajutada – on kellelgi sellega kogemusi?

Igatahes on tänu varajasele saagile iga-aastane kohustluslik osa maasikaajast juba edukalt sooritatud – s.t maasikapüree sügavkülma väikestesse karpidesse pistetud ja maasikatortki tehtud – nüüd võib jälle niisama maiustamist jätkata. Üks lihtne moodus selleks pärineb jällegi mu vanaemalt: võta sai, kuhja peale korralik kuhi kohupiima (eelnevalt hapukoore ja vähese suhkruga segatud), poolita maasikad ja laota kohupiima peale. Lase hea maitsta.

Need saiad ja see maasikasalat kuuluvad jälle ühte mu lemmikkategooriasse, s.o suvilatoidud, sest nende seltsis möödusid need suvised vabalt hingamise hetked, mis maasikapeenra ja vaarikate aluse rohimise vahele jäi. Kiire, lihtne ja kuumal suvepäeval väga nämma ja täiesti piisav kõhutäis. Vanaema retseptid on üle kõige!

P.S. Märkamatult ongi mu blogi saanud juba 6kuuseks :)

Ei tulnud mitu korda mõelda – õhk oli mõttest ühiselt kokata-pildistada juba iseenesest paks. Mõne päeva pärast, ühel nädalavahetusel Tallinnas, pärast õnneliku lõpuga pastinaagijahti (aitäh Lavkale, jälle!), maja ümbruses parkimisnippide jagamist, uue fotoka edukat näppimist ja kokkamis-pildistamistavaariga ühisesse pessa kolimist (kusjuures päris lahe oli taldrikud, maitseroheline, soolaveski jms näpuotsas maja peal ringi tatsata) – igatahes pärast kõike seda alustasime 2 käigu ettevalmistuste ja fotosalvestusega. Ragne määris käsi ja tegeles kokkamisega, mina kostitan nüüd fotodega.

Ragne kokku pandud kava nägi õhtuks välja järgnev:

1. Muffin-saiakesed siiruviirulise võitäidise ja päikesekuivatatud tomatitega
2. Pastinaagi supp väikese sibula, kõrvitsa ja kitsejuustuga
3. Kergem vastupanutee Napoleoni koogile – kihi-kook šokolaadipudinguga

Ma ei hakka Ragne toitude ja retseptide kiitmisega aega üldse viitmagi (ma naudin alati külas käies teiste valmistatud toite 120%). Aga ütlen ainult seda, et mis sest, et väljas on viimasel ajal olnud päike ja kevad (jalutas ju siiski esimene neiu ribadeks lõigutud teksades tänaval vastu, külmast punased reied nende vahel välkumas) – 4 kraadi poeb üsna kiirelt naha vahele ja siis on ainult rõõm, et menüüs on ootamas soe supp, kõrvaseks ahjusoojad (nii mõnusalt pehmed ja ürdilõhnased!) kuklid. Mmm. Kes julgeb, proovib järgi:

1. Muffin-saiakesed siiruviirulise võitäidise ja päikesekuivatatud tomatitega

25 g pärmi
3 dl käesooja vett
8-9 dl jahu
2 tl soola
2 tl suhkrut
3 sl õli
125 g võid, toasooja
2 sl oreganot
meresoola
4 päikesekuivatatud tomatit

Murenda pärm ning sega sooja veega kuni lahustumiseni. Lisa ca 3 dl jahu ning jäta pooleks tunniks sooja kohta seisma (selle ajaga hakkab taigen kerkima). Seejärel lisa ülejäänud jahu, sool, suhkur, sõtku korralikult. Lisa õli ning sõtku tainas ilusaks läikivaks pallikeseks. Pane sooja kohta rätiku alla kerkima ca 30 minutiks.

Sega või, oregano ning maitsesta soolaga. Purusta saumikeriga tomatid ning sõtku sisse kerkinud tainale. Seejärel rulli tainas jahusel pinnad 1-2cm paksuseks ristkülikuks. Määri peale või-segu ning keera tainas pikemast servast rulli. Lõika rullist ca 3 cm viilud ning suru need peopesade vahel pallikeseks. Aseta pallid võiga määritud muffinipanni avavustesse. Küpseta 180 kraadi juures ca 25 minutit.

2. Pastinaagi supp väikese sibula, kõrvitsa ja kitsejuustuga
neljale-viiele

2 sibulat
400 g pastinaaki
400 g kõrvitsat
5 dl köögiviljapuljongit
5 dl piima
100 g Merevaigu sulatatud juustu maitserohelisega
kitsejuustuw
soola

Puhasta ja koori juur- ja köögiviljad. Haki sibul ning tükelda pastinaak ja kõrvits. Prae sibul potis kergelt õliga piserdatud pannil klaasjaks. Lisa köögiviljapuljong ning kõrvitsa-ja pastinaagikuubikud. Kui pastinaak on pehmeks läinud, lisa piim. Kuumuta kuni keemiseni. Seejärel püreesta ning sega sisse sulatatud juust, vajadusel maitsesta soolaga. Serveeri suppi kitsejuustukettaga.

