Seemned ja pähklid on teatavasti head energiaallikad, sisaldavad kasulikke õlisid, vitamiine, mineraale, kiudaineid jt toitaineid. Sel samal põhjusel on need nn energiabatoonikesed saanud nüüd meie suurteks sõpradeks veidi teistsugustel teekondadel – nädalavahetuse matkadel, kus energiat kulub küll palju, kuid seljakoti tahaks siiski võimalikud kergena hoida. Kaubanduses on müsli- ja energiabatoonikesi saadaval küll väga laias valikus, aga värskelt postkasti potsatanud ajakirja Bon Appétit uue aasta esimene number innustas mind sellest hoolimata kohe ka kodus olemasolevast materjalist retsepti ja tehnoloogiat järgi proovima.

Kahjuks oli mul kinoa just eelmisel päeval otsa saanud (just sellega katsetamine oleks olnud põnev), kuid selle asemel otsustasin ära kasutada kapis leiduvaid eri seemnekotikeste lõppe. Parasjagu oli mul lõppenud ka üks magus sõbrapäevateemaline pildistamine, millelt oli üle jäänud ports sulatatud tumedat šokolaadi, niisiis läks ka see käiku. Just reeglipäratus ja mängulisus ongi vast taoliste retseptide juures võluv faktor, mis näpud sügelema ja fantaasia lendama paneb. Vähemalt minul.

Retsept õnnestus super hästi ning tekkis üsna kiiresti vaimustus – nüüd neid ainult ise teengi! Kui pressitud ja ahjus kuivanud mass maha jahtus, sain batoonid lahti lõigata ja kilesse mässida ning mõnus näks oligi eesootavale matka- ja kalastusnädalavahetusele olemas!

Kirjutan siia üles mõlemad retseptid, nii originaali kui enda mugandatud variandi, et järgmisel korral kinoagagi proovida.

1) Rohkete seemnetega kirsi-kinoabatoonike – Bon Appétit 2015. aasta jaanuarinumbri originaalretsept,
2) Seemne-kirsibatoonikesed tumeda šokolaadiga (pildil) – minul olemasolevatest toorainetest valminud sama retsepti mugandatud variant 

1) Rohkete seemnetega kirsi-kinoabatoonike

Allikas: Bon Appétit, jaanuar 2015

12 tk

a) Vooderda 20 x 20 cm suurune küpsetusvorm küpsetuspaberiga nii, et küpsetuspaber jääks mõlemast äärest u 10 cm üle.

b) Kuumuta ahi 180 kraadini ja rösti 240 ml hakitud mandleid, 120 ml loputatud (toorest) kinoad, 60 ml kõrvitsaseemneid ja 60 ml päevalilleseemneid ahjuplaadil, aeg-ajalt segades, u 10-12 minutit või kuni need on kuldpruunid. Lase jahtuda.

c) Alanda ahju kuumust 95 kraadini.

d) Purusta (miniköögikombainis, kannmikseris või saumikseri abil) 240 ml kuivatatud hapusid kirsse, 2 sl pruuni riisi siirupit, ¾ tl soola ja 2 sl vett ühtlaseks massiks.

e) Sega saadud mass röstitud pähkli-seemneseguga, kalla see ettevalmistatud küpsetusvormi ja vajuta supilusika seljaga enam-vähem ühtlaseks kihiks. Et batoonikesed hiljem hästi vormi hoiaks, tuleb mass korralikult kokku pressida. Selleks keera üle äärte ulatuvad küpsetuspaberi otsad massi peale ja kasuta pressimiseks mõnd lamedapõhjalist topsi või kaussi. Eemalda küpsetuspaberi ribad, kontrolli, et pind oleks ühtlane, vajadusel pressi veel.

f) Küpseta 20-25 minutit või kuni mass ei ole enam kleepuv.

g) Lase jahtuda, seejärel lõika kangideks.

 * * *

Seemne-kirsibatoonikesed tumeda šokolaadiga (pildil)
Mugandatud ajakirjast Bon Appétit, jaanuar 2015 

12 tk

a) Vooderda 20 x 20 cm suurune küpsetusvorm küpsetuspaberiga nii, et küpsetuspaber jääks mõlemast äärest u 10 cm üle.

b) Kuumuta ahi 180 kraadini ja rösti 240 ml hakitud mandleid, 120 ml päevalilleseemneid, 120 ml kõrvitsaseemneid ja 2 sl seesamiseemneid ahjuplaadil, aeg-ajalt segades, u 10-12 minutit või kuni need on kuldpruunid. Lase jahtuda.

c) Alanda ahju kuumust 95 kraadini.

d) Purusta saumikseri abil 240 ml kuivatatud hapusid kirsse, 2 sl mett, ¾ tl soola ja 4 sl vett ühtlaseks massiks.  

e) Sega saadud mass röstitud pähkli-seemneseguga, lisa ka 2 sl chia-seemneid.

f) Sulata veevannil või paksupõhjalise poti põhjas, pidevalt puulusikaga segades 200 g tumedat šokolaadi ja määri see ühtlase kihina ettevalmistatud vormi põhja (soovi korral võid selle sammu ka vahele jätta).

g) Kalla pähkli-seemnesegu enam-vähem ühtlase kihina šokolaadikihile ja vajuta supilusika seljaga ühtlasemaks. Et batoonikesed hiljem hästi vormi hoiaks, pressi mass võimalikult tihkelt kokku. Selleks keera üle äärte ulatuvad küpsetuspaberi otsad massi peale ja kasuta pressimisel abilisena mõnd siledapõhjalist topsi või kaussi. Eemalda küpsetuspaberi ribad, kontrolli, et pind oleks ühtlane, vajadusel pressi veel.

 h) Küpseta 20-25 minutit või kuni mass ei ole enam kleepuv.

i) Lase jahtuda, seejärel lõika kangideks.

Ajasin pikas koostisosade loetelus näpuga järge. Kell näitas juba 21 paiku õhtul, mõtlesin: “Poodi ei viitsi enam küll sõita.” Koostisosade nimekirja esmalt visuaalselt haarates tundus see lootusetult pikk: “Nii pikast nimekirjast pole raudselt kõiki asju kodus olemas!”. Aga siis koputas optimismihääl õlale ja vaatasin köögis ringi: täpselt 2 viimast muna, suhkur, mandliekstrakt, või.. “Ahah, väga hea, pooled asjad juba olemas!”. Mandleid oli ka eelmisest küpsetamisest alles, fenkoliseemneid ka maitseainesahtlis terve purgitäis ja täiesti juhuslikult olin sattunud hommikul külla sõbrannale, kes oli salaja mu kotti 1 apelsini peitnud (kiivi oli ka, aga see ei ole praegu retsepti koha pealt oluline).

Mandliekstrakt koostisainete nimekirjas pani mind muidugi kohe kõrvu kikitama, sest just paar päeva tagasi olin saanud ühele poole ühe tõsiselt hea retseptiga, mis ilmub detsembri Oma Maitses ja mis sisaldab seda sama ekstrakti. Niisiis oli teema minu jaoks vägagi aktuaalne ja ahvatlev. Nii nagu ühes vahes rooskapsad, põldoad või hurmaad… nüüd siis mandliekstrakti kord.

Guugeldamine andis sõna biscotti kohta päris huvitava taustaloo. Sõna ise tuleb Itaalia keelde ladinakeelsest sõnast biscoctus, mis tähendab kaks korda küpsetatud. Seda sõna olla vanasti kasutatud selliste toitude puhul, mida oli 2 korda küpsetatud, et tulemus saaks hästi kuiv. Viimast oli vaja selleks, et toit paremini säiliks. See oli oluline just pikkade rännakute ja sõdade ajal. Itaaliakeelne sõna rändas Euroopas edasi ja nii saigi inglise keelde sõna biscuit, millel, nagu me teame, ei ole enam midagi pistmist 2kordse küpsetamisega.

Aga tulles nende ehtsate küpsiste juurde tagasi – heal lapsel ikka mitu nime. Sain teada, et itaalia keeles oleks korrektne nimetada neid biscotti di Prato, kuna just Prato oli koht, kus ajalooliselt pärineb kõige esimene ja kõige vanem dokumenteeritud biscotti-retsept. Samas tuntakse neid Itaalias laiemalt ka cantuccini (ingl k Coffee bread ehk nn kohvileib või –sai) nime all.

Viimase sõna ingliskeelne tõlge ütleb päris tabavalt selle küpsise sisu ära. Kuna need 2 korda küpsetatud küpsised on hästi kuivad (ja kõvad), pakutakse neid alati mõne joogi kõrvale. Tavaliselt on selleks kohv või tee, aga selleks võib olla ka näiteks dessertvein. Ja nii neid külalistele väikese kommina pakkuda tundus juba täitsa hea ideena.