3. Kergem vastupanutee Napoleoni koogile – kihi-kook šokolaadipudinguga

500 g lehttainast
500 g šokolaadipudingut
2 dl rõõska koort (35%)
4 sl brändit (alati võib seda kogust meelepärasemalt suuremaks muuta:))

Laota lehttainas laiale ning jaota viieks võrdseks ning üheks väiksemaks ristkülikuks. Rulli plaadid õhukeseks ja aseta ahjuplaadile. Tee kahvliga plaatidele peale kahvlitorked ning küpseta 200 kraadi juures seni kuni tainaplaadid omandavad kuldpruuni jume. Vahepeal vahusta rõõsk koor tugevaks vahuks, sega juurde puding ning brändi. Ehita kook valmis: tainaplaat-kreem-tainaplaat jne. Viimane kiht kata kreemiga. Purusta väiksem valmisküpsetatud plaat puruks ning raputa kõige peale. Enne serveerimist hoia vähemalt üleöö külmas. PS! Seistes muutub aina paremaks

Paarsada kaadrit ja head kõhutäied hiljem istusime lõpuks isegi rõõmsal meelel rahulolevalt muiates vahepeal täiesti segipööratud köögis, järel veel vaid veidi jahune köögilaud ja tühjad supitaldrikud. Sellistel hetkedel öeldakse vist, et oeh kui väsinud, aga niiiii õnnelik. :)

Positiivsuse doos oli selleks (ja tegelikult ka veel paariks järgnevaks) päevaks edukalt kätte võidetud.  Nüüd võisin rahulikult oma 18 asja kokku pakkida ja teise majaotsa kõmpida. Oli üks heas mõttes väsitav päev. :)

Ja kui nii maitsev laupäevak veedetud, ei saa ju ka see pühapäev (püha päev!) alla jääda. Järgmine hommik algaski ööläbi “tõmmanud” ja mõnusalt mahlaseks muutunud kihi-koogiga.

Nii möödus siis üks põnev nädalavahetus, mis jääb kauaks meelde. Sellised ettevõtmised rändavad küll otsejoones eluköögi vürtsiriiulile. :)

Kõik retseptid leiab ka autor Ragne Värk’i blogist Kokkama Ragnega.

Kohe saab selgeks, et nüüd tuleb fotokas lagedale tuua, sest vastu vaatav materjal on väga, lausa ohtlikult fotogeeniline. Brändiga potis podisevatest mõnusatest mooniseemnetest ja nendest pakatavatest rullidest pildid tehtud, teen (oma peas mõtlen, et kindlalt viimase!) talvise jalutuskäigu jõe ääres ja kohaliku küla vahel, kaaslaseks jällegi fotokas. Aga poseerida ei taha millegipärast miskit. Tuleb asi ise kätte võtta. Kuna mind tabas sügav kahtlus, et see talv ei taha lahkuda seepärast, et mul on sellel aastal veel lumememm tegemata, siis mõeldud-tehtud. Teerada tahtiski juba lumest puhtaks rookimist – nii et 2in1!

Loodetavasti muigasid ka naabrid, kes õhtuhämaruses nii ustavalt tervitavast memmest möödusid ja kodudesse naasid. :) Nüüd tuppa tagasi, kindad kuivama, just nagu vanasti. Vahepeal on moonirullid valmis saanud ja saunaahi ka köeb. Mõnus idüll.

Moonirullid valmisid emal Anni Arro stiilis (originaalretsept “Sepamaa taluköögist” lk 164), väikeste mugandustega:

0,5 kg lehttainast
150 g mooniseemneid
0,5 klaasi brändit
3 sl vett
2 kuhjaga supilusikatäit fariinsuhkrut
1 sl võid
0,5 martsipanikangi (suurt)

Eelkuumuta ahi 200 kraadini. Võta pott ja pane sinna mooniseemned, brändi, vesi, suhkur ja või. Kuumuta pliidil kuni vedelikust on järel vaid pool ja mass on siirupilaadne. Lase segul jahtuda. Rulli tainas lahti  ja määri segu tainale. Puista peale martsipanitükid ja rulli tainas tihkelt kokku. Kui tainas rullis, lõika see u 2 cm ratasteks. Tõsta rattad ahjuplaadile ja pista ahju u 15 minutiks.