Mis puudutab ühiste õhtusöökide korraldamist, on mulle alati meeldinud, et kokku tulemine ja õhtusöök-oleng oleks kõigi ühine asi. Et enne lauda istumist tehakse veel koos ettevalmistusi või et külalised haaravad isegi kodus ettevalmistatud kausitäie salatit või kooki kaasa. Tegelikult ei olegi ju oluline see asi, mis kaasa haaratakse, vaid see tunne, et tehakse koos ja ühise toreda eesmärgi nimel. Ja eriti meelierutav on mulle teadmine, et saan ka lauda katta – tõenäoliselt võiksin juba puhtalt sellepärast endale külalisi kutsuda. :) Nii et see haigus on mul vist juba veres, sest miks muidu olen ma lapsest peale kodus ja vanatädi juures ja isegi külas olles olnud alati see, kes heal meelel laua valmis sätib (võõraste asjadega ja uues kohas on veel ju eriti põnev!). Ja täpselt sellisest ühisest olengust, söökidest, lauakatmises juhtusin eile nägema üht väga mõnusat videot. Vaadake ja ehk saate ka indu ja inspiratsiooni nädalavahetuseks kedagi külla kutsuda. Ilu peitub lihtsates asjades!

Oehh.. mõnus emotsioon, eks? Videos kasutatud lauakatmisnippe ja ka kogu menüü leab siit lehelt. Loodan, et meil saab nädalavahetusel sama soe olema :)

Igatahes, see biscotti-retsept on jälle üks sellistest, mida rakendan edaspidi heal meelel, sest see on lihtne ja kiire (ainult mandlite hakkimine võtab veidi aega), küpsised saab varem valmis teha ja edukalt säilitada (nii ei pea ennast nt õhtusöögi päeval pooleks rebima ja ka näiteks ootamatutele külalistele on alati midagi kohvi-tee kõrvale pakkuda) ja pähklite osas võib alati improviseerida (kasutada kodus olevaid pähkleid või kuivatatud puuvilju).

Biscotti-küpsised apelsini ja fenkoliseemnetega

1 muna
1 munavalge
110 g Demerara suhkrut
1 tl vanillikaunapastat (või vanilliekstrakti)
1/2 tl mandliekstrakti
1 sl sulatatud võid

100 g mandleid, jämedalt hakitud
40 g päevalilleseemneid
1,5 tl fenkoliseemneid (ära karda, ei pea kasutama, kui ei ole)
1 tl jahvatatud kaneeli
1 apelsini peenelt riivitud koor
250 g jahu
3/4 tl küpsetuspulbrit

Pane ahi 180 kraadi peale sooja.

Löö kaussi lahti muna, lisa munavalge, suhkur, vanillikaunapasta, mandliekstrakt ja sulatatud või. Sega hästi läbi. Teises suures kausis sega kokku ülejäänud ained (mandlid, seemned, kaneel, apelsinikoor, jahu, küpsetuspulber) ja sega läbi. Lisa kuivainetele munasegu ja sega tainaks (vajadusel kasuta lõpupoole ka käsi, sest tainas tuleb üsna paks). Jaota tainapall kaheks, vooli käte vahel mõlemast u 5 cm laiune ja 2,5 cm kõrgune pätsike. Pane pätsid küpsetuspaberiga vooderdatud ahjuplaadile ja küpseta 25 minutit, kuni need on pealt tahked ja õrnalt kuldsed.

Võta pätsid ahjust välja ja lase 5-10 minutit jahtuda. Lõika pätsidest diagonaalselt u 1 cm paksud viilud ja laota need, lõikepind üleval, tagasi ahjuplaadile. Küpseta ahjus 8 minutit, seejärel keera küpsistel teine külg ja küpseta veel 8 minutit. Lase küpsistel jahtuda ja säilita õhukindlalt purgis või karbis.

Retsept on adapteeritud Anjum Anandi kokaraamatust “Toitu õigesti vastavalt oma kehatüübile”.

Aga, see aga. Paar aastat tagasi kohtusin ma esimest korda valgete piparkookidega. Saaremaa jõulutraditsioon (öelge palun, et te kuulete ka sellest esimest korda?). Tuli välja, et neil on jõulude ajal alati tehtud neid pärispiparkooke ja ka valgeid “piparkooke” (mis on põhimõtteliselt tavalisest liivatainast küpsiseid). Aga mitte ainult, sest kui on valged ja pruunid piparkoogid, peavad ilmselgelt olema ka siiruviirulised, pruuni ja valgega piparkoogid.

Pidasin targemate ja kogenenumate Saaremaa naistega nõu ja nii siis sündisid need valged piparkoogid, mida ka detsembrikuu Oma Maitses näidati. Ja miks ma sellest ka siin kirjutan – põhjus on lihtne – need nn valged piparkoogid, mis said mõnusalt muredad, meeldivad mulle, mittekõigesuuremaleküpsisesõbrale nii väga, et plaanin sel aastal neid kindlasti rohkem teha kui pruune. Äkki juhtub, et on veel sarnase murega inimesi? Siis soovitan ka ära proovida! :)

Valged piparkoogid
u 40 tk

150 g toasooja võid
1 dl suhkrut
1 muna
375 ml nisujahu
1 tl küpsetuspulbrit
1 tl vanillsuhkrut
1 tl jahvatatud kaneeli
1 tl jahvatatud kardemoni
1 tl jahvatatud ingverit
0,5 tl jahvatatud nelki

Vahusta toasoe või suhkruga heledaks. Lisa muna ja vahusta ühtlaseks. Sega eraldi kausis kõik kuivained ning sõelu osade kaupa võimassi hulka ning sega puulusikaga, kuni saad taina palliks mätsida. Jaga tainas kahte ossa ja pane 10-15 min külmkappi. Rulli üks tainapall jahuga kaetud laual või küpsetuspaberil umbes 3-4 mm paksuseks ning lõika tainast piparkoogivormidega meeldivad kujud. Aseta mõnda abivahendit kasutades (tordilabidas, juustunuga vms) küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja küpseta 180 kraadi juures 7-8 minutit (või kuni koogiääred hakkavad õrnalt pruunistuma).

Siiruviiruliste piparkookide tegemiseks võta pall tumedat ja natukene väiksem pall valget piparkoogitainast. Vajuta tume piparkoogitainas käega jahusel pinnal lapikuks, tee sama valgega ja aseta valge tainas tumeda peale. Rulli kaks tainast koos enam-vähem ristkülikukujuliselt lahti ning rulli lühemast äärest tihedalt rulli (kui soovid väiksemaid piparkooke, siis alusta rullimist pikemast äärest). Lõika tainarullist u 1 cm paksused tükid ja rulli iga tükk veidi jahuse tainarulliga parajalt õhukeseks ovaaliks.

Nipp! Kui soovid piparkooke hiljem kuskile kaunistuseks riputada, siis tee neile enne ahju pistmist joogikõrre või söögipulgaga auk sisse.

Ja lisaks, suur tänu teile armsad lugejad, kes olid eile võtnud plaani tulla meie ühise kokaraamatu esitlusele! Väga tore oli teiega silmast-silma kohtuda! Kes ei käinud, siis siin üks fotokatkend. Rivistuses vasakult: mina, (esireas) Tiina kirjastusest Pegasus, (tagareas) Ülle, (esireas) Tuuli, (kahjuks Tuuli taga) Aet, Mari-Liis, Elis, Liina, Priit ja Piret. Ja elava fantaasiaga tuleb juurde mõelda meie Juta, kes ei saanud kahjuks kohal olla.

P.S. Ülejäänud fotosid “Kulinaarsete kroonikute kokaraamatu” eilselt esitluselt näeb Tassikese Facebooki lehelt. Kellel on õnne loosimistega ja kes soovib seda kokaraamatut endale saada, siis Piretil (blogis Puhas rõõm) on käimas loos, kus jõuavad kiiremad veel osaleda – loosi läheb 3 raamatut! :)

Et aga 4 aastat (nii vana on see Canon) ei ole tehnikamaailmas sama tähendusega, mis veini omas, tekkis isu millegi värskema järele. Niisiis saigi juba paar kuud tagasi välja valitud Nikon D7000 (välja tulnud septembris 2010). Ja 3 päeva tagasi sain ma selle lõpuks kätte! See oli tõeliselt Suur Päev – reede nagu sünnipäev, sest saabumas oli fotokas ja õnnitlusega SMS-ist selgus, et ka minu nimepäev. Sobis hästi! Nüüd on siiani tunne nagu vaataks üht head unenägu. Ainult et see on päriselt! Uhh :) Uus aparaat näeb välja selline:

Vahe kahe aparaadi vahel on ikka meeletu. Esiteks juba väljast – Nikon on suurem ja raskem. Aga ka sisult – põhifunktsioonid on mul paari päeva klõpsimise tulemusena enam-vähem selgeks saanud, aga üldiselt on seal neid nurgataguseid küll, mida mul alles avastama tuleb hakata. Canonilt Nikonile üleminek on umbes sama, mis Nokialt Samsungile üle minna – menüü ja igasugused funktsioonid on une pealt käe sees, ümberharjumisel tuleb aga ühe igapäevase liigutuse tegemiseks lausa mõtlema hakata! Ei, tegelikult on see ikka väga põnev! :) Väga sügavuti ma praegu siin kaamerate erinevusi lahkama ei hakkaks, aga keda huvitab, saab nende kahe aparaatide näitajaid võrrelda näiteks Snapsortis.

Lahke sõber M, kes oli nõus selle fotoka meile USAst tooma (aitäh-aitäh sulle veel kord!), saabus sealt lisaks fotokale ka 2 objektiiviga – 50mm F1.8D ja 18-105G VR. 50 mm objektiivi tulemusi hakkab siin blogis kindlasti väga tihti nägema. See on ikka nii mõnusalt valge võrreldes Canoni objektiiviga, mis oli f/3.5-5.6. Uus vaieldamatu lemmik! :)

Aga kui juba näitamiseks läks, siis kohe korralikult, eks? Mõtlesin, et panen siia postitusse kirja kõik senised fotokad ja objektiivid, millega olen pilte teinud. Nagu mainitud, siis Nikon D7000-le eelnes Canon EOS 350D. Selles komplektis oli lisaks 18-55mm objektiivile veel ka Sigma 70-300mm f4-5.6.

Ja Canon 350D-le eelnes Canon A1 (see filmirulli nõudev versioon), mille sain spordifotograafist vanaisalt. Objektiive on komplektis kaks: Exacta 28-70 mm f/4 Macro ja Canon FD 50 mm, f/1.4. Paar pilti, mis on selle fotokaga tehtud panin üles ka fotokonverentsi Klõps postitusse. Väga mõnus vanakooli kaamera, ainult et talvisel ajal on sellega välitingimustes suhteliselt raske pilti teha – hangub kiiresti -, aga kindlasti kavatsen tuleval suvel mõned filmirullid täis klõpsida. Ühest küljest tänapäevases mõttes jube ebamugav – pilti ju ei näe enne, kui see ilmutusest tuleb. Samas sunnib see just hoolikamalt valima, mida üldse pildistada, kuidas, miks jne. Üldiselt aga olen selle üle väga uhke, esiteks on see minust peaaegu 10 aasta vanem (välja antud 1978), teiseks kuulus see mu vanaisale ja kolmandaks on sellega katsetamine omamoodi lahe protseduur.

Et aga see piduselt uhke postitus veel ka vähe magusamaks teha, näitan veel 350D-ga tehtud pilte šokolaadiküpsistest, mida ma fotoka “kullerile” tänutäheks küpsetasin.

Kuna fotokas rändas Eestisse USAst ja “kuller” on minule teadaolevalt suuremat sorti šokolaadisõber, ei tulnud retsepti kaua valida. Konkursi võitsid ülekaalukalt Nigella šokolaadiküpsised. Kuigi ma ise pole väga suur šokolaadisõltlane, siis nende küpsetamine sundis siiski kord kohvi, kord piima kõrvale lonksama. Imelihtsad ja imehead. :)

Tegemiseks:

125 g tumedat šokolaadi (vähemalt 70% kakaosisaldusega), sulatamiseks
150 g jahu
30 g kakaod
1 tl soodat
1/2 tl soola
125 g toatemperatuuril võid
100 g suhkrut
1 tl vanilliekstrakti
1 külm muna
200 g valget šokolaadi (nööpidena või tükeldatult)
100 g tumedat šokolaadi (nööpidena või tükeldatult)

Pane jahu, kakao, sooda ja sool ühte kaussi ja sega hästi läbi. Sulata šokolaad ja vahusta teises kausis või suhkruga. Lisa sulašokolaad ja sega. Lisa nüüd vanilliekstrakt ja muna, seejärel kuivained. Kõige viimaks lisa tükeldatud šokolaad. Sega segu veel kord läbi. Tee käte vahel või lusikate abiga tainast pallikesed (u 4 cm läbimõõduga) ja aseta ahjuplaadile (ahjus vajuvad nad ise laiaks), üksteisest u 5 cm kaugusele. Pista 170 kraadini eelkuumutatud ahju ja küpseta u 16-18 minutit. Mina sain sellest kogusest 22 mõnusalt šokolaadist küpsist.

Ahjaa, ühe asja unustasin täitsa ära. Uue fotokaga saab teha ka full HD videot, nii et loodetavasti hakkab ka siia neid aeg-ajalt pudenema. ;)

Esimese katsetuse tegi E eile Keila jaol: